Irve

Õnn on jääv.

Väike kõrvalmärkus, kuna konteksti ei olnud ja huvilisi on palju, siis tegemist ei olnud mingi sügavmõttelise teadaandega elu verstapostidest vaid naljaga, mis eilse drägonimängu ajal tekkis.

Täna delfiin lihtsalt pritsib pärleid:
...kuna inimsöömine pole Venemaal aga reguleeritud... - Vene mõrtsukad..

Väite, et pikad autorongid muudavad liikluse senisest ohtlikumaks, lükkas Paul ümber, öeldes, et probleemid algavad sõiduautojuhtide kultuuritusest. - Eesti teedele võivad jõuda pikad autorongid

Tänu taevale on see väide nüüd tõesti veenvalt ümber lükatud...

Eesti eurole minek ei ole mitte majanduslik vaid puhtpoliitiline asi. Rääkigu majandustüüp Euroopas, mis tahab. Inflatsioon ei vähene lähiaastatel, lähiaastakümnetel mingil juhul. Nafta. Võtke laenu.

Palestiina omavalitsuse peaministriks nimetatud Ismail Haniyeh teatas eile, et äärmusrühmitus Hamas on valmis Iisraeli tunnustama. - etv24

"Meie, äärmusrühmitus Hamas, oleme valmis tunnustama Iisraeli" ?!? Vähemasti ei kutsu nad end enam terroriorganisatsiooniks.

Pidu läbi ja harukordselt oli tegemist korraldusega, mis oli minu jaoks suhteliselt valutu, kui välja arvata ehk see, et tõstmisest, tantsust ja tõstmisest ei valuta mul lõug ja vasaku käe ranne. Ühesõnaga peab üritust kordama.

Oli täiesti ülev vaadata, kuidas meie kunagised öised korteritantsupeod suurde rahvamassi üle skaleerusid.

Kuidas see kõik siis ikkagi juhtus?

Alustuseks: Öös vastu neljapäeva lõpetasin Windowsi paigaldamise peokõvakettale — tegin nii, et peole ei läheks muusikat mängima kõvaketas, mis on täis minu isiklikke faile.

Neljapäeva päeval tuli hambad ristis korra töölt ära joosta ja abivalmi ekspluateeritava Eruga kõlarikastid Rene juurde üles tarida (naljad teemal arvutimängud läbi Võimenduse). Sain ka uue helikaardi (Audigy 4 mitteprofivariant) kaasa napsatud.

Pärast tööd toimus veidi unine drägonimäng — eksperimenteerisin natuke ühe meeleolunihkega, aga looliselt tundub lugu vaikselt rööbastesse tagasi minevat — samuti toimusid minu uue läpaka mänguristsed — mälupulgal ikka ei vea kogu andmeraamatukogu digitaalkoopiat kaasas. Mindmapid ja värgid. Selline mitmes süsteemis elamine aga tekitab andmete ühtlustamise osas teatud probleeme: Pean kõvasti mõtlema kuidas Trogdori ja Impi vahel info jagunema peaks. Mingi kaval linuxitrikk ilmselt tuleb ära teha.

Mängult ei jõudnud ma koju. Triinu keegi noor sugul oli otsustanud Brüsselist koju tulla (või siis idaeuroopasse, kus on kodutu) ja nii sõitsimegi udus kollaselt siravate laternatega palistatud teed pidi Tallinna Lennujaama peaukse ette. Parkisime jõhkralt. Pärast üleüldist tabloode dešifreerimisdilemmat oli selge, et tuleb oodata ja vaadata, mis toimub — udu. Ootasime siis Gregikuga kuni anti teada, et lennuk ikkagi otsustas udumaandumist vältida ja sõitis Helsingisse.

Kodus paigaldasin helikaardi, tegin viimased viimistlused ja rämeda unekaga seoses vajusin korisedes ühe kandis voodisse.

