Irve

Nagu ikka olid Mütofestil käsitöö õpitoad, kus sai toredaid asju meisterdada. Nagu ikka ei pannud ma ennast sinna kirja ja nagu ikka võtsin ma neist osa. Nagu ikka ei valminud see, mida õpitoarahvas tegi.

Tegelikult tahtsin ma seda postitust alustada hoopis teisiti. Nimelt järgmiselt:
"Polegi teile ammu kirjutanud, et mis ma teinud olen. Kodumaised kudumisfoorumid on nii jamad, välismaa omad on palju paremad. Välismaa disainid on kah palju paremad -- inimesed on seal kuidagi palju vabamad. Seepärast ma tahtsingi kirjutada.

Mütofestil sattusin ma Karmo vägeva Skandinaavia disainiga tooli katsetama ja kohe hakkasid käed sae ja peitli järele sügelema. Hakkasin kohe ragistama ja möllama ja tema lõigete ja tööriistade abil valmis järgmine imeline seadeldis: Viikingiaegse disainiga klapptool. Tahan, panen pagaasnikusse, tahan lükkan voodi alla, tahan, istun ise peal.

See on hästi mugav ka ja kõik kiidavad. Imelise põletamismustri põletamispliu tegi Pets, kirvetööd aitasid teha Maag ja Sentius ning üks tõeline kirveproff, kes õpetas meile ka ühe suurepärase kirvetriki, mida teinekordki kasutada kavatsen, et mitte ennast idika kombel, nagu seda toolikest tehes, ära katkestada."

Palun edaspidi Našiste õige nimega "putinjugendlasteks" nimetada. Selline mõnus väljend. Ei ole midagi uut siin päikese all.

Jätkan vähekajastatud teemal meie ajakirjanduses: Ühendriikide presidendi teemadel. Digg on tuntud kui hullude konspiraatorite taimelava ja nagu ikka, jäi sealt silma üks mõttelend.

Paul Craig Roberts kirjutab oma kolumnis ühest huvitavast tõigast: hoolimata sellest, et George Walker Bush on koos oma kaaslase Dick Cheney-ga oma reitingute täielikus madalseisus, ei võta paarike absoluutselt midagi avaliku arvamuse parandamiseks ette. Millest selline hoolimatus 2008 aastal terendavate hetkel täiesti olematuna näivate valimistulemuste suhtes?

Üks võimalik teooria, mis vana poliitik välja pakub on see, et plaanimisel on korralik n.ö. väärlipu operatsioon.

Tuntud ja laialt teada väärlipuoperatsioonid on näiteks Poola rünnak Natsi-Saksamaa raadiojaama pihta, et endale Teine Maailmasõda kaela tõmmata või näiteks Riigipäevahoone süütamine Natside poolt, et Hitler neljaks aastaks diktaatoriks määrata.

Ühendriikides on väga mitmed asjad selle stsenaariumi jaoks juba paigas. Esiteks on neil karjuv vajadus rünnata Iraani: viimast suurt ja vaba islamimeelset naftariiki. Tegelikult on neil juba enamus Ühendriikide lennukikandjate eskadrillidest juba piirkonnas ulpimas.

Teine tarvilik asi, mis Bushil juba käes on, on võimalus välja kuulutada sõjaseisukord, milleks varem oli tarvilik Kongressi luba, hetkel saab seda teha "pärast terroristlikku rünnakut või juhtumit".

Huvitav on ehk mainida, et juba kolmandat korda keitakse kuskilt "Bin Ladeni läkitus". Kuna Bin Laden ongi tõenäoliselt hinge heitnud ja ei läkita enam midagi, leiti näiteks viimati uudistes kuue aasta tagune läkitus.
"Bin Laden Appears in New al-Qaida Video" - Associated Press. Peaasi, et rahvas ära ei unustaks, et millal hirmust ilatseda tuleb.

Ühesõnaga tuleb videomakid valmis hoida, et suurlavastust mitte maha magada ja et oleks kärisevatest kohtadest salvestused olemas.

Eks näis, palju vanal õigust on selle mõttega: Neokonservatiividel oleks vaja midagi, mis annaks kestva hirmu, mida oleks lihtne jälgedeta korraldada ja mis vähemasti alguses efektselt ka Presidenti ohustaks. Elame, näeme, nagu öeldakse.

200km, vihma, uut pinnavormi "Trepp" ning toredat seltskonda on seekord läbi. Kuna Triin lubas pika jutu kirjutada, siis kommenteerin ainult varustuse osa. Fäänsisid pükse-veste ma ei ostnud ning tegin oma reisi "Tsiviilis". Riided pakkisin kilekottidesse ja põhimõtteliselt oli mul kaks komplekti: "Kuiv" ja "Märg". Eriliselt õigustas end linane särk, mis kuivas hästi ja ei läinud lehkama.

