Irve

Ma käisin Aweroni juures kapi otsas. Triin käis ka korra. Triin käis ka ühe kapi sees. Jalgupidi. Oli päris tore pidu.

Järgmine kord püüame ära lõhkuda Aweroni vanni. Väidetavalt oli Xel sellega juba algust teinud (mina ei tea midagi, üks siin ütles).

"Paar minutit kestnud üliohtliku olukorra lahendas positiivselt vapper meesteller, kes uimase noakangelase paari kiire liigutusega kahjutuks tegi. Hetkeks pantvangi olukorras olnud naisterahvas pääses traagiliselt lõppeda võinud olukorrast kerge ehmatusega."

Võimalik, et teller ületas selgelt temale lubatud riskipiiri. Seetõttu lisati tema kirjeldusse vapper ning noakangelasele uimane, et hetkekski ei tekiks tunnet, et naise elu ja tervis tol hetkel kuidagi tõsiselt ohus oli. Hehehee, on meie elu alles lustiküllane ja mõnus.

Samas arvan, et noa kohe ära võtmine on mõistlikum, kui siis, kui turvamehed tüübi ümber piiravad ja too end ohustatuna tundma hakkab.

Seoses eilse Paranoiamänguga tundus Hansapanga teade "Püsiparooli vahetamine on kohustuslik!" natuke koomiliselt.

Kui teil kunagi on vaja olnud teha 3d ruumilist joonist ja te pole sellega hakkama saanud, siis võtke teadmiseks, et Google ostis ära ja andis vabakasutusse SketchUp nimelise tarkvara. Tegemist on täiesti konkurentsitult mõnusaima ruumilise graafika tegemise vidinaga. Oh rõõm.

Kui ma Orwelli "1984" aasta nimelist lugesin, arvasin, et pildistav ekraan ei ole kuigivõrd loogiline leiutis. Paraku on ja patenteeritud.

Naeratage, õnnelikkus on kohustuslik!

(Reeturlike telepaatide õõnestustegevuse tõttu kirjutasin siia esialgselt "1981". Algatatud on uurimist ning kahtlusalused on tabatud nende süü on tuvastatud ning nad on hukatud.)

Mul on kipuvad netikauged nädalavahetused olema ja ma olen nendega üsna rahul. Seekord valmistasin Kloogal ette oma neljapäevast kõnet teemal: "Labasus määrib rohkem kui pori"

Kui ma nüüd leiaks ainult hea näite sellest kuidas labasus määrib, oleks kõik ühel pool, sest oman päris lõbusat fotoseeriat sellest kuidas määrib pori.

Kui varem räägiti Tallinnas kasiinode arvu vähendamisest, nende viimisest lasteasutustest kaugemale ja mida kõike veel, siis nüüd, pärast küllaltki rikka segmendi pisukest ärakuulamist otsustati lahke koostöö kasuks: Kasiinode kaameraid hakkab jälgima ka politsei, kasiinode ümbrus valgustatakse linna rahadega ning sulgemise asemel pannakse kasiinod teisele korrusele.

Lõpetan mõneks ajaks Delfi lugemise ära.

Tõeliselt ohjes! Hurraa!

Kui mulle usaldati pitsatellimise au, õnnestus teatada: "Üks Alla Pollo, selline väike paks ja ümmargune."

Edaspidi ütlen "pannipitsa".

Kui Google teadis varem, mida ma otsin ja loen (Search History koos klõpsimisstatistikaga), mida ma asjadest arvan (Blogger), kes on mu sõbrad (Orkut) ja mida ma neile kirjutan (Gmail), siis nüüd on tal ülevaade sellest, mida ma oma ajaga teen (Calendar).

Kes teab, mida ma praegu mõtlen?

Nagu kombeks, ei viitsi nädalavahedel blogida eriti. Üleeelmisel kärutasin Paides ringi ratastel jala ja niisama ja oli tore ja Triinu sünnipäev. Sellel vahetusel kärutasin Kloogal, kus oli tore aga vähe ja siis panime Vikipallu tänavusi Lustitalgusi organiseerima. Nädala lõpuks tuleb mul veebileht ära täiendada ja endapoolsete kutsekandidaatide nimekiri koostada. Dilemmad-dilemmad.