Et sealt rämeda politseisireeni peale ärgata, ehmatada, et mida nüüd, segaduses olla tükk aega ja siis aru saada, et kõrvalt on keegi üles tõusnud ja oma mobiiltelefoni võtnud. Värisevate kätega vajusin tagasi asemele ja sain teada, et lennuk oli udu lahkudes kohe end Tallinna lennujaama sokutanud ja et kuidas moodi too sugul takso abil kohale jõuab. Poolunes vajusin taas magama et jälle RÄMEDA SIREENIHUILGAMISE peale üles ehmatada. Takso oli suguli ilusti meie maja taha pannud ja ta andis kellegi suvaka korterile alt südamerahuga kella. Instrueerisime ta siis ümber ja üritasin edasi magada. Unevõlg ja värgid.

Hommikul sain kuidagi üles, pakkisin asju. Toitusime ja avastasime, et kell on ilgelt palju. Arvuti transamiseks linna oli ainult üks viis — LCD molu seljakotti ja kilode viisi korpust sülle. Sealt läks tee kärtsu juurde, kus laadisime ümber tema plaatidelt päevade jooksul ümbersalvestatud muusikavarud. Kärtsu isa viskas mu Polymeri ja Triin sai end linna peale vabalt tundma minna. Kohale jõudes kukkusin rõõmsasti selili monitori otsa - aga süles oleva arvutinurga suutsin hellalt oma sääreluu abil peatada. Polymeriga oli väike probleem. Mul ei olnud võtmeid ja nii ma siis Ingridi, jahtuva arvuti ja kaunistustega täidetud kilekotiga seal olin. Õnneks mitte arvestatavalt kaua.

Edasi sättisin arvuti üles, ootasin tükk aega teiste saabumist ja vaatasin kuidas ühe toreda töömehe abil kolmanda korruse saali WC valmib. Tõstsin ringi ka mööblit. Mingi hetk jõudis kohale ka ülejäänud korraldustoimkond ning asusime ahvikiirusel (pärast suurt hulka trepijookse, mida tõsiselt nautima õppisin) saali üles seadma. Arnold tõmmati teibiga posti külge, pandi üles asju, jagati laiali panema.

Kõlari ja võimendisüsteemi ülestassimine ei olnud kerge. Õnneks tõin ainult kaks pisemat üles. Süsteemi leiutamine võttis ka omajagu aega aga sain värgid ühendatud. Muusika väljalaskmisel ilmnes aga traagiline tõsiasi: Midagi on väga valesti. Muusika nagu tuleks, aga nagu ei tuleks ka. Leiutasime end lolliks ja tuvastasime, et süüdi peab olema kaabel arvuti ja helipuldi vahel või siis helipult ise. Lõpuks lahenes asi sellega, et hoolimata kaablijutust, mis laenutuskohast räägiti ei olnud sisend tegelikult stereosisend (õiget kaablit neil polnud) ja seega sulandus kahe kanali elektrivool mingisuguseks (tõenäoliselt helikaarti ja süsteemi kahjustavaks) õuduseks kokku. Probleem lahenes sellega, et lülitasin raalist väljuva balansi ainult vasakusse kanalisse ning nii lasimegi kogu õhtu edasi ainult monos, aga nii, et instrumentaalmörinale lisandus ka vokaal.

Pidu oli lahe. Kohati tantsiti lausa massiliselt. Mu prillid lendasid samuti ilmselt mõne tantsuga põrandale ja sandistusid seal nii, et mul oli tegemist nende äratundmisega veidi hiljem, kui prillide väändunud traadist surnukeha lava eest avastati. Kuskil kuue kandis lahkusid viimased külalised, tegime kiired koristustuurid, kerisin kokku kaablid ja leidsin, et pistikud on leiutatud päris kavalasti ja et nende kinnitamine ning lahtivõtmine oli intelligentne ja mugav, mis annab viidet selle kohta, et mul oli juba hommikune tühjakstantsitud juhmus peale tulemas.

Ööbisin kahepeale magamiskotis, millesse on juba kahe paari jalgade sokutamine teatud akrobaatilist annet vajav protsess. Vähemasti oli jahedas tehases teatud määral soe.

