Irve

WM import: Error configuring parser.

See tähendab, et .AVI asemel peab olema .avi .

Revaler on hakkama saanud uue lauamänguga "Mees kes teadis ussisõnu". Mängijad kehastavad viimseid mets-eestlasi, kes häbi tundmata mööda muutuste küüsis vaevlevaid maid ringi laastavad. Nende sooviks pole enam vanamoodne elustiil — nüüd levivad nad rändtirtsudena üle maa, jättes maha vaid rüüstatud tühermaa. Tuleb põletada kirikuid, nottida munkasid ning raudmehi, koguda jõudu hiies ja allikal, hoida väärtuslikke öökullimune.

Käigukord jaguneb kaheks. Kõigepealt rändad ühe sammu mingisuguses suunas ja lahendad maabumisruudu ülesande. Edu korral laastad antud maatüki kõnnumaaks, ebaedu korral poetad maha öökullimuna (kui on ohtlik koht) ja putkad koju tagasi.

Käigu teine osa on rabamine: kui rabad midagi head, võtad selle varustuseks kaasa, kui midagi halba, üritad teda maha nottida või varvast visata. Lisaks võid saada kaardipakist ka maastikke, mida saab mängulauale maha poetada.

Ülesannete lahendamised ning võitlused lahenduvad 5 täringu veeretamisega, kus tuleb saada kuuetahuliselt mingi pildikombinatsioon kärpidest, vibudest, ussisõnadest, varesejalgadest, kilpidest või muhu mändadest. Veeretatut võib kaks korda ümber veeretada ja see on lõbus ja hasartne. Täringud on selle mängu teine väga äge detail: nad on omamaiselt armsad, puust ja olen kindel, et ideaalselt kohanduvad Lemmitu d6 süsteemile (mida mul ikka veel pole au olnud proovida).

Selle mängu üks tugevamaid külgi on see, et tegemist on mänguga, mis on loodud sillaks seltskondlike lauamängude ja Ägedate Lauamängude vahele. See on mäng, mille lihtsad reeglid on eurogamerlikult kohe õpitavad ja üsna intuitiivsed ning mille temaatika on paljudele tuttav ja kaartidele kirjutatud naljad raamatulugejatele kergesti mõistetavad. Usun, et ka kaardimänguformaat (kui võrrelda näiteks papitükilise formaadiga) toetab samuti seda tavamängija sildamist ägelauamängudega. See mäng on Eesti lauamängukultuuri arengu suhtes väga tugev samm edasi.

See sillafunktsioon töötab veidi ka Ussisõnade vastu. Nimelt on minule, kui ägelauamängudega harjunud inimesele reeglistik veidi lihtsakoeline ja mäng pakub liiga vähe taktikalisi kärukeeramisvõimalusi. Paranoia kaardimängu või Munchkinit mänginule on säärane käte kinnisidumine äärmiselt piirav ja piinarikas potentsiaali raiskamine. Päris Suusaretk ta õnneks ei ole.

Kuna käigu jooksul saab rännata vaid ühe maastiku, kipub tekkima situatsioone, kus üks mängijatest, kes on hea otsa peale saanud, rändab ja laastab mingisuguses väljaehitatud suunas ning teised astuvad kurvalt mööda tühermaad järgi. Olukord paraneb veidi, kui Meeme (kes telepordib sind kuhu iganes) välja tuleb ja paigutub 2 käigu kaugusele kodust — mõnikord ta välja ei tule ja mõnikord paneb mõni sigatsev mängija ta kaugemale kui 2 ruutu.

Kui tüütust mitte arvestada, on aina laienev tühermaa sinu kodu ümber äärmiselt kõnekas detail — olgu see siis iroonia või allegooria või lihtsalt reeglistiku eripära.

Minu jaoks oli ülipositiivne mängu detailikus — kaardipakis peaaegu puuduvad ühesuguse kujundusega kaardid. Tuleootel kirikud on kõik ise moodi ja koguni ise tekstidega: kõik esemed on paki piires unikaalsed ja temaatiliselt mängu sobivad. Pildid on muhedad ja hästi joonistatud. Norides on mõne kaardi sirge teerist selge kujunduslik otsetee.

Mäng arvustab end ise kõrge huumoriga, küllalt kõrge suhtluse ja küllalt kõrge õnnefaktoriga.

Algul arvasin, et kaartide teematekstide naljad, mis seda huumorit kannavad, kuluvad õige pea igavaks, kuid tegelikkuses pean ütlema, et iga kord kui oli võimalus "kirikule punast kukke katusele upitada", pakkus see kõigile haiglast kahjurõõmu ja kardan, et mitmed kaardid jäävad selles mõttes "tööle" ka tükiks ajaks.

