Irve

Sattusin lugema üht D.A. artiklit ja leidsin sealt toreda tähelepaneku:

1) everything that’s already in the world when you’re born is just normal;

2) anything that gets invented between then and before you turn thirty is incredibly exciting and creative and with any luck you can make a career out of it;

3) anything that gets invented after you’re thirty is against the natural order of things and the beginning of the end of civilisation as we know it until it’s been around for about ten years when it gradually turns out to be alright really.

Tulirebane sai hakkama SVG toetuse lisamisega oma testversioonidsse. See tähendab, et varsti saab lisaks Flashile kasutada ka XML-põhist vektorgraafikat. Testitud ja töötab täitsa.

Täna on palju vestlusi ja vähe lõputööd olnud. Aga vestlused on kõik väga asendamatud ka olnud. Kunagi ma mõtlen, et mis oleks olnud, kui neid vestlusi poleks olnud.

Igakord kui mõni seisukoht võtta, tahab elu selgeks teha, et vastasseisukoht on parem. Kuhu me niimoodi jõuame?

Maailm on liiga pisike, liiga kummaline, liiga keeruline. Ma ei taha selliseid asju omale pähe ja neid näha ja liiga palju mõelda ja üldse. Juhusündmuste kokkulangevusfaktor ja irooniad ja paralleelid tekitavad mõnikord kummastusi.

Aga eile tekkis mul ebameeldiv valgustus, et minu elu koosneb asjade vaatlemisest. Ma vaatan arvutiekraani, sõbrad, kellega suhtlen sisestatakse siitkaudu, raamatu lugemine on vaatlemine, minu lõputöö on vaatlemine ja enamus mind huvitavates situatsioonidest muutub huvitavaks vaatlemisel. Mida ma vahin? Ma tahaks midagi teha ka.

Infotehnoloogiline distantseerumine inimestest on juba täiesti patoloogiliselt häirivaks muutunud. Minu suhtlemine on see, et ma vaatan midagi ja siis info tuleb pähe. Öka. Peaksin mugavussuhtluse asemel end tekstifiltrita suhtlema sundima.

Hommikust saadik olen teinud oma lõputöö sisukorda ja diagonaalmeetodil aegajalt süvenedes seostuvaid artikleid otsinud. Seda minu tegevuse eesmärgistatud osa teemal. Mäng läks mulle kaks kilo maksma ja kuna süüa ka ei jõudnud eriti, siis kõrvalise asjana olen ma ka päev läbi söönud. Nüüd tahaks päev läbi magada ka.

Tulin keset mängujärgset koristamist Mustamäelt jala kesklinna. Tundsin, et minust ei ole seal enam mingit kasu ja energiat oli sellegipoolest veidi üle. Mingis peatuses sõimas keegi purjus tüüp väga valjuhäälselt röökides kedagi teiselpool telefoni. Umbes, et mida kuradit, et Ekstra poest üks peatus edasi, et tulgu kohale ja see on see osa tekstist, mis ei olnud ropp sõim adressaadi teemal.

Kaks peatust edasi kuulsin üle tee, kuidas keegi räigelt ja valjusti ropendab ja sõimab ja "siia kutsub". Vaatasin ja nägin, et ka tollel oli telefon. Jalutasin suhteliselt aeglases tempos. Telefonioperaatorid peaksid alkoholitootjate reklaamipüüdlusi toetama hakkama. Tere tulemast infoajastusse, inimene, loll oled ikka.

Kulmineeruv nädalavahetus. Larbist on nii palju rääkida, et teen lühidalt. Maganud reedest alates 6 tundi, energiat ikka veel täis, kogu laupäeva veetnud joostes ja treppe vihkama õppides, suurema osa mänguajast irve näol ringi joostes, nähes momente, mida ainult rollide mängijad ise nägid ja läbi elasid, pisikesi stseene, suuri stseene... Seekordse korraldamisrõõmu paistes tundub, et kaks kolmandata ei jää (kuigi pärast esimest mängu lubasin endale, et enam ei ühtki). Aga selgi mängul settimis ja mõtlemisruumi tegelikult küll ja veel. Paljud hirmud ei realiseerunud ja sellest on hea meel. Uinusin rõõmsa näoga.

