Irve

Mulle meeldib ilus propaganda.

(Originaalsait)

Madam Leontiine laotas oma mantli üle toolikorju. Tal oli järjekordselt kiire, tal oli järjekordselt halb tuju ja tal järjekordselt oli tarvis pool tundi tagasi tööl olla. Doktor tundus samuti ainult pabereid sahistavat — täpsemini tegi ta seda talumatult aeglaselt — leht lehe järel lappas ta neid läbi. Pidas isegi igaühe juures pisikese pausi nagu loekski: nagu saaks aru, mida paganat need õed sinna kirjutavad. Tool madami all kägises ähvardavalt.

Siis ütles arst täpselt Leontiine kartuste kohaselt: "Vaktsineerida, tuharasse."

Kui kohutavalt piinlik. Doktor võttis süstla, vaktsiinipurgi ja peotäie nõelu. Piidles Leontiinet kriitilise pilguga ja valis kõige pikema pakendi.

"Kuidas te julgete?!?" karjatas Leontiine nagu oleks ta koer kelle territooriumile on tunginud vanaema oma jõmpsikaga. "Võtke see kõige väiksem, ma tean küll millele te vihjate."

"Aga.."

"Eimingeid agasid! See kõige väiksem!"

Doktor ohkas ja võttis pakist kõige pisema ja surus selle madaami kintsu. Inimväärikus oli säilitatud.

Delfi: Süstlad ei võta tagumikust läbi

Laupäeval jõudis koju mu botiraamat. Tegemist on väga toreda kirjatükiga, mille kirjutas üks robotientusiast. Peale selle, et annab väga praktilisi ja kasulikke vihjeid võitluseks võitmatute üliintelligentsete autonoommasinatega, annab raamat ka ülevaate meie robotika hetkeseisust.

Täna töötavad teadlased nende tehisolendite elluäratamise nimel pingsalt. Jaapanis manustavad karvased pisikesed pärisrobotid vanuritele embamisteraapiat. Lapsed ilatsevad robotmänguasju nähes. Kõik see tundub kuidagi kahtlaselt süütu. Kuidas ometi saavad nii paljud Hollywoodi käsikirjad eksida? Kuidas me laseme end eksitada miljonite dollarite poolt loodud eriefektidest? Ära riski. Relvasta end ekspertteadmistega. Inimkonna nimel, kuula tõeliste robotikaekspertide nõuandeid. Kuidas muidu suudaksid tulevikus ellu jääda kui robotid tõeliselt inimestest isandate vastu oma vältimatut mässu tõstavad?
[...]
Ilmselt leidsid selle raamatu huumoriosakonnast. Lootkem, et sinna ta kuulubki.
[...]
Kehakeele puudumiseta on robotid hirmuäratavalt etteaimamatud. Sinu robotolmuimeja võib sinu jalgade vastu põrgata kuritahtlikust soovist sind tappa — aga võimalik, et ta lihtsalt otsis lähedust.
- "How to Survive a Robot Uprising", Daniel H. Wilson.

Üldsoovitused on selles, et tuleb kasutada ära keskkonda, varjuda, takistada robotit võimalikult palju ning konfrontatsiooni korral — kui tõesti põgeneda pole võimalik — sensorite kallale minna.

Täname koostöö eest, Raal on teie sõber!

Vastasin ükspäev mingi poe turundusküsitlusele ja sealt tuli päris palju huvitavaid vihjeid turundusstrateegiatele. Üks neist oli hinnang: "Leian, et poe hinnasildid on arusaadavad ja selgesti loetavad."

Ühesõnaga püüavad poed teid tüssata, khm, vabandust ostule meelitada, sellega, et teevad oma hinnasildikujunduse halvasti. Vähemasti tegin ma selle järelduse.

Aga tänane episood Comarketis näitas, et ma olen olukorda valesti hinnanud. Comarketis on täiesti süstemaatiliselt järgmine stsenaarium: Allahindlusega kollane hinnalipik ilutseb mingi suht suvalise sarnase toote läheduses. Meelega eksitavalt pandud, inimene rõõmustab enne kui vaatab sildi pealt, et soodustus kehtib mingile riiuli teises otsas olevale tootele ja ostabki ära. Ega keegi kassa juures hindu eriti ei jälgi ja tšekk visatakse ära. Tasuta raha firmale. Paljud ikka pärast ilkuma tulevad.

