Irve

Ilmade külmenemisega seoses ostsin omale mängu Defcon kohe ära ka.

Mida mul öelda on. Ma hakkan üle saama süütundest, kui Tokyo kohal lahvatab ümmargune ketas kirjaga: "5.4 million dead". Aga see mäng on toores, külm ja arulage nagu tuumasõda ise ja loob emotsiooni.

Ostke see ka endale ja mängime kunagi võrgus. Kahe kinopileti raha eest (14€) saate teada kuidas mõtleb sõjaväelane tuumapuldi taga.

Ma ei tea, kas peaksin selle kõik üldse kirja panema. Te ei usu nagunii.

Seekordsete loenguslaididega läks natuke nihu ja pidin neid hommikul kibekiirul tõlkima: otsustasin nimelt, et huvitavam loeng tuleb lugeda varem, kui on veel rohkem õpilasi ja mitte tühjale saalile nagu juhtub pärast seda igavat loengut. Aga otsustasin suht viimasel minutil ja seega magasin minimaalselt. Ära kunagi tee slaide öösiti.

Loeng algas täitsa kenasti. Esimese asjana tulid minu juurde kaks õpilast, kes soovisid "5 minutit tudengitega rääkida" olin kaval ja uurisin ka teemat. Selgus, et tahavad õpilasi välismaale minna. Neil oli isegi selline "kujutlege, et" ja "öelge, mis on" ja selline tore marketingisõnavara, mis inimesi kaasa haarab. Võtsin aega: täpselt 5 minutit. Niiet ilkuda ma ei saa. Oligi hea, sest said hilinejate ajal ilusti rääkida.

Seekord ma jalalt jalale ei tammunud, ei teind "ee", "öö" mõttepauside ajal, vaid olin lihtsalt vait. Ainult venelasseltskonnas oli 2 gruppi, kes armutult lobisesid. Sain nad napilt pilgu ja vaikuse trikiga talutavaks, sest üks häiring veel ja oleksin nad kohvikusse saatnud.

See vastik projektorivilin, mis eelmine kord mind juba häiris jätkas samas vaimus, võttes üles aina ebameeldivamat nooti. Seletasin just kodutööd ära, kui projektor laes ... ma ei saa öelda, et see oli plahvatus. See oli nagu pigem mingisugune värvide ja heli jõnksatus, mis mu kõhuli paiskas.

Kui ma teadvusele tulin, oli klass vaikne, ainult midagi naksus metalselt teiselpool minu lauda. Tõusin aeglaselt, valu justkui polnud. Ilmselt tegin tõustes häält, sest toosama eelmise loengu professor hüppas ehmunult üles ja jäime tõtt vahtima. Märkasin, et enamus loengusaali tagaseinast ja pool lage olid kokku vajunud ja mingi imelik karvane helekollane asi kandis viimaseid tudengeid mingisugusesse kilepakendajasse.

Mees minu vastas avas suu ja otsis justkui sõnu ja ütles pärast väikest pausi: "Meil on siin väike eksperiment... sa jäid meil vist kahe silma vahele." Olin ikka veel liiga hämmeldunud, et midagi öelda. Mäletan, et mees ütles veel midagi kartmise kohta ja siis midagi, mida olen mitu päeva üritanud meenutada.

Järgmine asi, mida mäletan, oli see, et seisin klassi ees nagu varem, tudengid olid tagasi ja mõistsin, et olen kuidagi kaua vait olnud. Võtsin järgmise slaidi.

Ma ütlesin, et te nagunii ei usu.

USA presidendi George Bushi lähenev Tallinna-külaskäik koos Riias toimuva NATO tippkohtumisega on põhjuseks, miks riigikogul tuleb kiirkorras kinnitada seadus, mis annab loa tulistada Eesti kohal alla reisilennuk, kui selle on kaaperdanud terroristid. - Delfi

- EPL (Foto: Marko Mumm)

Presidendivalimiste väljakippuvate muljete taustal on mul teieni tuua ainult episoodike Ilvese toetuslaulupeost, mis mulle kuidagi sisse puges.