Siis veel väike Oopsi unesegane drägon meeletu naerueufooria ja meeletute roppuste saatel (mis unises ajus koheselt ka pilditoe taha said (mis on unise drägonimängu puhul muidu üks suurimaid plusse)). Hämmastaval kombel õnnestus naerupisarate vahele justkui reklaamipausidena mängida ka täiesti normaalset rolli.

Tänast WTF rubriiki saab ilmestama Superdickery.com, mis on siis galerii, mis sisaldab haigeid väljavõtteid vana kooli koomiksitest. Kindlasti vaadake läbi "Seduction of the Innocent".

Kari ämblikke on põiminud oma võrku üle poole aasta, ehtinud seda kastepiiskadega, tõmmanud jooni, niite, püüniseid, koondanud selle kõik ühte kohta kokku. Ja siis, vaikselt jooksevad kõik mööda neid niite vältimatult sinna, kuhu isegi Düüni Messias ei näe — kohta, kus ei istu kedagi, kimp niite rusikasse surutud, kaamel lükatakse läbi nõelasilma ja protsess on loodetavasti nauditav. Loodetavasti ka ämblikele.

Teate, kui aus olla, siis on mul tunne, et kõigepealt on homme kohutavalt kaost meie hulgas, siis tulevad mängijad, siis on nende hulgas kohutavalt kaost ja meie osas täielik paanika ja kaos ja lõpuks tuleb Hannibal Smith, paneb sigari hambusse ja ütleb oma kuulsad viimased sõnad.

Teile esineb ansambel Nuntsakad! Pisikesed ja nunnud.

Lahendasin vist mõistatuse et mis see NPNKi kampaania endast kujutab.

haNsaPaNK. Hea idee iseenesest. Samas ma ei kujuta ette kas nii palju raha nii väiksele sihtgrupile peale läheb.

Lisa: Kuluaar sosistas, et ma vist eksin. Nojah. Tagasi spekuleerima.
Lisa2: Kuluaar mõtles ka ümber ja mul on tegelt ilmselt õigus. Nende koduka külalisteraamatus oli küll ka arvamus, et tegu on Adidase kampaaniaga, aga selles ma ise natuke kahtlen.

"Rääkisin murest Kasepere Juksile ja Juks ei olnud paar aastat jalgpallis tegutsenud ja kratsis kukalt ja ütles, et see on raske küsimus, aga küllap on nii, et tõeline ja tõsine venelane, kes austab oma rahvast ja oma kultuuri, saab olla ka õige Eesti Vabariigi kodanik ja kui selline venelane on hea jalgpallur, siis laulab ta Eesti koondise mängu eel Eesti hümni ja kui ta mängukires vastasele eesti keeles halvasti ütleb - või ka vene keeles, kui mäng on Venemaaga - siis kurvastab ta peale mängu ja tal on oma teo pärast häbi ja ta tinistab kitarri ja ümiseb Võssotski laulukesi või otsib üles Dostojevski, sest muretseb oma kaduva inimlikkuse pärast ja ma olin Juksiga nõus ja sain aru, et kui meil on head jalgpallurid, kes on ka head ja tublid inimesed, siis ei ole tõepoolest vahet, mis rahvusest nad on, sest sellised inimesed räägivad eesti keelt ja on ustavad Eesti riigile ja austavad Eesti rahvast ja Eesti kultuuri ja on alati Eesti poolt, vähemalt siis, kui jalgpalli mängitakse, aga jäähokis võivad nad isegi Venemaa poolt olla ja Tšetšeenia sõjas tšetšeenide poolt."

