Irve

Täna räägin oma dušigeelist. Kui seda imelist loovteost poeriiulil nägin, pidin ta kohe ka ära ostma: ma lihtsalt ei raatsinud nii jaburat asja poodi vedelema jätta.

Nimelt on tegemist tootega, mille väljamõtlemisel ja sihtrgupi otsingul on püstitatud eesmärk teha kõige isasem võimalik toode, siis antud eesmärk igasuguse piinlikkustundeta saavutatud.

Kauem oleks imelik salatseda: dušigeel on Palmolive'i Active Volcano - tegevvulkaan.

Mõelge! Active on ju selline noh, toimekas ja aktiivne ja muidu hea positiivne sõna, mida võib kasutada suvalisel tootel (active molecules, active cleaning, active sleep vms).

Vulkaan seevastu purskab laavat ja iga tegevvulkaan seda enam. Noh, nagu sinagi, noor ja tegus meesterahvas. "Nudge, nudge, wink wink," teatab purgike riiulil. Pese end ära ja kohe läheb purskamiseks!

Laavabrändingut toetab muidugi ka aktiivpunane värv: ilmselt seepärast, et sihtgrupp ilmselt väga tihti duši all ei käi ja seetõttu on ta mõttekäigule vaja kaasa aidata: "Punane värv on maha loputunud, järelikult oled puhas." Eelnenud harva pesemise väidet toetab ka tegevvulkaan-geeli vänge lehk, mis nõrgema kopsukavaga inimestel ilmselt astmahooge põhjustaks.

Ja see pole veel kõik! Turundajad otsustasid, et tegevvulkaanist on vähe.

"Vaja on jõulisust!" röökis kontseptsioonijuht punnis silmadega nii aktiivsel moel, et ilanired ta pintsakule helkivaid linte laotasid.
"Ma tean," tõusis üks noorem-turundusguru: "Metall!"
"Tsink," hüüdis keegi kõrvalt.
"Magneesium! Säraküünlad on magneesiumist!"
"Paneme mõlemad!" teatas kolmas, selline nutikas, kes armastas karbist välja mõelda, nagu talt nõuti.
"Ei, te ei saa aru," seletas tootejuht käsi laiutades. "Me toodame sisuliselt seepi, tsink ja magneesium ei tee seal sees mitte kui midagi."
"Suurepärane! Siis võib neid sinna lisada täiesti ilma igasuguse mureta! Panete neid piisavalt palju et purgile kirjutada saaks ja korras."

Nii ma siis iga kord duši all mõtlen, et kuidas nad küll sellise asjaga lagedale suutsid tulla. Kuidas nad end järgmisel korral üle trumpavad? Palmolive Strong Macho Action Gel - Titan and chrome?

Isikute kaitseks anonümiseeritud. Lahatakse spämmilinkide hulka langenud toidusoojendusartiklit

X: minu parim saavutus sel teemal on
$dd if=/dev/urandom of=/dev/null
ja siis läppar toolile ventikas sulavasse sügavkülma suunatud
X: fööni ei olnud
Y: ahjah, tainast olen glxgearsiga kah kergitanud

See on natuke nagu raamat "Prints ja kerjus", kus kerjusest prints riigipitseriga pähkleid purustas. Ainult vastupidi.

Tallinn-Tartu maantee on rahvusliku tähtsusega kultuuriobjekt. Selle tee surmafilosoofilisest teenest olen juba kõnelenud. Pimedatest öödest ja möödasõiduhirmust, et künka tagant koidab vastusõitev auto...

Maanteel on tänu Sebe bussi internetiühendusele tekkinud ka infrastruktuurilisi omapärasid. Busside ümber on internetitsoon, mis on ilmne bussis istujatele, kuid levib ka selle ümber.

Mööda maanteid sõidavad internetipunktid. On omapärane, et seda nähtust ei ole piisavalt ära kasutatud. Võimalusi ju on.

Internetinäljas teelised rihivad oma stardiaja sedasi, et saaks sõita Sebe bussi järel ja võrku sukeldudes unustada auto ümber keerlev metalli ja plastmassipuru ja selles lendlevad lahtirebenenud kehaosad...