Tammsaare park oli pilgeni rahvast täis, hallpeadest sülelasteni. Nad seisid rahulikult üksteise kõrval ja nautisid, kuidas muusik muusiku järel enda ahastust nende peale välja valasid. See kõik oli tuttavlikult ülev neile, kes mäletasid ja uudselt ülev neile, kes ei. See oli hiiglaslik rahvamass, kes unustas muusika kuulamise ajal visata maha prügi.

Seisin nende seas, tegin sedasama. Olin just esinejate päikeseprillide üle mõtiskledes mõistnud, et muusikud laulavad näoga päikese poole, et publikut mitte pimestada. Vaatasin fotograafe ja kaamerameest, kes lavale oli roninud ja Mihkel Rauaga mittepõrkuvat trajektoori arvutas. Vasakpoolse kõlaritorni juurde tõusis üks lühikeste juuste ja prillidega pea, mis kinnitus sinitriibulisse pintsakusse riietatud keha külge. Miskipärast jäi ta mulle silma. Laval oli just teadustatud, et esineb Ultima Thule koos Tõnis Mägiga. Pilk kõlarite juures, mis rahvamassist üle käis pani mind ehmatama: ta ei vaadanud imetledes nagu fotograafid enne teda samas olid seda teinud. Ta vaatas hindavalt. Selles pilgus oli midagi fundamentaalselt häirivat: on nad valmis? Ma tõsiselt ehmatasin. Ta näost peegeldus selline spetsiifiline korraldaja mure, et äkki läheb midagi nihu. Kogu kontserdi illusioon vajus kildudeks sama ruttu, kui too nägu sealt kõlari kõrvalt kadus. See, et Ilves natuke aega hiljem rahvanurga juurde kõndides väikese aplausi teenis, see, et ta kohe pärast Koitu lavale tuli. See ei töötanud enam. See oli natuke odav ja ebameeldiv.

Ma poleks seda teinud.

Üks ammune artikkel on juba jupp aega kommenteerimist oodanud.

Sooviksin siinkohal võrrelda Ühendriikide esinduskodanik Bushi meie sõbraliku Alfakompleksi esinduslahingbotiga Mark IV.

	George W. Bush	Mark IV
Sõiduki mass	9 tonni	40000 tonni
Sõiduki pikkus	10m	75m
Sõiduki kõrgus	~2m	25m
Maksimaalne kiirus	200km/h	200km/h (maal, vees ja õhus)
Soomus	12-18cm tugevdatud terassoomus (peab vastu miiniplahvatusele)	[kustutatud turvapõhjustel] neutrooniumterassoomus (peab vastu tuumaplahvatusele)
Kaitsemeeskond	250 ihukaitsjat, 10 soomusdžiipi	Puudub
Eelhoiatus	Turvamehed pole hoiatama harjunud	Mark IV ei hoiata kunagi
Massihävitusrelvastus	Tuumakohver ([kustutatud turvapõhjustel])	4 kiirtulega tuumalõhkepeaga kahurit (à 5lasku sekundis)
Energia	Tarbib ainult Valge Maja kokkade toiduaineid ja roogi	Sisseehitatud termotuumareaktor

Moraal: Bush tuleb siia näitama, et USA on ikka sitaks vägev. Clinton käis siin, ei olnud mingit irmsat palagani. Lihtsalt inimene. Bush aga. Tema on ikoon. Nautigem siis parimate tegijate parimat propagandaoperatsiooni, kuid ärgem unustagem, et Mark IV kõrval on ka Bush kõigest väike homo sapiens.

Lugege nüüd see artikkel ka läbi.

Tänane loeng läks kohe päris hästi.

Kõigepealt läks hästi uksekaardiga. Enne loengut vaevlesin pikalt, et kas võtta laenukaart või usaldada kõlakat, et mu kaart avavat nüüd ka õppetegevusega seotud ruume. Otsustasin, et arvestades kõiki asjaolusid ja minu soovi ka sellest loengust midagi tarka kirja panna, tuleb uut kaarti mitte laenata ja uhkelt uksel avastada, et minu oma ei tööta. Muidugi eksisin ma oma loogikas rängalt. Auto pesemine eesmärgiga esile kutsuda vihma ei anna tulemusi. Kaart töötas.

