Irve

Kiirraport: Tööl on see faas, kus ilgelt tahaks rohkem osata juba; Hansapank andiski mulle NPNK kaardi; Ikka on uni. Käisin kinos Mr ja Mrs Smithe vaatamas. Täiesti vaadatav film. Actionit oleks võinud vähem ja paranoiafaasi rohkem olla, aga ei nurise, kuidagi on vaja ju ka masse meelitada. Kas see on mingi minu probleem, või ongi A. Jolie nägu suhteliselt kole ja ilmetu? Lühikommentaar: "Kallis, kas sa ulataksid mulle summuti?" Kolm punkti standardskaalal.

Tavapärast erineva päevasündmuse seisukohalt peaks ütlema, et raamatupoest võib igasugu lahedusi leida. Tükke mu minevikust.

Mul tekkis mingi hetk huvi, et kuhu Google omadega tüürib ja jälgin huviga igasugu arenguid ja seega sülitan oma privaatsusele ja jagan neile oma infot. Arutasime kunagi Jackiga, et Google salakavalus on tema komme end kasutama meelitada. Leiad küll, et jama värk mõnes aspektis, aga mugav sellegipoolest. Ja üldiselt nad isegi lubavad infot sinu soovil ka süsteemist eemaldada. Võimalik, et see reaalsuses tähendab selle sinu eest varjamist, aga noh — mine ja otsi oma bitte nende serverilahmakatest taga...

Täna tervitati mind siis nii:
"As a My Search History user, you've been storing a history of your searches and the search results you've clicked on. Personalized Search now uses that history and orders your search results based on what's most relevant to you. Early on, you may not notice a huge impact on your search results, but as you build up your search history, your personalized search results will continue to improve." - See "you've been storing" on täielik pärl, sest nii see tõesti on. Huvitav paljude puhul see teadlik valik on?

Ahjaa, kui teil ei ole otsinguajalugu, siis tegelikkuses salvestab Google teile arvutisse küpsise (eeldusel, et te seda ära pole keeland), millega tolle konkreetse brauseri kõik otsingud ja nendel klõpsimised identifitseeruvad ja alles hoitakse. Sellega seostatakse su brauser ka kõigi enamuse teiste Google'i teenustega. Samuti laevad paljud veebimeistrid google'i otsingu pildi otse nende serverist — tollega tuleb ka see identifitseeriv number kaasa. Nad lihtsalt ei tea su elektronpostiaadressi ja ei oska sind ilmselt enamasti seostada ka teiste arvutite tagant tehtud otsingutega, kuigi statistiliselt saab näiteks Bloggeri sisselogimiste või Orkuti sisselogimistega antud kasutajad suht lihtsasti välja kalkuleerida. Kes teab, mida sa tead, mida sa kirjutad, kes on su sõbrad ja mida sa teed? Kellega seda infot jagatakse?

Siia sisestage saatanlik naer vms.

On hädaldamise aeg. Mul on visioon, mul on idee, mul ei ole oskusi. Ma vihkan selliseid situatsioone, kus mul on vaja midagi teha ja ei oska. Seepärast ma niipalju juhuslikke asju oskangi, millest mingit suuremat kasu ei tõuse.

Ma tahan teha Wulffmorgenthalerit järele, sest mul on valus idee — ma loodan, et see ei ole mingi alateadvusse kinnistunud mõte, mille nende pildilt napsasin. Aga GIMP ei vea välja nende koomiksijoont, ka pärast tunnikest proovimist. Nüüd proovin sama asja vektoris realiseerida. On hädaldamise aeg.

Täna tekkis ilge vajadus pärast tööd midagi seltskondlikku ette võtta, aga kui ikka toru ei võeta, siis üritust ei toimu. Teinekord planeerin spontaansused pikemalt ette.

Lugesin praegu oma eelmise sissekande pealkirja ja hakkasin mõtlema, et "sugulid" ei ole tegelikult eestikeelne sõna ja et ma pidevalt ja üldse kasutan väljendeid ja sõnu, mis parajasti tunduvad kohased olevat. Seda vastupidi siis situatsioonile, kus ma kasutaks sõnu, mis on olemas, aga mis parajasti pähe ei tule ja mille mõtlemine aega võtaks.