Ratas oli mul olemas, selle remont oli 400, sinna juurde 70+70 joogitops ja selle hoidja ning 400 uus sadul (mis oli peaaegu-hea investeering: oleksin pidanud ostma pehmema vanainimese sadula). Kiiver oli 500 raha.

Kuna vana telk oli läbi, tuli võtta uus elitaar-mõnustelk (2200), milleks osutus Ferrino Australis 3. Tolle tore osa on see, et fiiberlatid käivad tal väljapoole, mistõttu on tema ülespanek midagi sellist, et paned latid, ja siis järsku on üleval. Lisa maitse järgi vaiasid.

Halb osa on samas see, et sellisel lahendusel armastavad linnud istuda ja seal kus lind istub, sinna ta ka pasandab.

Lõppkokkuvõttes võin öelda, et minu lemmikkoht oli see, et kui me Kõrvemaal pärast täiesti ilmvõimatut liivateed, mägist liivateed ning seejärel mingit neetud kõrte vahel kulgevat väga kitsast jalgrada mäest alla nõgestesse tuhisesime, siis pärast seda läks tee ainult halvemaks ja tuli muda ja teepeale langenud puu.

See oli reisi tipphetk, sest polnud õrna aimugi, et kus me täpselt oleme ("Suund on vähemasti õige") ning seda, et kui kaua ja mida meil veel ootamas on.

Mis puutub naftavabasse homsesse, siis varuge sisekumme, seemnekartuleid, käsiamb ja korralik maatõugu naine.

Täiendus
Triin linkis mulle temaatilise video.

Punased silmad vaatasid puurivarbade vahelt välja. Väljas kostus hääli. Silmade omanik tundis vastupandamatut raevu, inimeste lõhna. Ta teadis, et inimesi katab vaid väga õhuke kattekiht, mille all on maitsev punane veri. Ta ootas.

Iraagi öö oli erakordselt sume ja palav. Valvemadrus vaatas üle reelingu loksuvasse sünkmustusse, millelt peegeldusid linna harvaks jäänud tuled ja äbarik kuusirp, suur ja raske horisondi kohal.

Kunagi oli siinne sadam täis väikesi kaluripaate ja öö säras naervatest inimestest, kes Suure Juhi kangelaslike politseijõudude kaitsel tänavatel patseerisid ning temast lõbusaid anekdoote vestsid. Lahe kohalt oli kuulda kauget automaaditärinat - kuskil vahetati tinast tervitusi. Madrus haigutas.

Briti Kuningliku Mereväe Kommodoor William Snigworth seisis täpselt haigutava madruse all, kajutis allpool Purple Maideni dekki. Tema taga joonistusid seinale Union Jacki äratuntavad värvid: sinine, punane ja valge. Kommodooril polnud muidugi aimu, et neid õilsaid lipuvärve ei valitud omal ajal lipule seetõttu, et nad kuidagi sümboolselt britilikumad oleksid olnud: asi oli lihtsalt selles, et madaratest sai punast ja kääritatud indigolehtedest sinist ja need olid tema kaugete esivanemate kirkuse ja odavuse suhtelt parimad värvained.

"Mis tähendab, et minul polnud mingisugust aimu!" röökis William oma parima kesk-inglismaa aktsiendiga MI6 ametniku peale, kes teisel pool kirjutuslauda tikksirgelt oma põskhabeme kohal naeratas. "Ei ole mõeldav, et meie kuningriigi kõige autoriteetsem ja -- siinkohal ma ütleksin isegi, et võimsaim -- jõud säärase totrusega kaasa läheks!"

"Härra Snigworth" jätkas naerataja. "Ärge muretsege, teie sõidutate mu kastidega ainult sadamasse ja tagasi, mereväe puhas nimi jääb täiesti puhtaks. Edaspidi aga tagab see teie meestele palju parema vastuvõtu kogu linnas! Lisaks, mu härra, ma luban, et lahkun teie laevalt nii kiiresti, kui võimalik. Ärge arvake, et praegune käsuliinide hägusus mulle kuidagi meeldib."

"Hästi, minugipoolest. Aga tõesti, see on viimane kord, kui meie laevastiku alusel säärast jama sooritatakse. Ma teadsin, et te midagi sinna laete, aga "härra": Hiiglaslikud Mägrad. Mis kuradi imbetsill sellise asja üldse välja mõtles?!? Ühesõnaga: need loomad lähevad siit ja lähevad jalamaid ja teie lähete kaasa ja olete edaspidi väga tänulikud, et ma teid üldse siin alusel taluda kavatsen." Shigworthil tekkis alati vihastudes vastupandamatu soov maha sülitada. Ta surus selle soovi alla ning pungitas selle asemel hoopis efektselt silmi.