Seal artiklis on loomulikult veel igasugu toredaid lauseid ja jutte ja mind näiteks pani see jutt ka mõtlema, et milline on siis Eesti rahvusjalgpalli ja üldse jalgpalli tulevik ja kellele ja mille pärast seda teglikult tehakse ja kas need inimesed ei võiks kuidagi teisiti oma aega veeta — on ju elukutselisi jalgpallureid meil suhteliselt vähe, kõik teevad ju seda omast tahtest ja pühast missioonitundest — aga siis jälle mõtlesin kõigile nendele toredatele hetkedele, mis olen veetnud meie suurepäraste telekommentaatorite seltsis televiisori taga koos oma sõpradega ning mõistsin, et jalgpall on ikka asi, mida peaks ka riiklikul tasemel toetama ja mitte laskma sel alal unarusse vajuda ja seepärast ongi Pohlak meile äärmiselt vajalik rahvuskangelane, sest ilma temata ju pall ei veereks, väravavõrk ei sahiseks, nagu ilmselt paljud...

Väljavõte logist:
> tere kapis on veel hernesuppi
> tere ema

Täna jooksin kella hommikust kuni kella õhtuni seoses larbi ja tolle wifiruuteriga mööda Tallinnna ja treppe ja sain vist suure osa asjadega ühele poole ka.

Aga pean ütlema, et pihuarvutist pealt on mõnus ühistranspordis lugeda. Paned teksti vaikselt sobiva kiirusega allapoole kerima (Weaseli nimeline progejupats teeb seda) ja ei pea isegi lehitsema. Põhijama on ainult tekstikujul tekstide hankimisega, aga vähemasti on meil Gutenbergi projekt ja varud kõvakettal.

Minus on meeletult-meeletult väsimust ja täiesti piisaval hulgal entusiasmi. Konfliktne värk — entusiasm domineerib.

Kuidas soovite teie oma ellu stseeni õhtul väsinult kojutulemisest ja teada saamisest, et arvutividin (WiFi ruuter), mis üles panid, lakkas töötamast (tuled kustusid ja üldse mitte minu jama) ja tuleb järgmisel päeval välja vahetada ning ühtlasi on maitsev söök, mida kodunt lahkudes peaaegu valmimas nägid, jäägitult pere kõhtudesse kadunud.

Kuidas ma tahaks jagada kõike seda, mida ma täna naersin. Aga paraku ei saa ma seda teha enne kui on laupäeva öösel pärast mängu. Ja selleks ajaks on elevusega ühel pool vist.

Üks asi on idee, aga teine asi on ideed näha vormi võtmas. Pean sissekande üles panema — muidu lobisengi teile kõik välja.

Olulised asjad on hetkel täiesti tagaplaanil ja esiplaanil on veelgi olulisemad asjad ehk siis mänguettevalmistuste õigeaegne lõpetamine. Eilne päev möödus Gregiku juures, sest selgus, et tema läpparis vajalik proge lihtsalt ei jookse ja seega ekspluateerisime tema lauaarvutit.

Ja õhtul oleks toimunud peaaegu et Orgunni kavaväline koosolek, oleks Orgunn ainult soovinud kokku tulla. Mida ta ei soovinud. Mõneti mõistan põhjuseid, aga mõneti oleksin lootnud natuke suuremat initsiatiivi.

Igastahes tulin keskööks linnast koju ja siis lugesin kella kaheni oma pihuarvutist Hitch Hiker's Guide to Galaxy't. Iseenesest on too just täpselt see raamat, mida peaks pihuarvutist lugema. Mäletan, et kui ma seda teost esimest korda netist lugesin, tundus see käsiraamat piisavalt ulmeline seade. Enam mitte — ei ole midagi maagilist pisikeses kaasaskantavas andmebaasis. Don't Panic.

Olen kogu oma elu (või kui nüüd piinlikkuseni täpne olla, siis üsna täpselt pool) veetnud teadmises, et Väike Prints on üks raamatutest, mis on mul läbi lugemata, aga mida iseenesest ju võiks. See ei olnud päris õige arvamus.

Nimelt tean ma sellest raamatust tänu ühele usinale lauluõpetuse praktikandile, kes meie rõõmuks laulutunnis meid selle raamatu ettelugemisega lõbustas. Arvasin alati, et ta luges ainult lõike, aga praegu, kus selle toreda ülaloleva lingi avastasin, selgus, et ta ikka väga palju vahele ei jätnudki. Loen pidevas Déjà Vu's.