Kuna see kehtib eeskätt minu suulises kõnes — kohati ka näiteks tasemel, et ajan segi sõna tema vastandiga või siis sarnase, aga teise tähendusega sõnaga või midagi sellist —, siis võiks alati arvestada, et enamasti on mu mõte arusaadav ka siis, kui nende edastamisel on kasutatud mingit veidrat lähendit eesti keelele. Elage üle ja lugege mõtet, mitte selle edastamiseks kasutatavat viisi, tavatsen öelda. Parandamine ja sellistest vigadest hoidumine oleks võimalik, aga ühtpidi on see üsna ohutu veidrus, teistpidi ka praktiline probleem, et sõnaotsing on mul peas mõnikord talumatult aeglane ja tekitaks reaalajas toimuvas vestluses nõmedaid pause ning parandusi.

Olengi end avanud.

Sugulid said kokku ja nägid üksteist. Sai ratsutada, mis oli tore; vihma, mis oli tore, aga pärast ratsutuspausi ei olnud märg sadul nii tore.

Mul on hobuste suhtes tekkimas teatud kassidele reserveeritud sõbralikkus, mis on täiesti huvitav minu kui — mis sõna peaks kasutama, kui loomad sus enamasti mingeid positiivseid ega negatiivseid emotsioone ei tekita — loom-apaatia põdeja puhul.

Sugulite õhtusest istumisest oleks jube tore olnud osa võtta, kui ma poleks jaanipäevast üleväsinud ning kui koha peale poleks kutsutud mängima väga valjut bändi. Õhtu lõppes sellega, et lugesin "Dilberti printsiibi" lõpuni.

Raamat on selline, et ilmselt paneb suurkorporatiivkultuuri uputatud usalased naerust rulli ja mida kõike veel, aga mulle kui kuubikujaburustest kaugel olijale oli sihtgrupist möödarääkimine. Tegelikult oli ka rõlgeid pärleid nagu näiteks inimeste kontorisuhete idee, et halbu alluvaid võib vaadelda kui viirusi, millega on võimalik teisi osakondi nakatada — tuleb ainult nende väärtus üles ajada ja oodata kuni mõni mänedžer nad omale nopib. Lisaks mõjus raamatu lõpus väljapakutud K5K firmaloogika värskendavalt ja elutervelt, aga samas suht Peopleware'i loogika.

Tore on teha midagi, mis kopeerimist väärib. Võimalik ka et juhus muidugi, aga treileri osa meie filmist oli ju suht pandav. Tänud Tähekale avastamast.

Kristallnõgeste treiler
Maleva treiler

Hoplaa, Underdogsist leidsin toreda viite mängule, mis tekitas minus korraga nii retronostalgia kui uudsusrõõmu. Tegemist on siis mänguga, mis üritab olla samaaegselt nii Nethack kui Doom ja on sealjuures täiesti mängitav: Doom, The Roguelike.

Kuna Ernie ja Wulffmorgenthaler on mul selged, otsustasin tutvuda väitega, et Dilbert on jama. Tegin seda nii, et võtsin just külast kaasa raamatu "Dilberti printsiip", mille loodan koos "Libarebaste ja kooljatega" kunagi tagastada.

Koomiks koomiksiks, aga Scott Adams kirjutab küll nagu mina heal meelel kirjutaks ja kohati tegelikult ka kirjutan. Eriti see iroonia sissekirjutamise mudel, kus ironiseeritakse parajasti kirjutatava asja üle.

