Irve

Hoiatus: Potentsiaalselt huvitav ent väga infotehnoloogiline jutt.

Olukorras, kus tüdrukul on kasutada Linux on ainus viis Visual Basicu õppimiseks hetkel järgmine:
Linuxi all jookseb VMware Server ja VMWare Server Console. Need on siis kaks imelist programmi, millest esimene, server, mängib mingisugusele suvalisele operatsioonisüsteemile arvutit. Antud juhul näiteks lollitab ta Windowsile, et tegemist ongi täiesti Windowsi enda arvutiga. (Kusjuures: Selle Windowsi saime täiesti legaalselt seoses MSDN Academic Allicance nimelisele programmile.)

Selleks, et sellele Windowsile kuidagi ligi saada on seesama VMWare Server Console vajalik: lihtsalt ütled, millise masina küljes olevaid virtuaalseid arvuteid sa vaadata tahad, ning ühendad ennast külge. Näiteks oma masinas olevate asjade külge. Ühendumisel näeb siis olemasoleva akna pilti ja saab end antud masinasse ringi kondama panna. Pärast välja saamiseks vajutad CTRL+Alt korraga.

Selleks, et ma ei peaks ümber laua jooksma, kui tüdrukul mingi keeruline koht tuleb, tegin ma aga nii, et panin ka endale selle virtuaalse konsooli jooksma. Nüüd on nii, et kui ma tahan, saan teha ALT+Tab ja vaadata, et mis tal siis probleemiks on. Tore asi on see, et meil on mõlemal võimalik korraga kirjutada ja hiirega möllata. Ühesõnaga suhteliselt kergesti saab hävitada igast infot.

Ühtlasi saab luurata, et ta ikka oma asjadega tegeleks. Kohe lähengi kontrollima.

Tšau.

Midagi meie sõbraliku suurriigi Ameerika pardalt. Nimelt avastati seal mõni aeg tagasi, et kaduma on läinud nii neli aastat Valge Maja ühe vanemnõuniku Karl Rove'i e-maile. Kaduma just selles mõttes, et infotehnoloogid ja ülejäänud meeskond laiutab naeratades käsi ja tunnistab kasvõi piiblil: ei ole.

Ühendriikide laiatarbemeedia muidugi sellisest asjast ei kirjuta.

Spekuleeriti, et tegemist oli ühe mehega, kes USA ülemkohtus kõvasti rahvast lahti lasi, et Bushi meelsed kohtunikud pukki lükata. Või noh: eeldati, et seal on selle loo orgunni kõvasti. Seal sai näiteks sellist nalja, et küsitleti rahvasaadikute ees mingit tüüpi, kes vastas: "kahjuks ei mäleta", "kahjuks veab mu mälu mind praegu alt", "oih, mäletamisviperus", "vabandan et praegu ei mäleta". Naeratades lihtsalt valetas süsteemselt kogu valitute kogule.

Ühendriikide laiatarbemeedia muidugi sellisest asjast eriti ei kirjuta.

Asjadele tuli aga uus ja päris karm pööre suhteliselt hiljuti. Nimelt avastas bushivastase kampaania sait: georgebush.org (bushivastane sait), et osad kadunud e-mailidest olid koopiatena ka nende postkasti saadetud, väike kirjaviga. Kirjadest selgub, et kohtunike vallandamine ei ole põhjus, miks need e-mailid kaduma läksid. Põhjus on hoopis selles, et 2008 aastal tuleb suur hulk neegreid valimispäeval valima ja nad saavad teada, et nad ei saa hääletada. Nad on seda juba 2 korda valimispäeval teada saanud. Üle-eelmisel korral öeldi neile, et nad on kriminaalkorras karistatud ja seega ei saa hääletada, eelmisel korral oli mingi muu umbes sama veider põhjus. Igal juhul ei saa nad valida demokraate. Seekord siis tehti asi nimega "caging list" ning ameerika Õigluse Osakond on täis ustavaid agente, kes need nimekirjad valimispäeval ka kehtima panevad.

Rahva huvi tõttu pandi need e-mailid lisadena ilusasti ka ülesse. Kusjuures ongi vahelejäänud tüüpide reaktsioon vist midagi sellist, et neil on kavas kogu skandaali vaikides ignoreerida. Meie ei tea midagi, neegrid on toredad sellised olendid ja me ei teeks kunagi nii.

Õnneks ei huvita see ka meediat.

Taust: Rove E-Mail Sought by Congress May Be Missing
Artikkel: The Future of America Has Been Stolen
E-mailid: Dead Letter Office [georgewbush.org]

Herr Langi avaldus valitsejate kukutamise plaani kohta 9.ndal mail on selline mõnus strateegiline jutt, kuskil väiksemas seltskonnas räägitud jutt, mille pärast saab ümber lükata ja ära pehmendada. Samas tekitab see kodanikes sellist mõnusat ohustatuse fooni, et meil ikka hea meel on: "näe, valitsus ikkagi ei kukkunud, küll on ikka hea valitsus".

Meie propaganda peaks rahvusliku ühtsuse ja kogukonnatunde suurendamisele suunatum olema. Hirmutamine on jama: meil on tõsine puudus sellisest heast kokkukuuluvast riigitunnetusest. Samas, ka propaganda kohta saab kasutada väljendit: eelista eestimaist.