Mul Linuxil on kombeks end üles laadides iga 30nda korra puhul nii mõne minuti jagu kõvaketast kontrollida. Ühe loengu alguses ta luges mul neid protsente, mina hullusin samal ajal. Seekord oli sama värk. Paraku panin ma arvuti suts enne loengusse minemist käima ja see protsendilugemine ei jõudnudki väljapoole mu kabinetti. Arvuti kaval plaan läks luhta.

Loengut alustasin sellise napi minutise hilinemisega, et hilinejad ringi ei trambiks. Selle minuti jooksul loomulikult kedagi ei tulnud ja nii ma siis läksingi ust sulgema. Õnneks jõudis esimene hilineja minust ette ja tegi seda minu eest. Ootasin veidi ja alustasin loengut. Uksele laekus veel kaks hilinejat. Proovisin strateegiat "vaata neid ja ole vait, et neile kohale jõuaks" (Uudelepp(TM)), nad ei tulnud nurga tagant välja. Noh, alustasin siis taas rääkimist, mille peale nad kohe nurga tagant marssima hakkasid. Eksperimenti õnnestus poole minuti pärast korrata. Kui olen vait, on nad ukse taga varjus. Rääkima hakates tulevad välja. Imeline!

See vaitolemine on üldse tore. Kui eelmisel korral sai paari jutustajaga seda veidi proovitud, siis seekord oli noor hullunud uljaspea klassi ees julgem ja kui ikka häiris jutukõmin, sai vaikida ja neile otsa vaadata. Kaks korda tuli seda teha, siis oli üsna rahu majas. Lisatähelepanek oli ka see, et üliõpilane on nagu see Pavlovi ilastav koer. Kui korra oled vaikinud ja otsa vaadanud, ja manöövri teiskordselt kinnitanud, on hilisemate mõttepauside ajal tudengil efekt meeles ja ta vaikib automaatselt. Seepärast ilmselt kogenud lektor vaikushetki armastabki.

Kui esimeses loengus inimesed eriti ei maganud, siis teises nad juba olid rahulikud ja kaks tükki nokkis. Seekord pingutasin ja sain kolm tükki nokkima. Muidugi ma ei hakka rääkima nendest proffidest, kelle rääkimahakkamisest alates nii umbes kolmandast sõnast peale tõmbab iga järgmine sõna nagu kammiga läbi aju silmi kinni. Kõige profim õppejõud ma tean saavutas selle, et läks nii igavaks loengus, et keegi ei tulnud kohale ja tema kõva konkurendi kohta räägiti legendi, et eelviimases loengus oli 3 inimest. Ka ses osas on veel alles nii 1/3 esimese loengu omadest järgi.

Kui välja arvata ilmselt ruumiga eksinud poole loengu peal sisse astunud professor ja fakt, et projektor hakkas loengu lõpu poole imelikult vilistama, polegi midagi muud huvitavat mainida. Ahjaa, mingi tõbi vaevab ja seetõttu on kurk haige.

Päris hästi, nagu ütlesin.

"Ma tahaks ikka stiilselt. Nii nagu Sin City alguses. Kurat, ma oleksin nõus Savisaart isegi suudlema."

Kohale saabunud miilitsaüksused vahistasid väljakul paarkümmend kaklejat, kelle hulgas oli ka mitmeid alahealisi. - Toimetas Oliver Tiks, PM online.

Need tähed on klaviatuuril täiesti kõrvuti, ausõna!

Kui algavad valimised, ei saa teha muud, kui imetleda. Asi on Keskerakonna reklaamikampaanias. See on alati ülimuslikult jälk ja ülimuslikult parim.

Võtame näiteks selle 25000 kroonise keskmise palga. Kõlab ju hästi! Sa tahad seda! Lisaks on see piisavalt üle pekstud number, et sellest räägitakse. Kui sa oled see, kes teeb reklaame, siis sa tahad, et su reklaamidest räägitaks. Kasvõi halvasti. See 25 on nii hea asi, mida vastastel peksta ja mille peale suu roosat lima täis tõmmata ja kuulajatel-lugejatel silmad-kõrvad täis mesistada. Lõpuks jääb inimesele ju ikka meelde, et 25000 tasuta raha. Sa tead kuhu rist tõmmata. Massid, siia!