Eilne briif oli tasemel. Alguses oli küll veidi jama sellega, et ühelt IPlt sai IRC võrku sisse logida vaid 3 inimest ja nii oligi, et neljanda liitumisel lendas kogu kamp välja ning ühtlasi sai ka bänni veidi. Õnneks oli Gregikul mingi telefoninumber, millelt ta asja suht ruttu suutis korda ajada. Logi on mängu lehel lugeda ning järgmine tuleb reedel.

Tõin täna oma mängujuhilipsu ära. Pean ütlema, et näeb isegi parem välja, kui mu vaimusilmas nägi. Kui midagi teha lasta on alati hea asi, kui sedapidi välja kukub.

Tegelikult peaksin veel ühe asja ära tellima, aga sellega on see, et mõnd telefonikõnet vist jäädki edasi lükkama.

Kuidas ma siis oma päeva actionstseeni ära unustasin? Pärast tänase päästetava naise arvuti kangelaslikku parandamist kruvikeerajaga läksin läbi Balti Jaama turu (larbi jaoks oli üht-teist vaja) ja turu väraval vaatasin, et näe, kaks rämedat pätti nõjatuvad mingi käsipuu peale ja vaatavad turu poole. Suur oli minu rõõm, kui veidi hiljem tagasi vaadates olid nad mulle kahekesi järgi tulnud. Edasi läks asi minu poolt suhteliselt peenelt, putkasid imetledes saab klaasipeegeldusest vaadata, et nad ikka järgi tulevad. Tuvastasin ühtlasi ka et ei näe otsitavaid asju ja tegin turult sääred.

Täna arvutitoe osutamiselt tagasi tulles (seekord vedas ja piisas mälu ümberpesastamisest) leidsin oma postkastist huumoriajakirja Select kevade-eri. Kui hea raamat!

Uus kellamood Selectist! Silmapaistev, elegantne ja trendikas! Käekellade välisilmes toimuvad põnevad muutused - see silmapaistev uus lillemustrilise rihmaga kvartskell on üheks näiteks! Kellal on suur, neljakandiline numbrilaud ja massiivne hõbedavärvi korpus. Painduva kellarihma avamine on lihtne, mistõttu kella käe peale panemine on tõeliselt mugav! Täpne kvartskellavärk. Elegantne, ilus kell.

Tahaks sinna tööle minna neid asju kirjutama ja tõlkima. "Täiesti fantastiline uus kruvi, keeramine on poole mugavam" jne.

Aweka blogist leidsin toreda southparki tegelaste generaatori ja tegin endast ka pildi. Kahju, et normaalseid vuntse ei saand talle, aga võib-olla ma peakski lõua puhtaks kaapima. Tahaks nüüd multikat ka teha selle tüübiga: see oleks midagi sellist, et saan miskipärast maailma valitsejaks ja siis tuleb selline hüperautoritaarne režiim, et väga karjuvalt vali kord on majas, ja siis elan üle mitu atendaati ja lõpuks kukun poodiumilt end keset kõnet surnuks, rahvas rõõmustab ja hakkab samamoodi halvasti ühistkonda korraldama nagu ta seda praegu teeb. Minu ühiskonnas oleks kõik inimesed õnnelikud, sest see kes poleks, saaks kohustuslikke antidepressante ja muid repressioone kuni ta oleks.

Täna oli hea päev. Sukeldusin lõputöösse ja isegi sedavõrd, et suht praegu lõpetasin. Uppumist karta ei ole, aga tekkinud on suuremat sorti dilemma. Paberist osa kirjutamisel ei ole seda kuskilt kokku kirjutada. Analoogseid asju ei ole, millega hea oleks võrrelda — minu tehtud jupp on suts liiga spetsiifiline — ja igasugune asja veidi laiemas plaanis arutlemine oleks vist juba laialivalgumine. Vahest annab kolmapäevane juhendajaga kokkusaamine tulemusi. Loodan natuke sellele.