Teine tööpäev oli rahulikum, asjalikum ja täitsa kahju, et sealt pärast tööd merele pidin ummikustama. Mustamäe-Pirita trassil liikumine võttis aega nii tunnikese palavust. Metrood tahaks. Pirital saime kaatriga (paberites oli ta küll jaht, aga ma arvan, et asi, millel pole purjesid ei ole jaht ja punkt - .) mööda Tallinna laht koolilõpetamise puhul kimada, laines põruda ja Naissaarel istuda ja süüa. Pärast vaatasime ka Aegna pontoonkaid (lapsed, öelge nüüd valjusti ja logopeediliselt minu järel: "pontoon"), mis on hoolimata uhkest nimest kuskilt kohale pukseeritud vana roostes asi. Siis külastasime Liisiga Ellut ja viisime talle kooli lõpetamise puhul seebi. Kõigi eelduste kohaselt külastame üsna varsti Ilmarit, aga ilma Liisita, kes lubas öösel kookida. Awekat võiks lille teemal tsiteerida, aga mul ei tule head teisendit hetkel.

Päeva sõna: Koeraürask

Tegin esimese tööpäeva. Suur osa läks küll lugemisele. Üldiselt pean harjuma, sest praegu on küll see režiim, et suurema osa ajast tegeleb aju küsimusega, et kas planeeritav tegevus on antud kontekstis vastuvõetav ja siis ülejäänud ajaga peab kuidagi mingeid sisulisi otsuseid vastu võtma ja nende kvaliteet on seega nagu on. Naguke nagu Monte Carlo algoritm pii arvutamiseks — ringi valem ja huupi loobitud täppide pealt vaadatakse palju neid täppe ringi sisse satub. Alguses on pii suhteliselt mööda.

Aga ma tegelikult ka lõpetasin nagu eile niiet esiteks tänud kõikidele, kes kohale tulid ja teiseks see, et tänud kõikidele, kes õhtusele üritusele kohale tulid.

Hetk, mil mul lõpetamine kohale jõudis oli siis, kui pärast Kloogal pisikest pidu ihuüksinda päikeselisel Klooga perroonil rongi ootasin. Rong oli näha, aga venis nagu Talme prantsuse keele tund, palav ei olnud, külm ei olnud, päike paistis ja noh: Rongid mulle meeldivad. Kogu ümbritsev meeleolu igastahes oli selline rahulik, idülliline ja siis jõudiski selline kergendus kohale.

Hetk tagasi oleksin šampusepudelikorgiga silma välja lasknud. Õnnelik päev.

Ülikooli lõpetamise puhul siis selline eelinfo, et midagi me korraldame, aga koht ei ole veel päris kindel niiet huvilised võivad mulle õhtu poole helistada (orienteeruvalt ilmselt alustame mingi 9 kandis niiet kella kuueks kuskil on meil plaan olemas) ja mingi osaga võtame ka ise ühendust. Võimalik, et vabas õhus, aga võimalik, et kulgeme mingisse alkoholi ja tubakaaurulisse majja. Mõningane spontaansus siis.

Reedeõhtul olid Genialistid ja see oli meelelahutuslik. Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.

Sõitsin Kloogale omadega ja tutvusin toredate maalõhnadega, mis oma linna tubase eluviisiga täiesti olin suutnud ära unustada. Peaks kuidagi rohkem motiveeruma väljas käima. Ei teagi kuidas seda saavutada, sest väli ei ole niisama ilma seltskonnata eriti põnev.

Mul on siin Kloogal üks tore toomingas, mis on jäänuk ühest palju suuremast toomingast, mille juurte alt oja kunagi mulla ära viis ja niiskusega ära mädandas. Igastahes on see toomingas mul juba mitu aastat piinamise all olnud ja ma olen enamuse tema kaarja osa peal olevatest okstest omavahel läbi põiminud. Kunagi on ehk veider puu. Aga selle toominga küljes olid täna lõuna paiku need toomingat sisse mähkivad ussikesed ja mõtlesin olelusvõitluses ohjad oma kätte võtta. Meil on siin üks tore gaasilamp, millega lõket süüdata saab ja need vaesed ussid polnud üldse arvestanud variandiga, et nende niidid kergsüttiv materjal on. Neid elukaid oli ikka rõvedalt palju, pean mainima ja kukusid nad efektsete vingerdavate klompidena. Sellest annaks õudusfilmi teha ilmselt. Niipalju siis humaansusest putukate vastu.

