Irve

Ma tahaksin seda süsteemi ainult natuke parandada.

Kehtestatav minutialustustasu on selles mõttes tore, et maksaksin teenuse eest, mida ei tarbi ja seda ainult kasumiahnuse põhjendusega: "mujal ka tehakse nii." Ei ole just eriti pädev argument või mis? Minu meelest maksab USAs mobiilikõne vastuvõtja, sealjuures ka sõnumite puhul — võtaks selle süsteemi ka kasutusele? Statistiliselt ju pikenevad minu kõned keskmiselt 30 sekundi võrra...

Aga minutipõhine lähenemine on tegelikult väga hea mõte! Ühesõnaga tuleks maksta iga lõpetatud mitte iga alustatud minuti pealt.

Minut.ee artikkel Starmani liikluspiirangute kohta kinnitas mu eelmise kuu kahtlust, et nende välisühenduse ressurss on tänu Bittorrenti rohketele kasutajatele ammendunud.

Mida see tähendab? Tuleb minna Elioni, sest et Starman teeb hullunult oma kolmikpaketikampaaniat ja see tähendab lisakasutajaid niigi ülekoormuse all olevasse võrku.

Nõme värk igastahes.

Andres ja Mart seisid künkal mingi palmilaadse põõsa varjus. Oli lämbe ja tuulevaikne ja Mart oli oma valge ekspeditsioonikiivri rihmaga rinnale lasknud, kuigi sogase kanali poolt eksisid moskiitod ka siia. Ta rüüpas välipudelist ja vaatas, kuidas Andres binokliga New Delphi lõhnaküllast slummi uuris.
"Indialased, täiesti kindlasti," ütles binokli omanik. "Väga inimese moodi, aga kõhnad ja räpased. Julgeksin öelda, et võib-olla isegi tsiviliseerimata."
"Arvad?" uuris Mart murelikult.
"Võivad olla küll: kui nad oleksid tsiviliseeritud, oleksin ma autosid näinud. Äkki on koguni kannibalid?"
Mart haaras igaks juhuks maast oma jämeda elevandipüssi, "Vahest peaksime laagrisse tagasi minema ja end paremini varustama? Saame ehk Kalevi kommide ja värviliste helmestega nende usalduse võita ja võib-olla isegi vahetuskaupa teha?"
"Kahtlane, meie tõlk rabeles ju öösel köidikud lahti..."
"Igal juhul peame me siia tagasi tulema: ma rajaksin siia imelise mõisa. Kujutan seda juba vaimusilmas ette: selle kuurilasu asemel laiub haljendav aas, siia teen maja, taamal viljakad põllud. Tee, vürtsid. Elevandiajajad..."
"Uusmaad on meile siin kõigile! Milline imeline maa!" õhkas Andres ja kirjutas oma kapsastunud logiraamatusse GPSilt loetud koordinaadid.

Slummiaroomidest pundunud tolmune kirdetuul puhus verest rasked moskiitod üle kanali ja raudtee.

Postimees: Riigikogu liikmed sõidavad Indiasse ekspeditsioonile

Sildid: uudiste surnuaed

Dragon.ee sai seekordseks lähenevaks sünnipäevaks uue foorumimootori. Vana oli täiesti räbalateks pekstud ja seda ei saanud enam täiendada ilma, et kogu krempel otse ventilaatorisse oleks lennanud. Kuna mul öösel praegu häkituurid peal on ja üks ülikoolis õpilaste õpetamise teema magada ei lase, siis mõtlesin, et panen mõned mõtted kirja.

Esiteks see, et uus mootor ehk siis PHPBB3 (vana oli 2) RC7 on sisemiselt väga uhkesti läbi mõeldud. Põhimõtteliselt võttis algse kujunduse ümberkirjutamine menüüga foorumiks, sealjuures heledalt taustalt tumedaks moondamine 2 täispikka päeva. See on kohutav ajavõit, arvestades et nii umbes ligikaudu nädalaga ei saanud ma omal ajal seda versioon 2-ht ümber muudetud.