Tegelikult tekkis isegi üks kontseptsioon kuidas ma oma töö sidusalt saaks ära teha ja struktuurselt. Taaskord pean tõdema, et Freemind on väga abiks tööriist nii viidete kogumisel kui struktuuri ja sisukorra ja dokumentatsiooni osas. Miks mul seda varem ei olnud?

Kõik minu rollid läksid teele. Nüüd vist peaks magama.

Sünnipäevalt tagasi. Üritus oli Tabasalus ja sinnasõit oli suht naljakas. Olin kindel, et ma teed ei tea. Kindel hetkeni, mil me õigest teeotsast mööda sõitsime ja mul kõhutunne ütles, et see nii oli. Ühesõnaga kui see üks möödasõit välja arvata, sõitsime praktiliselt otse treppi. Üllatav, kuidas aju tegelikult mingeid suhteliselt juhusõite suudab kaardistada.

Aga pidu oli mõnna, palju prantsuse filolooge on alati hea kombinatsioon, sest nad toovad mus välja selle osa, mis muidu hiberneerib ja seda osa on vaja tuulutada. Ühesõnaga sai end välja elada lõõpimise teel. Peo kontseptsioon oli ka tegelikult suhteliselt tore — igasugust huvitavat erinevat süüa pakuti, mida ei olnud palju, aga see-eest oli kõik pakutav hea ja piisav. Sain üle mõistuse head kooki ja pean ütlema, et olen üsna koogivaenulik globaalsemas mõttes. Katerynil oli muidugi diskor ka omast käest võtta ja helitaust minu meelest isegi töötas. Tahan veel selliseid pidusid.

Aga tagasisõit udus oli ka tore ja vestlus huvitav. Nüüd peaksin vist larbi kodukat pusima hakkama, aga tundub, et tegelikkuses näeb see nii välja, et lähen magama ja pusin hommikul selgema peaga.

Ahjaa — ennetades tähelepaneliku lugeja küsimust: minu uus blogipäis on Ellu leidus pärast seda, kui ma oma maailmaparandajaplaanidega taas lagedale tulin. Et nüüd on see siis sõnastatud ja ametlik ja hea. (Ja Irve.* tähendas siis objekti Irve alamobjekte vabal teemal ja valikuliselt, ennetades küsimust, mida tähelepanelik lugeja kunagi ei küsinud.)

Liisi korraldas oma vanaisa häärberis suuremat sorti võrgupeo. Kui kohale jõudsin nägi koht välja nagu väike arvutiklass. Korgid pidasid vastu ja vast ei saanud keegi ka üleliigseid viiruseid, kuigi seda ilmselt saab hiljem teada. Põhiteemaks oli seekord Warcraft 3 ja selle toksimine kaardil, kus igaüks juhtis vaid üht kangelast. Tekkis teatud professionaalsus. Lisaks sai veel veidi liiga kuuma sauna (ma vist kõrvetasin lavalaudadel oma kannika ära) ja vähe magada. Nüüd edasi sünnipäevale.

Seekord kernelis. Suhteliselt huvitav efekt ja soovitan teilegi. Ilmselt oli asi ajastuses, aga kuidagi tuli halti ajal katkestada terminaliühendus masinasse.

Jah — see oli arvutijutt, head ööd.

Niih. Kui keegi lugejatest teab bändi, kes oleks nõus meie heategevusballil esinema, siis palun-palun andke teada. Meie kandidaadid kukkusid ära ja ilma ei ole see.

Minu rollid valmis. Viimistleda vaja veel natuke, aga muidu olemas. Uii.

Iseenesest paha. Meil on pinged seltskonna sees kasvanud seoses tähtaegadega. Kohati tundub selline veidi plahvatusohtlik olukord ja mina, vana eesel, ka ei taba ära õiget hetke millal keelt hammaste taga hoida. Mõneti ettearvatav ju, et selline pingeasi toimub, aga ikkagi tahaks kuidagi ilma...

Lõputöö, loodan, et oled veel elujõuline, sest pühendumine hakkab.

