Irve

Shadow siin kommenteeris Gea märkust teemablogi teemadel.

> Esimene mõte oli, et kas Irve, kes on ise dragon.ee adminn, on selle foorumi niiöelda omas mõttes maha kandnud?

Ei.
Aga.
Mul on tunne, et foorumeid meil on, aga neisse ei ole kõigil aega süüvida. Meil on selline info jagamise koha pealt nišš. Lisaks on Dragoni sihtgrupp "kõik" ja minu sihtgrupp "mõningate kogemustega".

> Äraootav seisukoht. Seda enam, et polnud vihjatud, kas blogi tehakse larparitele või drägonistidele. Ega olnud ka mingit rohkemat infot.
Nii larp kui dragon on plaanis ette võtta. Larp kardetavasti küll tekitab rohkem sissekandeid.

Sildid: letargia ja sisalik

Tänase päeva paha uudis oli see, et laupäeva öösel suri EKMA solist Sven Kuntu. Ei oskagi midagi öelda — see bänd mõjutas mind hardal kasvuperioodil väga ja keegi teine pole minu nähes nii lahedasti laval möllanud.

Igasuguseid asju juhtub, aga minu isekas maailmas on nüüd üks kõrvaltegelane läinud.

Natuke üsna põhjalikku arvutijuttu, mis päädib täiesti triviaalse lahendusega, milleni jõudmiseks kulus pool päeva ja ööd. Nimelt sellest, kuidas meie Internet aeglaseks läks ja sellest kuidas ta ilmselt edaspidi ei lähe.

Situatsioonist: Kogu kohalik rahvas istub ühe Starmani 2MB-alla 250kB-üles ühenduse küljes. Seda on vahelduva eduga üks masin ilma wifita ja kaks kuni neli masinat koos wifiga. Kaks masinat on ruuterist üsna kaugel.

Nii või teisiti läks nett eelmisel nädalal kole aeglaseks — justkui imeks tatti kurgust allaneelamiseks suhu tagasi. Vuih!

See minu WRT54GL on üks tore loom iseenesest (See L tähendab seal Linuxit — st tal on päris linuxi väike arvutike seal sees!), kuid tal on ka oma loomuomased vead. Üks vigadest on see, et kui ühendusterohkeid asju kasutada, saab masinas ühenduste tabel täis ja ta läheb omadega üsna telliseks ära. Vähemasti sidekiirus kukub täiesti ära. Esimese asjana proovisin peale panna ühenduskiiruse piiraja (QoS), et ei oleks ühenduse umbetõmbamist enam isegi võimalik teha siis kui kiiruseid ise oma masinast ei piira. Abi ei olnud.

Möllasin nii ja naapidi — esimene samm lõpplahenduse suunas oli see, et avastasin, et ka wifi kinnikeeramisel (mis seni oli põhikahtlusalune) ei muutu olukord paremaks. Ahaa! Järelikult Starman imeb!

Teine nael Starmani kirstu oli see, et suhtlesin Lauriga ja temagi ühendus oli viimasel ajal täiesti õudsalt end ülal pidanud. Helistasin isegi neile ja kurtsin muret, aga noh — pakuti võimalus kirjutada pretensioon ja siis nad haldavad seda. Kirjutasin selle valmis, aga hakkasin mõtlema, et kurask — äkki on mul ruuter näiteks äikest saanud või lollakas.

Ühendasin arvuti otse ja kohe oli kõik taas korras. Panin ruuteri tagasi: kõikidel pingidel laksust 300ms otsas (pärast öö poole sain ka 250ms peal neid). Avastasin, et ruuteril on uus ametlik firmware tulnud ja mõtlesin seda peale laduda, kuid siis meenus, et DD-WRT nimelist asja tehakse ju kah. (Selgitus siis, et DD-WRT on veidi arendatum versioon, mis usalaste sõnul 60$ ruuteri 6000$-seks ruuteriks moondab.) Panin selle siis karbikesele peale, hoidsin hinge kinni et flashimise ajal ikka ei tuleks seda klassikalist voolukatkestust, mis reeglina tulema kipub Eesti Energiast sellistel puhkudel...