Hommikul sisenes võtmekeeramisega saali üks mees. Kergitasin pea, ütlesin "Hoi", mees tardus, ootas natuke, ei näinud kedagi. Astus paar sammu edasi vaatas mind pikalt ja mina teda. Möödusid hetked. Minul pinge ei kasvanud, tema aga otsustas sõna lausumata lahkuda ja keeras enda järel kinni ka ukse. Hämmeldusin.

Edasi tuli veel seiklus sellega, et Merle ema viis asjad, Kristel tuli oma sõiduks mittekonditsioonis olevat venda asendama ja saime kuidagi need kõlarikastid alla tagasi. Eriti seda kohta ei mäleta, sest tegemist oli jalgade värina ja silme eest lahmava higi koordineerimisega liikumisega trepist kas alla või üles.

Laenutuskohas oli mõnus rahulik sisehoov. Avasime ukse, kinnitasime selle ning andsime kella. Korduvalt. Pärast mõningat helistamist erinevatel mittevastavatel numbritel olime kergelt hämmingus ning otsustasime Triinu kodus ära käia. Õismäel õnnestus üks numbritest kätte saada koos teabega, et tegelt on laenutuses kõik kohal. Olidki kõik kohal. Kolm autot ukse ees ja maja rahvast täis. Mingi nali esmalaenutajate aadressil?

Siis jõudsin koju ja kuna magada eriti ei jõudnud näete sellest tingitud mölapidamatust.

Pühendusega kõigile minu World of Warcrafti mängivatele. Mis siis ikkagi on "fun":

Fun is learning in a safe-environment. - Raph Koster

Mina ootaks enne igasuguseid teenetemärke ja tšekke ära selle, et mida dopingukomisjonid arvavad... Lihtsalt seepärast, et kui midagi peaks sel suunal tulema, on väga palju piinlikum situatsioon kui see, mis lähtuks väikesest "bürokraatlikust" viivitamisest.

Reedel olin vahelduseks kodus, laupäeval vahelduseks Erieni larbil, pühapäeval vahelduseks väsinud, esmaspäeval vahelduseks päev läbi tööl ja õhtul kohvikus ja teisipäeva õhtul tööle vahelduseks teatris. Pole aega väga logida ka seda, et nägin rämedat kallist iluautot täiesti rämeda lendliiklusõnnetuse järgselt ja seda kuidas pensionär teed degusteerib ja see, et Rubberjohnny on üks äraütlemata häiriv-ajjusööbiv filmikunstiüllitis.

Rubriigist pisijuhused:
"Ehitustööde maksumus ilma käibemaksuta on Oksa andmetel 18,5 miljonit krooni. Ehitust finantseeritakse kogu maailmast kogutud annetustest. Sünagoogi ehitab AS Kolle." - Etv

Tänase päeva lõpetuseks trehvasin taaskord oma perearsti, kes on küll kojutuleku pealt laisk, aga muidu suhteliselt meeldiva mulje suutnud jätta. Uuris kuidas läheb ja arvas, et üks vereanalüüs ei teeks paha ja sellega on kiire, sest et pannakse pood kinni. Lippasin siis koridori lõppu, vaatasin abitult, kuidas süstlaga minust punast vedelikku välja voolas ning tundsin, et kui mul oleks kommet vere peale minestada või verd karta, siis tarduks mullitades tuubi täitev ollus kardetavasti juba soontes.

Paraku ei tardunud ja nii saidki arstid mind edasi analüüsida. Tänapäeval on analüüs kiire nagu pabertaskurätikuks moondatud metsa prügikasti ajamine (mida olen ka ohtralt teinud seoses lõbusa soolvee ninnapihustamisteraapiaga) ja nii 10 minutit ootamist andis mu ühele eksiarvamusele tugeva põntsu. Mul on parameetritelt väga hea veri, mingid globiinid-värgid paigas ja ei mingit põletikulisust-bakteriaalsust.

Veregrupianalüüsi nad ei teinud — seda luksust pidi ajuoperatsioonide puhul saama. Suvepoole tuleb seega doonoriks ära käia — kas olen või ei ole A+?

Homsest siis töötan juba ilma haigusleheta.

