Irve

Kes ähvardab meie metsa põletada?

See oli kevadel, kui Nõmmel põles üks elumaja. Liikusin Mustamäele ja buss ei saanud enam edasi, sest tänavad olid kinni. Vaatasin kuidas lihtsalt ei saadud selle ühe põleva maja kustutamisega hakkama. Mul tekkis tunne, et meie praeguse suutlikkuse juures piisaks kolmest samaaegsest tulekahjust tipptunnil, et Tallinna tuletõrje ja ebasoodsa paiknevuse korral ka transport põlvili võtta.

Metsatulekahjud tekitasid siin hiljuti olukorra, kus linn oli sisuliselt mahapõlemise ootel. Õnneks ei juhtunud midagi. Kui pressist jooksis läbi teade kolmest kohast süttinud metsa kohta, tekkis minul tunne, et see on kas maniakk või teadlik kohaliku olukorra destabiliseerimine.

Saata riiginstantsidesse kiri, mille ainus eesmärk on seostada metsatulekahjud — olnud, käimasolevad ja tulevad — pronkssõduri teisaldamissooviga ja sealjuures sõnastuses, mis tekitab seda lugevas Eestlases sedavõrd intensiivset pronkssõduri teisaldamisega seosuvat viha. Tegemist saab olla ainult osava copywriteriga. Sellist kirja on vaja ainult nendele, kes soovivad, et kuju jääks ja et pronkssõduri teisaldamist sooviksid "mingid hullud". Seal sõduri juures ei ole politsei päris ilmaasjata.

Eestlane praegu tahaks väga kahe-kolme päeva jooksul uudist, et tuvastati provokatsioon (või keskkooliõpilane).

Imetlusväärselt osav käkk sellegipoolest.

Alustasin sõdimist larbi armujoogi vastu. Mainin siin, sest kesse ikka viitsib larbifoorumisse niisama ronida.

Leheneeger vahendas mõtlemapaneva kirjutise Kurtna kustutustöödest. Lugege läbi ja võtke omale väike mõtlemispaus loetu üle.

Mul on tunne, et heast tahtest tegutsemine on üks terve ühiskonna märke. Võimalik, et asi on inimestes, kellega end ümbritsenud olen, aga ma ei arva, et tegemist oleks üksiku üritajaga. Ma näen enda ümber inimesi, kes tegelevad spontaansete heategudega. Kuni nad viitsivad ja suudavad, saab maailm päästetud. Päriselt ka.

Tegin ühe mängu siin kevadel ja mõtlesin seda veidi avalikumalt demoda:
TLO: Välkkiirus.

Punkte saab iga lennusekundi ja iga narrimise eest ja minu oma rekord on 105. Kindlasti vaadake küsimärgi alt enne animatsioon ära.

Ühendriikide president lõi uue ülemaailmset turvalisustunnet ja side privaatsust suurendava pretsedendi.

Nimelt oli USAs suur skandaal teemal AOLi (suur netiteenuste pakkuja ühendriikides) andmesidekeskustesse paigaldatud salakuulamisseadmed, kus NSA oli ilma kohtuorderita kuulanud pealt praktiliselt kogu võrguliiklust. (Fiiber lasti läbi splitteri tüüpidele lugeda-analüüsida.) Tehti kisa ja lärmi ja koguni televisioonis ja isegi kohalik ajakirjandus otsustas seda nii kahe nädala pärast põgusalt mainida. Imekombel algatati uurimine Justiitsministeeriumi tasmel: OPR (Office of Professional Responsibility) soovis ligipääsu dokumentidele, et kes siis sellise räige jälitusühiskonda soodustava loa välja andis. Esimest korda selle toreda organisatsiooni 31 aasta pikkuses ajaloos ei antud asutuse töötajatele vajalikku turvataset.

Sisuliselt seadustati sellega ühendriikides kogu võrguliikluse ja telefonide kohtuorderita pealtkuulamine ülla Vaenlasega võitluse egiidi all. Meil on Vaenlane, ärgem varjakem midagi oma usaldusväärse ja absoluutselt meie huvide eest seisva riigi eest, eks? Huvitav kuidas meil ikka selle Rohelise liikumise e-mailindusega on? Ka kuskil splitter?

Jõin tühja kõhu peale lahustuvat kakaod, mis osutus siiski kohviks. Elektrijänes, elektrijänes, elektrijänes. Aaargh, kui vastik on olla.

Mida tegin eelmisel nädalal? Nädala esimese poole vedelesin lõuad laiali saaremaal ja ei teinud sisuliselt midagi peale ajutise ujumise ja üldise loiduse. Seda siis pärast Alice Imedemaal larpi, mis oli ilmselgelt palav, kurnav, aga ka meelelahutuslik.

Siis nädala teises pooles tegin veidi ettevalmistusi peoks, mis sisaldas siis asjade tõstmist nende õigetesse kohtadesse ja hoovi ehtimist, etenduse kirjutamist ja siis peo ajal põdemist, et nii vähe rahvast on ja et kas neil on ikka lõbus. Tundus muide, et oli küll lõbus ja täiesti kvaliteetne pidu oli ka sel aastal. Kahju ainult, et korraldajana sedavõrd vähe entusiasmi on selle ürituse suhtes. Kuidagi selline üritus-orja tunne on.

Võimalik, et rahva tungival soovil, nõudmisel ja muidu, tuleb korraldada veel ühed viimased Lustitalgud.

Teadjatele teadmiseks, et esimesed pildid on galeriisse jõudmas või jõudnud.

Sattusin oma lemmikajakirjas väga hardalt kaunile artiklile ühest üsna unikaalsest arvutimängust. Olles ise seda omal käel mänginud, seal ringi änginud ja autoriga samu asju mõelnud, arvan, et kes viitsib, võiks lugeda sellest, kuidas midagi lihtsat saab inspireerida midagi keerulist.

Footrpints in Moondust

Sain Renelt äraaetud tema extra-gadget-sistema arvutilaua. See oli nii hull asi, et nemad nimelt tahtsid sellest juba ammu lahti saada. Esmasena lõi mu pea uimaseks antud seadme konffimisvõimaluste hulk. Iga asja kokkupanekuks tuleb ta esmalt lahti võtta. Võimalusi oli nii kirjeldamatult palju ja mida rohkem kruvisid lahti võtsin, seda huvitavamaks asi läks. Kui kõik jupid minu ümber vedelesid, panin seadme oma näo järgi uuesti kokku tagasi, või midagi sinnapoole.

Ja siis ma mõistsin, miks kodanik Rene antud lauast vabaneda tahtnud oli. Tegemist on nimelt hullfunktsionaalse asjaga, mis näeb välja umbes sama hea, kui tsinktorudest kokkukeevitatud pesumodell: ükskõik, mis nurga alla peegli paned: kohe lööb inetus peegli kildudeks.

Viimases hädas tuleb alati kõige parem mõte. Nimelt õnnestus see laud tänu oma hüperkompaktsusele panna olemasoleva laua ja seina vahele sellisel kombel, et lauale enne mittemahtunud printer on nüüd ilusti laual radiaatori kohale tõstetud, minu kõrval on paberitele või läpakale lisatööpinda, monitor nihkus nii, et mul ei ole enam lauajalg põlve vastas, mõlemad arvutid on maast lahti tõstetud, nende all on kogu võrgundus teisel riiulil, ükski arvutijuhe ei ole põrandal (!) ja silm lihtsalt puhkab peal. Lisaks on uus laud nii hästi ära peidetud, et inetust pole üldse näha või õigemini on näha ainult see, et kuramuse äge laud on meil, tahaks endale ka.

Jess!

Laupäeval on Alice'i mäng.
Laupäeval on mul väga karvane kassikostüüm.
Laupäeval on kuni 34 kraadi sooja.

Palume korraldajatel osta mitu suurt kasti jääga, et loomad saaksid tasuta eluspüsimiseks jäävett ammutada.

Paar nädalat tagasi sain hästi positiivse avastusega hakkama ja praegu ütleb aju, et ma pole seda jaganud. Nimelt olen juba jupp aega Tallinna linna peal otsinud aniisiseemneid, aga mida ei ole, seda pole. Apteegitilli tee peaaegu oli õige, aga siiski mitte.

Ja nii astusingi ehku peale Liivalaia tänava ääres olevasse Piprapoodi.
1. "Kas teil aniisi on?"
2. "Kas te tahate seemnetena või purustatult?"
3. Profit

Üldse on tegemist ühe äraütlemata toreda poega, sest seal umbes kolmandik müüdavatest asjadest lõhnavad täpselt sedasi, et "ma ei teagi mis asi see on, aga kindlasti on tegemist huvitava asjaga". Minge kaema ja võtke omale täiesti uut ja huvitavat maitset kojugi kaasa.

Näe, ei läinud poolt päevagi, kui tuli ka mõistlikum kommentaar, et herr Rüütel on nõus ka kohtusse minema. Kahju natuke. Salapoeg oleks presidendile kõvasti juurde andnud.

Presidendi kantselei vastus on napp. «See jutt on vale!» kinnitas riigipea nõunik Eero Raun.

Umbes sama kostis ka Rahvaliidu esimees ning Rüütli presidendikampaania juht Villu Reiljan: «See on nii loll jutt, mida pole mõtet isegi kommenteerida!» - Postimees

Huvitav, kas "see" tähendas siis väidet Arnoldi salapoja kohta või siis kõneleja enda kaemust oma sõnade kohta? Sest mine sa tea: äkist on natuke ennatlik nii kiiresti väitma asuda, kui huvi säärase väite tõestamiseks on vastaspoolel nii tugev, et nad võivad selle ära teha.

"Ma ei olnud teadlik," on küll tore vastata tagantjärele, aga see tekitab kohe ka küsimuse, et kas kõik, mida pressiesindaja ei tea, on vale? Või kõik, mida ajakirjanikud mujalt kuulevad?

Mulle isiklikult mõte Arnoldi salapojast meeldib, nii nunnu.

Pärast seda, kui oled voodilt kiirabi poolt sinna jäetud kollased kummikindad prügikasti viinud ja seda siis niimoodi tühjalt vaatad on kuidagi selline spetsiifiliselt õnnetu tunne.

Ärge peljake, ta remonditakse ära. Äärepealt oleks koju lastud, aga eks ta ise kirjutab teile kui tagasi jõuab.

Kohtasin Aweroni ja Ivika ja Sarve üübersünnipäeval uut laulu, mis oli väga tore laulda. Tänud Ratkinile sissetoksimise eest. Kas keegi teab selle laululoo tausta?

Hüsteeria

Olen päris nõdrameelne,
vaimust haige, vaevatud.
Käes vist päevad surmaeelsed,
vaid hauda pole kaevatud.
Unes olen ringi käinud,
langetõbe põdenud.
Viirastusi, tonte näinud,
eluõudu tõdenud.

Refr.
Kel aru on normis, uni on hea,
kes paranoiast lugu ei pea,
neid haarab kord hüsteeria.
Hüsteeria, hüsteeria, hüsteeria!

Kaks uduõrna kirjut lehma
mind rindadega riivavad.
Tunnen püssirohu lehka.
Mind terroristid piiravad.
Mu määrdund särgi pikki käiseid
veel tõmmatakse koomale.
On hullumeel mu usk ja lootus,
mu musta elu päikene.

Refr.
Kel aru on normis...