Teemade liitmine; lõpuks ei pea pärast pikemat äraolekut ootama momenti kus kogu foorum on võimalik läbi lugeda, sest et lugemata poste ei unustata enam ära; kogu kasutajapoolne seadistamine on loogilisse struktuuri koondatud ja seda esitatakse väikeste tükkidena...

Norida on kah: paljude tegevuste peale teatab mootor, et sai hakkama, mis on mõttetu lisainfo: mingu lihtsalt edasi järgmisse loogilisse kohta. Kasutajate ületõstmine unustas ära nende soolise kuuluvuse ja ignoreeritavad foorumid (ignoreerimisloogika muutus grupipõhiseks -- et midagi ignoreerida, liitud vastava foorumi ignoreerijate grupiga -- enne oli nimekiri). Lisaks on vähemasti hetkel kasutaja jaoks liiga palju linke ja infomüra, millel pole sisulist tausta.

Miks nii kähku? Meie server uuendab PHP versiooni ja see oleks laupäeval (kui muide toimub järgmine meist sõltumatum sidekatkestus) kogu foorumi töökõlbmatuks muundanud. Uus PHP samas avab ukse ka Wiki installimiseks ja siis saame ehk portaali sisuküljele kah paremini jalad alla.

Kujunduse kohandamine ja foorumi pildilise osa kordapanek võtab ilmselt veidi aega nagu ka tõlke tegemine, aga minu isiklik rõõm on küll praegu see, et kuigi lohe ise läks pealt koledaks, on ta alt täiesti sile ja läikiv.

Leidsin netist video

(Digg.com - raiskab teie aja)

Tänane Postimees sai hakkama kahe pealkirjaga, mis iseseisvana ehk polegi nii õudsad, kuid koos moodustavad nad hurmav-õudsa kompoti (tänud anonüümsele kommentaatorile Intsule, et märkasid):

Edgar Savisaar: valitsus ei taju, mis linnas ta valitseb

Kriminaalse minevikuga linnavolinik naaseb Tallinna volikokku

"Kas vabadus kirjutada anonüümseid netikommentaare on väärtus, mida me iga hinna eest peaksime hoidma?" esitas Ilves retoorilise küsimuse. - Presidendikantselei avalike suhete osakond

Jah, vabadus kirjutada anonüümseid netikommentaare on väärtus, mida me tõesti peame iga hinna eest hoidma.

Ma ei hakkagi siin vast vaagima seda, et mis kõik halba see anonüümsus korda saadab ja et kuidas ikka kole raske on politseisse pöörduda ja hakata tuvastama au haavamise ja laimu kategooriates hõljuvat jama... Minu jaoks on see küsimus täiesti teisel poolel: anonüümsuse vastutustundliku kasutamise juures.

Iga internetikommentaar, isegi täiesti halb, on reeglina mingi idee kandja. Ja idee on idee sõltumata sellest, et kes täpselt on allikas. Allikainfo annab selle idee interpreteerimiseks lihtsalt mugavamad haardekohad — teame et see või too on nõme või siis mitte eriti nõme — see kõik justkui võiks meid ideega nõustumise ja mittenõustumisega harjutada. Anonüümsus varjunime all annab selle identiteedi kaasa, tava-anonüümsus Delfi mõistes seda ei tee ja kogu sealse poole pöördume enamasti küsimusega, et mida "see loll ropendav geenius täna ütleb". Kokkuvõtlikult: Varjunimi omab imidzit ja on mõnikord tõsiseltvõetav, delfiinid on mõnikord huvitavad, kuid neid saab tõsiselt võtta ainult hea idee kandmise korral.

Mina ei ole varjunime all puhtproosalistel põhjustel, et ma kunagi avastasin, et mul on üle mõistuse tore perekonnanimi ja hakkasin seda hüüdnimena ekspluateerima. Paljud internetialiased said alguse unikaalse kasutajanime alt ja seega on nende taga olevad isikud mõnusalt hägused. Sel teemal oli mitteanonüümsete laimajate osakonnal ühtteist öelda.