Olen igati elus. Eile olin tööl ja käisin õhtu poole arsti juures. Sain huvitavaid ravimeid ja katsetan neid nüüd vahelduseks enda peal.

Sõbrapäeva kombestiku kohaselt tegelesin õhtul suhteküsimustega. Imelik on pidada mingite juba kunagi peetud vestluste analooge ja nende pealt vaadata, et kes või mis ma teistmoodi olen. Et oleks logitud.

Peo koha pealt saan loodetavasti täna helitehnika osas selguse, soojapuhuri oli Tehas omale vahepeal juba hankinud — hea, et taipasin kommipoes Madisega suhelda. Õhtul helistan oma nimekirja läbi et uurida, kas on lootust tulijatele ja teavitada neid, kes ei tea.

Haigus tuli õhtul pärast Oopsi mängu. Tuli ja pani mu nuuskama. Siis pani pea ja naha valutama. Vanaema sünnipäeva suutsin kuidagi nurgas valutades mööda saata. Nüüd olen kodus ja rõõmustan oma perearsti üle, kelle tõttu tuleb mul homme end poole kuueks lasnamäele vedada. Isa tahtsid nad ükskord 39° palavikuga kohale tellida: "Pange end soojalt riidesse."

Aga hämmastav on see, et mul on 37,3° palavikku. Harilikult on mul surmaeelne tunne kuskil 36,7° juures ja kõrgemale ei lähe. Progress?

1. Kodus polnud netti. Kõigepealt läks neil ära, siis rikkusin ma kodus testides meiepoolse kaabliotsa ära ja siis neil tuli tagasi ja meil ei tulnud aga siis tuli parandajamees ja tegi terveks otsa.

2. Läppar

3. Pretsedendi vastuvõtule tulijad -- palun makske raha ruttu ära. Tegijatele meeldib vaadata, et keegi tuleb ka. Nii lisandub tegutsemisindu.

4. Kes tahab tulla vaatama Esimest Inimest Kuul täna kell 18:00 andku teada. Mina lähen, garanteerin (ulme)filmielamuse ka teile.

Mis on vahet magamaminekul kell pool kümme ja magamaminekul kell pool üks?
Mitte midagi, hommik on mõlemal puhul sama ebameeldiv.

Aga kui vahet pole, milleks siis kauem magada?

Telefon annab toa teises otsas alarmi. Tõusen jalutan telefonini, teen midagi (täpselt ei saa aru, aga jääb vait), seisan natuke, et pilt ette tuleks. Kaval olles võtan telefoni kaasa, mittekaval olles jätan lauale ja ronin sooja teki alla tagasi. Üritan alguses teadlikult silmi lahti hoida ja mitte uuesti magama jääda. Ootan u. 10 minutit kuni aju üles tuleb. Lähen vaatan kella -- 10 minutit on möödunud. Riietun, käin vetsus, pesen hambad, haaran koti, riietun veel ühe kihi ja jooksen peatusse...

Reedel vedelesin üle pika aja Ellu ja siis Ellu ja Triinuga linnas ja veetsin kvaliteetaega.

Laupäeval jõudsin väga erinevatest poodidest futuristliku väljanägemisega mängurelva otsimise käigus arusaamisele, et tänapäeva mänguasjad on neoonvärvides, plastikust, koledad ja halvad. Suurem osa neist vähemasti. Tartus oli kontinentaalne kliima, mis tähendas, et sissehingamisel jäätusid ninakarvad ja väljahingamisel vuntsid.

Larp nimega Kosmos 22b oli mängujuhtide poolt nähtud meeletu vaev ja täiesti häbiväärselt väheste nautida. Tõnu Tammiste, kosmoseturist, lahkus mängult edukana — pärast mõningast selgitustööd vagiinasiirdamisele sõitva kaaslasega (maailma suhtes uudishimulik ajuparasiit, kes mingisse sobivasse kehasse roninud oli ja selle elundite abil maailma interpreteeris). Mängujärgselt (ja siseselt!) tegin natuke liiga haiget nalja ja tantsisin omal selja ning kaela haigeks. Järjele lohistan end kindlasti kohale.