Peagi tekivad busside taha pikad rongid - autod hakkavad üksteisest mööda sõitma, et lähemale pääseda. Bussi taga sõidavad kõik kuulekalt, sellest kaugemal käib tunglemine ja närveldus: professionaalsemad on välja võtnud Pringlesi pakkidest ehitatud suundantennid.

Kirjutasin teelistest. Tegelikult on olemas ka maanteeäärsed inimesed. Regulaarsetel kellaaegadel on võimalik saata kirju: kui hästi kiiresti ühenduda. Sealjuures ei liigu mitte kiri Tartu, vaid mööda maanteed liigub justkui mingi suure lohvi ots, mis luristab tee lähikonnast kirju ja toob sõnumeid.

Pikemate kirjade saatmiseks tuleb võtta appi mopeed ja suisa bussiga kaasa sõita. Mõni traktorist avastab, et aeglaselt kopaga maanteel ukerdades suudab ta isegi lühemaid videoklippe alla laadida.

Bussi liikumisse hakatakse sekkuma. Teele langeb puid, bussi ees lavastuvad liiklusõnnetused. Tuisku tagasihoidva heki taga käib aga vilgas kirjavahetus. Info levib.

On ka neid, kes sekkuvad jõhkramalt. Esimesed bussikaaperdamised ja pagemised kaugematesse küladesse. Mõni püüab kaaperdatud bussi oma koduaeda ära peita. Jõhkramad keevitusmasinaga meistrimehed lõiguvad vaese bussi tükkideks. Püüavad lahates leida selle õnnistatud elundi, mis internetti kiirgab.

Buss jõudis nüüd kannule. Panen postituse üles.

Lisa: Pärnust ärandati buss

Istud rahulikult kodus, vaatad televiisorit. Võib-olla oled just lugenud mõnusat raamatut. On laupäeva õhtu ja puhkepäev on läinud täie ette. Kostab uksekell. Kas Jehoova tunnistajad? Uksesilmast paistab piraadikostüümis mees, papagoi õlal. Ta nägu on tõsine, pisut isegi pühalik. Paned igaks-juhuks ukseketi peale ja teed ukse lahti. "On teil hetk aega; Sooviksin teiega jumalast rääkida?"

Seoses rollimängublogi jooksutamisega olen kuidagi väga kirjutamislainel ja sunnin end igasugu mõtteid kirja panema.

Hakkasin oHpuu Taara Tammikute akadeemilist tööd lugedes mõtlema igasugu asjadele. See pole küll vist veel väga avalikustatud sisuga dokument, aga ta uuris tammepuidu ja Taara seoseid ja seda kuidas üks veider müüt on Eestis aina materiaalsemaid vorme võtnud ja võtmas.

Kõigepealt väike sissejuhatus rollimängude ajalukku, sest sealt on vaja üks paralleel välja tuua.

Ühel hetkel nii 30 aasta eest avastasid tinasõduri-entusiastid, et väga lahe on mängida mitte sõjaväega vaid ühe konkreetse tegelasega. Nad tegid lahingreeglid ja lasid seigelda umbes nii nagu World of Warcraft seda inimestel võrgus praegu teha laseb. Tapad kolli, võtad varanduse, arened. Plussiks muidugi meeletu vabadus.

Veidi hobisse süüvides tekkis koolkond mängijaid, kes pigem mängisid seda tegelast kuidagi teatri või kirjandusliku lähenemise pealt, mõned hoopis tahtsid rohkem nalja teha. Reeglid muutusid spetsiifilisemaks ja paremaks: väga paljude prototüüpreeglistike abil avastatud detailid on praeguseks jõudnud selleni, et luuakse mängusüsteeme, mis toetavad mängu iseloomu ja eesmärke.

Kokkuvõtlikult: algul pigem intuitsiooni ja juhuse tõttu tekkinud hea asi on jõudnud süsteemse arendamise faasi, kus komponente ja ideid paremateks asjadeks kokku miksitakse.

Võtame selle üldistuse kaasa ja rakendame seda religioonidele.



Ka religioonid alustasid kuidagi intuitiivsel tasemel vähese järjepidevusega. Müüdid tulid kohaliku nõia käest nagu nõial parajasti tunne oli või vaimud läbi tema kõnelesid.