Pühapäeva veetsin oma Ravenlofti põhimängu haardes, mis seekord tuli pikem kui tavaks ja veidi pöördelisem, kui algselt lootsin, aga üldjoontes tundub kampaania hoogu koguvat, sest varsti on liiga palju õhku loobitud pistodasid asjaolude, mängijate ja Tumedate Jõudude poolt, et kogu see krempel loost mööda juhtida. Veri, soolikad, häving ja portselannukk. Täna õhtul lähen kohe oma teist Ravenlofti korraldama — paar korda aastas traditsioon teisendub pigem üle nädala-kahe esmaspäeviti või midagi sellist.

Ametnikurežiim mõjus mulle täpselt nagu kahtlustasin ja seepärast on mu uus töökoht selles osas tore, et stress on täiesti(!) kadund. Sellist asja tänapäeval naljalt korraldada ei õnnestu. Täna tegin tööpäeva üldse kodunt ja pean ütlema, et oli mõnusam, mugavam ja tõhusam kui kontorioma. Pean uurima kuivõrd seda aktsepteeritakse ja jälgima, et harjumuseks ei saaks.

Tänaseks heliribaks mängis Franz Ferdinand, üks Kätrete leidudest, mis kuidagi hea muretu virtuaalserverivägistamise taustaks kuulata.

Server töötab ja kaon mängule ära.

Trollid aegajalt pidurdavad: järsku. See moment on väga huvitav, sest äkitselt tundub kogu trollisõitjaskond kukkuvat, järgmisel hetkel on kõik püsti tagasi ja vaatavad üllatunult ringi. Mõni nõrgema närvikavaga naine kiljatab. Siis on trollijuhid õpetatud uurima, et kas kõik on korras. Tänane trollijuht näiteks otsustas selle sõnastada nii: "kas keegi kukkus ka või?"

Minu kõrvus kõlas see täna veidike lootusrikkalt.

Kuidas hallata tüdruku arvutit? Tuleb talle panna arvutisse Linux ja väita, et see on hea (ise kasuta rahulikult Windowsit edasi). Siis, kui tal on probleeme, siis küsi tüdrukult ta arvuti IP, logi sinna sisse, tee vajalikud korrektuurid ja logi välja. Lihtne ja mugav.

Eeldusel, et tüdruk muidugi poole tegevuse pealt väljalülimisnuppu ei plõksi. See on tast õel.

BNSi teatel kolis abiratas pärast suuremat blogihirmu teise kohta. Pange tähele, varsti teevad usinamad häkerdajad vahelehe, mis hakkab automaagiliselt veebibotikest ja külastajaid õigesse suunda näitama. Tegelikult mõtlesin, et selliste pommituskampaaniakeste nagu masendav ja idioodid jaoks peaks mõnusa refereeriva lehe tekitama, kust asjaosalised neid kopeerida ja pasteerida saaks.

Rahva rõõmuks väike näide:

<a href="http://www.tallinn.ee/est/g3796/">abiratas</a>
<a href="http://www.keskerakond.ee">masendav</a>
<a href="http://www.respublica.ee">idioodid</a>

Vaatasin vaikides, kuidas mu tuttavate blogidesse mingid animeeritud vidinad sigivad ja lootsin, et tegemist on mööduva vaimustusega. Aga ei ole ja seega lasen oma arvamusel siin veidi laiutada. Leian, et nad on nõmedad järgmistel põhjustel:

1. Kui nende eesmärk pole jälgida blogide/lehtede külastatavust, siis paratamatult näitavad nad selle serveerivale serverile ära.
2. Nende interaktiivsus piirdub nimepaneku, hiireklõpsule ja hiire liikumisele reageerimisega: parematel mudelitel on lisavidinat, mida saab elukatele pakkuda. Mõnitamine.

Asjal oleks mõtet kui tegu oleks tõesti mingit pidi areneva ja seisundit omava interaktiivse laheda programmijupikesega. Ei oleks nii raske ka programmeerida neil selliseid.