Märkasin seda nii nädala eest energiajoogiletis ning täna sai üks töökaaslane müüjatega kõvasti vaielda teemal kui palju siis ikkagi maksavad kalapulgad. Kuuldavasti ongi asi üldine.

Loo moraal: Olge tähelepanelikud. Või siis tõesti ettevõtlikud ja kiusake märkamisel tarbijakaitsega.

Aivar oli juba hea tükk aega kakelnud ja peksnud, kui aru sai, et tema jõud Olavist üle käib. Olav, vaeseke, oli juba päris läbi omadega, rusikalöögid langesid jõuetult — jalalööki polnud juba tükk aega tulnud. Aivar oli küll raevus, kuid mõistis, et Olav ei suuda endale ise politseid appi kutsuda. Sõber on hädas, karjus tema aju üks pool, teine aga vihkas Olavit tema nõmeduse pärast. Jalaga sõbra kõhus sonkides, et too üles ei saaks valis Aivar numbri 112.

Sõpra tunned hädas.

- Delfi: Peksja kutsus iseendale politsei

Eterniitkatus rabistab vihmahoogudega samas taktis, tuul painutab raagus kaselatvu, mis näevad välja nagu taevas pilvi pühkivad luuad. Läbimärg lõukoer haugub läbi aia end mantlisse ja salli mähkinud teekäijaga sammu pidades ühest aia otsast teise. Toast on kosta summutatud karjumist — ju on pererahvas jälle tülli läinud.

Ühtäkki hakkab Voore pool taevas heledamaks minema — mõne hetkega on koguni päike välja tulnud.

Hindu sammub üle maa. Tema hindujalgade ümber tärkab rohi ja aurab liigne vihmaniiskus. Tema pea kohal särab päike. Kuhu langeb ta silm, sugeneb rahu. Koer vaikib. Majas ei mõista peremees, mis ta äkitselt nõnda vihaseks ajas. Sanskriti keelne sosin liigub läbi küla.

Päike kaob peagi tagasi pilve alla. Koer hakkab uluma. Vihm suunab oma viha eterniidile. Majas aga võtab peremees kandle välja ja hakkab rahvuskultuuri ülal hoidma.

Aga hindu läheb naaberkülla naistesse. Küll tema juba teab. Naised ka teavad.

- EPL kirjutab, et hindud on tulemas.

Serenity oligi täpselt nii hea kui lootsin. Ilus vaimukas film, ilus lõpp, aus maailm, karakterid. Kohati isegi üllatas. Korra tahan veel vaadata.

Päev vähem kui 2 nädalat tagasi oli mul täpselt sama tunne kui praegu. Kas kuu 90° liikumine viitab saturnika tabamusele või ei talu ma lihtsalt kriitikat?

Serenity vähemasti õhtu plaanides.

Unustasingi mainida. Sõitsin ühe auto tagasi Tallinna. Elan. Auto on terve. Kõik on rõõmsad. Väike adrekalaks igasse päeva. Pean harjutama, sest praegu on tõesti kriitiliselt palju ununenud.

See on räpane töö, aga keegi peab seda tegema. Mäletan hästi, mis eelmised kokkutulekud tähendasid ja seega olen rõõmus, et üks selline selja taga. Tugev korralduspohmakas on muidugi peal ja niipea ilmselt mingit korraldussoovi ei kerki.

Tänud hommikul koristada aitajatele, kokkutulnuile.

Selliste sama seltskonna kordusüritustega märkasin üht mustrit. Olin alati arvanud, et keskajapidu on meil ainus, millel toimib see, et kohtad kedagi, suhtled temaga, ei näe aasta aega, suhtled vanalt kohalt edasi. See tekitab omamoodi veidra pseudoreaalsuse, mis elab ainult peo ajal ja jätkuvatel kordadel. Hammasrattad, mis veerevad kord aastas — sest on tõesti inimesi, keda ma näen vaid kas keskajapeol või kokkutulekul ja miskipärast on situatsioon sedavõrd eredam, et selgub, et vestlused ei ole mitte ununenud, vaid jätkuvad peaaegu samast kohast. Ainult inimesed on vahepeal muutunud: see on veider areng ja situatsioon.

Märkan, et magamatuse tõttu venivad laused pikaks nagu Tammsaarel ja seega on kõige õigem siinkohal CTRL+S vajutada, et mitte liiga palju lobiseda.