Miks on varjunime alt kirjutamine mõnus? Väga lihtne: inimestele ei meeldi tähelepanu — oleme kõik suuresti väikesed arad ahvid, kes väga ei taha olla kogu karja tähelepanu orbiidis ja iga kivi viskeulatuses. See on see, et miks mul siin lehe paremas servas ilutseb keeld minu tekste kommertskasutusse paneku teemal. Postimehe miski lisa armastas blogidest sissekandeid täies mahus ära napsata ja seda piisavas mahus tsiteerimiseks nimetada. Ma ei taha sellise üldsuse tähelepanu.

Teine nurk: see on juba natuke ebameeldivam ja siin läheb asi poliitiliseks ja jälgiks kätte ära. Lühidalt: anonüümsus on kaitse selle eest, et sind ebameeldiva jutu ajamise eest kättemaksuks manipuleerima ei tuldaks. Ja see on muide ka põhjus, et miks anonüümkommentaar peab jääma: mõistuse häälel peab olema võimalus kõneleda südamest ja soovi korral ilma tagajärgedeta. Seda isegi juhul, kui see võimaldab kõnelda ka mitte eriti mõistuse häältel.

Oletame, et populaarne blogija astub — nad on seda teinud ka, kes märganud on — mõnele poliitikule varba peale. Näitab, et kust poolt hais tuleb või midagi sellist. Arvamusliidri arvamus läheb inimestele korda ja seega on puhtalt võimu küsimus see konkreetne arvamusliider kuidagi ära neutraliseerida. Ma isegi ei mõtle seda, et kuidagi ära koristada — meie seadustik on piisavalt suur ja lai, et loova lähenemise puhul on võimalik keda tahes valikuliselt seaduse järgi kohelda või häirida.

Lisaks on küsimus ressursis: internetikommentaatoril on päevatöö ja üsna vähe aega oma kvaliteetset arvamust tekitada ja lekitada. Poliitikul on meeskond, mis teda kui masinat kuidagi käimas hoiab. See meeskond suudab huvi korral, kui "oht" on piisav, vähese ressursiga inimesele päris palju jama keerata.

Laimamine: laimamine on praegu minu mäletamist mööda väärtegu, mille peale ei saa kohaldada jälitustoiminguid. See tähendab seda, et poliitik ei saa (ametlikult) teada IP-aadressi, millelt laim tuli, kui tegemist pole just ähvardusega, mis läheb juba kriminaalseks. (Siinkohal -- kui keegi seda osa paremini teab ja ma eksin, siis kirjutage mulle minu eesnimi punkt perenimi ät gmail, eksju) Milline eraisik viitsiks ja suudaks end finantsiliselt kohtu abil internetilaimu eest kaitsta? Keegi valetab näiteks minu kohta midagi kokku? Mitte just eriti — mul puudub rahaline ressurss kohtus kaotamiseks ka siis kui ma tunnen, et mul on moraalne õigus. Võimuril on see ressurss olemas ja seega on tal võimalus ühe tulevase seaduse hägusa laimuparagrahvi alusel menetlust alustada. Moraal: vähese ressursi korral võiks riik rahvale geriljataktikat siiski lubada.

Jõudsin vaikselt ka selle Ilvese poolt mainitud vastutuseni. Seadusse säärast vastutust sätestada oleks ülekohtune. Arvan, et iga inimene võiks vastutada, oma südametunnistusega, selle eest, mis ta kirjutab. Need on need õhtused hetked, kus turundajal tuleb väike kõhklus, et kas ta on ikka piisavalt moraalne. Kõigil, kes endalt aegajalt küsivad, et kas nad tegid "õigesti" õigluse mõttes — neil kõikidel peab jääma mugav võimalus enda arvamuse avaldamiseks. Vaba arvamus ei saa olla rikkuri lõbu, kes saab omale mingi suvalise sõimamiseks tanki palgata.