Hiljem õnnestus fotoaparaadi ja linnuraamatu abil tuvastada, et punase kõhualusega lind, kes õuel käbilt käbini hüppab ei ole mitte käbilind, nagu meie pere arvama hakkas, vaid hoopis metsvint, meie metsade levinuim lind. Niipalju siis arvamusest, et ma loodusest midagi tean. Linavästrikul on pojad, aga aegajalt õuel piiluvat jäälindu ei ole ma veel näinud. Orav poegadega kolis ka kuskile ära.

Huvitav, kas maainimesed kirjeldavad linnaskäike ka nii, et "nägin uut autot" ja "uus maja on tekkinud", "linnas oli bensiini- ja tolmulõhn". Ühesõnaga, et mis on minu elus erinevat igapäevast.

Mida võib näha aknast välja vaadates? Igasuguseid asju — näiteks seda, kuidas läheb hauakaevaja oma armukese juurde: pintsak, valge pluus, lilled, maastur, mille kastis toekas profilabidas. Veidi mullane.

Enne töö ja pärast lõbu.

Tegus, seega vaikne. Tulge homme tagasi.

Või ärge tulge.

Pidasin plaanist kinni ja lõpetasin paha päeva keskpäeva kandis. Nüüd on hea päev.

Kell on 10:43 ja juba on halb päev. Kuhu me nii jõuame? Loodetavasti mitte kaugele, sest ma tahaks hiljemalt keskpäevaks head tuju omada.

Üritasin eile mingit sisuga pilti teha ühte foorumi tobedasse kunstiteemasse. Midagi oli juba tehtud ka kui sain aru, et ei ole sõnumit ja lahkusin GIMPist salvestamata. Siis tahtsin seda värki foorumis kommenteerida, kirjutasin sellest väikese postituse, aga panin akna kinni. Nüüd vaatan praegust sissekannet väga kriitilise pilguga...

Kumb on hullem: kas neuromükoos või mükoneuroos?

Tegime siis pika nädalavahetuse mängu seekord. Sain palju mängida üht rolli, mida kogu praeguse loo vältel olen kartnud. Tuli õnneks üsna selline nagu peas ette olin kujutanud. Aga mäng läks käima, rahvas ajas kella kolmest päeval kuni kella ööni öösel sellist mula ja vaidlust, et mul ei olnudki palju muud teha, kui aegajalt toimuvaid sündmusi lisada ja ahhetada-ohhetada.

Väikeste juhuste jumal Eb heljus, oma parajasti väljavalitud ohvri vasaku õla juures nagu see tal juba aastate jooksul väljakujunenud etiketiks saanud oli.

Eb oli põhjalik, järjepidev, ning peaasjalikult tegeles sümboolikaga. Sümboolika oli oluline, juhusündmusi tuli koondada nii, et sarnased sündmused koonduksid ühtlaseks ahelaks. Need juhusündmuste ahelad tuli siis juba omavahel sümboolikaks põimida. On imeline, mida annab teha õigesti ajastatud vihmasadude või kraaksuvate varestega pikema aja jooksul teha annab.

Eb oli professionaal ning põhjalik: tema suurimaks saavutuseks oli ornitoloogile mängitud vingerpuss, kõigepealt ajas ohver alla hane. Seejärel, paari nädala pärast, lasid viis hane erinevatel päevadel erinevalt kõrgustelt täpselt ornitoloogi paremale õlale ning rikkusid nii viis erinevat särki. Mõne kuu pärast moodustasid haned ornitoloogi jaoks üle taeva lennates hetkeks kirja: "See on juhus!" Aasta pärast õnnestus ornitoloogil pärida kauge sugulase hanefarm ning abielluda Adrilda Hane nimelise noore naisterahvaga.

Eb oli nii rahul, et tähistas seda lastes ühel imikul mängukuubik täpselt otsaette kukkuda, hiljem kukkus laps veel kapinurga otsa, et tagada armi jäämine laubale. Kindluse mõttes lasi Eb aastaid hiljem autoõnnetuses kaarja armi nende esimese üksteisel asetseva kõrvale, tehes seda nii, et ohvril peeglisse vaadates tema nime esitäht alati meeles oleks.

