Irve

Venemaa on praegu Eesti suunal täielikult hoos. (Ja Gruusia suunal hästi vaikne)

- Vene häkkereid kutsuti üles ajaloo ümberkirjutamise eest baltimaade kodulehti ründama
- Medvedev tõstatas ajaloo ümberkirjutamise
- Avati Dimitri Ganini mälestusmärk
- Ilvesele anti valeinfo et Soome-Ugri kongressil on töökeelteks Vene ja Inglise keel ja sunniti ta sellega inglise keeles rääkima

Tahaks sellel toredal meeskonnal kätt suruda: see on nagu Keskerakonna valimiskampaania -- vihkad täiega, aga nii tore oleks ise selle kõige peale tulla.

Kuna sõidan parajasti Saaremaalt tagasi ja oleksin just rämedasse autoõnnetusse sattunud panen oma saaremälestused kiiresti kirja kuni nad veel säilinud on.

Kõik algas sellest, et ma ärkasin reede hilishommikul koleda peavaluga. Peavalu omakorda tulenes sellest, et ma pärast Andreli poissmehepõlve ärasaatmist enne magamaminekut koledal kombel vett ei joonud.

Tööpäev oli piinarikas ja sõit vahejuhtumiteta. Küll aga suutsime teel välja mõelda koledas koguses erinevaid uusi vajalikke kalatooteid nagu viljalihaga räimemahl, heeringakaramell tomatitäidisega, kalavein ja kalamehe deodorant ("oo, kallis, sa käisid kalal!"). Jõudsime Orissaare lähistele, kus majast hakkasid kohe voorima erinevad lahked pererahvad kes meile poolvägisi teed, kohvi ja erinevaid hõrgutisi välja kandsid. Või midagi väga sarnast.

Püstitasin telgi väiksele künkale, teades erinevate lähenevate vihmavalingute võimalusi. Seekord, meenutades ühe teatud kodaniku hommikusi paises ja pungvel silmi, panin telgi nii, et pea jäi jalgadest kõrgemale. Miski ei viidanud järgnevale õudusele.

Vastu hommikut jõudis kohale vihm. Teda oli väga palju. Telgile tuleb samas au anda: ta pidas vastu kõigele, mida loodusel anda oli -- sealhulgas ka tugevatele tuuleiilidele ja sellisele vihmale, et vee kõrval oli ka natuke õhku. Sisuliselt ei tilkunud läbi isegi piisapojukest.

Märkasin hommikul telgilaes kõrvaharki ja nipsutasin ta minema.

Laupäevale oli plaanitud väike ratsaretk Muhus, mis osutus väga meeldivaks või siis mitte nii väga meeldivaks, kui küsida nendelt, kes traavikergendusele pihta ei saanud. Igal juhul võeti kutse "tulge uuesti ratsutama" vastu sõnadega "jah, homme!" ja lisaks pakuti meile säherdust toitvat ja maitsvat einet, et mul oli tegemist et hea toiduga koos olevaid lauanõusid mitte peale kugistada. Tegelikult oli see liialdus, sest toidu kogus oli sedavõrd suur, et paljusid meist tuli talu uksest pärast vägisi välja lükata.

Vastu hommikut lõin üht kõrvaharki telgi sisetelgi peal, et ta alla pudeneks. Togisin paar korda ja elukas pudenes mulle teki peale. Karjusin nagu välismaa filmis ja Triin aitas veidi. Tõstsin ta välja.

Järgmisel päeval oli vihma veelgi vähem: oli suisa ilus päikseline ilm. Veetsime päeva Nintendo Wii seltsis Mortal Kombati nimelist asja tagudes. Huvitatud seltskond tagus, teised lihtsalt vaatasid verd ja soolikaid.

Siis tuli meile teine ratsaretk, mis kujunes kolmetunniseks lustimiseks hobustel erineva vahelduva maastiku seltsis. Tsiteerides mu tagumikku: ai! Tsiteerides mind: ohoo, kui lahe oli. Mulle hakkas neljadal korral ratsutamas käies hobusesõit täitsa meeldima kohe ja kardetavasti läheb eksperiment kordamisele. Igal juhul läbisime väga ilusa pähklisalu, kappasime ringi meres ja küngastel, heinamaal (kas teate, et hobused on võimelised traavi pealt rohtu napsama?) ja ühe lehma juures.

***

Lehm istus karjamaal. Karjamaa oli üsna suur. Ta oli selle karjamaa ainus lehm. Kui pimedaks läks võeti ta oheliku otsa ja veeti ühte väiksesse majja, kui päev koitis, veeti tagasi karjamaale. Lehm tundis end väga üksikuna.