"Ma tänan, laske kastid üles tuua ja paati laadida. Ootan dekil." ütles naeratus ning asus minimaalse võimaliku kummarduse järel kajutiukse poole. Jooksupoiss avas talle kiirustades ukse. Kommodoori tuju teades vaatas ta hetkeks ülemuse poole, noogutas mõistvalt ning lahkus ka ise. Uks sulgus. Varsti tõusis kajutilakke tihe tubakapilv parimast Kuuba sigarist lähima saja meremiili raadiuses.

Varsti vinnati dekile kaheksa rauaga tugevdatud kasti, kust kostus elajalikke summutatud möirgeid ning pahtlilabidaga krohvi kraapimist meenutavat heli. Kastid hiivati rutakalt paati ning kõvakübaras mees laskus neile nöörredelist järele. Käivitus mootor ning Purple Maiden jäi selja taha.

Valvemadrus vaatas paadile järele. Tulevahetus linnas oli lakanud. Kuskilt kandus kohale kauge plahvatuse viimane kaja: ilmselt lasi mõni neist linnas elavatest terroristidest end vastu taevast.

Briti isemoodi imerelv aga alustas paari tunni pärast maitsvate iraagi terroristide, naiste, laste ja neljajalgsete transpordivahendite õgimist. Salateenistuse ametnik sai kopsaka preemia ning lahkus Maidenilt juba järgmisel päeval. Neli kastidega tegelenud tunnimeest saadeti kahe nädala pärast Iraani territoriaalvetesse laeva inspekteerima, kus iraanlased nad kinni võtsid.

Kommodoor Snigworth sülitas sel õhtul esimest korda kajutisse.

- Giant Badgers Terrorize Iraqi port city

Aastal 1960 andis Dr. Peter Witt ämblikele erinevaid narkootikume, et uurida nende mõju võrgu kudumisele. Järgnev lühifilm võtab narkootikumide mõju ämblikele õpetlikult kokku.

Võib öelda, et narkootikumide mõju ämblikele on mõneti üllatav.

Tänase päeva rõõmus üllatus oli, kui Linuxile UPSi ehk siis selle seadeldise, mis elektrist teeb elektrit, mis püsib ka siis, kui elektrit ei ole muidu. Minu rõõm tulenes sellest, et kui ühendasin selle UPSi omale arvuti külge, siis eeldasin, et tuleb vängelt näha vaeva, et seda seadeldist arvutile arusaadavaks teha -- et arvut teaks, millal vool läbi hakkab saama ja siis paneb end kinni jne.

Aga võta näpust: Ubuntu sai täiesti ise aru, et tekkis ülalmainitud seadeldis ning teatas, millal aku laetud saab. Ühtlasi lubas ta kohe paika panna ka selle ülalmainitud käitumismalli aku puudumise puhuks.

Vaba tarkvara kogub vaikselt väge.

(Katsusin täna hommikul ka esmakordselt Windows Vistat, jättis positiivse mulje. Kõnelen, kui ketser)

Üks arvut hakkas jukerdama ning saime asendusmasina, et sellesse katkise masina sisu üle tõsta enne kui on liiga hilja. Asendusmasin sai enam-vähem järje peale ja tuli hakata infot üle viima: nagu kord ja kohus kerkisid mu teele ootamatud probleemid.

Selgus, et katkist masinat ei ole enam võrgus olemas: Selge pilt, kõvaketas ütleski lõpuks viimasel hetkel üles. Või siis jooksis täielikult kokku omadega... või midagi sellist. Lähen siis üles vaatama, et mis värk on.

Masin on üleval, logi näitab kõvakettavigu nagu varem, aga need on kõik eilsest õhtust. Muud logid ei ütle ka midagi eriti arusaadavat. Võrguühendus puudub. Okei: mis tõenäosusega võrgukaart lahkus? Teen igaks-juhuks restardi, kõik endine...

Lõpuks pärast pikki ponnistusi õnnestus diagnoosida, et katkise arvuti küljes olnud võrgukaabel oli otsustanud natuke lahti tulla.

Loo moraal on see, et kõvaketta lendamisel oleksin ma lõbusama sissekande saanud teha.

uııs sɐʞı11ɐ
ʇııs ǝuıɯɐpuooɯ ıʇsʞǝʇ