Tänaseks päevaks oli ta aga täitnud külmiku pooleteise liitri jäätisega, mis tekitas võimaluse osta juurde ainult mahla, tähistada Jüri Öö viienda aastapäeva saabumist ning oli üldiselt asjade kulgemisega suhteliselt rahul.

Filmist enne vaatamist asju kuulda ei ole enamasti üldse hea asi. Näiteks — kui kuuled, et tegu on hea filmiga, siis hakkad eeldama head filmi ja kõik häiriv lõikub saena silma. Kui eeldad halba ja on halb, pole samas viga, teadlikult läksid ju. Huvitavaks hakkab asi minema aga siis, kui eeldad halba, aga tegelikult nii halb ei olegi. Blade II on hea näide sellisest.

Aga kui minna kinno eeldusega, et tegu on hea filmiga, ja avastada filmi sissejuhatavas osas, et tegemist on kordades parema asjaga, kui eeldasid, ning hiljem koju jõudnuna ikka veel emotsiooni omada selle kohta. See on midagi uut.

Mulle meeldis, et film oli tehtud motoga: Teeme koomiksifilmi ja lubame endale seega kõike. Varjud seintel, mustvalge ja värvi lahendused, valgustus, Suured Karakterid, Väikesed Suured Karakterid, pisidetailid nagu publiku sihtimine relvaga, hüppel autod, uppilendavad inimesed, kuulihaavamatused, peategelasi hellitav tuul... Palun rohkem selliseid filme.

Üks asjadest, miks see film nii hästi töötas oligi just see, et minu peas ei olnud midagi, mis oskaks antud filmi kritiseerida — selle filmi töömudel ja loogika oli lihtsalt sedavõrd erinev kõigest harjumuspärasest, et saigi ainult pahviks lüüa.

Tilgutan ka kaks tilka tõrva tehnikute tee sisse: Esimene on seotud päris tõrvaga — mind väga häiris, et tõrvastseen oli filmitud päris õhus. Teinud siis vees või jätnud lehvivad juuksed ja ketsipaelad... Teine asi, mis häiris, oli see, et tolles samas loos oli helil mõne rääkija puhul tuntav pinin taustaks. Libude pomo kõigepealt ja hiljem autos olnud Pez-mehike. Toon need kaks välja ainult seepärast, et laiata, kuivõrd tähelepanelik ma mõnikord olen.

Üldiselt tekkis huvi nende koomiksite suhtes, niiet reklaammaterjalina teenis film oma eesmärki.

Standardskaalal kaheksa, nagu arvata võitegi.

Kui arvate, et see naljakas tõbi minuni ei jõudnud, siis ärge arvake. See sissekanne on siin näiteks eesmärgiga nuruda kaasinimestelt tähelepanu, kannatust ja üldse. Tegelt mitte, sest olen tugev ja vitaalne ja haigused teenivad minult ainult põlgust ja halvakspanu ja lahkuvad seepeale minu kehast. Seni vähemasti on nad kõik nii teinud.

Hakkasin ükspäev mõtlema, et mul on esimene suvi üle väga pika aja, kus kõik nädalavahetused ei olegi juba mai lõpus täis planeeritud: mul on tunne, et see on märk algavast raugastumisest. Tegelikult on see muidugimõista märk sellest, et tuleb leida uusi huvitavaid sõpru ja ise midagi korraldada, aga laiskus, tarviline vara.

Sin City vähemasti sain tänaseks korraldatud.

Minu lõpetamine on 20ndal juunil kell 15:00. Väike info (nudge-nudge, wink-wink, say no more!).

Troll oli peaaegu et Kaubamajani jõudnud, kui ta seisma nõksatas. Ootas tükk aega, siis otsustas trollijuht, et annab signaali. Ma hästi ei näinud ja küünitasin end üles, et näha, mis toimub. Vahepeal otsustas trollijuht veel mitu korda, et annab signaali ja tekitas rahvas seega uudishimulikkuse tulva, mis väljendus selles, et kõik (mina kaasaarvatud) suslikute kombel end ettepoole küünitasid.

