Irve

Projekt "Tee omale äge raal" sai just esimese faasi läbitud, ning kirjutan seda sissekannet siin uue ilusama, kiirema ja vaiksema masina tagant. Mingi kahe kuu pärast ostan juurde mälu ja uue kõvaketta ja siis on riistvaraga ühel pool ja võib Stalkerit ootama hakata. Üldjoontes läks valutult, Windows muidugi natuke pirtsutas, aga tolle sai parandava iseloomuga taaspaigalduse abil jonksu.

Mis siis veel? Folgile tänavu ei lähe; tööl on veidi jama, sest pean hakkama töökaaslast asendama omamata eriti kogemust — loodan, et elan selle värgi ilusti üle. Homme õhtul sõidan töökaaslastega Muhusse, eile olin Kloogal tegime tsemendi jaoks kaeve ja puutöid. Põhjendused, et miks nii harva siia satun. Suvi ka, mis te siin ikka käite, mängige õues.

Jätkan rubriiki müüjad. Täna oli Kaubamajas selline noormees, kes vist suhteliselt esimesi kaupu üle ribakoodi lükkas. Minuga tahtis ta pangakaarti enne läbi tõmmata, kui kaubad üle laseri käinud olid. Tõmbas seda kaarti mitu korda isegi, mõtles siis natuke, siis lasi kaubad läbi ja siis kaardi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida: tegelikult tahtsin rääkida tragikoomilise sügava sotsiaalse tagapõhjaga loo.

Minu järel oli sabas üks pensionär. Ta oli õhtusöögiks lindile asetanud kiletatud killukese ingverit ja pool hädist kaalikat. Talt küsiti kliendikaarti.

Tänase jaagupipäeva puhul tegid mulle kingituse härrased Eric Goldberg ja Greg Costikyan andes õiguse Paranoia mängu eestikeelse info tasuta levitamiseks. Paranoia leht koos oma uue tõlkematerjaliga on seega 100% legaalne asi.

Maailm jälle sammuke päästmisele lähemal.

Keegi teeb kunagi maskiballi ja sinna tuleb keegi õnnetu, kellel on ees pärmimask. Pärmi ei taha keegi ära tunda.

Kas see on normaalne, et enesekindlus tuleb puhtalt suutmatusest situatsioone tõsiselt võtta? Mul tekkis praegu tunne, et ma olen oma elus väga palju mingeid situatsioone läbi teinud puhtalt selle pealt, et ma ei hinda realistlikult ebaõnnestumise tagajärgi. Selles mõttes on see tore, et paljud asjad on seetõttu ka ilusasti ära tehtud, aga sellisel suhtumisel võib olla ka pahasid tagajärgi. Kas on sel üldse vahet et mis motiividel ja mis metoodikaga keegi midagi saavutab?

Need on mu tänased küsimused. Täitke mu elu veelgi rohkem sündmustega ja ma lõpetan igasuguse küsimise. Jah, ma loen ikka veel "Head uut ilma".

Arvutimänguteemadel veel: Meil tuli siin mingi aeg tagasi, nii Sarve sünnipäeva kandis, poes Aweroniga täiesti pöörane idee. Hakkasime mõtlema, et kas Paranoiast saaks teha normaalse arvutimängu. Noh, seiklusena nagu puuduks tegevusvabadust, action pole ka see. Ja siis plahvatas mul: Reaalajastrateegia. Mängija on siis Raal ise. Kõik see on täitesti kohutav, sul on maailmast piiratud nägemus — st tuleb kuidagi säilitada teadvust kogu süsteemi üle, süsteem ise laguneb, saboteerub, inimesed, keda kontrollid kaotavad absoluutselt kohe, kui monitooringu alt vabanevad, igasuguse soovi sinu heaks töötada. Võitlus salaühingutega, kes sind lammutada proovivad, minupoolest kasvõi võitlus erinevate konkureerivate Alfakompleksi enda raalisõlmedega. Ütleme, et mina kui mängija läheks vist õige pea väga süvaparanoiarežiimile üle. Midagi ei saa usaldada, kõik soovib sind hävitada, kommunistid on vaja võita.

Eile astusin läbi Liisi juursest võrgupeost ja nautisin natuke aega sealset meeleolu. Kahjuks on Warcraft 3 mind täiesti ära tüüdanud ja see tähendas, et vajusin üsna varakult unne ära.

Kunagi tahaks rohkem inimestevahelist taktikat ja vähem kiirmajandamist ja raalile ärategemist. Sudden Strike näiteks jättis võrgus väga hea mulje - eeldusel, et süüvida viitsiks keegi - või siis Call of Duty veidi kiiremate asjade seast. Andke mulle minu osa.

Ja täna vaatan kas suudan Firefoxiga midagi ette võtta. Mul on tunne, et ma juba üle aasta blokin selle programmi eestindamist. Hoian enda käes, samas ära ei tee. Häbi mulle.

Täna oli Säästukas Maailma Kõige Kiirem Müüja. Alguses ma arvasin, et tal on spasmid.

Hoolimata sellest, et tekitasin omale suht tõhusa süsteemi, pean ütlema, et väga palju aeglaseid arvuteid ära lappida ja täiendada on ilgel kombel väsitav. Lisaks tegin seda erialasema värgi arvelt. Plusspoole pealt samas nägin palju inimesi ja võib-olla õppisin ka mõned nimed juurde.

Võtsin end eile öösel enne magamaminekut suht vägisi kokku ja tegin ära kaua aega edasilükatud ettevalmistused Huxley Brave New Worldi lugemise osas. Tirisin ilusti kohale tekstiformaadis ja konvertisin Weaseli peale pihuarvutisse. Nüüd on vähemasti igapäevased kaks tundi bussides sisustatud. Väga tuntavalt Paranoia maailma üks alginspiratsioonidest. Narkovärk pluss õiguskategooriad pluss ajalookaotamine.

Niih. Ka nähtud. Suht okei. Mul endal paraku on raamat nii peas, et natuke selline illustratsioonivaatamine oli. Samas oli Humma eriti lahe lisandus nagu ka see püss, mõned stseenid olid suht geniaalsed, Trilliani kehastav tibi mängis hästi ja oli mudu ka nunnu. Marvin ei vastanud minu ettekujutusele, minu jaoks on ta selline nurgeline silindrikujulise peaga hall elukas punaste dioodsilmadega, kel on metalne hääl ja kes üritab liikuda kriuksudes ja nii, et see oleks talle kohutav piin. Aga Kullast Südame pardaraal rokkis täiega, nagu ka kohviautomaat. Vogonikontseptsioon oli ka suhteliselt tore lisandus. Ei nurise selle üle, et raamat oli teistsugune, sest Galaktikas Hääletaja seeria ongi ju sedavõrd ebajärjepidev, et irmus. Trilliani ja Arthuri värgi oleksin raamatus olevale keemiatasemele viinud. St et pinge, aga ei midagi enamat. Filmiformaati vist ei juletud panna seda. Vaala Elu stseen oli sees minu suureks rõõmuks. Alguse delfiinid natuke ei olnud see, mida ootasin — "Somewhere in the uncharted backwaters in the Western Spiral Arm of Milky way lays an unregarded yellow sun..." oleks võind ikka olla, aga see on minu friiklus — tsitaat võib mööda olla, umbes toksisin. Samas tekitas see muusikapala väga mõnusa meeleolu. Käsiraamatustseenid olid väga head kõik. Kohati oli tunda, et filmi oli vägisi lühemaks lõigutud ja ma ei suutnud jälgida kõiki üleminekuid. Slatibartfast oli samas täpselt selline nagu teda ette kujutasin nii olemuse kui kõige muu poolest. Kuna kartsin väga halba filmi ja film oli ootusest natuke parem ja ma ühtlasi ei suuda tegelikult seda kõike objektiivselt hinnata (avastasin, et mul on esimene osa liiga peas) ei teagi et kas peaks siin kauem heietama. Neli punkti standardskaalal.

Kui moment tekib, siis kirjeldan üritusi ka lähemalt. Lühidalt: Orgunn on elus ja suudab ikka veel tegijaid üritusi korraldada. Sel aastal läks tõesti kõik väga hästi. Õnneseppade Gildil on nüüd uus juht, vana Aabrahami ehk Verise Munandi asemel. Karismaatilisem. Mina. Uue karismaatika, odava populismi ning enesemüügi moodulit harjutamas.

Ahjaa, ja palun kõigil asjaosalistel hoiduda avalikust viitamisest lustitalgute kodulehele, sest otsimootorites me ei soovi figureerida.

Õhk asfaldi kohal virvendab. Päike kiirgab nagu oleks viimnepäev ligi ning inimesed liiguvad varjust varju nagu talvised vanamutid soojaveetrassidel. Viimased higised kodanikud pagevad roomates linnadest, mille õhk on täis heitgaaside ja sulavate rehvide aroomi. Blogid lõpetavad tegevuse.

Ka see siin, sest lahkun Saaremaale, suhteliselt patuga pooleks ja kahe tööpäeva arvelt, aga mis teha — Lustitalgud ei korralda end ise. See selgitabki lähenevat suhtelist vaikust lähiajal.

Ühistranspordis võib käsipagasina vedada kuni 40 kilo kaaluvaid esemeid. Samas on keelatud radioaktiivsete ainete vedu. Näen siin väikest vastuolu.

Tallinna Vesi puhastab õhk-vesi meetodil torusid. AS Ühendriikide Õhujõud puhastab õhk-maa meetodil ja õhk-õhk meetodil arengumaid.

