Irve

Meie lemmiktoitlustaja, kelle kassa juurest tuli lahkuda toidukuhja tasakaalustades oli täna viimast päeva tööl. Natuke õnnetu ja kassa kõrvalt sai lohutuseks šokolaadi võtta.

Kahju -- rahvas hakkas juba omas majas söömas käima.

Kes iganes inimene selle video säilitas, alles jättis ja misiganes tegi ja selle lõpuks ajakirjandusse poetas. Aitäh. Isegi kui ta tegi seda omakasupüüdlikult ja väiklaselt nagu inimestel mõnikord on kombeks teha.

Sest saab seekord mõnuga lugeda asutuste kommentaare, kes noh — ütleme, et nad ei ole sündmustega lihtsalt kursis — ja ütlemegi nii, sest isegi kui nad tõde teavad, ei ole nad tegelikult kursis, on halvasti informeeritud, ei mäleta ja nii edasi nagu ikka firmade töötajad ei tee tegelikult kunagi pahasti.

Kunagi kui metali listi aegadel paar õnnetut ESSi käest nossi saanud karvast rääkisid mis nendega juhtus ja kui hiljem ESSi pressiesindaja sellest rääkis, tekkis selline püha viha, et kuidas keegi suudab raha eest valetada säherduse südamerahu ja mõnuga.

Mis on õnnetu: reeglina ei ole tõendeid ja asjad jäävadki üsna hägusteks. Tõeväänamine on tulus ja kasulik ja igasugune kriitika kleepub ja upub mesimagusa jutuläga sisse ära.

Sellised pärlid nagu siin Postimees just sai lahti kirjutatud (väga kaunisti võeti intervjuud enne lindi mainimist), nagu tollal ESSiga — nad tulevad ja meenutavad aegajalt, et me elame illusoorsete tõdede ja sümbolite keskel. Mingi fiktiivne nihkes reaalsus, kus kõik on ilus ja kõik halb juhtub kogemata.

Ootan huviga ja pikisilmi plahvatavaid päid.

Tahaksin Prisma näidet veidi kommenteerida. Esiteks erinevalt Edgar Savisaarest tean ma väga hästi, et Tallinnas on alkoholimüük alaealistele pigem reegel kui erand. Edgar teab kah, aga ta peab rahustama poeomanikke ja üle ühe näidisprotsessi tal tarvis ei ole. (Siit ka väike üleskutse: Alaealised noored kodanikud: organiseeruge ja sulgege kõik Tallinna alkoholi müüvad poed! Kutsuge endale pärast ostu sooritamist politsei!)

Prisma reaktsioon oli valulik vingving ja lubadus, et kõik kahetsuväärne on heastamisel ja et kontrollitakse alkoholi ostmisel paremini isikut ja...

Nad võiksid üht teist kontrolli kah parandada: kui juba müüjate ümberharjutamiseks läks. Nimelt seda kontrolli, et kas pangakaarti esitav isik on samane sellega, kes pangakaardil kirjas. Ma olen hobi korras statistikat teinud ja võin kinnitada, et viimase poole aasta jooksul on müüja vaadanud mu allkirja kahel korral. Mõlemad korrad on tal rinnas uhkelt "õpilane" olnud. Isikut tõendavat dokumenti kaks korda.

See tähendab, et kui keegi võtab või kopeerib mu pangakaardi, on tegemist täieliku tasuta rahaga. Ma pigem laseks alaealistel paar pudelit õlut osta kui seda, et keegi teine mittealaealine mu pangakaardiga (või sellele piisavalt sarnaneva kaardiga) need paar pudelit ostab.

Saame kokku ja muliseme nagu ikka. Tulge-tulge!

Seekord lubasin esineda oma ükskord ära jäänud monoloogiga sellest kuidas ja miks jutumängudes häält kasutada.

Eite taati istusivad õhtu hakul kaldal trepi ääres ja vaatasid loojakut.

"Teadsa, meie oleme ikka päris hea elu peal, ei ole ikka kurta midagi."
"Nojah, ennemuiste olid meil käed ainult sügiseti tööd täis — nüüd saab kaks korda aastas maasikal käia ja... Ei-noh, tead, eit, meie olemegi omadega paradiisis."
"Just — ja mäletad kuidas inimesed alguses karjusid, et kõik saame surma ja et siis upume ära ja et kõik kuivab ära ja? Lollakad!" oli näha, et eit oli lausa pahane ja tiris paar kolletavat kõrt maast lahti, et kuidagi midagi ette võtta. Taat sügas habet ja jätkas: "Ja mäletad mäherdused vintsked hapud õunad meil ennist olid: nüüd puha suured apelsiinid (seda ütles ta rõhuga viimasel silbil nagu vanainimestel kombeks) ja mango-marjad igal pool."
"Ja kookos!" ütles eit kurgupõhjast nagu mõni lõunamaine lind.
"Ja kookos! Tõepoolest — vanasti inimesed ikka kartsid liiga palju — mina ütlesin ikka: sõitke aga autoga, valage solki maha ja tehke mis tahate: Küll vanajumal kõik ise korda ajab!"