Siis avas trollijuht ukse ning marssis otsustavalt välja. Tänaval kostus sõnelemist. Tundus, et naisterahvad. Natukese aja pärast tuli trollijuht sisse, ütles trollijuhtide slängis: "Kuradi tross," ja istus ust kinni põrutades tagasi oma istmele. Möödus 15 sekundit. Pool tänavast oli juba tubli minut aega kinni olnud. Trollijuht tegi ainuõige otsuse, küünitas nupuni, ning lasi kõik uudishimust pakatavad kodanikud tänavale.

Selgus, et meie reaalsuses on võimalik järgmine inimene: Keskealine naisterahvas, hõbehalli mersuga, kes otsib kesklinnas parkimiskohta. Ta leiab selle, aga hetkel, kui ta on sellest mööda sõitnud. Ta peatab auto, et tagurdada. Parkimiskoha on aga kaudselt hõivanud seal kõrval parkiv auto, kes on nii servas, et parkimine tähendaks tolle juhipoolse esiukse blokeerimist. Kuna tolle auto omanik on kohal, siis ei taha ta sugugi, et nii juhtuks ja ilmselt annab sellest märku. Vahepeal on mersu selja taha ilmunud troll ja tolle taha veel üks troll ja seega ei saagi too auto enam soovitud kohta tagurdada. Mida teeb see inimene, kes on meie reaalsuse võimalik?

Ta väljub autost, sõimab näo täis tollel, kes kaudselt parkida takistab, käsib tal ilmselt korralikult parkida (mis on võimatu, sest troll on igasuguse manööverdamise kinni pannud), siis kuulab ära trollijuhi sõimu, et ta tee on kinni pannud, aga kuna tal on vaja parkida ja ta ei taha ümber kvartali ringi sõita jälle. Ühesõnaga: kui mina parkida ei saa, siis las kogu liiklus seisab.

Lõpuks, kui naine aru sai, et too vaba parkimiskoht, mis on küll käeulatuses, aga tänu trollile ja tolle taga olevale trollile ei ole võimalik sinna enam tagurdada, on kättesaamatu, sõitis ta pahaselt edasi. Trollirahvas aga suures osas naeris ning osad avasid ka autoukse ja poetasid sealt sisse ilmselt tunnustavaid märkusi.

Aga selline liikluse süüdimatu kinnipanek oli isegi jõhkram kui vahepeal väga popp olnud ohutuledega parkimine. Mul on mersu, las kaks trolli ja buss ootavad.

Kui ma suureks saan, siis ostan omale teerulli ja pargin kus tahan.

Lõpuks ära nähtud. Ütleme, et täpselt selline nagu ma eeldasin. Liiga täpselt selline. Ma eeldasin filmi, mis on täis palju möllu, mis otsad kokku lapib, mis kohati on igav, mille käsikiri on parem kui eelmisel kahel ja millel on täiuslikud eriefektid.

Üldjoontes jäin isegi rahule, nüüd võtan sihikule Sin City.

Apple lõigi kaardid lauale. Lähevad Inteli arhitektuurile üle. Ajastavad Longhorni väljalaske hetkele. See ilmselt tähendab et asi hakkab jooksma ka suvalise raua peal. Mind see uudis rõõmustab. Samas on tegemist ilmselt suurima kannapöördega Apple'i ajaloos, aga on samas kooskõlas tema suundumusega rauamüügilt teenuste müügile. iPod ja Mac Mini hõivavad kõlakate järgi vastavalt siis muusika ja videovahendusturgu iTunesi jaoks.

Jobs demonstrated a version of Mac OS X running on a 3.6GHz Pentium 4-processor equipped system, running a build of Mac OS X v10.4.1. He showed Dashboard widgets, Spotlight, iCal, Apple’s Mail, Safari and iPhoto all working on the Intel-based system. The system itself was not revealed. - Macworld

Tänase päeva märksõnaks oli dragon.ee surm, mis toimus tänu offline.ee, kes meile majutust pakub, ühe ketta koolemisele. Juhtub, ning seegi sissekanne läheb ju tegelikult ootama hetke, mil masin tagasi töökorras olema saab. Ma olen juba varem mõelnud, et tegelikult peaks meil olema sellisteks puhkudeks tagavarakommuuni kogunemiskoht. varjend.dragon.ee vms, kus on lihtsalt kommuuni alalhoidev lobafoorum, et kes teab, see teab ja töötab ainult siis, kui päris koht maas. Ühtlasi oleks standardne koht, kust infot saaks.