Suhtlusega on nii ja naa: mängides seda mängu rollimängijate seltskonnas oli suhtlustase absoluutselt laes: mängijad kirjeldasid väga loovalt igasugu narratiive: etendasime dialooge ja leidsime lõbusaid seoseid maastike ja nendel leiduvate trehvamis-episoodidega. Samas olen surmkindel, et on lauamänguseltskondi, kes seda mängu täielikus vaikuses mängima hakkavad. Potentsiaal on, kuid seda ei ole kohustust rakendada.

Juhuse osas olen mängu enesehinnanguga täiesti nõus: juhus mängib rolli ja teeb seda edukalt.

Pean mainima kirikupõletamisi. Lauamäng on ülimalt kirikuvaenulik ja usun, et seda isegi sellisel määral, et vähemasti mingid kirikuringkonnad peavad vajalikuks sõna võtta. Müüginumbritele ja muidu mängu rahvateadvusse tõstmisel mõjub see ilmselt positiivselt ja usun, et tegemist on (lisaks siis maailmavaate propageerimisele) selge reklaamprovokatsiooniga. Õnneks on sedalaadi vägivald lõbus ja vähemasti meie seltksonnas tekkis kirikute ründamisel alati väike patune elevus — umbes nagu väiksest peast lasteaias ropendades.

Tähelepanekuna tundub mäng olema lihtsasti laienduv. Sellele saaks lisakaarte ja lisareegleid juurde luua: mina isiklikult näiteks tunnen puudust kärukeeramiskaartidest, sest see sobiks meie loomusega. Ühtlasi kujutan ette, et võiks töötada laiendus "Põhja Konn", kus kõik mängijad peavad kaartide lõppedes kuidagi suure hunniku ussisõnu välja veeretama või läbikukkudes suure raudmeeste hordiga rinda pistma. Midagi Arkham Horrori taolist.

Ühe selge ebakõlana jäi kummitama see, et Kivirähu ja Künnapi ussisõnade maailm ei ole päris üksmeelses kooskõlas. Kui Kivirähu eestlased elasid metsas, alustavad Künnapi kangelased mingist taluhoovist (ja see on ju esimene asi, mis lauale laotakse). Me oleme ju metslased -- meie koduks peaks olema hämar laas! Midagi jäi sel teemal veel silma, aga praegu ei mäleta öelda et mis täpselt! Intervjuust jäi mul meelde ka see, et Kivirähk ise polnud mängu mänginud. Sellest on mul siiralt kahju, sest ilmselt oleks tulemus tulnud veidi kooskõlalisem.

Tore detail on see, et lauamäng ei reeda juturaamatu saladusi (või kui teeb seda, siis minimaalselt). Plusspoolele jääb ka see, et mängule kulunud aeg oli meeldivalt konstantne ning ei veninud ülipikaks nagu paljude sarnaste mängude puhul juhtuda võib.

Proovisime mängida ka 6-kesi kaht kaardipakki kokku pannes. Andsime igaühele 3 öökullimuna (ja märgistasin oma paki rästikuhammustustega). Kannatas mängida, kuid transpordiaeg mööda tühermaid tõusis veidi. Seekord korjasime kodukaardi välja, kuid usun, et kahe kodukaardiga võiks mäng olla samuti üsna huvitav.

Kokkuvõtteks arvan, et Ussisõnade mäng on minu lauamänguriiulile (arvestades seal ees istuvaid mänge) väärtuslik lisandus. Kui armastate taktikalisi nuputamismänge ja malet, ärge Ussisõnu ostma tormake. Vaimukas ja lõbusas seltskonnas see mäng särab. Ühtlasi arvan, et Ussisõnad on Revaleri kindlasti seni õnnestunuim mäng.

4/5

Postitasin sama asja ka Dragoni foorumisse.

Karupojad

Lagi tuli alla ja valgeks läks saal,
Kolm väikest karupoega nüüd kinno ei saa.
Nad istuvad pargis ja kurb on neil meel,
sest surnust peast kinos ju käia on halb.

Maaler läheb mööda, tal kahju on neist,
ta võtab pea mõõdu siis kärmesti neilt.
Ta otsib neil kiivrid ja kätte toob pea,
Nüüd kiivritega kinos ju käia on hea.

Sõitsin eile sõbra autos ja sõimasin linnasüsteemi, kus ma olen sunnitud linna rahade eest valitsevat erakonda toetama ja sellest koorus üks õudsat laadi tähelepanek.