Lisaks armastavad nad Linuxi all mu halvastikonfitud heliseadmestikku kokku jooksutada ja võtavad lehe laadimisel aega ja vaadake palun hoolega: kui paljudel teist nad blogikujundusse tegelikult sobivad? (punktid 3 ja 4)

Kuidas õigustada topeltlõuga?

Topelt ei kärise.

"Vibreerimise sagedusest sõltub, mitte imemise pikkusest" - tundmatuks jääda sooviv autor.

"Noh, jah, aga nii mõnigi hammustab läbi selle." - tundmatuks jäämises kahtlev autor.

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et kunagi veel enne minu sündi ostsid vanemad omale pulmade puhul külmkapi. See juhtus nii inimpõlv tagasi.

Meie külmkappi hakkasin ma mäletama kuskil alates 4ndast eluaastast. Ta valgel kerel oli peal mõistatusliku C ja tagurpidise N-tähega kiri kiri MИHCK. Külmkapis hoiti erinevaid asju ja sinna mul eriti vaadata ei lubatud. Minu kõrgusel olid kartulid, mis olid mustad ja millel kevadeti kasvasid välja kollased asjad ja siis Ketšup, mida sai koos viineritega süüa.

Kuskil minu 6nda eluaasta kandis hakkas sügavkülma uks, siis kui ta parajasti ei olnud kinni külmunud, ära kukkuma. Ta tegi seda regulaarselt ja minu perekond õppis sellesse suhtuma kui paratamatusse juhtumisse ning selle eest rahulikult eest ära hüppama.

Mingil hetkel tekkis külmkapi uksesse ümar mõlk. See oli selline üsna suur, kuid piisavalt lauge, et seda märkas ainult vastu valgust kõverpeegli efekti tõttu. Kahtlustan, et vajutasin selle ise oma peaga, avastades, et kapiuks, mis seni oli tundunud purunematust materjalist olevat, natuke järgi annab. Kindel ei ole, aga kõrgus tundub sobilik ja mingi hägune mälestus sellisest mõttekäigust nagu oleks.

Umbes minu 10 aastaseks saamise ajal tuli pideva põrumise tõttu avamiseks kasutatav liist ära, mille isa asendas lihtsa, kuid leidliku alumiiniumliistuga, mis püsis seal kuskil minu 22 aastaseks saamiseni, mil ta külmkapi luugi küljest koos mõningase plastmassiga otsustas eralduda. Aga ma jõuan sündmustest ette.

Külmapi kartulirestide peal olev plastik murdus ja isa asendas selle tugevama rohelise ja valge pleksiklaasiga, mis oli sedavõrd tugev, et murdus alles aastate pärast ja seegi kord ainult väga armetult ühest nurgast.

Kord, kuskil siis kui olin umbes 14-aastane võttis isa end kokku ning parandas külmkapi luugi ära. Ta võttis veidi jämedat traati ja pani külmkapi luugist sellisel viisil läbi, et see tõesti nii pool aastat, kuni plastik ära lagunes ära ei kukkunud. Siis murdusid hinged ning külmkapi luuk hakkas — tõsi küll, enam mitte igal avamiskorral vaid ainult siis, kui olid hooletu ja lasid traadil plastiku vahelt välja tulla — välja kukkuma.

Viimane tõsisem parandus, mis külmkapiga ette võeti, oli see, et kõige alumine pudelirest oli nii umbes pool aastat ilma asjade väljakukkumist takistava tõkisplaadita, mistõttu antud riiul näljasena külmikut avades tühjeneda armastas. Sinna pani isa kruvidega ümarliistu, mis polnud küll nii tõhus ja ilus, aga seda ju peaaegu ei märganudki.

Nüüd, viimastel aastatel on olnud juttu ka külmkapi vahetamisest, sest külmkapi luuk oli kukkumiste vältel kaotanud piisavalt tükke, et sügavkülma eraldamisel oli tegu pigem visuaalse kui soojatõkkega. Samas oli tegu ju tõesti ainsa tõsise probleemiga ja seetõttu otsustas isa otsustavalt nii pool aastat tagasi, et võtab tüki vahtplasti ja freesib kaks tükki õiges mõõdus plastikut kahele poole seda vormis hoidma. Kõige selle otsustas ta kinnitada tugeva plekkliistuga, sest elu oli näidanud, et plekk on tugevam kui plastik. Ta jõudis oma projektiga nii kaugele, et vahtplast oli kahe tavaplasti vahele vangistatud, aga paraku hakkas tal sel eluperioodil liiga kiire, et luugi kukkumisega edasi tegeleda ja nii jäigi poolik lahendus esikunurka oma aega ootama.