Kuidas saavutada, et keegi Keskerakonna lubadusi tõsiselt ei võtaks ja neid tümitamisega jälle tähelepanu keskpunkti tõmbaks? Kohe, kui jätad tümitamise, ronib Roosa Koletis purgist välja, pekstes aga lendavad laiali tükid, mis omakorda kasvama hakkavad. Kui avad purgi vihmausse, on ainus viis neid sinna tagasi saada võtta suurem purk. Palun andke kuskilt suurem purk.

Sest muidu ma tõesti ainult imetlen.

Eksootiline wokiroog

Tänane köögiminut annab teile võimaluse peatuda supermarketis nende kallite pastade ees, et üks pakk ootusärevusega ostukärusse asetada. Loodusliku kalmaaritindiga mustaks värvitud Morelli pastad on imeline näide sellest, et eksklusiivse ja hõrgu roa saab külalistele valmistada ka sellisest ebaõiglaselt alahinnatud tootest, kui seda on tavaline pasta. Üllatage oma külalisi ja näidake neile, et olete meisterlik kokk. Järgneva retsepti abil valmistate piduroa, mida meenutatakse aastaid kui teie kokandussaavutuse tippteost.

Te vajate:

• 250g kalkunihakkliha
• 1 purk purustatud tomatit
• 1 purk lõigutud seeni
• 1/2 pakki Morelli seepiatindiga mustaks värvitud pastat
• Oliiviõli
• maitseaineid

Igas tõelises köögis oleva wokpanni peal pruunistage pidevalt segades hakkliha, lisades maitse järgi soola. Kui hakkliha hakkab valmima, lisage seened ning küpsetage neid koos hakklihaga kuni nad hõrguks ja veidi pruunikaks muutuvad. Samal ajal keetke paari tilga oliiviõliga Morelli must pasta. Asetage pasta vette purustatult. Kui seened on valminud, lisage wokpannile purustatud tomatid ja pasta. Segage, ning kuumutage, et üleliigne vedelik auruks.

Teie pearoog ei ole veel täielikult valminud: peate enne toidu nautimist tegema veel viimase ponnistuse. Ilmselt on külalised elutoas aperitiivid lõpetanud ning peate söögitoas laua serveerimisega kiirustama.

Valage wokiroog ämbrisse ja asetage lauale taldrikud. Järgmine samm vajab esimesel korral veidi harjutamist, kuid on äärmiselt oluline. Nimelt tuleb toit ämbrist valada taldriku ühele poolele. Täitke kõik taldrikud, kuid ärge ämbrit täielikult tühjendage, et oleks võimalik juurde võtta. Serveeringule punkti panemiseks lükake kulbiga toit taldriku teisele servale. See toob punasevalgekirjust massist esile üksikud heledamad seenetükid ning mis kõige tähtsam: teie kallid mustad makaronid jäävad kaunistama teie poolt äsja tehtud punaseid lükkamisjälgi. Te märkate, et teie toit näeb välja sama hõrk nagu oleks seda keegi juba seedinud: punane mass, milles on ligased mustad jutid ja lämedalt kahkjad seenejurakad. Osa auravast toidust voolab veel mööda ämbriserva allapoole. Ärge nüüd enam aega kaotage: kutsuge külalised kohale! Kutsuge ometi! Toit on valmis!

Kes minu eelmise nädala loengut nautisid, soovivad kindlasti teada ka selle nädala loengu kõrgelennulisemaid hetki. Loomulikult ei pea enam kaua ootama.

Eelmise nädala kogemusest lähtuvalt tegin oma kaasavõetavatesse esemetesse paar korrektuuri. Nimelt jätsin maha projektori, eeldades, et laes olevat pole keegi vahepeal alla kruvimas käinud, ning teise muudatusena laenasin kohe omale uksekaardi, eeldadest, et minu oma pole vahepeal keegi aktiveerida suvatsenud. Mõlemad eeldused olid põhjendatud ja kehtisid. Projektor oli laes, minu uksekaart ei avanud ust.

