Irve

Kui Hõbemägi eelmine kord Macos X-i arvustas, siis inspireerusin sellest ühe Ubuntuartikli. Nüüd kirjutas Macbook Airi nimelisest ulmevidinast ja pean taaskord sõna võtma.

Kohe kui Hõbemäe artiklit nägin jäi mulle kohe silma nn. ümbrikutest: väidetavalt oli Air esimene arvuti mida sai ümbrikku pista. Võtsin siis A4 ümbriku ja pistsin oma D430 sinna sisse. Ei mingit mullikilet, täiesti tavaline A4 paberite ümbrik oli.



Erinevalt õnnetust New Yorgi ajakirjanikust ma läpparist õnnetult ilma ei jäänud ja jätkan seega kirjutamist.

Olin masina peaaegu ümbrikku kinni pannud kui korterikaaslane põrgust kohale jõudis ja ahhetas, et oi-kui-tore-macbook airi trikk mul õnnestus. Pole midagi parata, lapsik rõõm pani meid kõiki keksima ja huilgama et milline põnev tehnoloogia on jõudnud Eestisse.

Dell D430 lahedusfaktor on täiesti arvestatav. Masin on hea katsuda ja erinevalt D400st mis kuidagi pehme tundus, ei ole paindeid ega muud häirivat. Kas sellega masina võlud piirduvadki?

Kandiline aga väike

Pisiarvuti põhiline rõõm ongi kaal ja mõõtmed. Kui oled harjunud seljakotis vedama 1,4kg raskust raali, on 1,36 kg peale üleminek peaaegu täiesti märkamatu. Kerge arvuti on hea! Kui see kotti pista, siis pärast lennujaama turvaväravatest lahkumist ei märkagi et seda kotti ei pannud (ma ei unusta enam ühtki arvutit kunagi lennujaama turvaväravatesse).

Plastikkorpus on nurkadest parasjagu ümar, kuid piisavalt kandiline, et saaksin endast soliidse hetero mulje jätta. Kaas sulgub klõpsuga, avamiseks mahuvad näpud mõnusasti vahele ja küünte vaheletoppimisega pole vaja vaeva näha.

Digiallkirjasta nagu proff

Dell D430 on analoogselt oma eelkäijaga varustatud smartcard'i lugejaga, mis muuhulgas on võimeline lugema ka ID-kaarte ja muud säärast träna. Nii on võimalik logida pankadesse ilma koledaid ja rõvedaid lisavidinaid kaasa võtmata. Ühtlasi on uuele mudelile sisse ehitatud ka fotoaparaatidele omaste SD kaartide lugemise pesa. Lisaks tavalisele näpuhiirele on klaviatuuril ka küütlevalt ahvatlev sinine nibu, mis lausa ahvatleb end hiirekursori ülimugaval moel liigutamiseks kasutama.

D430-l on taustavalguse seadistamiseks automaatne valgusandur, mis üsna hästi tabab ümbritseva ruumi valguse ning suudab ekraanil toimuvat vastavalt ümbritsevale kas heledamaks või tumedamaks muuta. Erinevalt eelkäijast on ekraan lai ning sellel mahub vaatama ka veebilehti, filme või koguni kirjutama dokumente. Klahvid on üsna tugevad, võib-olla veidi valjemad kui peaks, kuid ei logise ning tunduvad vastupidavad. Ühe häiriva detailina võib tuua tühiku veider kummine kriuks teatud nurkade all vajutamisel. Arvuti tundus kohe karbist võetuna täiesti oma ja isiklik.

Sisendeid olgu igaks otstarbeks

Analoogselt Airile puudub D430-l sisseehitatud kettaseade. Erinevalt Airist on Dellil aku vahetatav seega soovi korral võib lisada suurema aku või olemasoleva vananemisel välja vahetada. Arvuti pesad pole vastiku ettejääva klapi taga ja ainult kolmekesi, vaid kõik ilusti arvukad ja kättesaadavad: mikker sisse, heli välja, PC card, ID ja SD lugejad, 1394 (firewire), 3x USB, analoog VGA, modem, võrgukaart. Ühesõnaga võib näkane airiomanik ulguda, huilata ja otsida igast põnevaid üleminekuid mida ta ostma peab, kui on arvutist pilt projektorisse vaja saada või muud säärast kasulikku teha.