Ei tulnudki ja sain uue tarkvara ruuterisse. DD-WRT kohta ütlen ainult kiitvaid asju: sellega annab tõesti palju lahedamaid asju teha, lisaks töötab ta ka Firefoxis. Paigaldamisega tuleb olla samas ettevaatlik ja tõesti korralikult juhendeid vaadata — rituaalis on mitu kohta, mis lohakusega võivad untsu minna.

Ühenduskiirus jäi samaks — +300ms kogu ühendusele otsa. Frustratsioon ja äng. Tuvastasin ruuterisse SSHga sisse logides (mida nüüd teha sai!) et sealt seest on kõik ilusti kiiresti kättesaadav, väljaarvatud siis modemist edasi olevad masinad, mis kõik alates 300ms algasid. Mässasin end lolliks restartides üht ja teist poolt. Lõpuks tõmbasin juhtme ööseks välja, et kondensaatorid puhkaksid ja unustaksid oma sisu.

Hommik. Panen juhtme seina: õnnis mõnu — 300 lisamillisekundit on ööga haihtunud. Kõik jookseb nagu lepse reega. Otsustasin asju mitte torkida ja nautisin ühendust kuni tekkis julge kavatsus ruuterit veidi parandada.

Tuvastus tõsiasi, et kui ruuter teeb restardi, siis pärast seda ei tööta enam ühendus sama kiiresti. Kui tõmmata kaabelmodem välja nii pooleks minutiks, siis kõik jälle endine.

Loo moraal: kui ühendus imeb, siis tee hoopis kaabelmodemile restart! (Varem pidime tegema ruuterile, sest see ühenduste tabel sai tal täis — DD-WRT all sai seda tabelit suuremaks väänata)

Äkki on mõnel googeldajal kunagi abi sellest.

Täiendus: Minu ühendus on nüüd kiire, aga Starmani välisühendus on nagu vigane koer, kes oma kõiki kolme jalga koledal kombel lonkab — ükski video ei tule enam Youtube'ist katkemata kohale, pildid laevad nagu mul oleks telefon ja modem. Kui asi nädala lõpuks ei laabu, tellime Elioni sisse. Kui välisühendust kahe nädalaga korda ei saa, siis ei ole mul selle teenusepakkujaga miskit teha rohkem.

Emotikon on siis emotsiooni-ikoon ehk siis see koolon-sulud tüüpi asjandus, mida kõik internetivestlejad lauselõpumärkide asemel kasutavad, et rõõmsamad ja toredamad välja paista :)

Täna tabas mind täielik valgustus, et nad ei ole üldse kuidagi pidi uued leidused — eestlased on emotikone kasutanud juba aastasadu. Nad on olnud meie kõrval, väljendanud üllatusi, väljendanud naeru... Sealjuures ei pea me nende vaatamiseks pead viltu keerama.

Saage tuttavaks:
    Ü Ö

"No Logo" raamatu autor sai hakkama hea tähelepanekuga: Ühendriikides kasutatakse kõiki katastroofe ettekäändena privatiseerimiseks ja suurte erahangete tegemiseks. Et kui sul linn uputatakse üleni ära, privatiseerid näiteks koolisüsteemi või kui su sõdurid ei saa hakkama, tellid eraturvafirmalt odavamad aafrika sõdurid...

Kurb, et nii saab.

Kui oled kuu aega järjest ärganud igal hommikul neelatades veidi valusa kurguga on absoluutselt üllatuslikult mõnus ärgata hommikul, spetsiifiliselt ettevaatlikult suhu kogunenud ila söögitorusse organiseerida ja avastada, et midagi on väga valesti. Hetk hiljem taipad: ahaa, mul ei olnudki valus.

Retsept järgmine: Ole päev läbi kodus, mine vara magama ja maga 12 tundi.

Kõrvulukustav lärm hakkas allapoole jõudes vaibuma. Vassilit ja Borissi takistasid surnuks kukkumast vaid kaks nööri, mis mõlemad tinahallis taevas hõljuva transpordikopter MI-17 küljes kinni olid.

23 sekundi pärast lasid mehed nööridel taevasse tagasi keerelda ning kadusid relvade välkudes, taskulambid mütside küljes, katusel asuvast ukseavast sisse. Sinise kooruva värviga kaetud vineerist uks varjas kirja OMOH viimase siseneja seljal.