Arvutiga oli viperusi küllaltki vähe. Siiski üht asja tuleks edasiste sündmuste huvides veidi valgustada. Nimelt on kahe monitori ühendamine minu läpparis protsess, mis sarnaneb natuke voodoorituaaliga. Niisama näitab Linux tagumisse monitori mingisugust virvendavat õudust, millega saaks ilmselt usinamaid tudengeid hüpnotiseerida. Selle vältimiseks on kasutusel järgmine rituaalmaagia: Kõigepealt tuleb vajutada kolm korda monitorinuppu (ring täis), et laadida teise monitori värvipaleti õiged värvid. Peale selle on mul ülemisel ribal õunapildiga skaibi ja messengerikäivitamisnupu kõrval (jah, teebki mõlemat korraga) üks puuhalu pildiga nupp, mis parooli küsib ja siis taha korralikku pilti hakkab väljastama. Ma ei teagi kuivõrd seda viperusena nüüd kirja panna, aga igal juhul õnnestus mul kaks korda puuhalu asemel õunakest vajutada. Tapsin siis väljakargavad välksõnupiprogrammid ära ja lõin halu vajutamise järel parooli sisse. Noh, selline väike viperus.

Mainisin enne asju, mis ei muutu. Näiteks minu hea kõnemeheanne: ühe konkreetse kiil-rind-liit-heietuslause käigus mõistsin, et kui nägu ära vahetada, saaks AK-le õhtuse presidendiintervjuu kätte. Mainisin oma avastust ka publikule (sans presidendiosa) ning võtsin järgmise slaidi.

Peale selle olen endas avastanud uue oskuse: õõtsumine. Nagu väike keiserpingviin. Vasak, parem, vasak, parem. Tallun jalalt jalale nagu kiisu sõtkuks ema karvast kampsunit. Loodan seda koreograafidega veidi arendada, väike hüpe igal teisel õõtsatusel või midagi...

Rahulikult tammudes, ei teadnud ma, et salaja varitses mind hoopis hirmsam oht. Nimelt immitses kuskilt loengusaali Wifi leviala. Lisaks, minu teadmata oli suutnud üks kahest käivitunud Skaibist ellu jääda (ta oli osav ja tuli kaua üles, mistõttu ei märganud ma teda koos MSNiga maha tappa). Olin natuke üllatunud, kui kostus skaibikõll ja slaidide peale ilmus Täheka küsimus: "kuule, ega kuskil kristallnõgeseid veel üleval pole." Saal möirgas naerda ja julgemad püherdasid pingivahedes põrandal. Või midagi sellist. Pärast mõningat sahmimist õnnestus mul tudengite pilkude eest kaotada ka see osa Linuxi töölauast, mis oli otsustanud, et on veidi olulisem, kui presekas, ja peab ennast ka publikule eksponeerima. Nüüd siis teate, miks te natuke aega tagasi selle perversse kahemonitorivoodoo läbi lugesite.

Järgmise nädalani. Või hetkeni, mil kõnelen teile oma uutest prillidest, silmsidest ja sellest, miks ma lugesin täna presidendi valimisplatvormi, mille kohta reformikad "nigel" ütlesid!

Haabersti linnaosavanem Viktor Vassiljev ei soovinud kommentaare anda ning ütles, et linnaosavalitsuses oli täna täiesti tavaline tööpäev ning midagi erakordset ei toimunud. - EPL

Haabersti linnaosavalitsuses lasti täna inimene (sisuliselt) maha. Mul on hea meel, et meil on linnaosavanem, kel on pohhui.

Tallinna linnapea PR osakond ei kaotanud samas pead ja teatas operatiivsest "meetmete kasutuselevõtust" vaeste kaitsetute ametnike suhtes. Hõissa, et raha taha asi ei jää. Topivad Falckil suu ja silmad raha täis ja kohe on turvaline.

Falck on tegelikult tore ka: annab pensionärturvaritele tööd ja tõesti — vähe on firmasid, mis võtaksid vananevat personali vastu. Ses mõttes respekt.

Üks miis kussi vabadusesõja monumindi pääl!

Mina arvasi selle kohta nii, et kui ikk' poisil häda peale tuli, siis ega tema ep vaadand kus too olli või tulli ja kohe lassi se maha kus juhtusi. Me eestlased oleme ikka lahke rahvas ja meil tohib nõnda talitada küll.