Kuid eemal terendas lootuskiir. Lehm kuulis uusi huvitavaid hääli. Võibolla olid need teised lehmad? Ta tõstis uudishimulikult pea ja jälgis hoolega. Tal oli õigus! Palju lehmasid tuli. Nad ei olnud küll päris sellised nagu ta vasikast peast nägema harjunud oli, aga eks sellest oli ka aega möödas. Lehm istus ebalevalt ja ootas kuni loomad mööda teed talle lähenesid. Ta krapsas püsti, iga viimne kui rakk täis rõõmsat elevust: kohe saan teiste lehmadega rääkida!

Lehm jooksis pisarsilmi oma uutele sõpradele vastu, kes olid tema tervitamiseks juba seisma jäänud. Järsku pööras esimene neist otsa ringi ja teisedki põlgasid ta ära. Uued sõbrad justkui põgenesid, et mitte üksikule lehmale seltsi pakkuda.

***

Istusin galopeerival hobusel, ta oli äsja otsa ringi keeranud, tagant kostis karjeid ja hõikeid. Püüdsin oma setukat natukenegi paigale saada. Kui loom lõpuks seisis nägin selja taha vaadates, kuidas Triin pooleldi sadula küljes klammerdunult seisis, kuidas kärdi hobune enamvähem okastraati oli kinni tagurdanud ja kuidas Kristeli hobune nagu vurrkann ümber telje pöörles, otsides kohta kuhu pageda.

Kõik jäid sadulasse. Saabus rahu.

Kuramuse loll lehm!

Jaanipäeva eelpäeval sadas kella poole üheni ja edasi oli ebalev päikesepaise. Triin leidis oma seljakotist telgi eesruumis kolm kõrvaharki. Mängiti noolemänge ja mürgitati etanooliga ajurakke. Tegime lõket, ajasime juttu.

Järsku karjus Triin: "Palju õnne sünnipäevaks!" ja kargas Aweronile sedasi kaela, et Aweronil tuli nina peaaegu küljes ära ja supp pritsis igas küljes laiali ja vaene mees ei lennanud napilt selja taga olevatesse okastraatidesse. He's so blogging it!

Igal juhul sai alguse uus ja tore traditsioon Aweronile õnnitluseks väike tohlakas anda.

Hommikul hakkasin telki kokku panea: telgi alleservas on mul sellised õhu ringkäiku reguleerivad lumepõlled mis niiskuse vältimiseks üles rullitud olid. Võtsin neid lahti ja kohtusin mõne kõrvahargiga -- lugesin neid kokku umbes 15 ja kilkasin selle numbri ka teisel pool telki askeldavale Kärdile, kes mind ei kuulanud ja karjus. Läksin siis vaatama ja ei jõudnud kõrvaharke kokku lugeda: päikesepoolne külg sisuliselt kihas neist nagu kevadine sipelgapesa. Ma liialdan siinkohal minimaalselt.

Tagasiteel pidurdas üks auto väga järsult ning selle järel sõitev auto samuti ja enne kui me aru saime olime sellele tagant sisse sõitmise vältinud ja ilusti tema kõrval, vastassuunavööndis peaaegu seisma jäänud.

Kuradi lollid tee peal tuigerdavad joodikud!

Aga kõrvahargid reisivad mul telki varjunult pagasiruumis ja üritavad ilmselt oma populatsiooni endistele tasemetele paljuneda.

Mõtlesin, et kirjutaks lahti ühe veidra mõtte, mis mul veidi aega peas ringi loksunud ja käärinud on. Lissaboni lepe kui Euroopa Liitriigi vundament ja kuidas see rahva seljataga ära otsustati ja kuidas Iirimaa sellele kõigele massihüsteeria najal käru keeras.

Alustaksin hästi kaugelt ja Ameerikast. Nimelt on Ühendriikidel juba paras jupp aega NATO raketikilbi Poolasse ehitamise kava ("kaitseks Iraani vastu"). Venemaa on selle peale mõistagi üsna pahane, sest ainus asi mis mõistlikult sellest kilbist üle lennata tahaks, on Venemaa enda tuumaarsenal. Iraani kõige pikem uus rakett jõuab vaevalt Poolani välja, kui ma nüüd õigesti mäletan.

Seda, et miks tuumaarsenal üle lennata tahab ja et miks venelased oma sõjaväge uuesti korda seavad ei ole vaja kaugelt otsida. Nimelt on inimkond praegu jõudnud sellisesse kohta, kus odav energia on otsas ja suurtel riikidel on oma tagala kindlustamiseks ainult üks võimalus: võtta see väikestelt ära.