Need, kes ei oma anonüümsuses ei vastuta, õpime õige pea mitte kuulama.

Tahtisn teha ühele win XP Home'i masinale lahenduse, kus backupPC logib massinasse ligi ja teeb olulistest asjadest koopiad. Aega võttis kaua, aga kontsentreeritult on loogika järgmine:

XP home'i saab sharedele ligi ainult konto Guest kaudu.

Kontol Guest ei ole parooli määratud, seda ei saa graafiliselt teha. Parooli määramine käib nii, et kirjutad "net user Guest paroolisisu".

Pärast seda tuleb teha Home'ile security tab failidele (muidu käib see Proffessionalil "enable simple file sharing" maha võtmisega Exploreri Folder optionites, aga Home all seda ei ole). Seda saab teha kas a) Safe mode'is või b) tirides windows 2000 jaoks selle sama tab'i vidina ja installides selle -- netist leiab.

Kui see on tehtud, tuleb võtta share kataloogilt maha kasutusõigus Everyone jaoks ja panna peale õigused Guest jaoks.

Ja siis saab kasutaja Guest ja parooli kirjutamisel Ubuntust ilusti ligi (Nautilus: smb://Guest@masinanimi/kataloog ). Windowsist ma ei saanudki korralikult ligi.

Lisamoraal tänasest postitusest: käpikutega on keeruline trükkida blogipostitusi...

Tartus juhtus eile traagiliste tagajärgedega toitumistrauma. Keskealine prügivedaja langes pärast maiustuste tarbimist tugeva happerünnaku ohvriks.

Jäätmevedaja oli oma kirjeldustel just tarbinud ära pool pakki kodunt kaasavõetud maiustusbatoone "Kaseke" ning alustas vasakpööret Herne tänavalt Kroonuaia tänavale, kui tundis oma vasakus alalõuas teravat valu. "Fee oli algufef väga fäike ja ma mõtlefin, et fee mööfub," kommenteeris ta rünnaku algust. "Feejäfel läkf valu hullemakf ja ma peatafin auto." Kohale kutsutud kiirabibrigaad tuvastas, et alanud on intensiivne happerünnak ja toimetas ohvri kiiresti Ülikooli Kliinikumi, kus tohtrid happe aluselise lahusega neutraliseerisid.

Jäätmevedaja lasti pärast esmaabi andmist koju. Arstide kinnitusel juhtub sääraseid juhtumeid aina sagedamini, sest suuhügieeni eest hoolitsemine on paljudele jäätmevedajatele suur probleem. "Meil on kombeks öelda, et võtsid jälle tööd koju kaasa," kommenteeris happerünnaku tagasilöönud tohter muiates.

Happerünnakud mõeldi välja 90ndatel nätsuturundajate poolt, kui ilmnes, et nätsu nätsutamiseks on tarvis anda paremaid ettekäändeid; nüüdseks on firmad asunud tootma ka spetsiaalseid ründevastaseid komme. "Mingit seadusandlust sel teemal oodata ei ole, see on turu isereguleerimine, mida me siin näeme. Seadusandluses on tegemist halli tsooniga," ütles tundmatuks jääda soovinud sotsiaalministeeriumi ametnik täna.

Postimees: Tartus viis happerünnak prügivedaja mitmeks päevaks haiglasse

Sildid: uudiste surnuaed

Kui soovite teada, kuidas näeb välja revolutsioon seestpoolt — see, kui sulle seda korraldatakse riigis ja sina seda valitsed parajasti —, siis vaadake ära dokk "The Revolution Will Not Be Televised".

Jutt siis sellest, kuidas (ilmselt) CIA Venezuelas Chavezi proovis kukutada. Minu eelmise doki valguses võivad nad väita, mis tahavad, aga käekiri oli liiga sarnane (väljaarvatud see, et tegemist ei olnud edulooga).

Chavez on nagu on, aga seda peaks küll ütlema, et päris liigutav oli vaadata seda, kuidas inimene on rahva ja sõjaväe sedavõrd maniakaalse poolehoiu enda kätte saanud, et revolutsioon end praktiliselt sekkumata tagasi võtab.