Säilitage rahu, ärge minge kaasa provokatsioonidega. Jaa nii edasi.

Täiendus: Arvestades, et siin laekus vastavasisuline märkus — ma praegu ei kritiseeri siin seda, et räägiti suurema operatsiooni plaanidest; mulle lihtsalt ei meeldi see viis, kuidas see värk meie jaoks praegu avalikustati.

Lisaks mul endal jooksid mõtted selles suunas, et: eeldame, et see kõik oligi juba ammu planeeritud. Kuidas oleks see situatsioon lahenenud, kui meie peaministriks oleks olnud Edgar Savisaar ja presidendiks Arnold Rüütel?

Päris rõve, mis?

Tahaksin kirjutada väga pikalt ja hardalt sellest, kuidas Douglas Adams suutis minu, kui noore ja mõjutatava organismi maailmanägemuse kihva keerata ja panna pähe mulle mõtteid, mis alles aastate pärast minu enda omadena tundudes mulle väga meeldima hakkasid; sellest, kuidas maailmas olemise ahvatlus on järgmine absurd, kes sind elutee ääres olevas juhusepõõsas varitseb, kuid paraku ei viitsiks teie seda lugeda ega mina seda kirjutada — piirdun vaid selle ühe ülemäära pika lause ning selle ühe lingiga, mis kõik need mõtted mulle pähe tõi.

Towel Day.

(Muide, on küll üks lause, ma päris mitu korda kontrollisin)

Kas märkasite, kuidas kohe pärast esimese venemeelsuskriitika vaibudes hakkasid lehed trükkima ülipõnevaid elukvaliteeti tõstvaid uudiseid, kuidas Savisaar tondilosse vaatama läheb, kuidas Edgar trammijuhti premeerib ning kuidas Tallinn Euroopa kõige intelligentsemaks linnaks saab.

Lisame siia otsa ka eilse Pöördumise nobelisti vabastamise nimel ning tekibki juba tunne, et meie pealinna juhib täiesti üllas pühak.

Need venelaste hääled, mis Keskerakond valimistel tänu oma hämamistaktikale võidab ei kaalu absoluutselt üles seda kahju, mida me siseriiklikul tasemel linnapea tegevusetuse tõttu aprilli lõpupäevadel kannatasime. See üks kord, kus oleks võinud kohe võtta korraliku seisukoha venemaalt organiseeritud rahutuste läbiviijate teemal oli see mees lihtsalt vait ja ajas üldsõnalist juttu.

Nüüd käib ja pärjab trammijuhte ja vaatab katkiseid maju. Tubli töö.

Lähed kaheks nädalaks Eestist ära, juhtuvad kohe järgmised asjad: õde teatab, et läheb mehele, ema vahetab töökoha, sõbranna vahetab töökoha, isa reorganiseerib oma töökorralduse poole kohaga teise kohta. Tundub nagu hoiaksin kogu oma pere- ja sõpruskonda kohutava paralüseeriva terror-hirmu all ja siis nagu tammi tagant tuleks kõik korraga välja.

Ärge kartke mind nii ullusti ja kui olen kuidagi irmus: lihtsalt mainige viisakalt.

Likvideerigem vanad võlad.


See Saksa tank sõitis mägedes miini otsa ja ei julenud teekonda jätkata.


See Saksa tank keeras nii aeglaselt ennast ringi, et teda oli mõtet ainult varitsuses kasutada.


Nii juhtub kui linttraktor veokile pojad teeb.


Arsenal konutab laagris ja proovib salamisi minema roostetada.


We're the airborne: we're meant to be surrounded!


Ameeriklaste eriti äpu tank, mille needitud kere võis granaadi või mõne kõvema konserviavajaga mulgustada.


Vana hea Sherman oma valatud kerega: üllataval kombel on ta üsna vaikne. Samas paraku väga kõrge torniga ning seega maastikul liiga hästi näha.


Suurepärane vahend sääskede ning Luftwaffe tõrjumiseks.


See on see salakaval trepp, mida iga nurga peal juurde tuli ja mis otsa lõppeda ei tahtnud.

Tänast filosoofiaveergu alustaks rubriigist "teadlased kardavad". Ükspäev kartsid nad Robotite mässu, mis toob mind mõnuasse ulmekujtelma. Kirjutasin selle jupp aega tagasi, aga mõni draft ununeb üles panna.

Esiteks robotite olemusest: inimkond on -- viimasel ajal on tal seda piinlik tunnistada -- orjanduslik. Võim tähendab orjasid: kui vaatad ringi oma Hiinas tehtud tehnikaimede peale, siis sa küll tead, aga ei taha endale tunnistada, et nad on tehtud orjade abil. Raha ja võim jagunevadki nii ümber, et järgi jäävad orjad ja seega on uuemal ajal olnud kombeks orjadele maksta palka ja pakkuda neile erinevat sorti lõbustusi.

Nüüd selle mõtte juurest robotite juurde. Robot on selline "õilis" ori. Tal ei ole tundeid ja seetõttu teeb ta oma ülesannet palju paremini kui näiteks masendunud õmblejatar oma miljoninda teksapaari juures. Ja seepärast on robotid väga olulised seadmed, kui inimkond end mingi ime läbi kunagi tööst vabastada peaks tahtma.