Tagasisideks kasutage standardseid vahendeid. Nimelt on mul tegemist suure nišiküsimusega käesoleva blogi sihtgrupi osas. Kas teha seda, nagu algselt, sõpradele oma eluga kursispüsimiseks. Teatud põhjustel ei ole hea mõte. Kas teha nalja, nagu aegajalt juhtub. Kas teha mingit ilkumist päevapoliitika teemadel. Kas teha arutelusid blogi enda temaatika kohta, nagu praegu. Kas teha filosoofiat. Kas jätkata samamoodi ekseldes nagu praegu?

Tegelikult ajendusin natuke sellest, et minu tutvusringkonna blogid on nüüd popid ja liiga laialt loetavad ja see tekitab info levimise kohtadesse kuhu ei taheta. See on see mänguteooria — sul on avalik eesmärk ja salajane eesmärk. Salajast eesmärki tahad ainult sõpradega jagada. Teine ajend oli ka see, et kuivõrd huvitav on teil lugeda sellest kuidas, keda ja millise alkoholikogusega või ilma selleta ma kedagi kohtasin.

Mis siis on huvitav?
Klatš ja kõmu — kindlasti loeksite siit minu põnevat eraelu. Aga eraelu kirjuatatakse poppides blogides ridade vahele. Esmaspäeval kerkis idee, et peaks larbiringkonna Kroonika üles panema. Noh — kes kellega käib, kellega nähtud jne. Nagu AjaLehe anonüümteadete voor. Siit võiks täiesti rämeda privaatsopaajakirja kujundada.

Head nalja hinnatakse alati, aga ma ei ole enam ammu väga naljakas inimene. Natuke olen ja siis mõnikord te näete. Vend näiteks tegi hea nalja: Rääkisime parajasti emaga teemal vend ja puberteet ja igasugused kehaneedid ja jõudsime selleni, et tätoveeringu tegemine. Kehaneetide kohta ütles, et ei tee. Aga tätoveeringute koha pealt teatas, et tahab juba ammu omale üht näkku teha. Ankrut. Oli see vast alles hea nali. Aga siin ei toida meid.

Veel üks huvitav asi, mida lugeda on see, et kuidas me kõik isiksustena areneme ja mis olulised sündmused meid mõjutavad. Siin on jälle avaliku ja mitteavaliku konflikt, mida ülalpool mainisin.

Kommentaarid uudistele. Neid ma kindlasti jään tegema, sest nad tekitavad emotsiooni ja me kõik oleme infonarkarid ju.

Teste ma ei tee, avalikult kommenteerida ei lase, lugegu kes tahab. Kunagi ehk kehtestuvad õiguskategooriad. Kunagi ehk tuleb ajaveeb. Praegu on lihtsalt minu elu killud.

Aga miks tänane nišiarutlus pikaks venis?
Mul on vaja 65 paberitükikest tekitada. Kõik on huvitavam, kui see, mida vaja teha.

Ajakirjanik: "Aga siiski: vesi jälle tõuseb, lootus jääb."

Kuidas tekitada vanaldasele koristajale kreepsu? Tuleb prügikasti paigutada midagi, mis kohe kindlasti seal harilikult ei ole. Näiteks mingi suur ja kahtlane sammaldunud roigas, mis kunagi on olnud osa lillekimbust.

Siseneb koristaja. Askeldab siin ja seal sõidab lapi ja harjaga ringi. Lahkub. Tuleb prügikotiga, tõmbab prügikasti laua alt välja. Saab kreepsu.

Panime paika, mis veel paika polnud pandud. Üks ähvardas kõike blogida. Üks ähvardas kohutava hulga valuga, kui ühe nalja peaksime tema kulul tegema. Üks säras. Üks logis. Nagu ikka.

Loodame, et kokkutulekust tuleb üks tore asi.

Leidsime end täna hommikul Tartu bussijaamast, kõhus kabanossikäntsakas, selja taga magamata öö, arutlemas asju. Polnud üldse paha.

Aga Toomemäel on praegusel aastaajal pehmed lehekuhjad.

Imeravitsejad ja meediumid, värisege — Väikeste Juhuste Jumal on teid ette võtnud. Teen talle varsti altari, et tema heasoovlikkust minu suhtes soodustada.

Tõeline Paranoiauudis ka siia sügisesse logisse: Saksa firma keelas halva tujuga tööletuleku. Ootan huviga, kas trend peaks kehtestuma ka üleriiglikul või koguni globaalsel tasemel.

Minul hakkas seda VJJ tasapisi kehtestama, sest täna oli vaja olla palju koolis ja ma ei saanudki tööl masenduda. Üldiselt olen solvunud sellisel tasemel, et ootan huviga kuidas antud situatsioon lõpuks end lahti harutab.