Teine asi: Eesti kontekstis võib see meile ka selles osas huvitav olla, et mõelge filmi ajal, et kui palju siin kohaliku infosulu loomiseks vaja on ja et kuidas meie süsteem säherdusele töötlusele võiks vastu pidada. Temperamentsed nagu me oleme. Väike mässukogemus on meil olemas ju nüüd isegi.

Ubuntu Linuxi uusversioon Gutsy Gibbon on suvest saadik kasutajate unistustes püsinud. Ubuntu uusversiooni soovijad ummistasid mitmekordselt dubleeritud jaotusserverid mitmeks päevaks — nii suur oli nende tahe maailma üht kaasaegsemat süsteemi oma käega katsuda ja kasutada. Paljud kasutajad on hakanud hindama fakti, et juba mitmendat versiooni järjest on Ubuntu väljastanud oma operatsioonisüsteemi lubatud ajal.

See tõestab veelkord, et inimkond jaguneb kaheks: Kommerts- ning vabatarkvara kasutajateks.

Kuigi neid esimesi on kordades rohkem kui teisi. Need teised on väike, kuid mõjukas osa, kes on langetanud otsuse kasutada operatsioonisüsteemi, mis on nii esteetiliselt kui funktsionaalselt ülimuslik ülejäänud operatsioonisüsteemide suhtes. Kuid miks mitte ka Ubuntu kui kõige eetilisema operatsioonisüsteemi tõttu?

Kreemikas karamellikarva kujundus, kooskõlalise Tango juhistest lähtuva operatsioonisüsteemi paigaldamine võttis Dell D400 (1,4GhZ, 768Mb mälu) peale umbes pool tundi. Sellest inimese sõrmetööd klaviatuuril tippimise jaoks umbes minuti jagu.

Gutsy kõige silmatorkavamad uuendused on erinevate seadistuste graafiline väljatoomine. Kui varasemates versioonides pidi ekraaniresolutsiooni vahetamiseks minema hirmuäratavaid konfiguratsioonifaile torkima, siis uus Ubuntu toob lõviosa säärasest funktsionaalsusest mõne hiireklõpsu kaugusele. Korraga saab kasutada mitut ekraani, ka võrguseadistused on läinud lihtsamaks ja töökindlamaks.

Linuxikasutajatele tuttav Xfree on saanud Compize nimelise ekraanikaunistaja, mis seadistamise korral aknad liigutades totakalt vobelema paneb ja Macintoshi-kasutajatele koha kätte näitab — ekraani-ilu ja animatsioonid ei ole pelgalt Apple'i pärusmaa.

Ühe toreda uuendusena peaks välja tooma sisseehitatud nutika töölauaotsingu, mis otsib vaid mõne klahvivajutuse peale üles kõik teie failid, programmid või pöördub päringutega suisa internetiavarustesse. Kui varem sai graafilisse süsteemi korraga logitud olla vaid üks kasutaja, siis nüüd on sisselogitud kasutajate vahel vahetumine imelihtne.

Uuendusi on loomulikult veel, kuid Gutsy põhi-idee ei ole uuendusis endis. Gutsy on üks väike samm kommerts-operatsioonisüsteemide lõpliku odavnemise ja hääbumise poole. Pole ime, et suured tarkvaratootjad tasuta levitatava Linuxiga patendisõjaks valmistuvad — ei ole mõeldav konkureerida süsteemidega, mida on arendatud üksteisega vaba jagamise põhimõttel. Ubuntu Linux on see kommunism, mida ei ole võimalik päris maailmas saavutada: inimkond ehitab omale ise süsteemi ja iga programmeerija võib soovi korral sinna rea kirjutada või mõne ilmnenud vea ise parandada.