Taadil läks meel kohe nii lahkeks, et astus Patkuli treppi pidi paar astet allapoole ja sikutas loksuvatest lainetest seal ulpiva kookospähkli välja. Taamal lendasid flamingod kauni küütlevpunase kriiskava kaosena üle palmidest palistatud Stenbocki maja varemete.

Postimees 17.09.07: Gröönimaa lõikab kliima soojenemisest kasu
Postimees 17.09.07: Globaalne soojenemine toob Gröönimaale hulgaliselt turiste
Postimees 17.09.07: Gröönimaad kattev jääkiht kahaneb järjest kiiremini
Postimees 15.09.07: Otseseim meretee Euroopast Aasiasse sulas laevatatavaks
Postimees 06.09.07: Arktika jää võib sulada 23 aastaga

Sildid: uudiste surnuaed

Kes mu eelmist tuumapommiparnoiat luges, võiks teadmiseks võtta, et antud baasi üks turvameeskonnas olnud sõdur suri puhkusel olles mingil põhjusel maha.

Kui hirmus enesetapp.

Kui ma George Bushi riigipäevahoone postituse üles panin, ei oodanud ma, et seda üldse märgatakse. Aga märgati ja üllatavalt paljud lugesid selle läbi. Kes pole -- vaadake, see on järgneva valguses lausa armas.

Nimelt märkasid osad teist kindlasti seda, kuidas Ühendriigid teatasid, et neil tõepoolest lennutati üks lennuk natuke üle riigi, pardal viis, vabandust kuus, tuumalõhkepead. Võigemini seal ongi väike probleem: anonüümsete allikate teatel (noh, ütleme, et kui ma oleksin ohvitser ja sellises situatsioonis, kus mul on kahtlus, et keegi midagi väga valesti teeb, ma lekitaks kah selle jama pressi) läks baasist 6 tuumakat lendu. Samas käis alguses jutt 5st mürtsakast.

Lugesin just ühe põhjaliku konspiratsioonieoreetiku väga nunnut artiklit, kus ta üsna põhjalikult räägib, et mida üldse saab tuumakaga kogemata teha: mitte midagi ei saa teha! Liiga palju on igasugu valvemehhanisme peal.

Ühesõnaga ei ole võimalik kogemata laadida lennukisse laskevalmiduses tuumapomme ilma, et see asi väga kõrgelt käskudena tuleks. Tuumapomme ei transpordita üldse laskevalmiduses tiibade küljes ja isegi õppepommid on suurte siniste kirjadega, "Stažöör - oht pöördel" vms. Tuumakad on punase kirjaga, et "Ettevaatust, tuumalõhkepea, Handle with care" Segiajamine on võimatu.

Ja ongi kaks konkureerivat teooriat: Esiteks, et üritati vihjata Iraanisuunal. Baas, kuhu lennati on Lähis-Ida varustamisel oluline punkt. Sõjaväeringkonnad ehk saavad vihjele pihta küll. Eeltoodut arvestades eriti.

Teine teooria on seotud sellega, et tuumakate arv 5 või 6 on lahtine. Press muidugi armastab ümmardamist, aga ma isiklikult pressi liikmena väldiksin.

Loo moraal on see, et ma pigem praegu teen sellel veidi põnevalt jabural poliitilise klatši teemal ühe postituse ja loodetavasti eksin, kui et USAs lastakse mõni linn sodiks ja ütlen pärast, et näe, ma netist lugesin juba seda.

Nüüd olete teie kah lugenud :) Mul on piinlik kah ja lõpetan ära, muidu varsti lõpetan psühhoneuroloogiahaigla paranoikute osakonnas.

Tuumakate analüüs detailsemalt siin

Kas Ühendriigid ründavad täna oma rahvast või mitte? Ükspäev lennutasid siin tuumakaid üle riigi... Iraan ootab...