Tartu Postimehega rääkinud noorte sõnul madistati nii kaubamaja sees kui ka ümbruses — lähedal asuvates parkides ja kaubahoone ees. - DELFI

Kuidas kommenteerite?

Ei kommenteeri.

Palun kommenteerige ikka.

Tartu on selline igav koht, õhtuti pole midagi teha. Jooma ju ei lähe.

Miks mitte?

Me oleme liiga kultuursest linnast pärit. Juba Aristoteles pidas alkoholi kõige kurja juureks...

Selge, aga miks just madistamine?

Noh, me Karlova ja Supilinna omadega arutasime asja ikka üsna põhjalikult läbi. Sport on viimasel ajal väga ära kommertsialiseerunud ja sellega me tegeleda ei taha. Telekas ja arvuti — no ütleme, et see on passiivne ja atrofeerumist soodustav. Koolitundides nagunii istume pidevalt. Keha ihkab tegevust. Igastahes arutasime ja leidsime, et tuleks koguneda kampadena Kaubamaja ümbrusse. Talvel on hea sees olla ja oleks ka nagu mingisugune staabi moodi koht, et alati nagu on keegi kolkimiseks lähedal. Lisaks hea füüsiline trenn ja väike elevus igapäevarutiini.

Niiet kaklete kultuurselt?

Jah, loomulikult. Politsei ja Falck ei saa ainult aru. Teevad haiget ja alandavad. See kultuursem kaklemine võiks maapiirkondadesse ka levida, praegu on asjad maal ikka täitsa hullud. Käisime kambaga eelmine nädalavahetus Kambjas. Väga jube, üldse ei osatud.

Kas teil on juht ka

Jah, Tyler.

Tänan

Tänan kuulamast.

Nädalavahetusel tegelesin agaralt naiste päästmisega. Reedel, linnas, pärast tööd, tuli mulle vastu sünnipäevaeelne ja Väikese Juhuslik Merle, keda olin päeval sünnipäevakavade huvides püüdnud lehma sees tabada. Milleks helistada, kui võib juhuslikult Vabaduse Väljakul üksteisele vastu tulla. Siis korjasin Triinu leti tagant ära pärast mõningat rollikohmetumist ja poe sulgemist. Siis sai Pilleriin laenuks mu Ursula plaadi, nagu lubatud ning sai ka jälle veidi kohmetust nautida. Nii päädis reede Batman Beginsi äravaatamisega, mis ammu juba kavas oli olnud. Ütlen, et väga hea film. Sisuliselt eeldasin koomiksifilmi, aga seekordne Batman ei olnud üldse koomiksifilm, vaid pigem selline kinematograafilisem asi. Isegi märulistseenid olid maitsekalt harvad ja sobilikud. Meie eriliseks lemmikuks oli Nahklapi elupõline sidekick Kammerteener, kes oli tegelikult Mart Sander vanast peast. Batmobiil rokkis veelgi hullemini kui ma eeldasin. Vau.

Laupäev päädis Kätretega, aga et sündmusist mitte ette jõuda näitasin enne Ellule ära Guildenstern ja Rosenkrantz on surnudi ning ühtlasi ühe Family Guy osa, et ta mõistaks mäherdune tore asi on välja mõeldud ja olemas. Siis tuli see Kätrete osa, mida mainisin, mis oli siis saiakangikohviku veidike kavaväline külastamine Merle sünnipäeva puhul, mille käigus õnnestus mul ära kinkida lilledeks üks paprika ning kingiks suure paksu kommi asemel siis suur paks verikäkk. Sisaldas toiduverd. Öö siis Kärtsu pool.

Hommikul kella poole kahe paiku ajas mu üles Ellu telefonikõne, kes mainis midagi oma kotist leitud tundmata võtmete kohta, mis paari telefonikõnega õnnestus minu venna omadeks tunnistada. Siiani on aga müstika, et miks, miks, sa perssekeeratud põrunud värdjaskobras. Edasi liikusin Liisi juurde, et ära teha meie algoritmide tunni kiirusvõistluse taustatöö, mille usin tütarlaps juba omal käel ära teinud oli. Nii jäigi üle vaid veidi testida, et kuivõrd siis Java ja C omavahel kiiruses erinevad. Võistluse võitis C, siis C++ ja siis tuli Java. Järgmine nädal tõestame, et vihm on märg. Kohale saabus ka Ellu, kes oma jalutuskäigu trajektoori veidi kohandas, et võtmed üle anda. Leidsin, et võimalust tuleb kasutada ning toitusime Mauruses, mis on ikka veel tore koht.