Tänase päeva huvitavam osa tähendas GAG vilistlasõhtul käimist. Kätretega. Direktori kõnes, kes on muide suht vanainimese hääle omandanud figureerisid koomilised märksõnad nagu "sadistika järgselt" ning "kelle novell oli üleliigiliselt kolmas". Vilistlasõhtu on samas meievanusele natuke jama, sest et see on rohkem vanema kontingendi kohalkäigukoht ning noortel igav ning seega nad ei käi ning seega ei ole noori, et oleks lõbus. Lisaks esitati meile etteteadustaja sõnul laul nimega "perveertum moobile", mis meile, muidugi hullult nalja tegi.

Päeva nael, millest mul siiamaani on sama vastik tunne sees nagu oleks minu peale väikesest peast sugulaste kokkutulekul keegi mees röökinud suhteliselt heast peast, on aga järgmine stseen. Aktusejärgselt on vilistlased kogunenud alla sööklasse sööma. Meie kätretega loeme garderoobi juures stendi. Saabub direktor, takseerib meid hetke, ning küsib suht kalgilt:
"Ja mida teie siit otsite?"
"Vaatame ringi."
"Meil ei ole lahtiste uste päev," ütleb ja näitab samal ajal näpuga väga konkreetselt suunas, kus on söökla ning tegelikult ka kaudsemas mõttes välisuks. Pomisesime veel suht üllatunult midagi vilistlasõhtule tulemisest, aga isegi, kui ta meid pidas väljast sisserännanud uudistajateks, kes garderoobi varastama ja välismaa kraane peldikutest maha keerama tulnud olid, oleks võinud vähemasti vabandada. Võimalik samas, et ka vilistlased ei tohi kooli peal ringi vaadata. Eliitkooli direktor.

Pärast käisime Mart Laari sabas kätretega linnaekskursioonil ja kuulsime toredaid lugusid nii vaimudest kui vanalinnast üldisemalt. Muuhulgas sellest, kuidas Eesti luure tuleb mängu, kui näiteks Saksamaa välisministrile on vaja hea mulje jätta ning kuivõrd juhuslike faktorite taga on tihti ajaloo tähtsündmused. Lisaks pean ütlema, et minu pilt keskaegse Tallinna funktsioneerimisest paranes.

Õhtu lõpuks tutvustati mulle ka Mauruse pubi, milles usun, et aegajalt oma nooremat venda luuramas võin käia. Ühtlasi lobisesime üsna avameelikult.

16 tundi und on hea. Kui olen ka söökinud on veelgi heam. Täna hakkan Firefoxiga maadlema taas, sest märkamatult on jõudnud kötte koht, kus tuleb hakata eestindama versiooni 1.1.

Kui olla öö läbi üleval, on pea järgmisel päeval huvitav. Huvitav siis mitte mõttes, et kellelgi selle vastu suur huvi tekiks äkitselt, vaid pigem siis selles mõttes, et emotsioon, mis pea sees, on huvitav.

Mõnikord ma väsinud peast ärritun kergesti. Mõnikord olen lihtsalt rõõmus. Täna on siis see parem variant.

Arvutimänguöö oli mõnus ja ilmselt läheb kunagi ka kordamisele. Ilmselt siirdun nüüd puhkele. Ööd.

Täna tükeldasime surnud puid. Mina tükeldasin kirvega. Isa tükeldas saega. Siis tuli vihm ja sadas pikendusjuhtmesse ja mujale ja lõpetasime surnud puude tükeldamise.

Põnev päev.

Aga õhtul tuleb "naff-naff-kredits", ehk Starcrafti nimeline virtuaalne kiirmajandus alkoholi ja hea seltskonna abil.