Organiseeritud religioon tõi juurde järjepidevust ja jumalasõna edastajad muutusid loojatest pigem vahendajateks, kuigi etteantud reeglistiku piires kannatas ka neil piisavalt improviseerida.

Kujutage ette, kui rollimängude väikeste katsereeglistike prototüüpimise nippi kasutaksid ka väikereligioonide loojad. Noh, et on selline religiooniautor, kes mõtleb religiooni, kus rahastusmudeliks on suurkorporatsioonide sponsorlepingud ja toodete soodsam müük oma järgijatele. Või teine loob prototüüpreligiooni katsetamaks kas on võimalik kvantmehaanikast lähtuvast müstikast saada religioosset elamust.

Tekiks väikeorganisatsioone, mis aktiivselt usu prototüüpimise ja katsetamisega tegelevad: selline asjaarmastajatest indiereligioonide loojate klubi.

Igast eksperimendist, isegi ebaõnnestunust võib selguda mõni hea trikk: näiteks võib-olla osutub töötavaks mudeliks laste usku pööramine enne nende mõistuslikuks saamist, enese ohverdamise meem pluss nõue kirikule annetada 2% oma sissetulekust igal aastal kombineerituna nõudega rõivastada end mõnesse ebastandardsesse värvi ja regulaarselt läbi linna jalutades "umpalumpa" skandeerida.

Katsed kuidas luua oma järgijatest kõige ülevamat võimalikku emotsiooni. Suurehitised (lisanduks arhitektuuriline mõõde); muusikakatsetused (heliloojad kohe saaks tegevust); milline on kõige efektiivsem loomemüüt?

Religioonide üks probleem on muidugi see, et nad elavad aeglasemalt: religioon tuksuks parimal juhul generatsioonide kaupa. Võib-olla tuleks luua mõni fookusgrupp, kes on nõus näiteks aasta aega mingis konkreetses religioonikontekstis elama, et pärast muljeid ja tagasisidet jagada.

Väikereligioonide puhul tekiksid loomulikult ka loojate väikesed omavahelised naljad nagu näiteks komme igasse religiooni peita keegi olend kes loomemüüdi üle elab ja siis "normaalse" ajastu alguses kogemata ära upub; omamoodi arvutimänguloojate dopefish.

Suures hulgas kiiresti loodud kräppreligioonidest võivad tekkida ka omamoodi kultusreligioonid, mis on nii halvad, et nad on lausa head. Sõbrad saavad kokku ja otsustavad paar aastat Diskordiaanid olla või Nähtamatut Lendavat Spagetikolli teenida.

Selline väikereligioonide tõsimeelne pealetung võiks praeguse vanade ja sissejuurdunud religioonide monopoli purustada. Religioon ei pea ju olema midagi, mis tuleb ülevalt poolt: see võib olla sügavalt isiklik ja lahe.

Veedad paar aastat mõnes uues liikumises, vahetad neid, jutlustad veel paar ja siis kohe proovid kätt ka mõne iseenda omaga nagu see rollimängude puhul olema kipub.

Siit ka väike vihje kõigile, kes sahtlisse oma ususekte kirja panevad: ärge hoidke neid vaka all, levitage mõtteid, leidke usklikke ja tulge mulle mõni laupäev piraadikostüümis ukse taha.

Piltide allikas Wikimedia Commons:
Esimene pilt
Teine pilt

Sessilõpu eksamitööde parandamist torpedeeris nädal aega hiljem eksamite tegemine ja tuumanohu, mis lihtsalt ära ei läinud. Igal juhul on homme vaja hinded kirja saada ja siis ma nüüd neid tekitangi mõnusasti.

Päeva tegi heaks keegi arvutirollimängurist õppur.

Küsimus järgmine (sellise hea konksuga, sest nime pealt lugedes vastatakse reeglina valesti):
Mida teevad funktsioonid kill() ja raise()? (Üks neist siis saadab etteantud protsessile signaali ja teine saadab iseendale signaali)

Vastus:
kill() - function which kills process.
raise() - function to recreate killed process.

Muid tähelepanekuid:
Kui maha kirjutad, siis võiks aru saada, et see pole sinu rea programm.

On olemas käekirjastiil, mis näeb välja nagu keegi oleks pliiatsit paberile loopinud.