TV3 otsib linnaperet, kes oleks nõus uue tõsieluseriaali käigus näitama kahele maatüdrukule kuidas linnas asjad käivad. Kes näitaks, kuidas kasutada pangakaarti, kuidas tutvuda internetiavarustega, kuidas käia kinos ja tulla eluga välja linna liikluskeerisest.

Aga pealtnägija avastas Pärnust remondiluksepa, kes viina üldse ei võta. Hea töö. Kuigi see Tootside PR kampaania oleks võinud olemata olla. Kui poole miljoniga end süü alt vabaks osta, siis leiab viisi ka oma armukese suhu sõnad leida.

Taas ja järjekordselt — on mul kahju, et mul ei ole võimalik oma progressi läbi elu korralikul viisil salvestada ja taas laadida, et saaks teada, mis peitub nende valikute ja uste taga, mida ma ei paota.

Või paus — mida ma annaks võimaluse eest aeg maha võtta ja mõttepaus võtta.

Aga positiivse külje pealt on mul hea tuju, söögiisu, uni ja palju tegemata asju, mida teha saab. Uii. Ja tänaõhtune vihmajärgne õhk — veidi niiske ja soe. Kui võimalik tõstaks teid kõiki praegu õue seda nuusutama.

Tervist. Tervist oleks vaja. Kui vend täna hommikul koju jäi, siis ma ei osand eeldada, et sama haigus mulle ka kallale tuleb. Igastahes tundub, et tulebki ja et tänane uimasus ja silmade kipitamine suuresti seepärast tulnud on.

Üldiselt oli mõneti toimekas päev, sai linnas üht-teist tehtud ja veidi asju organiseeritud. Kui nüüd ainult suudaks end neid viimaseid rolle ära lõpetama, võiks päeva kordaläinuks lugeda.

Täna õnnestus küll ühega siin veidi tülli minna, ma lihtsalt ei saa aru kuidas on olemas inimesi, kes iga väikestki etteheidet suudavad suure isikliku rünnaku ja tujurikkujana tõlgendada. Uhh, lihtsalt ei saa aru.

Aga globaalsemas emotsionaalses plaanis tegin vist mingeid edasiarenguid, igastahes on üle pika aja jälle söögiisu tagasi tulema hakanud, mis iseenesest on tervitatav.

(Kui ma selle teksti teist korda bloggerisse sisse toksisin, tuli välja, et too on vahepeal ka tervise minetanud. Praegu aga tundub, et ta on jälle elus ja terve niiet tervenemist kõigile osapooltele)

Ega siin oma elust palju kirjutada ei olegi, põhiline energia on viimasel ajal larbirollidele läinud ja see, mis üle on jäänud — selle pealt ei ole eriti midagi asjalikku teinud. Paha asi on see, et lõputööd pole kaks nädalat puutunud. See viga tuleb võimalikult ruttu ära parandada, sest tegelikult on ju kõigest natuke üle kuu aja jäänud.

Larbi osas on tegelikult väga kahju, et mul ajaliselt nii on, aga püüan oma praegused kohustused ära teha ja siis lõputööle täiesti ära pühenduda. Selle mängu pärast sel kevadel lõpetamata jätta oleks ikka ka veidi piinlik.

Tänahommikuses unenäos oleksin ma äärepealt teada saanud mida ma endast arvan ja seda kõige kriitilisemal moel. Paraku kuulsin ma enne ärkamist ainult kaht esimest lauset, mis loetlesid minu eksiarvamusi enda kohta... Tänane ärkamine oli seega selline unenäo järgi krabamine, et tunned, kuidas näppude vahelt minema haihtub.

Mul on tunne, et 1. aprill on tänavu universaalselt ignoreeritud. Selline mõnus tülpimus ja rutiinne lähenemine. Pole ei teind ega saand.

Aga see paavsti uudis on 1. aprilli kontekstis küll väga valus lugeda. Oleksid võinud siis vähemasti sõnastust niipalju korrigeerida, et elevust tekitavad sõnad nagu kuseteede põletik ja toidutoru paigutamine, et "ta saaks rohkem kaloreid" veidi paremini sõnastatud oleks.