Paraku ei saanud asendusluuk kunagi valmis.

Nimelt juhtus see, et vanemate 25nda pulma-aastapäeva puhul oleks olnud viisakas midagi ka laste poolt kinkida. Pärast kaalumist ja mitmete muude salaplaanide kõrvalejättu otsustasime, et vanemate Itaaliareisi ajal tuleb salamisi külmkapp asendada.

Poes jätsid Snaiged oma hinna poolest väga sümpaatse mulje ja nii saigi kahes poes neid vaadatud. Esimeses poes oli meile sobiliku kapi hind selline enamvähem talutav ja kohaletoomine tasuta. Ainus probleem oli sellega, et iga korruse eest tuli 30 krooni maksta. Ei tundnud huvi, et kas pool korrust liftini läheb 15 krooni või siis soovitakse 90 krooni 3ndale korrusele sõitmise eest, vaid läksime edasi.

Sama külmkappi püüdis meile parseldada ka On-Offi Professionaalne Müügiassistent, kes meid kohe segama hakkas. Kuna ta meil niigi välja oli valitud ja sealne hind nii umbes tublisti odavam, oli tema töö suhteliselt lihtne. Samas pean ütlema, et meie küsimuste peale suutis ta vastata väga osavasti. Esiteks on kohaletoomine 175 raha ükskõik mis korrusele (kokkuliidetuna ikkagi odavam lahendus). Teiseks lubas ta õe palvel ka transpordifirmat infotada vana külmkapi äraviimise osas (sest poed võtavad täiesti pretensioonita teie vanu vastu, olgu nad kuitahes sentimentaalväärtusega seadmed). Kolmandaks on snaigede ustel väga elitaarne suvaliselt poolelt avamise funktsioon, mille me küll omal käel avastasime, kuid mille kohta Professionaalne Müügiassistent mainis, et tegu on nii 10 minuti tööga. Ma ei uskunud teda juba siis.

Kui oleksin teadnud kuivõrd 10 minuti tööga tegemist on, poleks ma oma sarkastilist märkust alla neelanud. Aga jälle kiirustan ma sündmuste kulgemisest ette.

Uus kapp toodi kohale täiesti kokkulepitud ajal, pakend mahtus nii täpselt lifti, et liftiuksi tuli natuke lükata ja üks vaene kandja jäi kapi taha lifti täiesti lõksu. Teine jooksis mööda treppe vastu võtma. Vana kapi äraviimisest ei teadnud nad õnneks mitte mõmmigi. Natuke ootamatu, aga samas jälle eeldatav, niiet säilitasin rahu ja suutsin kokku leppida, et järgmisel õhtul on lootust, et see seadeldis minema taritakse. Punkt müügiagendi kapsaaeda — tast saaks hea poliitiku — kõik eeldused on olemas. Äkki saab temast järgmine KE diktofonkontrolörpoliitik?

Pakendasime siis uue külmiku lahti, lohistasime ettevaatlikult kööki, sest pakendis ta köögiuksest läbi ei mahtunud ja asusime uudistama.
Mina, kui kogenud vusserdaja haarasin kohe eestikeelse juhendi järele. Nagu kombeks ei olnud sellest abi isegi inglise keelses variandis, sest kuidas mõista näiteks lauset: "Kõik nõutavad ärahoidvad säilitamine tööd ja parandused peab läbi kvalifitseeritud tehnik." või "Olukorras, kus külmutuskapp on toodetud koos erilise juhtmega, saab seda ümber vahetada sama tootja kindlustatud spetsiaalse juhtmega". Võite arvata kuivõrd selline juhend minu soovi kapi uste sangad teisele poole asetada pärssima hakkas. Sattusin piisavalt segadusse, et juhend hellalt lauale panna (ära sellist huumoriteost kindlasti ei julge visata, ilmselt saab sellest esimene mitmeid kordi loetud instruktsioon) ja tööle asuda.