Viktoriiniküsimus on järgmine: Milliste minu suhtlusringkonna tütarlastega ma nädalavahetusel ei kohtunud? Seekord auhindu ei loosita, ses tegemist oli retoorilise küsimusega.

Palun rääkige mis siis toimus?
Noh, oli öö. Ja siis ma nagu tegin oma metsatuka kohal tiiru ja mõtlesin, et mis oleks, kui teeks täna midagi täiesti kreisit. Rähn koguaeg kiitleb kuidas ta kohalikel bemaritel trummeldab. Noh, et teeks midagi täiesti kreisit. Ja siis ma läksingi ja lendasin ära.

Kuhu te lendasite?

Noh, kõigepealt Tammsaare parki loomulikult. Ükskord kajakas rääkis, et seal olla väga palju süüa ja... Aga noh, tegelikult niiväga ei olnud. Aga väga mõnus oli oksa peal hängida ja linnamelust, noh, osa võtta. Ühe roti sain ka.

Ja edasi?

Nojah, maalind nagu ma olen, ma läksin kohe igavesti väge täis ja siis nagu ikka meiesugused naiivsed olendid ... otsustasin, et peaks kohe kesklinna omale pesa rajama. Õõnsuse või midagi, noh. Ja ma tean küll, et kinnisvara on kesklinnas kallis. Sellepärast ma panka läksingi.

Mis siis pangas ikkagi toimus?

Noh, kõigepealt ma lendasin sinna ilusti kohale. Noh, eluasemelaenu oli vaja, koht oli juba valmis vaadatud, Viru Kekuse selle torni moodi asja külje peale tahtsin õõnsust. Noh, ja siis ma läksin ja lendasin kohale. Keerduksest ma ei saanud alguses aru ja lendasin mitu korda vastu klaasi, aga siis jalutades sain ilusti sisse. Noh, ja võtsin isegi omale sealt aparaadist selle lipiku. Oi, kuidas ma seda kartsin alguses. Siis ma nägin ka juba, et uudistab rahvas. Mitte ainult kliendid, vaid pangarahvas ka, noh. Väike hirm tuli sisse sellise asja peale ja, noh, huikasin ka veidi, et kiiremini teenindataks, noh.

Aga konflikt

Noh, tegelikult ju nagu mingisugust konflikti ei olnud. Mina lendasin sinna üles silla juurde korra ja siis nagu hakatigi mind kohe taga ajama. Ma isegi ei teinud mustust ja... Noh, Eesti kõige suurem pank võiks linde ikka väärikamalt kohelda. Ma tahtsin laenu ainult. Aga nemad püüdsid kinni ja panid tuletõrjeautosse. Tead, see oli tegelikult päris lõbus koht. Kimasime vilkuritega läbi linna ja tuletõrjuja rääkis et linnud ikka olgu maal. Mõistlik mees, mitte nagu, noh, pangas. Aga nüüd ma olen vales metsas nagu. See nagu, noh ... on natuke nagu kärvanud hiir. Et nõme värk. Enam ma linna ei lähe.

03.11.2005 kell 21:08 toimus kohtumine eesti looduse ja eesti panganduse lipulaeva Hansapanga esindajate vahel. Nimelt oli öökull sisenenud Hansapanga peahoonesse Liivalaia tänaval ning väärikat vastuvõttu ootama jäänud. Vastuvõtt jäi suhteliselt lühikeseks, sest 21.21 anti lind üle Mustamäe päästjatele, kas ta kodusesse metsa tagasi toimetasid. - TTPA

Ma õhutan teid armastama vihkamise õhutamise vastaste ja sõjapropaganda vastaste ponnistusi ja kutsun üles neid erakordselt hellalt ilma igasuguste relvadeta kallistama.

Elagu meie vägede saatmine Afganistani!

Kapo on minu sõber!
Jah, ma olen õnnelik!

Hurraa. Pärast pikki aastaid kestnud kiirnuudlitarbimist õnnestus mul Eestisse üle meelitada ühe Singapuri kontserni tütartehas. Lootust annab ka see, et seni tegelesid nad piirkonnas vaid tselluloosi ja paberiga.

Rubriigist uudisteportaali bännerid siis täna järjekordne tooteidee.

Anal B Proffessional Care 8000 — Pese nii tagumikku kui hambaid!