Minu diplomitöö sai kaitstud järgmiselt. Kuna retsensioonid tuli komisjonile viia võimalikult vara hommikul, läksin kohe kella üheksaks üritust kaema. Selga ilusasti formaalse ülikonna, aga selleks, et veidi julgem oleks, oli mul kaelas ka heleroheline punasete lillekeste ja rohutirtsukestega lips, mille eesmärgiks oli mulle kinnitada, et ma tegelikult teen nalja hoopis ja kaitsmine ongi üks suur huumor. Tagasi hommikul kella üheksa juurde. Esimene esitaja oli küll teinud ära tubli töö, aga tema kõne oli hästi vaikne, hästi monotoonne, hästi pikk, hästi arusaamatu ja hästi igav. See julgustas mind suuresti. Järgmise kaitsja keskmine hinne oli aga 4,98 ja esitus ka vastav. See mind enam suuresti ei julgustanud. Edasi läks keskpärasuse tähe all, mis mõjus mulle pigem julgustavalt. Pinge samas pidevalt tõusis ning kuna ma ka söönud polnud, siis ei saa just öelda, et mul hea olla oleks olnud kui lõpuks kuskil kaheteistkümne paiku esinema läksin. Alguses oli närv sees, aga pärast rahunesin ja küsimustele vastasin juba nii, et ütlesin "ilgelt tore", mis on täiesti mitteakadeemiline ja mille peale tundsin, kuidas eksamikomisjonist selline väike nõksaks läbi käis. Igastahes saatsin pärast esinemist sõnumi emale ära, et 5 tuli, sest mis ta ikka närvitseb. Sest hinde Suurepärane ma pärast ka kuskil kella kolme kandis ka sain. Hoplaa, kõrgharidus.

Pärast üritust oli mul samas räme peavalu kuni suhteliselt õhtuni, ning selline emotsionaalne kurnatus, et isegi ei olnud rõõmustamise või üldse mingisugusegi tunde võimeline kuni suhteliselt õhtuni välja. Täna on mul hoplaa, kõrgharitu tunne.

Nüüd edasi toimub vaikne tähistamine erinevates seltskondades, kuni ma ära tüdinen ja uuesti igavaks hakkan. Olen avatud ka ettepanekutele.

Olles nüüd värskelt kõrgharitud, pean ütlema, et tunne on ikka sama. Hinnati hindega suurepärane, etenduse tegin ka suht normaalselt neile. Aga pean veel natuke settida laskma sel kõigel enne, kui aru hakkan saama et mis värk.

Magistrivärki peab ruttu ajama hakkama samas.

Ma tegin kunagi drägoni jaoks veidra ennustuskaartide paki, mille ma ka netis levitamiseks digiteerisin ja puhastasin. Aga täna tuli originaalkaarte näppida (mul on ka arvutiversioonist n.ö. igapäevakasutuspakk ju olemas), sest tunnetus oli vastav. Küsimus, segamine, kaarditõmme, nagu see mul mõnikord kombeks.

Ma ei tea kuivõrd need asjad nüüd täppi hakkavad minema, aga esimese kaardiga oli küll nii, kui mina oleksin kaardipakk olnud ja mul oleks olnud anda väga selge sõnum, siis ma oleksin seda täpselt nii teinud. Järgmistega oli ka arvestatav äratundmisrõõm - kaitsmine läheb mul hästi.

Ahjaa, peaks vist mainima, et ma ei usu sellesse jamasse absoluutselt.

Õnneks suutis retsensent oma ülevoolavalt positiivse arvustusega mu tuju tõsta. Mina oleks suurusjärgu võrra kriitilisem olnud.

Hommikul selgus, et retsensioon, millele TTÜsse järgi läksin polnud veel laekunud. Pärastlõunal selgus, et seda ei olnud ikka laekunud. Ühtlasi selgus, et seda ei olnud veel kirjutama hakatud. Ühtlasi pean täna linna minema ja selle retsensendilt ära tooma ja siis omakorda homme suht vara kaitsmiskomisjonile viima.

Selle sissekande lõpuga on nii, et kes nägi, see nägi.