Tegelikult olen ma normaalne, lihtsalt mõttemänguliselt tundub selline stsenaarium kuidagi köitev. Legend kurjast impeeriumist korporatsioonide meelevallas ja raske rõhuv propagandamootor on lihtsalt midagi, mis paneb mõtted liikuma.

"Meie tehnikaosakonna tublid töötajad hoiavad peajaama seadmetel pidevalt silma peal ning hoolitsevad selle eest, et mõne aparaadi rike ei häiriks Teie igapäevaseid meelelahutusteenuste tarbimise harjumusi. 12. septembri öösel, ajavahemikul 01.00 kuni 07.00 toimuvadki meie peajaamas arendustööd, mille käigus esineb lühiajalisi katkestusi meie kaabeltelevisiooni-, interneti- ning telefoniteenuses.

Loodame, et öised arendustööd ei sega oluliselt Teie tegemisi ning lubame, et teeme omalt poolt kõik, et häired teenuste edastamises oleksid nii lühikesed kui võimalik."

Sain sellise pisi-pisikese toreda rõõmsa kirjakese oma nunnusse roosasse postkasti, ning kohe-kohe tundsin, et tahaksin Starmani-onudele ja Starmani-tädidele kirjutada ja joonistada ja siis kohe ilusasti tuttu minna, sest et hommikul saan ma jälle oma igapäevaseid meelelahutusteenuse tarbimise harjumusi segamatult edasi harjutada.

Nii tore!

Juba tükk aega olen soovinud sellist programmi, mis lubaks mitmel inimesel korraga üle võrgu ühte dokumenti redigeerida. (Sõnavärdja "editeerima" kasutajaid on mul kihk nugisega loopida ja räimega materdada!)

Minu mured said murtud tänu Inimkonna Parima Sõbra Google leidustele. Varem lubati mitmemängijarežiimis teha Exceli tabeleid (ehk siis tabelarvutust), nüüd aga saan ma "Wordi teha" nii, et kaks kolli korraga istuvad sees ja panevad oma mõtted dokumendi erinevates kohtades kirja.

Google Docs

Meil IT-majas vahetus toitlustaja ja oh-seda-huumorit. Esimene päev ma sain (võlgu) sellise lahmaka supi, et kõht sai täis(!).

Täna olid müüjal ära võetud need suured ilusad kausid, mille ta pilgeni täis pani. Oli õnnetu ja ütles, et talle küll otse ei öeldud, et ta liiga palju pani, aga noh ilmselt seepärast need kausid talt ära võeti.

See-eest need keskmise suurusega taldrikud ladus ta sedavõrd kuhja toitu täis, et mul oli taldriku puhastamisega jupp tegevust: "Mina ei oska toiduga kokku hoida!" Oli juba ähvardanud ülemusi lahkumisega, kui tal ei lasta meid korralikult toitlustada. Jutukus oli kah muidugi vastav -- sööklas tekkis lausa diskussioon jumala võõraste inimeste vahel, et äkist kannataks kallima hinnaga need suuremad kausid tagasi tuua.

Loodetavasti ei ole homme toit alustassidel ja ülehomme uus müüjatar -- sest ta ilmselt lubaks alustassidelt tasuta juurde võtta.

Kui asi samamoodi jätkub, tulevad sinna inimesed niisamagi istuma ja kokku saama, sest sööklas on naljakas ja üldse mitte nii vastik.

Tegin selle aasta esimese loengu siis ära. Seekord oli õhtusem aeg, esimene koolipäev ja sellest lähtuvalt ilmselt vähem rahvast kui eelmise aasta alguses.

Minu eelmise aasta hüsteerilis-lõbusaid esimesi loenguid paraku enam korrata ei saa: täna olid mul loengus ainult üks viipekeeletõlk, ühe käega mees unustatud vihmavarju ära toomas ja loengu lõpul lauale poetatud suhteliselt talutava kvaliteediga joonistatud karikatuur minust loengut andmas.

Kahtlustan, et päris fan-art ei olnud. Nüüd ma olengi inimesena läbi kukkunud, jess!

Ühendriikide merejalaväelase sõbra andmetel on kõik ründesihtmärgid paigas, kõik väeosad valmis ja imperaator hakkab peagi täitma oma lubadust "oma järglane kõrvuni "selle sisse" sokutada". Kolm päeva blitzkriegi.

Vitupead.

Ärkasin täna hommikul mõttega, et kui ma teen pildi, mille iga täpike on päev minu elus -- see pilt on neetult väike. Võttes oma loodetavaks elueaks 75 aastat ning arvestades aastasse 365 päeva saame järgmise neetult väikese pildi: