Irve

Triin vaatas mind suurte vasikasilmadega oma varraste tagant -- pärast oma õmblemisperioodi ja lühikest heegelduskaksnädalat on ta on juba kuu aega kudunud. Kudus pisikesi asju, kudus suuri. Nüüd on tal jälle mingi lõngast toru ees ja ta vaatab mulle sealt varraste tagant nende vasikasilmadega otsa ja ütleb, et ta on juba üle poole sokist valmis kudunud mõttega, et üks rida veel.

Sellega meenub kolm lugu. Esimene neist jutustas Surmast, kes käis iga päev vanamehe ukse taga, luges sealt sedelit "homme" ja läks kuiva vikatiga koju. Teine aga blondiinilõksust, ehk siis paberist, mille mõlemale küljele on kirjutatud "loe paberi teist külge".

Kolmas aga ei olegi niivõrd mingi kuuldud lugu kuivõrd lihtsalt looke sellest, kuidas kudumidimensiooni kõikvõimalikud elukad pidevalt siia maailma sissepääsu otsivad. Mõnikord kohtavad nad nõrgema vastupanuga inimesi, kes vardad võtavad ja mõtlevad: "kooks natuke". Nii litsuvadki käpu ja pöidlata käpikud, mütsikud, sallid ja sokid ennast läbi vaese Triinu varraste meie maailma ja mind vaadatakse nende vasikasilmadega, mis ütlevad, et ma olen kudumisest väsinud ja tahaks lugeda, aga ei saa, sest sokk litsub ennast välja.

Mõtlesin ka teile jagada avastust, et säärase pika nimega filmi saab meie omas Sõpruses Manifesti Ameerika kultusfilmide festivali raames 4ndal veebruril vaatama minna. Suure Ekraani peal!

See film on nii hirmus, et ajab naerma ja nii naljakas, et ajab nutma. Kel vähegi võimalust, palun võtke oma kavasse. Isegi kui see film teile ei meeldi, julgen arvata, et elamuse saate ikka.

See on nagu Defconi mäng aga sügavam ja kuidagi koletum.

Vastseliina Väitsa talu Nigul oli omal ajal üks kihelkonna suurimaid massuurikaid. Tema nimi oli tuntud Obinitsast Sõmerpaluni ja nõndasamuti olid ta uued tegemised kohalikes kõrtsudes oodatud kõneteemaks.

Räägitakse, et esimene suurem tükk, mis ta hakkama pani oli see, et vaevalt kahe-kolme talve vanusena petrooleumlambist valatud õliga magava vanaema põlema läitis. Eks ta siis oma esimesed triibulised ka kätte sai. Eit muidugist ärkas üles ja tormas lumehange püherdama, aga räägitakse, et sest päevast olevat ta veidi sõgedaks kätte ära läinud. Külarahvas hakanud sosistama, et kus on alles laps nigu saadanast sündinud.

Aga eks aastatega kasvanud Nigulale aru juurde ja tembud läinud irmsamaks. Ühtäkki surnud teab-millest kõik pere kariloomad maha, millest nii suur kahju sündis, et Väitsa-Vana pidi oma talu ühes põldudega panti andma ja heinamaad sootuks maha müüma. Hiljem tulnud välja, et Nigul olnud maakonna apteegist käinud pangega roti mürki ostmas. Selle peale olnud Nigulit nõnda irmsasti kepiga nuheldud, et ta mitu kuud ühtki kurja asja teha ei võtnud.

Aga ega Nigul ainult oma pererahvast kiusanud: külarahvas teadis rääkida, et ikka siin-seal mõni loom oli puu otsa üles poodud ja kuidas kemmergud -- tollal veel üsna uued asjad -- justkui nõiakaevud sitta hakkasid üles keerutama. Nigul mudugi sai seepeale kodus nuhelda, aga eks sellega ka tema kurjus hullemaks läks.

Kord ajanud nigul naaberkülast ühe kosjaree minema ja sõitnud sellega läbi poole Võrumaa, igast külast nõnda palju inimesi kaasa kutsunud, et seal pääl justkui ilmatu kuhi neid olnud. Ühe künka pealt alla sõites aga ei pidanud aisad vastu ja hobu pääses pakku. Regi aga sõitis ühes kõigi sõitjatega, kes ise putku ei saanud mäest sauhti alla ja otse läbi rehealuse seina nii, et parsilauad alla pudenesid. Seepeale läinud Nigul kohe nii ähmi täis, et sealtsamast uue hobuse võttis ja Venemaa poole ajama pistis. Peremees samas oli kaval mees ja saatis naaberkülast piirivalvekordonisse hobusevarga kirjelduse, kes siis piiril juba kinni võeti ja kihelkonnakohtu otsusega teda pärastpoole ka hirmsal kombel nuheldi.

Lõpuks ei saanud enam nuhtlusestki abi: Nigul justkui sai sellest muudkui rõõmu juurde ja nii ta külvaski ümbruskonna põldudele nende aitadest varastatud soola ja pani korstnatesse nööri otsas hanesulgi. Ise veel näris toorest liha peale, mis ta laudast oli omale lõiganud ja naeris koleda häälega, kui inimesed all teda hangude ja kirvestega tabada püüdsid. Ülesronijad lõi riiukukk valusasti alla ja lõpuks pages metsa minema.

Viimaks saanud Vene tsaar asjast kuulda ja lasi Nigula soldatitega kinni võtta ja Võrus ühe remmelga külge maha lasta. Neid kuulide auke saab isegi tänapäeval imetleda. Nigul aga maetud maha ühte Obinitsa tagusesse surnuaeda, kirjadega: "Siin puhkab kõikse irmsam inimene, kes naisest sündinud on." Ja seda täitsa ilma nimeta; kõneldakse, et see kes seal surnuaial hingedepäeval käib ja koolnute mälestuseks palukestki ei söö ega rüüpa; selle üle saab Nigul võimust võtta ja temaga igasugu irmsaid tükke teha. Seepärast Obinitsa kandis surnuaeda minnes alati leivapäts ja viinapits ühes võetakse.

- Postimees: Võõra autoga läbi maja seina sõitnud noored varastasid täna uue masina.

"Mul ajus toimus äpardus"

Mul on järjekordne Blenderi-vaimustus peal ja sellest kannustatuna tuli mõte, et võiks teha nii, et otsiks üles veel mõned Blenderihuvilised kodanikud ja hakkaks kord kahe nädala tagant tegema midagi vabatahtliku seminari laadset, et kuidas midagi teha. Alguses oleks selline minu mõistes n.ö. järeleaitamisvoor, kus keegi ohver teeb omale mingi lihtsama teema selgeks ja demob seda suurel ekraanil teistele ka ja pärastpoole läheksime keerulisemate asjade peale edasi.

Sest Blender on oma dokumentatsioonivaeguses/segasuses ja üleüldises õndsas vormis üsna keeruline niisama omal käel ära õppida. On mingid asjad, mille ma olen omale vaevunud selgeks tegema (tekstuurid, ja kasutajaliidese loogika) ja mingid asjad, mida enamvähem oskan (erinevad modelleerimise viisid, particle-asjad, valgustamine ja kaameraga mässamine) ja mingid väga paljud asjad, mida ainult põhimõtte poolest tean (skriptimine, game-engine, IPO-kõverad, skelettanimatsioon, weight-painting, sequence editor). Idee oleks selles, et üksinda on natuke nadi seda kõike hallata: kui oleks mingi suurem hulk huvitatud inimesi...

TTÜs saaksin ilmselt mingi ruumi ja arvuti ja projektori demomiseks kokku leppida; oleks vaja ainult vabatahtlikke ohvreid, kes sooviks tasuta 3d paketiga toimetama hakata. Diskussioon.

Kirjutasin alljärgneva tudengitele selgituseks, kui nad oma eksamitulemusi piiluma lähevad. Piinlik lugu.
Põhjus oli väga lihtne. Ärkasin meie korteri teise äratustelefoni peale, mis oli 10:00 äratama pandud.

Kuna süüdlasi, miks ei ärganud ma selle äratustelefoni peale, mis 8:00 helises, tuleb otsida infotehnoloogide ridadest, pidasin õpetlikuks neist põhjustest ka väikese loo kirjutada. Arvan, et minu telefon on hea näide sellest, kuidas kasutajaliidese tegemisel saab eksida.

Hea kasutajaliides muutub nähtamatuks. Oma põhiliste programmidega töötades märkad, et kogemuse kasvades ei otsi sa menüüst enam valikuid, vaid teed tegevusi ja liigutad hiirt puhtalt lihasmälu järgi: Menüüd on sinu jaoks vaid silmanurgast jälgitav kastike, mis näitab, et oled õigesse kohta jõidnud.

Samuti leiad sa oma korteris üles lülitid ka väga pimedas toas. Mida ma öelda tahan: igapäevased objektid nagu telefon tekitavad pisirituaalikesi nagu menüü-tärn-alla-alla-menüü kellelegi telefonikõne tegemiseks.

Minu telefonis on klahvilukk vaja aktiveerida käsitsi: lisaks on puuteekraan väga tundlik ja vaikimisi on alati ees kiirhelistamiste menüü. Seega on mul ekraani kõrval oleva navigatsioonirattaga klahviluku aktiveerimine: tõmba ratast enda poole-vajuta ratast, väga kätteharjutatud ja väga automaatne tegevus, sest alati kui ma seda ei tee, helistan ma mõnele pereliikmele.

Kõik see on väga tore seni, kuni sa avastad, et sul on vaja hommikul tõusta ja miskipärast telefon ei äratanud.

Paaril esimesel korral olin ma täielikus hämmingus: miskipärast otsustab telefon aegajalt sisselülitada vaikse režiimi ja kuskil riidehunniku peal vaikselt sumiseda nagu porikärbes tikutoosis, põhjustada sissemagamise.

Põhjus on aga väga lihtne. Menüü, mille rattatõmme esile toob on järgmine:
1 Turn on keylock
2 Turn on silent
3 Calls
4 Status
5 ...

Kui aga telefonile laadimiseks saba taha panna, on ratta all peituv menüü:
1 Turn on silent
2 Calls
3 Status
4 ...

See tähendab seda, et mõnikord, kui olen omale äratuse ära määranud, meenub mu automaatsele ajule, et telefoni ärapanek sisaldab klahviluku-rituaali. Mis aktiveerib vaikuse.

Siit lähtub ka tänase jutu moraal. Kui disainite, programmeerite või testite kasutajaliideseid, mis peavad muutuma nähtamatuks: ja põhjustate liideseid, mille funktsionaalsus sõltub kasutajale kuidagi vähe ilmsest (telefon ei muuda värvi) situatsioonist, siis olete väga õel inimene

Kui olin väike vidin ja tegin ruumilist graafikat üsna primitiivsel tasemel (millest oli väga palju kasu, sest tekkis mingisugune põhi alla, mille pealt oli hea edasi õppida), siis otsisin igalt poolt mingit pluginat, millega saaks inimest teha. Noh: Poseri nimeline tasuline vidin jäi mingi hetk silma, aga see oli ka kõik.

Viimasel ajal olen hästi palju Blenderit õppinud sadamiljon trikki ja tehnikat ja protsessi käigus leidnud muuhulgas ka ühe toreda puugenereerimisskripti ja... Nojah: igashtahes on kari tõenäoliselt hullunud programmeerijaid hakkama saanud programmiga Make Human. See on siis see programm, millega on võimalik tekitada kolmemõõtmelist inimest. Kujutage ette midagi ruumilise fotoroboti taolist. Praegu tegeleb programm küll eeskätt nende asjadega, mis ei ole karvad ega riided, aga sellest mulle täiesti piisab. Lisaks ringikodivate inimeste lisamisele oma piltidele on tekkinud ka võimalus tavaliste piltide jaoks väga kannatlik modell saada. Mängige!