Enne tähelepanekut tahtsin jagada mõtet, et võiks end ühe lähivalda elama kirjutada ja valimiste ajaks Tallinna tõsta end aeg-ajalt.

Nii läheb mu raha ilusasti mujale ja saan siin ikka midagi öelda. Kui arvestatav hulk Tallinna kodanikke nii teeks oleks linnal raha vähem. Millest tulebki probleem, sest ilmselgelt propaganaeelarvet kahandama ei hakata ja pigem kannatavad teed ja muu infra.

Aga õudsa asja juurde tagasi. Sõber tõi välja selle, et Eestis on koledal kombel vedanud. Propagandaerakonnad ja vargad ei pääsenud võimu juurde kohe pärast iseseisvumist. Lätis said vargad pukki ja valikut polnud ja seetõttu on seal ka olukord suurusjärgu võrra hullem.

See Tallinna värk on Läti.

Natuke õudne.

Ärge mõistke plastikut hukka: Plastik on suure väega aine. Alguses oli see lödi ju igasugused taimed ja puusodi, mis maa-alla jäi ja õudsaks naftaks muundus. Siis tulid torudega mehed ja võlusid selle aine raudmasinate abil maapõuest välja. Siis tulid teised masinad ja kuumus ja masinad ja kuumus ja must lödi moondus kiiskavvalgeks tardunud täiuslikkuseks.

Iga plastikutüki sisse on salvestatud paljude erinevate aastate päikest ja taimi ja väikesi putukaid ja baktereid. Seepärast plastik põlebki.

Kui põlevat plastikut sisse nuusutada, on see sama väeline tunne kui nuusutada sisse viirukipulkade hõngu.

Samas on see kopsudele üsna ränk.

(Algselt kirjutatud blogi Asjadest kommentaariks.)

Arvutigraafika loengus oli vaja failid veebi panna. Ühe üliõpilase asjad ei avane ja too kurdab minu juures oma muret, et miks hinnatud pole, temal asjad kõik veebis üleval.

Kõrvalt lõikab vahele teine: "Kuule, sa ei saa neid niimoodi saata.. Ma tean.. Mina kirjutasin selle rakenduse."

PWND, nagu moodsas kõnepruugis kombeks öelda.

Hiljuti sattus üks tuttav rakenduse otsa, kus kasutajate paroole hoiti loetava tekstina (üldiselt halb plaan ja see läks ka muutmisele). Samas andis see võimaluse teha huvitavat paroolistatistikat selle kohta, et mida siis kasutada ei tohiks.

Kuna see on tundlik teema, tsenseerisin selged statistilised anomaaliad ja osad äratuntavalt temaatilised (noh, et kui lähed panka ja paned parooliks "pank" või "raha"). Piirjuhtumist jäi praegu nähtavale vaid "Tiiger": ka see võis olla ühe konkreetse kasutaja hullunud registreerimistuhin.

Ühe kommentaarina tahaksin lisada ka mõttevälgatuse, et mõnes mõttes on selle paroolinimekirja lugemine justkui sisevaade sadade naisterahvaste ajju. Näeme meid ümbritsevate preilide sisemonoloogide ühisosa -- seda lugeda on meeldiv ja rahustav.

Mõelgem, kui levinud paroolid sisaldaks sõnu nagu "kurbus", "pangalaen", "järjekord", "surmahirm", "kohtutäitur" või "küttepuud". Paroolide järgi on meie rahva naissugu optimistlik, loomalembene ja elujaatav!

 1. 123456
 2. [kasutusotstarbel põhinev]
 3. parool
 4. armastus
 5. [mehenimi]
 6. lilleke
 7. musike
 8. maasikas
 9. [wtf firmanimi]
10. kiisuke
11. rebane
12. Kallis
13. [kasutusotstarbel põhinev]
14. pisike
15. [anomaalia] <- üle kümne kasutaja teinud omale?
16. saladus
17. musirull
18. liblikas
19. sipsik
20. lammas
21. kassike
22. minaise
23. Tiiger
24. saaremaa
25. [mehenimi]

Esinemissageduse kohta on esimest parooli 50 ja viimast 10.

Kasuta ka: KeePass - Parooliseif Windowsile, et kasutaksid erinevaid paroole
Loe ka: Arvutikaitse.ee: Turvaline ja lihtne salasõna

Täiendus: Vastupidiselt lugejate arvamusele ei ole tegemist ilusalongi ega mingi naistespetsiifilise kohaga. Lisaks ei olnud postituses vist ilmne see, et tegemist on mingi konkreetse koha päris reaalse esinemissageduste edetabeliga 25 populaarsema parooli jaoks. Kõhe värk, ma ütlen.