Nii siin sõjaks valmistutaksegi. Keegi seda välja ei ütle, aga tegelikult on minu meelest praegu üsna selge, et nii Hiina, USA kui Venemaa valmistuvad võimaluseks et energia pärast tuleb üks suurem madin. Sõjaväelaste asi on mõelda nagu sõjaväelased ja eks seepärast nad kahtlustavad üksteist ja teevad kõik vastastikku ettevalmistusi.

On näha, et liigutakse kah: USA Lähis-Itta, Venemaa Põhja Jäämerre, Hiina kuuldavasti Aafrikasse (kuigi see on rohkem toormega seotud ekspansioon).

Jõuaksi nüüd Euroopasse tagasi. Euroopa on väga ära killustatud ja väga häbematult kultuurriik: sõdade pidamine on äärmiselt keeruline, sest rahvas ei taha sõdida. (Ameerika saab muide sõdida ainult seetõttu, et korporatiivsed huvid armastavad sõda ja omavad meediat.) Ühtlasi ajab igaüks oma joru -- Ida-Euroopa ja Inglismaa on jänkid üles noppinud, Saksamaa flirdib natuke Venemaaga, paljud on passiivsed jne. Samas on odav energia ka meile väga kriitiline kui me just ei taha päris ära hääbuda.

Lissaboni leppe üks mõtteid ongi ilmselt Euroopat kuidagi moodi selles suure kolme mängus kaardil hoida. Suures plaanis ongi küsimus täpselt selles, et kui Euroopa suudab mingit ühtset poliitikat ajama panna, on killustamine ja Euroopa neutraliseerimine ilmselt keerulisem.

Ühesõnaga keerasid Iirlased ühe paraja käru ja täie õigusega, sest et kes saaks minu toodud põhjendusega avalikult neile selgeks teha, et kui sõnnik ventilaatorisse jõuab, on Euroopa Ühendriikidena parem kui Euroopa Liiduna.

Mõelge kõik eeltoodu üle selles võtmes et kuidas seda pärast ajalooõpikusse võiks kirjutada: Ressursid said otsa ja maailm jagati ära? Inimlikus plaanis on see kõik taaskord kohutavalt traagiline: sõda tundub sama odav ja ahvatlev kui totaaljälgimine kuritegevuse tõkestamisel.

Panen ühe bussiepisoodi kirja. See algas kõik väga lõbusasti: sõitsin bussiga sellises rahulikus bussis olemise transis kui märkasin peatuses tavapärasest erinevaid liikumisi.

Vaatepilt oli päris koomiline: vihmavarju pooleldi kokku saanud vanaemalaadne tädi püüdis bussi minna. Paraku oli tädi otsustanud kaasa võtta kaks väikest poissi: ühe suts vanema prillidega ja teise noorema ilma. Sellised parajad põngerjad: rääkida oskavad, mõelda mitte eriti. Igal juhul põgenes noorem täie hooga tädi eest ära: jooksis ringiratast ja vihmavarjuga ukerdades polnud püüdjal lootustki.

Ärgem unustagem, et kõik see toimus selle üürikese ajahetke jooksul mil buss peatuses uksed lahti seisab: tegelikult bussijuht muidugi jälgis ja ootas rahulikult aga seda reeglina ei teata, et bussijuht peatuses toimuvat enamasti ka jälgib. Ühesõnaga oli tädil omas peas kohutavalt kiire. Ta sulges mingi paanilise liigutusega vihmavarju ja sai mingi ime läbi väikesel kakerdisel käest kinni.

Seejärel tõstis ta lapse kättpidi praktiliselt õhku ja lohistas tolle teisele lapsele käega märku andes bussi. See sisaldas poisikese igal astmel õhkutõstmist, raputamist ja porisemist.

Kohale jõudnud, surus eit poisikese kõhuli pingile ja hakkas peksma. Tegi seda ellise südamliku vihaga, et hea et talle ei torganud pähe kasutada selleks vihmavarju. Jälgisin seda ja üldiselt oli kogu see värk sedavõrd tülgastav, et tundsin iga löögi juures säherdust viha, et anna otsad.

Kui mõistsin, et ma kohe tõusen püsti ja hakkan tädile rusikaga näkku lööma, kui ma kohe midagi ei tee, suutsin ma alustada vihast nõretava pöördumisega: "No vabandage..."

See mõttepausi jäänud lause edasi ei läinud. Mutt lõpetas peksmise ja mul ei olnud tegelikult midagi enamat öelda. Põrnitsesime üksteist veidi -- ta sai mu mõttest aru ja istus kohale, võttis põngerja sülle ja hakkas talle vene keeles oma pahameelt selgitama.