Nüüd robotite mässu teooria tuleb sellest, et kui robot hakkab ise otsustama ja tekib mõistlikul määral tehisintelligentsi. See on väga paljudele huvigruppidele ääretult ihaldusväärne saavutus, seega on tegemist aja küsimusega. Intelligentsest spämmirobotist ma praegu rääkima ei hakka, keskenduks nendele õigustele, mis on filosoofiast täiesti kaugel.

Orjal ei ole õigusi, seega pole ka robotil õigusi. Samas, kui me oleme humaansed, peame andma koos mõtlemisvõimega ka teatud hulga õigusi. Edasi on meil mõnus piiri tõmbamise ülesanne, et millal on masin intelligentne.

See õnneks on midagi filosoofidele.

Vahepealsele lebotus-vedelemisperioodile otsa tuli tore neljapäev mööda Belgiat. Esimeses järgus külastasime Dinanti linna. See linn on ehitatud kaljude vahele ühe jõe orus ja on seega suhteliselt kitsas ja soolikas. Üldiselt oleks tegemist olnud täiesti mõttetu linnaga, kui seal esiteks poleks leiutatud saksofoni kodaniku poolt kelle nimi oli Adolf Sax (Kelle vähetuntud vend oli nimega Laif).

Lisaks oli seal sild, kus Charles De Gaulle Esimeses Maailmasõjas haavata sai ja Trepp, mis viis neist kaljudest üles kindlusse. Treppi mööda minnes oli pidevalt tunne, et see ei saa absoluutselt otsa ja siis seda tuli igasuguste nurkade tagant aina juurde ja juurde. Igal juhul saime üles ja ekskursioonida vanas jõesilda valvanud lossis, kus oli igast põnevusi tehtud nagu teise maailmasõja kaevik ning viltune tuba ja eriti lõikavalt jäine tuul.

Päeva teise poole veetsime Antwerpenis, kus mulle reklaamiti meeletute hordide kaupa eriti ortodoksseid juute, kuid paraku oli ilm ja puhkepäev nad kõik tuppa varju ajanud ja lokke sirutama oli tulnud vaid üks äärepealt ortodoksne oma tütrekesega ning üks ilmselt mitte eriti ortodoksne voorimees-juut oma vankriga raekoja platsil.

Ühtlasi on Antwerpenis üks (minule seni silmajäänutest ägedaim) gooti kirik, mille tore omapära on see, et üks tema tornidest on pikk ja teine mitte eriti. See teine nimelt hakkas ehitamise käigus liiga hästi vajuma ja siis nad tegid sellise pooletoobise. Sisse me ei läinud, sest kohalik rahvas on rikas ja selle kiriku külastamise eest peab pappi köhima.

Küll aga käisime sees kahes väga toredas kõrtsus. Esimene neist võimaldas end rentslisse juua sõna otseses mõttes rentslis: keegi kavalpea oli otsustanud vana kanalisatsioonikäigustiku puhtaks nühkida ja haisust vabastada, selle küünlaid täis panna ning teha selline kohaliku õlle mekkimise koha. Kuna kohalik õlu on kange, möödus edasine Amsterdam jutukalt ning veidike õllesena.

Teine kõrts oli vist kõige ägedam kõrts maailmas, sest keegi teine (või see sama) kavalpea oli otsustanud teha kõrtsi "Üheteistkümnes käsk". Kujutage ette puust pühameeste kujukesi nagu nad kirikutes on, mõni raamatuga, mõni ilma, mõni ristil. Ja siis kujutage ette sellist õdusat kõrtsi, kus iga võimalik pind ja sein ja riiul on täis selliseid mõnusaid 4 aastase lapse pikkuseid apostlite ja pühakute ja jeesuste kujukesi. Ütleme, et väga tegija koht oli see.

Muuhulgas on Antwerpen teemantite keskus, aga kuna ma ei ole eriline teemantihuviline, räägin veel ühest asjast, mille huviline ma olen. Mulle nimelt meeldivad väga rongid (see on sellepärast, et mu isal olid mudelrongid ja ta ei lubanud mul nendega mängida ja siis mulle tunduvadki rongid sellised ihaldusväärsed ja ägedad) ja mis võiks olla mulle kaunim vaatepilt, kui katedraalidest kõrgem kaarjas rongijaam, mis tõenäoliselt juba viktoriaanliku ajastu käigus valmis tehti ning milles on rongid kolmel korrusel ja mis on tõeliselt kaunis altar selle mõnusa transpordivahendi ülistamiseks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Ja see ei ole nali, sest et mul oli päeva kordaminek juba päris enne Dinanti jõudmist.

Taustast niipalju, et ameeriklastel on Teise Maailmasõjaga üks lugu, mis neile ikka väga meeldib: nimelt Normandia dessant ning 101 langevarjurite diviis, millest on tehtud väga tore sari Band of Brothers, millest omakorda inspireerituna arvutimäng Call of Duty esimeses isikus nottimiseks ning ülalt strateegilisel tasandil Company of Heroes.

See tähendab, et mul on virtuaalseid Belgias võitlemise kogemusi ja nii oligi mõnus sõita mööda mägiteed, mida mööda härra Kindralleitnanti jutu järgi liikus onu Rommel kahel korral: sõja alguses, ning lõpus. Ühtlasi oli mul väike lootus külastada Foy küla, kus on väga mitu mõnusat virtuaallahingut peetud (etteulatuvalt: ühte Foyd me külastasime, aga too ei olnud "see" Foy, mida 101 suurtükitule all vallutama pidi.). Ja siis hakkas kukkuma igast üllatusi.

Kõigepealt nägin ma 101 airborne'i kiivris ja mundris seltskonda mingis külakeses kohaliku poe juures. Siis veidi edasi olid esiteks katkine Saksa tank paremal pool teed ja teiseks terve Saksa tank treileril koos halftrackiga vasakul pool teed.

Paremal pool, kus seisab Saksa Pantri karkass (mida rahvasuus ekslikult Tiigriks nimetatakse) oli selline lugu. Sakslaste tankid vurasid lõbusasti mööda teed, et edasi tungida. Järsku, teeristil, käis ilge pauk ning kolonni esimene tank sai kõvasti ühest kohalikust miinist pihta. Ohvitser, kes paugu peale tankist väljus kohtas tütarlast, kes paugu peale teeristil asuvast kohvikust väljus. Noorte pilgud kohtusid, neiu punastas veidi.

Saksa ohvitser naeratas, ning küsis, et kas siin on miine. Neiu oli küll häbelik, ent teatas: "Oi, ameeriklased on kogu selle tee ära mineerinud meil ju." Kolonn jäi omadega paigale ning nii juhtuski, et levima hakkasid jutud, kuidas väike tütarlaps teeristil väikese valega kogu suure sakslaste pealetungi peatas. See purukslastud tank aga jäigi sinna teeristile alles, kus ta seisab tänase päevani. Hiljem pandi selline silt ka juurde, mis räägib, et mis seal siis ikkagi juhtus.

Aga teisel pool teed oli selline asi, et kohalikud taaskehastajad olid igasugu toredat träna kokku vedanud ning veetsid Belgia riigipüha puhul lõbusasti mägedes aega. Lehvis hernesupi lõhn ning villised kimasid mäest üles ja alla. Mäe otsas aga oli Shermani nimeline tank, koos oma väikese sõbraga. Töökorras olev Shermani tank. Vaatasime eest ja takka ja oli ikka üks uhke riist küll. Ühesõnaga mul oli selline tore laps-kommipoes tunne, et näe, mida kõike võib lihtsalt ühel päeval Ardennides juhutrehvata.

See pisike sõber oli ka töökorras, aga too oli rohkem nagu selline huumoritank, mida sakslased granaatidega puruks oleks saanud teha.

Õhtu poole panen siia mõned pildid kah üles. Ühtlasi tahaks minna mõnda hiigelsurnuaeda, et tekiks teatud aukartus sõjapidamise ees.

Pariis kurnas kuidagi ära ja seega ei teinud me eriti midagi põnevat paar viimast päeva. Lebotasin niisama ja mängisin rongidega (püüdsin ehitada OpenTTD all mõnusaid raudeesõlmesid ja vaatasin kuidas nad koormusele vastu peavad).

Põhiprobleem on see, et ilm on suhteliselt heitlik ja kehv. Vihmasabinad, üksik päike ja 16 kraadi 26 asemel, mida lubati. Teen mõni teine päev nalja.

Homme lõbustuspark, ülehomme tuuritamine mööda riiki hea jutu saatel.

Võiks kõneleda kohalikest majadest ja mul on üks tore robotiartikkel pooleli, mida võiks viimistleda, aga kuidagi ei ole seda särtsu praegu sees.

Belgia ja Prantsusmaa piiril lagunevad piirirajatised. Läbisime nad umbes 70 kilomeetrise tunnikiirusega. Võimalik, et nende praegusel kujul säilitamine pakub prantslastele mingisugust turvatunnetust, et riik ei ole mingi hägune naabermaadega segunev lahmakas, vaid piiritleb ennast konkreetsemalt. Ühtlasi tegevat nad seal pistelisi kontrolle.



Pariisi jõudes oli mu esimene nali: "oh, vaatame kus need pikkade saiadega prantslased on!" Nali oli muidugi minu kulul, sest tänaval üks selline meile ka vastu jalutas. Mis puutub härrasmehesse triibulise särgi, vurrude ning baretiga: tema jäigi mul nägemata.

Meie hotell paiknes kohalikus Hiinalinnas. Rõõmsad asiaadid täitsid tänava kollaka rütmiliselt hüpleva naeratavate inimeste massiga. Neid oli palju ning neile oli võimalik ülevalt alla vaadata. Nad juhtisid meid metroosse, mis oli räpane, tõhus ning viis meid otse saare juurde, kus kõik see kord algas.

Kuna minu prantsuse keele õpetaja oli meile pariisi kaardi üksipulgi läbi seletanud, ei olnud mul orienteerumisega üldse probleeme. Ühtlasi tundsin esimest korda elus vajadust parema prantsuse keele järgi: kahtlustan, et kohalike inglise keeles kõnetamine on ilmselt võrdväärne eestlase vene keeles kõnetamisega.



Hullunud kujurite kirik mulle meeldis: eeskätt süvenesin ma portaali ornamentiliste detailide kõnekusse, võtke endale moment ja vaadake teiegi üle, kui ta siin all varsti tuleb. Ühtlasi tegin tiiru ning minus ärkas maniakaalne Jaapani fotograaf, kes kõik nähtu igaks-juhuks üles klõpsutab. Ma tean, et ta on minus allasurutult peidus ja tahab välja, aga seni on ta ilusti varjus püsind. Hiljem hoidsin end taas tagasi. Tore oli vaadata ka kõiki neid fotoaparaate, kes olid omale jaapanlased külge võtnud ja nad lennukiga kohale toonud. Oluliste objektide ümber oli kõikjal kilomeeter jaapanlasi, kes olid end sobivalt paigutanud kõikide uste lähedusse.



Edasi seiklesime mööda linna kuni mu alumised jäsemed saavutasid järgmised defektid: tallakaare valu, kannakõõluse venitus, valu põlves. Külastasime Louvre'i juures olevat parki, mille pinnakatteks oli keegi hull prantslane pannud helevalge liiva, mis tekitas mu silmapõhjadele korraliku valguskahjustuse. Siis jalutasime mööda Shaanzelliseed, mis hiljem osutus hoopis mingiks muuks tänavaks. Seal oli pariislastele karakteristlikke improviseeritud elamuid



Õhtul valgus Tai, Korea, Hiina ja Sushirestoranide neoon tänavale ja kutsus meid hotellist taas välja. Mõistsin, et hääbuv Euroopa kultuur annab teed asiaatide sajandile ning vaatasin seda hämarust ja tulesid ja seda olematut bareti ja vuntsiga meest, keda aasia kultuuri saabumine multifilmidesse ning karikatuuridesse on tõrjunud.

Pikad saiad on muide üsna maitsvad.

Bonus: Öökiv sfinks

Kuninganna aiad jätsime sinna kusiganes nad omadega klaasmajades ja tarandikes õilmitsevad. Sõitsime maakonnabussiga, siis trammiga, siis metrooga ja siis hakkasime kulutama kingataldu.

Esimene peatuspaik: pesuehtne gooti kirik. Mulle väga meeldivad gooti kirikud ja pean ütlema, et kohalikel on ses mõttes vedanud, et nad tõepoolest omavad siin korralikke gooti kirikuid. Isegi võlvid on sellised rahulikud ja mitte need hilisgooti võrgend-lill-rägastikvõlvid. Samuti on kohalike kirikute peale hullunud kivinikerdajaid vähem lastud, kui Prantsusmaal Selle Pariisi Kiriku peale.

Teine peatuspaik: Lõpmatu kaubanduskeskusega tänav, mis oli inimesi pilgeni täis ja kus ma pidin riidepoode vaatama. Maitea kuhu ma tüdruku pärast karistuseks vean, igastahes hoidsin lõuad (suhteliselt) koos, et hiljem oma rasketele kannatustele apelleerides talle uuesti loodusloomuuseumi mineraalikogu näidata või midagi sellist. Märkasin seal ka nii komput pluusi, et lihtsalt pidin selle nuntsaka omale ära ostma, issand kui mõnus on osta asju!

Khm.

Mida siis veel?

Jüri Lina ei julgeks siia linna ilmselt tulla, sest kõik kirikud on mingeid massoonlikke sümboleid täis omadega. Kuna keegi teist ei usuks, et tõendeid suurest vandenõust on siin igal sammul näha, pildistasin mõned ajaviiteks üles. Usun, et meid protsessi käigus ei jälitatud.


Üldiselt tundubki nii, et Eestlaste rassi suurim ülesanne on agnostitsismi Euroopasse viimine. Siin käivad osad inimesed nädala sees kirikus ja käivad päriselt pihil ja siinsed kirikuõpetajad ei saagi seega niisama jõudeelu elada, vaid peavad päriselt mitu korda päevas altari ees koogutamas käima.

Ahjaa, oleksingi peaaegu unustanud: siin on teile foto pissivat poissi pildistavatest turistidest.


Kohalikud õlled on kõik läbivas enamuses Saku Häbi tüüpi õlled. Miskipärast ka suhteliselt alates kuuest protsendist. Tänagem andekaid mehi, et nad 0,33ses pisikeses Buratino pudelis müügil on. Tegelikult leidsin ka paar normaalset õlut: ärge muretsege mu pärast väga.

Lähiajal rohkem ei postita, sest olen Pariisis ja sinna läpparit ei vea.

Bonus: Ilatsev lõvi (unustasin ennist foto panna, sry)

Täna valvasime baasi ning saatsime luurele uued saabunud nekrutid (need, kes mu lolli näoga läpaka tagasi tõid).

Saavutuste hulka kuulub Band of Brothersi neljas plaat. Selle tausta selgitamiseks: see sari on mul paar aastat olnud kavas ja kuskilt pole näppu juhtunud. Teleri puudumisel ei näinud ma seda ka ETVst. Ja siis ma saabun siia majja ning esimene asi, mis mulle videokuhjast vastu vaatab: 5 DVDd kirjaga Band of Brothers. Asusin seda silmadega neelama ja pean ütlema, et väga hea sari on ja vaatan seda igal vabal hetkel juurde.

Õhtul käisime ühes pargis: mina kui suur sala-taimestikusõber pean nüüd küll selle taimestikujutu maha panema. Belgias on palju tuttavaid taimi ja siis mõned omapärased, ent ääretult karakteristlikud asjad, mis kohaliku looduse ligitõmbavaks muudavad.

Esimene taim on midagi, mida te kõik näinud olete: luuderohi. Siin kasvab ta umbes nagu umbrohi ja on kohalike meelest ilmselt mingi suuremat sorti kõnts. Mida ta aga teeb: kasvab hardalt punasesse tellisesse; muudab hiigelkõrged puutüved rohelisteks sammasteks; roomab ja katab metsaalused. Ühesõnaga väga tore loom on.

Teine taim, mis mulle väga meeldib, on mingi puu, mis laotab oma lehed hästi horisontaalselt. Efekt on imeline: kohad, kus antud puud kasvavad on väga hämarad. Maapinnale jõuab nii vähe valgust, et seal ei olegi midagi muud peale antud taimede kõdunevate lehtede. Selliseid taimi tahaks kodumaalegi: samas kliima on meil selline, et kuused tuleks sealt varjust kohe välja ja kardetavasti kasvaks üle nende vihmavarjupuude ja lämmataks nad.

Vähematest avastustest on siin praegu ära õitsenud sirelid, õitsevad minu isiklikud lemmikud jasmiinid, siin on vaher, millel on kastanikujulised muglud. Pargis oli täna õhtul isegi väike tore bambustihnik ja linnupojad, mis muidugi taimestiku alla ei kvalifitseeru.

Niipalju siis minu latentsest metsavaimustusest. Homme läheme ehk kuninganna aedadesse luurele ja võimalik, et püüame toetada kohalikku majandust.

Täna sooritasime esimese luureretke Brüsseli südamesse. Et hajutada kahtlusi riietusime nagu turistid ning hankisime vähekonspiratiivse sinimustvalge vihmavarju. Meie drop-off punkt oli Brüsseli naaberlinna Tervureni trammipeatus, millest sõitsime metroojaama, kus olid juba näha esimesed neegrid ning Brüsseli kurikuulsad Ahvatlevad Vahvlid.

Liikusime ettevaatlikult ning võimalikult märkamatult jaamast välja maa peale. Paistab, et meid ei märgatud ning jõudsime vahejuhtumiteta külastada üht parki, kus oli muuseum ning marssiv pasunakoor vihmamärgade toolidega ümbritsetud väljakul. Püüdsime lähemale liikuda, kuid üks pasunameestest lõi mulle pasunaga vastu põlve ning sõjaväemundris kodanik tõkestas vahetult pärast seda mu tee Sõjamuuseumi.

Pagesime nii kiiresti kui väärikus lubas ning seejärel püüdsime kaarti vaatamata infiltreeruda kohalikku loodusloomuuseumi. See oli ilmselgelt viga, sest et eksisime natukeseks ära.

Pärast kaardi vaatamist sujus teekond palju paremini: keerasime otsa ringi ja marssisime ühte parki, kus tuvastasime maja, mis pidi olema õige koht. Paraku oli tegemist mingisuguse koolimajaga: eeldasime, et muuseum on meie eest kuskile lähedale varjule viidud ning otsustasime pargile ringi peale teha.

Strateegia oli edukas: leidsime muuseumi ning tegime seal salaja ülesvõtteid. Muuseumi jõudes selgus, et muuseumi direktor oli üsna äsja tapetud ning nad olid mõrvastseeni oma keldrisse näitusena üles pannud. Õnneks oli sealsamas parajasti ka kohtuekspertiisi näitus, kus oli võimalik kohe ka mõrvar selgitada, sest kõik vajalik oli õnneks olemas. Tuvastasin kohe kahtlusaluste seast vuntside ja habemega mehe, sest tal oli kõige kahtlasem nägu. Lisaks viitas ka kiuanalüüs võimalikule rüselusele oma tulevase ohvriga.

Pärast mõrva lahendamist jätkasime ülejäänud muuseumiga: sellest kirjutab minu kaaslane ilmselt pikemalt, kuid mina tahaksin ainult mainida järgmisi uusi tõdemusi:

* Mammut oli üsna suur loom ja tema hõimuga jahtimine võis olla tõsiselt meelierutav kogemus.
* Mammut mahuks sinivaala kõhtu püsti seisma
* On olemas loom, kes koosneb sõrmeküüntest

Pärast seda viimase fakti avastamist pagesin kohe alla tagasi ja vaatasin üle ulatusliku mineraalikogu. Minu kui vana kivististe ning püriidisõbra hing sai sellist kosutust, et vajasin ruttu värsket õhku (UV-fluorostseeruvate mineraalide sektsioon!!!) ning siirdusin otseteed Brüsseli raekoja platsile.

Mõistsime, et oleme läinud liiga kaugele ning et meid võidakse avastada, seetõttu eksisime kiiresti ära, läksime keskjaama, kaotasime hetkeks pea ja ostsime Ahvatlevat Vahvlit. Edasi kulgesime metrooga trammi lõpp-peatusse ning seejärel tagasi meie missiooni lõpp-punkti, kust maastikuauto meid tagasi baasi viis.

Luureretke võib lugeda edukaks. Ühtlasi saabus mu lolli näoga arvuti Tallinnast tagasi.

Tallinnas võite mult küsida hiiglasliku riistaga vahtra fotot (kohalikust taimestikust tuleb varsti ka pikem ülevaade).

Verine hägu minu silmade ümber hakkab hajuma, vererõhk on vaikselt normaliseerunud ning kõik märgid näitavad, et olen välismaal Brüsseli lähedal maal olevas hoones.

Kuidas ma niikaugele jõudsin?

Hästi ei mäleta, aga minu viimasest postitusest alates oli esimene märkimisväärne koht turvakontroll. Eemaldasin ettenägelikult oma vöö, võtsin kotist läpaka välja, võtmed, sussid, laadisin sisse jne. Jalutasin läbi: püksinööbid ei aktiveeri sensoreid. Korjasin oma kolinad kätte, zongleerisin edasi-tagasi oma paberitega ja siis panin ajama. Läpakas jäi lolli näoga järele vaatama.

Lendamine oli seekord vähem kruusasel teel, kui eelmine kord, maandumine samas järsem. Sealt veeti meid ruttu Brüsseli äärelinna, näidati väga mõnusat ketipoodi, millest suurem osa kuulus köögiviljadele, mida siis ka ohtralt varuti. Mina muidugi olin afektis kuni hetkeni, kui õnnestus kõik asjad ilusasti orgunnida nii, et ülehomme arvut mulle järele tuleb kui kõik hästi läheb.

Ühesõnaga ma annan teada, kui Flaamid midagi huvitavat teevad. Praegu nad ei ole maja ümber kogunema hakanud ega midagi ohtlikku tegema, aga mine sa tea.

Kohutav õnnetus ja häda juhtus eile keset viimast paranoiamängu, mis ma veel enne suure rauast linnu sisse minemist tegin. Nimelt kärssas sisse meie elektrikilp: õigemini otsustas mingi kaabel ilmselt kuidagi valesti tööle hakata ja tulemuseks oli ülelöökide jada kohe pärast keskmise faasi lülitit, mis omakorda kuumenes üle ja lülitas kogu korteri välja, sest miskipärast on meil "kõik-või-eimidagi" lahendus, mis faase puutub.

Jätkasime lõbusasti küünlavalgel, sealjuures püüdsid esivanemad mulle pidevalt keset mängu helistada ja aru pärida, et kuidas me siis ikka lendame, kas meil on reisikindlustus (nad tegelikult isegi tegid selle ära kah, mis oli tore). Mina teatasin rahustavalt, et kui midagi peaks juhtuma lennukiga, et siis "oli tore".

Igastahes veetsime kohutava öö kahvatu küünlavalguse saatel viimaseid asju pakkides. Maha -ja puudujäänud asjade hulka läks minu euroopas kehtiv tervisekindlustuskaart, mis ilmselt mingis liiga hästi väljamõeldud kohas oma aega ootas. Pimedas seda ei leidnud ja nii ma siis värisesin nende peaaegu kalmuküünalde valgel, et mis must siis saab: kas kiirabi üldse hakkab mu vaest põlenud ja juppeks läinud surnukeha üldse kokku lappima või jään sinna rusude keskele vedelema.

Ja teate, mis on kõige õudsam: mul on check-in tehtud ja see oli number 13 putkas. Istun siin praegu ja vaatan nende vaprate surmapõlgavate inimeste saba, kes turvaväravate vahelt läbi voolab ja nii pahaaimamatult naeratab justkui ei olekski neil kuidagipidi hirmus.

Sõbrad, tore oli.

"Põhiseaduslik õigus koguneda ja koosolekuid pidada kehtib tingimusel, et seda tehakse rahumeelselt. Paraku näitab viimaste päevade kogemus, et kogunemiste eesmärgiks on olnud vaenu õhutamine ning võõra vara hävitamine," ütles Küüt. - Delfi

Minule meenus siin kohal "V for Vendetta" hall politseibuss, mis öösel inimestega lastitult minema vuras. Tagauksel ilutses kiri: "For your protection."

Mõtlesin ükspäev, et Eestis kannataks osava käsitlemise korral luua korralik sisevaenlane ja siis kohe kõik õigused ilusti ära võtta. Noh: et "vene terroristid kavandavad X" ja et "vene terroristide Y hoiti ära" ja et "Võimud kinnitavad: Tallinna tänavatel on julge liikuda".

Seoses 9nda mai sündmustega varusime juba aegsasti lennukipiletid kaheks nädalaks maalt välja. Tagasi tuleme siis, kui taas Püha Eestimaa pinnal probleemideta vabariigi lippu lehvitada saab.

Kui esimene tagasilöök rahuliku tagaaias leboskelu ulma tuli siin jupikse aja eest juba ära, siis teine tuli alles täna. Selgus, et Euroopas ei pruugi olla püsiühendust.

Löök allapoole vööd: tahtsin lõputööd teha ja seda ongi ainus viis netis tuhnides teha. Ja mida teen ma siis, kui Eestis mõni server ei tööta enam nii, nagu ta algselt töötama pidi? Mida? Ah? Panen modemi kuskile külge vä? Modem on ajast ja arust ja sellega kõlbab keldris kapsaid vajutada ja pähkleid purustada.

Käin praegu närviliselt mööda tuba ja närin rahustuseks lauanurki ja kisun küüntega toolipolstrit lahti. Mis must saab? Kas ülehomme kaon täielikult maailma tuiksoonelt?

Püsige kanalil!

Triin just õmbles omale läpakakoti, mille disaini võib kokkuvõtvalt kirjeldada "tõmblukuga tussu". Oh neid nooruse vallatusi...

Monmountshire'i maakonna väikelinna Abergavenny hämarad räpased tänavad ei olnud mingisugused tavalised Walesi väikelinna tänavad. Juba aastaid tundus kohalikele, et mööda neid vastikuid kitsaid käänulisi asfaldiribasid nuuskiv tänavakoristusmasin oli linnavalitsuse kaval plaan tänavatele pori istutamiseks.
Tänavad olid küll paljude arvates tegelikult üks ilusamaid osi linnast, mille aiad meenutasid närtsinud lillede ja umbrohu väljanäitust põua ajal. Põuast aga ei teadnud kohalikud midagi, sest miskipärast oli pea iga teine päev halastamatult vihmane, seda hoolimata sünoptikute ning statistikute pingutustest.

Pea kogu Monmountshire'i politseivägi oli kogunenud ühe eriti käest läinud aia piirdepostide taha. Aed oli nii käest läinud, et väänkasvud näisid lämmatavat mitte ainult lilli ja puid, vaid ka kidurat umbrohtu ning iseennast. Aiapostid olid taimede all lookas ning viimseni pingul. Õnneks suutsid nad veel oma sisu tänavale valgumist takistada. Puude vahel lehvisid nahkhiired nagu sametmustad vahtralehed sügistuules. Tuul rebis politseinike peast mütse ja parukaid ning puges nende viledesse, pannes nad õrnalt laulma.

Kogu ümbruskond oli sisse piiratud ning kõik ootasid pealiku käsku. Snaiprid ümbritsevate majade ligastel katustel sihtisid oma infrapunalasereid akendele, olles valmis väga suurel kiirusel tina ümber paigutama. Pastor maja ees luges veel paar viimast ladinakeelset õnnistussõna ning andis jaoskonna kõige nooremale politseinikule, kes tõesti enam kedagi kamandada ei saanud, üle hõbedast krutsifiksi. Jalgade värinal astus noormees krigiseva aiavärava taha, kus terav puuoks ta mundrisse takerdus ning selle lõhki rebis. Järgmisel sammul koperdas noormees väänkasvu, ning kukkus näoli. Ometi jätkus tal südikust vaevaliselt ukseni roomata, ning end lingi najal üles uksekellani upitada. Teekonda ukseni kirjeldas ta hiljem kui kõige õudsamat veerandtundi oma elus.

Ukse ümber levis vänge väävlihais ning selle tagant ning alt: võib-olla isegi seest, tõusis sinakat karva suitsu. Politseinik võttis oma lahtikärisenud varruka ja ajas vere eemaldamise ülla plaani raames veristel põlvedel oleva muda laiali ning määris seda lõpuks natuke ka nina alla.

"Politsei, avage!" kostis hädine ninahääl, ning koputus, mis väljas ulguva tuulega vaevalt võistelda suutis.

Ometi tundus seesolija seda märkavat.

"Kuidas te julgete?!?" kriiskas ta. "Värdjad."
Helikopter lendas madalalt möirates üle maja ja mattis edasise enda alla.

Avanes uks ning sellest väljus välgukiirusel pahklik kepiots, mis hetkeks justkui ringi vaadates peatus ning järgmisel hetkel valusasti võimuesindajat rindu tabas. Üllatusest tardunud politseinik liigahtas alles siis, kui kepiots pärast hetkelist kadumist uuesti: seekord küll otsast kõverana, välja ilmus ning ta selili sikutas.

"Läks!" hüüdis pealik ruuporisse. Kostis vali kõmakas: midagi plahvatas otse ukse kõrval. Saabunud üllatusmomendi kasutasid ära eriüksuslased, kes aia nagu üks mees tänavale maha tõmbasid ning seejärel vastutulevate taimesoolikate vahel kahlates maja poole liikuma asusid. Tuleb tõdeda, et paljud neist majani ei jõudnud: küll aga tormasid väsinute peale üha uued ning uued ning nii liikus tume mass lõpuks majani ning kadus sellesse.

Peagi kanti majast välja lima ja kõntsaga kaetud kriiskav vanamoor, kes ümberringi vehkis ning igas ilmakaares needusi välja karjus. Eriüksuslased olid aga karastatud mehed, ning suutsid eidekese viimase ponnistustest hoolimata politseibussi kongi panna. Üks kandjatest koputas pärast ukse riivistamist ja kahekordset lukustamist kaks korda bussile ning juht vajutas gaasi.

Preili Angela kõrvalmajas hingas kergendatult. Kümme aastat kestnud põrgu oli nüüd tõesti läbi saamas.

Pilved linna kohal hakkasid hajuma, ning ühe umbrohus rapleva eriüksuslase kõrval paljastus esimene kevadine siniliilia. Koristusauto juht vaid ohkas ning lülitas auto mudalaotuselt koristamisele.

- Postimees: Vanamemm muutis naabite elu põrguks

Kuna Google mu vana konto kustutas (ei saanud enam vana parooliga kommenteerida) kadus lootus, et nad ühel hetkel loobuvad sunduslikust ülekolimisest.

Seega olen taas blogardite ridades tagasi. Esimese asjana postitan ma ühe ilgelt vana postituse, mille ma valmis kirjutasin, aga üles panna ei saanud