Korter. Määrdunud tapeet, laual vedeles õlle- ja viinapudelid, põrandal metallikilde, mis kunagi olid pudelite korgid, pähklikoori ning mõlkis, augulisi konservikarpe. Helikopterimüra oli kadumas ning kombainer Lukašov vaatas oma mustvalgest televiisorist "Vrjemjat", lootuses seal endaga hommikul tehtud intervjuud näha. Lääpas antenn suutis kinni püüda vaid valitud raadiolaineid ja seepärast ei olnud diivaniomanik päris kindel, kas sahisevad sõnakatked ning ekraanil triibutav hägu on osa tema intervjuust või ülevaade presidendi päeva parematest saavutustest. Ta haukas mõnusa tüki tahket leiba, tuba valgustav ekraan metallhammastelt vastu sätendamas.

Esikust kostis mürtsatus. Seejärel karjumist. Viktor Lukašov oli hetkega püsti — ilmselt oli Ülevalt-Mutt ennast mingisugusest odekolonnist jälle deliiriumisse joonud ja tuli jälle oma ammu üles kasvanud poja alimente välja nõutama. Ta varjus kapi taha ja heitis uksele ilmunud inimkogu suunas oma leiva.

Kivikõva leib lendas üle toa, ja tabas Borissi täpselt pleksiklaasist kiivrisse, mis mõranes ja lõikas valusasti põske. Järgmisel hetkel jõudis kohale ka leib, mida Viktor rajoonikauplusest alailma tasuta viinakõrvaseks nurumas käis. Sõdur kaotas teadvuse, kuid mitte enne päästikule vajutamata. Valang täitis toa sooja valguse ning kuuma tinaga, mis tungis algul seina, siis sektsioonkappi, ning lõpuks joonistas lakke kauni augulise kaare.

Vassili polnud säärast vastupanu oodanud. Ta tõmbas oma kaaslase ukseavast välja ja tõmbas hetke hinge. "Putini nimel, ma pean selle ära tegema," mõtles ta end jalule ajades. Ta heitis ruumi valgus- ning heligranaadi, ootas ära kõmaka ning sisenes järgmisel hetkel. Ta surus röökiva pimeda ja poolkurdi kombaineri kõhuli ning muutis ta vöölt võetud plastikkinnisega abituks.

"Esimene faas läbi viidud, palun alustada operatsiooniga Vahetus," teatas ta raadiosse. Vassili töö oli tänaseks läbi.

Ta märkas, et kombaineri hambad olid täpselt taeva tinahalli tooni.

Postimees: Vene valitsusjuht käskis raudhambad asendada moodsate proteesidega

Sildid: uudiste surnuaed

Sõna "muulane" arvati ajaleheveergudel halvakõlaliseks ja väljavahetamiseks sobivaks sõnaks. Halvakõlaline pidada olema. Mina arvan, et sõnade ümbervahetamine halvakõlalisuse tõttu on väga halb algatus. Ühelt poolt jõuame Ameerikasse, kus meil on iga mittemeeldiva asja jaoks neutraal-sooline sõna ja poeetilise kauniskõlaga lause.

Vanadel eestlastel oli loomapasa jaoks täiesti töötav sõna: sitt. Siis tuli meie keelde õilis kadakane keeleuuendus: vuih! Sitt on nii roojane sõna! Ütleme midagi kaunist, mis oleks sõnast "sõnn" ja seega selline tugev ja tummine ja rahulik: Sõnnik! See sõna ju ometi ei saa kunagi halba varjundit omandada!

Asju ei saa ümbernimetamisega õilistada. Päriselt tuleb hindama hakata.

Flo pani meil foorumis lumepalli veerema ja seepärast kutsun teid drägoni larbifoorumit ignoreerivaid korraks tagasi et veidi sisulist arutelu maha pidada:
Kui palju pappi oled nõus kulutama ühe hea mängu peale?
Rolli kvantiteedist ja kvaliteedist
Larbiolustiku olulisusest

Poetage oma kogemust ja hinnanguid ja lugege veidi arvamusavaldusi.

Sildid: letargia ja sisalik

Nädalavahetusel katkestas korra töö Ühispank. Infotehnoloogilised probleemid.
Täna hommikul katkestas Levira natukeseks ajaks telepildi edastamise. Veel ei tea miks. (~1h Enne seda kaotas mul Starman kodus korra ühenduse ära)

Kas homme kaob korra elekter ära?