Pühapäeval toimus TnXi Foghornimäng, mida siia harva raporteerin, aga mis on üks kvaliteetsemaid hetkel jooksvaid asju. Iga mäng kipub viimasel ajal lõppema tegelaste omavahelise väga ühiskonnakriitilise süvarakendusliku aruteluga maailmakorrast. Kõik soovivad maalima parandada, aga ei ole veel päris kindel et mis suunas. Igastahes on mul hea meel, et mängujuht viitsib tegelda minule kui konspiratiivmaiale mängijale piisavate konspiratsioonide väljamõtlemisega ning et mängijatel on piisavalt indu kohale tulla. Seda hoolimata mängu toimumise suhtelisest ebakindlusest.

Pühapäeva õhtul enne deklareerimistähtaega oli juba teist korda Internet maas. Nad vist ikka sihivad, sest see ei ole normaalne. Õnneks olin serveriummistuse vältimiseks antud ülesande juba enne mängualgust delegeerinud. Ettenägelik tudeng on edukas tudeng.

Täna tegin hommikuse kooliskäigu korras paar otsust ja tegu, mis lahendamist vajasid: ISIC on tehtud (edasitagasi tartupilet on veenev argument), inglise keelele ütlesin ära ja kannan selle ilusti üle, tropina muidugi jätsin Liisi gruppi ning tekitasin talle nõmedat lisatööd, lisaks sellele otsustasin, et ei lähe akadeemilisele puhkusele ja veenan akrediteerimiskomisjoni, et õpingi täiskoormusel. Sellega seoses tore episood:
Raporteerin Liisile (episoodis parajasti akadeemilise puhkuse dilemmatari rollis), et ei õnnestunud juhendajat konsulteerimiseks kätte saada; küll öeldi dekanaadist öeldi, et akrediteerimine täiskoormusel õppimisele on see, mis riigi raha jaotab, mitte 30 AP-d esimese aasta lõpuks; samal ajal marsin mööda juhendajast; "oota, Vain läks just mööda".

Hoolimata autori soovist antud postitus vähegi analüütilisemaks teha oli tegu vaid pelga seisundiraportiga.

Olen viimasel ajal kohanud päris mitut Microsofti beetatoodet, mis veel niiöelda "ametlikku" ilmavalgust näinud pole. Esiteks Office 12 ja teiseks IE7 beta 2, mida tegelikult juba ka testimiseks levitatakse.

Muljed on positiivsed.

Office on kõige rohkem üle elanud. Sisuliselt on paketilt pekstud minema kogu hunnik menüüsid ja asendatud nad tööriistariba vahetavate lülitamisnuppudega. Tööriistaribal on need lülimisvärgid suhteliselt intelligentselt jaotunud: kirjutamine, sisestamine, kujundamine jne. Vaate reguleerimine käib alt servast ja vähegi menüüd meenutav asi on nimega "File", kust on võimalik salvestada. Ütleme, et sajad tuhanded uluvad kui sellise kätte saavad, aga tegelikkuses õpivad nad seda armastama. Minule igastahes jäi mulje, et Microsoft on oma kasutajaliidese loogilisuses ja mugavuses (Suured nupud tööribal!) teinud tugeva hüppe kõigist muudest pakettidest ettepoole.

Explorer samas on veidi vähem ebaharilik. Või õigemini on ta täpselt sama ebaharilik. Kasutajaliides on mugav ja seetõttu on mul kurb tunnistada, et Firefox on praeguse seisuga jälle ekstsentrikute eralõbu. Kui selline asi opsüsteemiga kaasa poogitakse, ei ole kellelgi kunagi huvi tulirebast installida. Ühesõnaga mul oli veider kogemus, kus kasutasin Internet Explorerit ja see oli mugav ja ilus. Ahjaa, minu bloogi näitas ta ka (kaks pisiviga väljaarvatud) täiesti ilusti. Fikseeritud positsioneerimine ning läbipaistev .png .

Jah, te lugesite just õigesti. Ma kiitsin Microsofti.

Kas teid on juba Valgustatud?