Selle DVD lugemise saab muidugimõista kah: mediabay nimelise jullaga, mis ühe erilise USB pordi enda jaoks üle võtab. Ei ole mingit üle õhu ühendumist ega muud jama: lihtsalt pista külge ja kasuta: töötab ka Ubuntu all. Maitse asi, nagunii on ketast tarvis haruharva.

Laula ja tööta

Kirjutaksin selle viimase lõigu kah artikli ainetel ümber, aga see läheks igavaks.

Lühidalt on D430 ülimuslikult parem D400st ja mingil määral mõnusam Airist. Samas puudub Mac-idele omaseid asju, mille põhifunktsionaalsus on neist põlevate silmadega tuttavatele juttu teha.

Ise nuriseksin ainult kõlari üle, mis on plekine ja halb. Kiidaksin veel üldist Delli ühilduvust, et mingi hullvana dokk töötab täiesti probleemita nagu ka vanema versiooni DVD lugeja ja toiteadapterid. Ubuntu jookseb ka nagu põder ja installeerus probleemivabalt.

Hind samas Macbook Airiga üsna sama.

Täiendus: D430ga leiba viilutada samas ei sobi.

Teate, sõbrad, ma ei olegi surnud. Lihtsalt võttis aega enne kui tekkis piisavalt igav moment. Segan oma klahvivajutustega tudengite ajutööd ja panen kirja mis meist edasi sai.

Zaragosas käisime hommikul linnas. Õhk oli värske ja vaid väga harvad hispaanlased olid väljas ja veelgi harvemad inimesed kõndisid ringi, sest et oli esimene mai -- töörahva püha. Ja oi, kuidas töörahvas puhkas!

Esimene huvitav asi mis me nägime oli vanade autode ehk siis teisisõnu uunikumide näitus. Pole just suur autofänn, aga kodarratastega massinast ega iidse tegumoega voolujoonlisest kabrioletist tagaaias ei ütleks isegi ära. Pärast tegid nad suure paraadi linna peal ja takistasid meil üle tee minekut.



Igal juhul liikusime linna keskele üht aktiivkasutuses olevat katedraali uudistama: seal olid päris reaalsed pihiputkad. Kui pihiputka töötas, oli sellel valgustatud plafoon, vabandust, ristike peal. Ühtlasi suutsin niipalju piinlikkustunnet maha suruda, et pildistasin altarite ees palvetavaid inimesi ilma välguta ja uduselt. Suur hullude kontsentratsioon ajab mul alati hirmu nahka ja nii tulimegi Zaragosa kesklinnast ilusti tagasi.





Linnast väljasõit kujunes ägedaks, sest kui keegi pole näinud kuidas kiirteed renoveeritakse, siis esiteks ei tööta GPS või õigemini ütleb iga natukese aja tagant kui singervingerdav asendustee vana kiirteega ristub: "Back on route... Off route..." ja teiseks näeb see välja nagu mitmesaja meetrine liivarand hiiglaste lastele: erinevate liivakallurite ja sahkadega.

Kiirteedest: Zaragosasse saamiseks väljusime Madridist ja seal tekkis väga hull lemmikväljend meil. Nimelt olid mu vanemad reisinud Itaalias, kus turisti ikka igal võimalusel ulmelistel viisidel lüpsti ja nii oli isal tugev eelarvamus igasugu kohalike suhtes ja iga arusaamatuse peale tuli tal pahane turtsatus "küll tõmbavad." Navigeerisime Zaragosa poole rahulikult Mardidist oma idioot-GPSiga ning olime täheldanud, et siltide järgi jõuab tihti kohale. Sõitsime siis vahelduseks siltide järgi kuigi GPSile see ei meeldinud: sildid olid aga täiesti üle mõistuse jaburalt tehtud ja põhimõtteliselt läksime linnast välja ringteele, siis siltide järgi ummikus kesklinna tagasi. "Kurat, kus petavad," teatasin, ning saavutasin igavese populaarsuse.