Lauristini artiklitega on see huvitav asi, et mina neid ei märka: alati on kuskil keegi sõber, kes mulle lingib. Ja alati, kui ma lugemiseks momendi leian, on nii, et ma olen selle artikliga väga nõus.

Kuid ka valitsuskoalitsioon ei kavatse Brüsseli lihapottide juurest kergesti taanduda. Oma priiskavates lubadustes muutuvad Ansip ja Savisaar järjest enam Poola kaksikute sarnasteks. Keskerakonna ja Reformierakonna valimisloosungite sarnasuses peitub selge sõnum: põhimõttelage ja enesega rahulolev rahavõim tahab üheskoos edasi ruulida. - Marju Lauristin Postimehes

Võtke endale see moment ja lugege minust targema inimese juttu, kes kunagi ei lisaks oma tekstile pissiva inimese fotot.

Täiendus: Postimees vahetas linki, mina ka.

Raja tänava ARKi juurde minev rist on tore koht selles mõttes, et siin on palju liiklust alati. Mõnikord näeb avariisid, aga mõnikord on suisa huvitavaid asju nagu rattasõitjate paraad ja üks kass, kes mul maja ees muruplatsil suhteliselt regulaarselt hiiri püüab. Talvel teda väga näha pole olnud.

Aga rääkides regulaarsetest asjadest: siin on ka üks täiesti regulaarne kuseja või siis vähemasti üks puu, mis teatud kusemishimulisi meelitab. Igastahes oli mul täna fotoaparaat ka olemas. Üldsuse säästmiseks säästan teid detailidest, sest seoses selle rada mööda vantsiva pruuni tüübiga oli kuseja sunnitud kogu oma atribuutika mulle objektiivi keerama.

Tahtsin mainida seda ka, et miks ma kirjutanud pole eriti. Ühelt poolt pole väga momenti ega sõnumit olnud, teiselt poolt oli mul mõtisklus, et äkist peaks selle blogi kuidagi ümber korraldama omadega ja näiteks mitmeks veidi suunatud blogiks tegema või siis... Ühesõnaga ei kirjuta, sest mõtlen, et mis edasi.

Mul hetkel nagu puudub vajadus ka särada, et hei, olen nii tore inimene, näe, täna käisin kinos... Samas mingi väljund ju võiks olla. Äkist peaks hoopis mingi rollimängudele pühendatud asja kõrvale võtma. Võib-olla piirduks paar korda nädalas mõnest uudisest toreda loo kokkukirjutamisega?

Mõtleme, aga ilmselt jätkame samas vaimus.

Kui te satute kinno ja näete üht ülihaledat treilerit filmile Children of Men, siis ärge heituge. Tegemist on ühe üsna sügavalt erineva filmiga kõigest, mida te näinud olete.

See film haarab teid oma töntside hammaste vahele, mälub laisalt, neelab vahelduseks, seedib ning siis oksendab teid teie istmele tagasi, et te elu üle veidi järgi mõtleks.

Nüüd ma siis istungi siin ja mõtlen, et mis Inimese Lastest saab.

Kunagi oli üks hirmus kunstnik, kes Eesti lipuga igasuguseid koledusi tegi ja sellest palju jama kaela sai. Ehk siis:

Eesti lipu, riigivapi või muu ametliku sümboli maharebimise, purustamise, rüvetamise või muul viisil teotamise, samuti riigihümni teotamise eest – karistatakse rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistusega.

Siinkohal oleks paslik mainida, et mulle näiteks tundub Edgari näkku maalitud sinimustvalge kuidagi erakordselt rüve.

Aga samas ei ole ju ometi tegemist eesti lipu värvidega: vaadake seda sinist... See on ju täiesti mööda, ja juriidiliselt ei ole tegemist lipuga ju ometi, see on inimese nahk!