Tavakasutajale jääb tarkvara eetiline pool tabamatuks — täpselt samuti ka väikesed sisemised muutused, mis süsteemi töökindlamaks ja tõhusamaks muudavad. Ja seda ei olegi tarvis: oluline on see, et toimub progress ja siin-seal itineegrite poolt vanematele paigaldatud Ubuntud on esimesed raheterad saabuvas tormis.

Varsti ei ole enam otstarbekas firmadel hakata kirjutama programme, mille tasuta levitatav analoog on proffessionaalide poolt omaks võetud. Kui see hetk saabub, ei ole võimatu, et esteetika, innovatiivsus, mugavus koos mõjuva turundusega ei suuda enam kedagi rahakotti kergendama panna.

***

Selgituseks niipalju, et antud postitus on ajendatud Surra tähelduse kohta, et Hõbemägi on Ekspressis Apple'i Leopardi kohta täiesti hei-hoo tüüpi artikliga maha saanud (Näppasin sealt struktuuri ja mõningaid lauseid).

"Selle aasta algusest kasutavad AS-i Ühisteenused piletikontrolörid valetuvastust mittevõimaldavaid töömeetodeid. Vahtra sõnul on piletikontrolöride ametibussidesse paigutatud arvutid ning isikut tuvastades on kontrolöril võimalik vaadata ka riiklikest registritest isiku pilti. “Selle abil saame viia valetuvastuste arvu miinimumini,” lisas Vahtra." - Delfi

Tahaksin õppejõuna äkki kah eksamil isikusamasust tuvastada nii, et toksin nime sisse ja vaatan nägu, mitte et tudeng tuleb ja näitab mingit kaarti mulle ja kui tal ei ole ID-kaarti, siis jääb eksam tegemata?

Ma lihtsalt mõtlen seda, et mis alustel saab erafirma selliseid minu privaatsust rikkuvaid eriõiguseid ja miks ma sellest pean möödaminnes lugema täiesti kolmandal teemal kirjutatud artiklist. Ses mõttes, et bussijänese tuvastamine on tore tegevus küll, aga ma absoluutselt ei usalda sellist firmat nagu Falck.

Kas ka teil on mõnikord selline tunne, et ühiskond on täiesti haige ja veider ja ei tundu nagu see Tulevik, millest 50 aastat tagasi unistati ja et üldse ei lähegi paremaks ja... Minul igastahes on selline tunne ja mõnikord üsna tugevasti. Ja see toobki mind tänase sissekande põhiteemani.

Nimelt nägin sellist toredat BBC4 dokumentaali, mille nimeks "The Century of the Self" — tõlkes võiks see olla siis "Mina sajand" või midagi sellist.

Kõnelebki täpselt sellest, millest ajalootunnid miskipärast ei räägi: kuidas meie praegune ühiskond omale kuju ja väljanägemise saanud on. Kellele me selle tänu võlgneme ja miks see kõik hea oli. Avalikkussuhete loeng seda natuke puudutas, aga mitte nii süsteemselt kooskõlas tarbimismaailmaga.

Esimene osa näitab näiteks seda, kuidas jänkide naised suitsetama pandi ("see on iseseisvuse tõrvik!"), kuidas inimesed börsile läksid ja kuidas toimus võitlus pööbli otsustusõiguse üle maailma asjades. Lühidalt meie ühiskonna teisendamine tarbimisühiskonnaks. Loodan, et see kunagi ka ETV tähelepanu pälvib või siis juba seda teinud on.

Sari on täiesti hästi tehtud ja vähemasti hetkel Google Video alt vaadatav. Vaadake kindlasti, kui teil on elus 4 vaba tundi aega ja soov sellele ühiskonnaküsimusele veidigi vastust saada.

Vaatasin täna Leiburi aastaarvuga traditsioonilisusele rõhuvat kampaaniaplakatit ja teraviljatoodete assortiid ja mul tekkis tunne, et on üks nišš meil turul.

Kas te mäletate seda leiba, mida sai lõigata?
Seda leiba, millel oli päris krõbe koorik?
Seda leiba, millel oli läppund kile lõhna asemel päris korralik värske lõhn?
Mulle tuli meelde.