Igal juhul lahkusime Zaragosast ning sõitsime Tarragonasse, mis on juba peaaegu meie reisi alg ja lõppunkti, Barcelona kõrval. Seal imetlesime üht amfiteatrit ja (minu jaoks) maailma kõige maalilisemat randa: vahemeri, plaaz, promenaad, autotee, rongitee, kaljujärsak. Pildistasin hullunult nagu jaapani turist (minu puhul hullunult on 10 fotot).



Edasi läks meie tee kuurortisse sealsamas läheduses: koha nimi oli Salou ja see oli eeskätt hotelli pärast nii võetud. Hotell oli vana ja seal ei õnnestunudki mul kohaliku wifi kasutamine. Koht oli nii ülerahvastatud, et autoga otsiti parkimiskohta poolteist tundi ja lõpuks pargiti umbes RMK parklasse kuskil kuurorti serval. Pärast oli klaasivahel mingi parkla reklaam ja mingid onud olid meie auto õietolmuga üleni kollaseks valanud.

Lisaks oli õhtul pöörane zongleerija-nali, aga ma asjaosaliste kaitseks räägin seda ainult suulisel moel.



Siis lasti saluuti ja jätsin mõttes Hispaaniaga hüvasti. Hommikul tegin ostlemistuuri linnas ja edasi läks tee Barcelonasse. Peatusime ka ühes kaubanduskeskuses kust tõin sõpradele õlut ja siis lennujaama ja tagasi kodumaale, kus oli pakane ja sai kõneleda ka teiste inimestega peale perekonna.



See reis muutis minu suhtumist Hispaaniasse: see ei ole statistiline koht ja uudistes ei ole linnad enam anonüümsed. See tähendab, et reisimine on hea, vajalik ning et vähe on asju, mis sellisel määral ja suurema vaevata silmaringi laiendavad.

Ärkasin Toledos, sõin päris hea hommikusöögi, nägin veidi linnamüüri ja Madridi.

Madridis tegime kohustusliku ekslemise, vaatasime kuulsaid maale väga turvalises keskkonnas, kuhu läpakat hoiule andes tuli seda käivitada, et näidata, et ta röntgeni üle elas ja et ta ei sisalda üleni plahvatit.

Rubens, Velasquez... Nägin maiste ahvatluste aia täies suuruses ära, seega rist kirjas ja äge. Hieronymous Bosch? Aga tõtt öeldes oli härra kristust minu maitsele liialt palju. Tahan Flaami klassikuid näha vist pigem.

Mul õnnestus tabada suurepärane valge kass teisel korrusel, kui ta kahe rõdu vahelist tühemikku ületas. Hämmastav tabamus täpselt kahe rõdu vahel.



Lisaks nägin Kurja Ilma Kätteta Meest. Võimalik, et ta oli ka mittekuri Kuri Ilma Kätteta Mees-- igal juhul oli mul piinlik teda pildistada ja seega tema fotot siit ei tule.

Ja siis käisime vaatasime mingit suhtkoledat paleed väljas ja vaatasime ka kohalikku ostukeskust. Ostukeskus oli tore ja suur ja ostsin sealt ühe aniisi sisaldava kohaliku schnapsi.



Kentucky Fried Chicken on kah nüüd tesitud. Ostukeskuses oli üks tore mees, kes seisis leti taga ukseavas ja nokkis sõrmega oma hammast. Hammast nokkis ta ka siis kui poole tunni pärast samast letist möödusin. Hämmastav põhjalikkus, pole midagi öelda.

Nagu näete olen jõudnud sellesse faasi, kus arhitektuur ei võlu, vaid võluvad lihtsad inimesed ja nende elu. Surnud punkt on ületatud.

Ühtlasi sain siin Zaragosas paroolita wifide kasutamises kõvasti kogemust, sest siia blogima jõudmine oli paras seiklus. Taas olen vastutustundlik ja ei lae pilte.

Boonus

"Kuule, Ricardo! Meil on hambaravi jaoks reklaam teha."
"Tee palja naisega, Miguel!"
"Eiei, see on laste hambaravi ju."
"Kas sa oled tropp? Reklaamis on alati paljas naine!"