Võtsin kruvikeeraja, otsisin mutrivõtme ja asusin kapiuste aksiaalset orientatsiooni muutma. Kapiuksed tulid ilusti lahti, siin seal oli askeldamist, aga esimese 10 minutiga sain nad ilusti eest ära. Kruvisin siis sangad nii 5 minutiga ettevaatlikult augukatteplastikuid lahti kangutades ja teisele poole asetades oma tulevastesse asupaikadesse ja hakkasin uksi teisele poole panema.

Kõik oli ilus, kuni selgus, et alumise, sügavkülma, uks lihtsalt on nii 0,5cm madalamal kui ta kruvide järgi olema peaks. Kruvisin edasi tagasi, vihastasin selle üle, et see kõige alumine ja kõige ebamugavam uksekinnitus sisaldas mitte plastseib-kronstein-kruvi-seib-kruvi-seib kombinatsiooni, vaid plastseib-metallseib-kruvi-vedruseib-kruvi-vedruseib-plastikvidin-plastplaat-plastseib-plastseib kinnitust, mida oli võimalik kruvida ainult nii, et üks hoidis täie jõuga kapiust üleval ja teine tegi kõhuli põrandal mutrivõtmeakrobaatikat. Võimalik, et üks plastseib oli siiski vales kohas nagu hilisemal kinnitamisel selgus, aga nii või teisiti ei läinud päris tundi aegagi, kui juba sai otsa seina pista ja asjad uude külmikusse tagasi laduda. See sügavkülmauks juba niisama eest pudenema ei hakka.

Aga midagi oli nagu puudu. Pärast kangutamist, mõningat vestmist, teipimist, teipimist, teipimist ja kleepimist sain köögi uue külmikuga harjuma jätta ja tule ära kustutada.

Külmkapp jäi kimbatuses omaette köögihämarusse, kiri MИHCK uksel tavapärases kohas.

Aga meie pesumasin...

Nüüd pole tõesti enam kellegi poolt hääletada. Oh, sa rumal Isamaaliit, kuidas sa aru ei saanud, et oleksid kõik protestihääled endale saanud. RP poolt ju seekord põhimõtteliselt hääletada ei saa. Jäk-jäk, vuih.

Rootslased olla teinud piraadipartei. Soovivad kolme asja: autoriõiguste revisjon (lubada failijagamine, kaotada absurdsused nagu autorile maksmine surmajärgselt, muuta derivaatide tegemine lihtsamaks), privaatsuse suurendamine (igasuguse digijälitamise tendentside peatamine), patentide täielik kaotamine. Kui kõik Rootsi failijagajad oma hääle neile annaks saaksid nad vähemasti 1,2 miljonit häält, mis on täiesti arvestatav hulk. Valimiskünnis pidada ära tulema.

Sihtgrupp, huvitub poliitikast vähe, on nõus ilmselt annetama ja nagu keegi kuskil mainis: vähe on asju, mis on lahedamad kui piraat. Arvan, et selle kontseptsiooniga projektil oleks jumet ka siinmail. Poliitik enne mõtlema ei hakka, kuni sa ta häälte kallale lähed.

Virulindude gripp

HI-viiruse hellitav nimetus

Nädalavahetus möödus planeeritud hullmängurluse tähe all. Reede õhtust alates mängiti läbi erinevaid kiirmajandusmänge, tapmist esimeses isikus ja muuhulgas ka drägonit. Kui laupäeva hommikul valgenema hakkas mõistsime -- uni tuleb. Magasime viis tundi ja jätkasime, kuni minu aju minetas võime värvilist pilti tõlgendada -- selline ajuseisund on mulle üllatuseks täiesti olemas.

Uus väljend: Tasavägistamine.

Lõpus, kui Heru juba oli ära läinud, pidime arutluse käigus tõdema: oleme üks äraütlemata tore seltskond: kaasame ju oma üritustesse ka puuetega inimesi. Jah, Heru, meid ei häiri see, et sa natuke värvipime oled: meile meeldib su seltskond ikka!