Putini miis tahabki, et eestlased ja venelased üks teist ei salliks ja siis tal hea ütelda, et näe, üks kussi ja teine ep luba lilli panna ja et ihmer, mäherdused elajad ja et kuna temal on kord juba majja toodud, siis ta natuke tuleb Pihkvast ja teeb meil ka korra majja. Ega praegust keegi relvaga sõtta lähe. Ikka kirjasule ja fotomassinaga tuleb minna.

Ainult mõni üks venelane arvab, et see kussija oli mõistlik inimene ja teised on ikka meie sõprad edasi. Selle kuju piaks ka neil tagasi andma ja politsei panema patrullima näiteks meie valijamehi, et saab siis ka teada, et kes neil pistist annab ja mis pidi.

Jaagup: "Räägi, kelleks sa hakkad, kui sa suureks kasvad?"
Triin: "Kaalujälgijaks!"

Eile pidasin maha siis oma esimese loengu. Mul oli kange plaan enne tudengeid kohale hiilida, asjad üles panna ja siis chillida ja rahulikult märkmed üle vaadata, pidada maha üks keskpärane loeng ja siis kuskil šokis olla kuni teadvus tagasi tuleb. Paraku päris nii ei läinud.

Esimene tagasilöök tabas mind 20 minutit varem kohale minnes seeläbi, et minu uksekaart ei soostunud loengusaali ust avama. Jalutuskäik läbi metsa ja tagasi ühe ajutisema uksekaardi järgi lahendas vähemasti selle probleemi. 10 minutit. Seetõttu olid enamus tudengeid juba kohal ning jätkasin sellise mõnusa sumina ja suure hulga inimeste pilkude all.

Vaatasin oma loengusaali eesotsas ringi ja kuigi ma projektorit soovinud olin, polnud seda kuskil. Nojah. Tüüpiline. Vähemasti oli mul oma projektor täpselt selliseks puhuks kaasas. Ainus veidigi valgem projektsioonipind oli tavalise grafoprojektori ekraan ning projektori positsioneerimine polnud enam probleem. Ainus probleem oli see, et kui ma just grafoprojektori klaasplaadile projektorit panna ei tahtnud, polnud seda eriti kusagile panna. Kombineerisin kõnepuldist kiiresti midagi valmis, mässasin väga kaua aega projektori seadistamisega, läksin kaablit võtma ja saingi rõõmsa üllatuse osaks: ei sobi selle kaabli ots. Või siiski? Natuke olin segaduses ja otsustasin, et kaabli mittesobiv ots tuleb väänata videoprojektori külge ja sobiv ots arvuti külge. Siis märkasin klassi eesotsas olevat videoprojektori kaablit, mis läks laua sisse.

Tõepoolest: saalis oli sisseehitatud projektor, mis oli sobivalt lakke monteeritud ning mille juures oli täpselt õige suurusega allatõmmatav ekraan. Tirisin selle südamerahuga alla, otsisin üles projektori puldi ning hakkasin arvutiga mässama. Sain pildi kuidagi ette ning alustasin loenguga.

Minu enda lemmikkoht oli üks lause, millel puudus sõnastus. Proovisin kolm korda ja lihtsalt ei sõnastunud. Palusin tudengitel eelnev stseen unustada ja läksin järgmise slaidiga edasi. Põhijama on selles, et ma olen liiga hea inimene, et lobajaid mõnitama hakata. Tuleb vist.

Ühesõnaga loengueelne chillimine asendus rahmimisega, keskpärane loeng kadus kohati igavlejate mula alla. Aga see šokis teadvuse tagasituleku osa: See oli nagu planeeritud.

Proovisin vahepeal isegi pliiatsi teise otsaga allkirja anda.

Kas kellelgi on või keegi teab kedagi, kel oleks The Last Remake of Beau Geste.

We were identical twins, but somehow Beau was much more identical than me.

Pretsedendi vastuvõttu mäletate?
Pretsedendi vastuvõtule tuleb järg!
Aga alles novembris. Selle esimesel nädalavahetusel täpsemalt.


Aga seniks selline teave, et tegelikult on eelsoojenduspidu juba tulekul ja üsna-üsna kohe. Mina ei korralda, aga olen kohal. Olge teiegi kohal (ja kui olete, öelge korraldajatele ka, et nad teaksid raha arvestleda)!

Head võidupüha!