Ülejärgmises peatuses bussist välja minnes hoidis ta mõnuga lapse sõrmi nii kõvasti kinni kui jõud andis, vedas ta välja ja sundis mööda kõnniteed enda järgi minema. "Bolna, bolna," piiksus poisike kogu selle aja.

Vastik mõrd.

Kui mul järgmine kord mõni fundamentaalselt tore mõte tuleb siis kirjutan selle juba toorest peast välja enne kui mingi tüüp välja ütleb, et maailm on matemaatikast tehtud.

See vend muidugi peksab teistmoodi segast kui mina peksaks, aga tore on ikka lugeda.

Jätkates traditsiooni on Savisaar taas suutnud tekitada tühja koha peale poleemikat ja lärmi ja kisa. Seekord teatas, et tuleks toiduainete hinnad riiklikul tasemel fikseerida. Minu meelest on see totter pakkumine ja edu neile selle korraldamisel.

Ülejäänud osapooled, eeskätt vastasleer ja ajakirjandus võiksid siiski rahu säilitada ja nii provokatiivseid mõtteid rahumeeli ignoorida. Lolli on hea lahmida, aga selle käigus mõtlevad ülejäänud lollid, et lollide pealik hoolibki tegelikult ka.

04.06.2008 PM: Margus Püüa: e-riik vajab uut ärimudelit

04.06.2008 PM: Urmas Kõlli: majanduskriis saadab päringu ka e-riigile

05.06.2008 PM: Minister: Eesti peab lõdvendama intellektuaalse omandi poliitikat

06.06.2008 PM: Microsoft loob Eestis arenduskeskuse

10.06.2008 IHT: EU takes swipe at Microsoft

Majasuurused plakatid ei ole sõnavabadus ja mitte midagi olulist nendega ei öelda. Majasuurused plakatid on ajupesu.

Ideaalne uudis: Naljakas foto, surnud inimene, moraal.

Täheldan viimasel ajal globaliseerumise külma hingust ja kalki pöördumatut otsekohesust. Paljud kaubamärgid vahetavad ennast suupärastest täiesti loetamatult hirmsateks.

Esimene pääsuke oli vist Ühispank -> SEB Ühispank -> SEB brändiüleminek. See õnnestus neil kenasti: kõigepealt lisati tulevane logo ja muudeti värv hästi iseloomulikuks, siis tõmmati vana logo alt ära ja oligi kõik ilusti puhas. Ei saa isegi norida, et see Ess-Ee-Bee kuidagi hirmsasti võõrapärane oleks.

Järgmine pääsuke oli Falck -> Group 4 Securicor muutumine. G4S on hea suupärane geeneliess, mis meenutab neljanda generatsiooni kakit või sõna GAS. Hea töö. Norides võiks öelda, et oli ju ennegi võõrapärane.

Kõige naeruväärsem üleminek oli kogu seda käesolevat sõnastama panev Parex Kindlustus -> Gjenschitcshmuschdijige vms. Ühesõnaga ma isegi ei suuda nende uut nime ilma taanlase paistes keeleta hääldada, veel vähem seda oma ajju salvestada. Norides võiks öelda, et oli ju ennegi võõrapärane.

Siis tänane pääsuke Sampo -> Danske Bank, mis on veel poole mineku peal. Kui võrdlete vana Sampo logo ja uut. Ütleme, et see uus näeb välja nagu ma oleks ta 10-aastaselt MS paintis kujundanud ja oleks natuke halvasti läinud. Noh, vähemasti saab Danske oma logo sinna peale visata pärast. Vana nime võõrapärasuse osas nuriseda ei kannata.

Ja siis pärl. Hansapank -> Swedbank. Ma naeran ette ja taha ja ütlen et see värk saab neil keeruline olema. Nad isegi ohivad aga vaadates millise läbimõeldusega nad SEB sorti oranzitrikki praegu teevad, võib see neil isegi õnnestuda. Sikupilli selveri seinal on majasuurune oranz kiri umbes selline: "Pangakontorisse minekuks pole tarvis linna minnagi." all kuskil häästi pisike hansapanga logo. Ainus kus hansapanga sinirohelist, (vabandust, sinist) näete ongi panga enda logo. Vana nime võõrapärasuse osas taaskord nuriseda ei kannata.

Mida ma kõige eelnevaga öelda tahan? Lihtsalt seda, et skandinaavia on meid vaikselt ilusti üles ostnud ja vaikselt julgeb seda ka näitama hakata. Muidu pole midagi, aga neid uusi asju on kole ebardlik hääldada.