Töökaaslased jootsid mu seoses ühe lahkumisega sõjaväeradadele suhteliselt täis. Õnneks suutsin säilitada mingisuguse inimväärikuse ja alles teel Kärtsu juurde, kes oli nõus kiirkorras öömaja pakkuma, õnnestus mul vasak põlv suhteliselt koledaks kukkuda.

Blogin praegu niiöelda sahtlisse, sest tundub, et dragon.ee parool on lõpetanud elutegevuse...

Njah. Katsetasin siis reeglistikuvahetust ja mängijaid ja mingi viimase aja paranoiatrend on, et pärast mängu jääb tunne, et see kõik tuleks kuskile nurka visata, sest mäng ei hakka lihtsalt käima. Paranoia idee on teha vägev show, pakkuda inimestele situatsiooni milles, särada, möllata ja süüdimatult teistele ära teha. See, et on missioon ja kohustus seda täita on teisejärguline. Oluline on jääda vahele, poetada vihjeid, sepitseda plaane, lamiseda ja käojaanida, reeta. Ellujäänud kuue klooniga ei ole pärast mängu midagi peale hakata — ometi tekib kõigil tunne et peaks oma avataride nahka hoidma, sest nii ütleb intuitsioon — tuleb peljata vahelejäämist, hoolimata sellest, et see pakub suurepäraseid võimalusi enda õigustamiseks ja teiste naerutamiseks. Ma ei suuda oma innukust kuidagi edasi anda ja see on täiesti hale.

Võimalik, et asi on selles, et seltskond ei tohi enda vabalt tundmiseks võõraid sisaldada või et mängu käimasaamiseks on vajalik kriitiline mass aktiviste. Pean Aweka mängudel püüdma välja elada, et mida ma ise näha tahaks.

Võiks ära märkida ka Katre sünnipäeva, mis oli kergelt spontaanne samm, aga mis sellegipoolest positiivsust edasi suutis anda. Tänase päeva lebotasime tema pool, mängisime 2,5 tundi Reisi Ümber Maailma ning vaatasime ära filmi "Must kass, Valge kass", mida soovitan väga soojalt. Selles filmis oli veider aga see, et ma režissööri käekirja ära tundsin, sest leidsin, et see film väga ühe tema eelmisega sarnanes.

Meem, mis lihtsalt ei surnud - tunnustus siis Userfriendly päevalingi pihta. Esimene ja viimane All your Base'i nali siin. Luban.

Esimene: Tarkvarapatendid ei läinud Europarlamendis läbi (Nii absoluutset häälteenamust ei pidanud vist keegi võimalikuks nagu selleks tarvis oli).
Teine: 4+2 Magistriõppesse mittesaamine oli koolipoolne tüng, et mulle tõestada seda, et mul elus alati lõppkokkuvõttes hästi läheb. Maksan 1000 raha ja olen shefim kui harimata räpased massid. Üleni valges.

Mitte täht blogitaevas, vaid tervete põldude kaupa: http://starfild.tume.pri.ee.

Või noh, varsti on.

Täna ohverdasin end poolkogemata ühe väikse larbi korraldamiseks. Oli seda siis vaja. Ajuründamine on samas päris tore. Pärast, kui tegemiseks läheb, küll siis ind ära vajub. Sügise pihta sihime praegu.

Tartus sõin reede öösel asjaolude sunnil elus esimest korda McDonaldsi hamburgerit. Eile sõin elus esimest korda ja veidi vähem asjaolude sunnil Nehatu hamburgerit. Pean üht küll ütlema: kui see viimane nägi välja nagu pildil ja oli hea, siis see esimene nägi välja nagu surnud mitu päeva tagasi. Maitse oli õnneks talutav.

Te lugesite tasustamata kommertsteadaannete rubriiki.

Väljamaal sai käidud jälle. Jacki sünnipäev, hansapäevad. Mingeid olulisi muutusi elus ei toimunud ja seega nagu suht invariantne värk. Laupäev läks oma totaalse lebotamisega samas täie ette.

Lustitalgute koosolekust on samas kahju - isa sünnipäeva tõttu ei saanud sellest lihalisel kujul osa võtta ja Klooga telefoniühenduse ja seega ka interneti puudumise tõttu jäi ära ka võimalus probleemi kuidagi kehavälisel teel lahendada.

Väikejuhuste jumal oli reedel mõneti tegus sellise suvalise väikejuhuse genereerimise osas.

Mul on hetkel selline tunne, et oleks vaja momenti. Momenti, kus saaks mingis ajavälises olukorras rahulikult suhelda, huvituda, olla. Ma ei taha koristada ära endale võetud kohustusi, olgugi et nad pähe istuvad asjadele, mida enda pärast tegema peaks. Error: Situation overflow. (-3)

Kirjutasin siia mingi 10 minutit mingit loetamatut jura ja kustutasin ära.