Irve

Järgneb spontaanne auruväljalase retoorilise küsimusena:

Milline kuradi haige värdjas norib kõigepealt foorumist postituskeelu; seejärel (õigemini samaaegselt) postitab anonüümsetest proksidest uue kasutaja alt ning nende kinnikeeramisel otsustab teha millegi tõestamisest omale 12-aastase käitumismudelil põhineva kasutaja? Mul on muud ka teha, kui kellegi ego erutada. Tõesõna.

Linnapea peab dirižaabli olemasolu linnale möödapääsmatuks. - Postimees

Mida kuradit?!?

Proua Ilves tellib oma kostüümi maksupetturilt pasundas Postimees võidukalt.

Minumeelest on hoopistükkis tore, et isegi presidendipere näitab eeskuju endiste kurjategijate ühiskonda integreerimisel. Rohkem usaldust kaaskodaniku vastu ka teile!

Mulle meeldib (julgestus(?))politsei strateegia: Hirmutame Bushi teel olevad asutused ja elamud täiesti ära, selgitame mahalaskmisvõimalusi, seda et ärge kohal olge ning võimaliku avaliku küsimuse peale teatame: "Eksite täiesti, me kohe otsime selle politseiniku üles ja räägime temaga, olge avatud akendel ja lippudega!"

Ma ei usu, et alla tankitõrjevarustuse sellele autole midagi teha saaks ja vaevalt, et keegi aknale sihtima tuleks. Isegi tavasnaiper seisab toa tagaseinas.

Sisuliselt üritatakse kohalikes paanika tekitada, et kohal oleks piisavalt vähe inimesi, et snaiprid/turvad suudaks neil silma peal hoida. Kuna äraajamist avalikult ei tehta, ei saa firmad töö häirimise eest ka kompensatsiooni küsida. Ütleks, et mu õiglustunnet on riivatud: see ei ole normaalse riigi käitumine.

Litvinenko surm on midagi, mida tahaks veidi kommenteerida. Kõigi nende ülejäänud Putinivastaste kadumise foonil justkui valmistataks midagi ette.

Umbes midagi sellist, et mitte keegi kuskil ei tahaks ega saaks pärast Putini võimult lahkumist öelda, mis tegelikult toimus. Või ei hakkaks karjuma, kui Putin ka võimule jääb. Kui riik tegutseb nagu organiseeritud kuritegelik jõuk, tuumariik, siis ma absoluutselt ei imesta, et Scotland Yard uurib seda asja kui "seletamatut surmajuhtumit" ja mitte kui "mõrva".

Mis poliitilist eesmärki teeniks antud juhtumi avastamine Inglismaa jaoks? Kas meil on seda konflikti vaja? Küsivad nad endalt. Praegu puudub huvi Venemaaga konflikti minna.

Rahvusvahelises suhtlemises on jõutasakaalud hetkel kallutatud pigem Venemaa (ja Ühendriikide) mõjusfääri suurenemisele ja vaikivale vastuseisule sellele. Mõlemal on kiire, sest Hiina pole veel eriti midagi teinud.

Eestil on kogu lähenevale konfliktile üsna esireapiletid, sest mis suurriik ikka oma territooriumil sõdu peaks. Eesti nii tugev toetus Gruusiale, nagu Ilves just paari päeva eest ilmutas, on suhteliselt selge märk, et USA ei taha otse teatada, et neil ei ole huvi SRÜ laienemiseks selles suunas. Ma ei usu, et see oleks sedavõrd Bushi visiidiga seostatult kuidagi kooskõlastamata samm. Samuti ka suurriikide juhtide jadakülaskäigud.

Röövkapitalismi toores ilu.

"Jaagup, anna mulle makaronirest"

Krt, need vene tüübid on andekad; juba aastaid töötav kampaania eestist kui natsiriigist hakkab jõudma punkti, kus venelased seda ka usuvad. Miks venelased meid natsideks peavad.

Anders Morgenthaleri "Printsess" tuleb PÖFFile.

Muhahaa. Natuke rõve.

500 krooni näkku. In your face.

"Kas nüüd proovitakse tähelepanu köita musta huumoriga? Sest ajal, mil raudteeohutus on teravalt päevakorras, mõjub ärpleva tooniga “pimeda vedurijuhi” värbamise kampaania kohatult." - EPL

Ei, eesmärgiks oli teha plakat, millest räägitaks ka meedias. Nüüd saab esineda (tasuta) vastulausega, mis oleks küll veidi provokatiivne (et trükki läheks), aga kannaks sõnumit, et meil on head töökohad saadaval ja tore rongijuht, kes ei ole pime.

Samal teemal: Tööjõupuuduse tagajärgedest. Pisitasa-tasapisi hakatakse märkama nõukaaeglast teeninduskultuuritust. Arvan, et seda võiks juba ette nautima õppida.

Vahepealne paus oli tingitud väsitavast nädalast.

Sõitsin Tartusse. Mööda Tallinn-Tartu maanteed. Kuna sõitsime mööda sellest liiklusõnnetusest, pean jälle mainima oma seda eksistentsiaalfilosoofilise teose nüanssi.

Uuel Tartu maanteel püüavad kindlasti pilku välismaa metropolidest tuntud kettidega ühendatud massiivsed tõkispostid.

Õnneks on tegemist odava illusiooniga. Õigemini kindlasti mitte odava, sest nende jurakate parandamine ja väljavahetamine saab olema tulus äri. Mis on siis nõrgad kohad?


1. Ketid postide vahel on kinnitatud konksuga, mis on parematel postidel viitsitud kinniseks väänata (eimidagi, mida paari hüppega ketil ei parandaks, usun) enamustel samas lihtsalt sellised keti äratõstmist ja vinnamist ootavad. Tegelt saab ka kinnise konksu posti seest suht vaevata välja kruvida (tavavandaalil seda viitsimist küll pole). Väga halva stsenaariumi korral ulatuvad need ketid üks ots äravõetuna ilusti trammiteele... Minu mäletamist mööda on välismaa metropolides need ketid korralikult ja tugevasti kinnitatud.

2. Postid ise on sellised mõnusad ärakeeratava kaanega, seest tühjad ja natuke loksuvad asjad. Pealtnäha tükk asja, seest selline paras kitš.


Korralikelt postidelt kokkuhoitud raha võis vabalt kusagile struktuuride kallutamiseks minna.

Selline juhupahameel siis selle nädala lõpetuseks. Muidu on ju postid kena mõte.

Tüütan teid arvuti ja brauserijutuga. Brauser on siis see programm, millega te netis käite.

Installisin Internet Exploreri 7nda versiooni (see sinise E tähega asi). Mul on väga kurb meel öelda: ta on parem, kui Firefox 2.0 (see ilusa rebase ja maakeraga programm, mida itimehed teile installivad, kui peavad teie arvuteid parandama).

Ma ei hakka täpset spetsiifikat välja tooma (võin huvitatutega silmast silma vaielda-põhjendada): asi on kasutajaliidese ülesehitusloogikas ja läbimõelduses. Firefox 2.0 kasutajaliides tundus testimata käkk, IE7 tundus piinlikkuseni läbimõeldud asjana. Proovin nädal aega Windowsis IE7 otsas elada ja ütlen siis lõpliku kohtuotsuse.

Aitab tüütamisest.

Staatusraporti kohta niipalju, et sain veerandsada, oli pidu, olen väsind veidi ja räsitud. Pangaarvel paistab vahelduseks pankrot. Oli ka aeg juba.