Päevane WTF (reavahede ja tühikute lugemine 3ndal kursusel):

while(c = getChar()) != EOF) {
if(flag==1 AND c== 'n') {newlines++; flag = 0; }
else if (c == '\') flag = 1;
else if (c == 32) { spaces++; flag = 0;}
else {flag = 0 }
}


Tänane XKCD meenutas ühe toreda lehe, kust napsasin sellise lause:

Only the fool would take trouble to verify that this sentence was composed of ten a's, three b's, four c's, four d's, forty-six e's, sixteen f's, four g's, thirteen h's, fifteen i's, two k's, nine l's, four m's, twenty-five n's, twenty-four o's, five p's, sixteen r's, forty-one s's, thirty-seven t's, ten u's, eight v's, eight w's, four x's, eleven y's, twenty-seven commas, twenty-three apostrophes, seven hyphens, and, last but not least, a single !

Samas meeldis täna mulle kõige rohkem lause kadumiskunsttükk, kus objekt kaotatakse väga nutikal viisil viie sammuga täiesti.

1. This sentence every third, but it still comprehensible.
2. This would easier understand fewer had omitted.
3. This impossible except context.
4. 4'33" attempt idea.
5.

Iseenesele viitavad laused

Eile päeval olin maganud kolme päeva peale alla 10 tunni. Hakkasin lõunauinakut tegema ja ette juhtus mingi täiesti väga veider vaheolek, kus ma varem viibinud ei olnud.

Asi algas sellega, et nagu ikka oli mu veidi ülesärritatud aju kibekiiresti mõtteid mõtlemas ja üleväsimuse tõttu olid mõtted äärmiselt huvitavad (hiljem õhtupoole programmeerimiseksamile küsimusi välja mõeldes ma ainult naersin õelalt ja pidin umbes kaks kolmandikku ideedest välja viskama sest nad lihtsalt olid liiga julmad).

Igal juhul külitasin seal pea teki all ja tundsin kuidas unelainetus peale sõidab ja kõik kuskile ära hakkab vajuma. Kui mingit teatud sorti unetus toob silme ette hästi reaalseid kujutluspilte, olid seekord mingid helid ja hääled.

Üritasin neile keskenduda ja midagi ära tunda ja ärkasin selle peale rohkem üles: samas häältest sai peaaegu midagi aru.

Lebasin edasi ja varsti kuulasin uuesti mingit kauget läbisegi räägitavat juttu ja mõtlesin, et päris huvitav efekt. Keskendusin ja ärkasin uuesti, aga efekt oli pikem kui varem ja hääled hakkasid justkui kiirendatult käima nagu keegi annaks plaadile hoogu juurde.

Kolmas kordus viis loogilise lõpuni. Kõik algas samamoodi häältega: keskendusin neile nagu enne ja seekord tuli see veelgi paremini välja. Hääled kiirenesid ja vilistasid ja andsid pisikesi katkeid ja muutusid piuksudeks ja siis tuli täielik hall müra, mida ma enam kirjeldada ei suuda. See koosnes sageduskatketest üle kogu võimaliku helispektri ja jäi.

Olin neid hääli kuulates magama jäänud ja neile keskendumise tõttu ei andnud aju mulle unenägusid kätte. Kogu teadvuse teravus oli alles: samas puudus igasugune sensoorne sisend.

Avastasin, et ei tajunud üldse oma keha ja lihtsalt olingi ajus selle müraga koos. Lõksus. See mõte ehmatas mind veidi: oleksin end liigutanud, aga mul ei olnud enam seda keha mida liigutada.

Mõtlesin mis võiks olla selle müra neuroloogiline seletus. Mingi osa minust läks vaimustusse, aga samas oli see kogemus nii võõralt õudne, et ... Otsisin kuidagi silmi, mida avada ja mingil moel sain niiöelda mõttelised küüned silmalihastele taha, tegin nad lahti ja olin tagasi oma toas.

***

Mõelge, kui te peaksitegi magama sellisel viisil, et teil puuduvad unenäod ja teadvus peab lihtsalt 8 tundi passima. Millal te ärgata sooviksite? Kuidas te üldse ärkaks? Ajus pole mingit menüüd, et valid Tools->Wake up.

Tahaks uuesti katsetada.