Irve

Lähiajal pean paika panema magistriõppekava kahe aasta ulatuses, läbi mõtlema lõputöö, leidma kuidas töö ja kool kokku sobivad ja sealjuures säilitama terve mõistuse, mis tähendab siis, et töötan ja õpin selleks, et elada ja mitte vastupidi. Kui päev täitub meeletu hulga tegevustega, kaob perspektiivitunnetus käest ja see mõneti imeb. Samas ei üllata see ei mind ega kedagi teist. Jätkan natuke seostuvalt.

Muusikas olen tihti täheldanud, et on laule, millega ei samastu. Mõnede lauludega on see aja küsimus, on sündmusi ja olukordi, mis elusse toovad neid lisanöörikesi, millest tõmmates emotsioon või mõte liikuma hakkab. Rushi plaat "Test for Echo" on viimasel ajal juurikaid saanud.

Täna oli kvaliteetne päev. Aga tänal ei olnud moraali. Kas tänane moraal jäi homsetesse või eilsetesse?

Niisama jaman ja imetlen oma lauset ja mõtlen, et mida kõike sellest suudate välja lugeda. Aga tegelikult on see kontekstivaba grammatika mõningases riivavas semantilises võtmes. See eelmine on koos käimasolevaga juba iseenessetungiv kvaliteetmetasus.

Käisin koolis. Sain praktikume andma. Hea.

Käisin pitsal. Kaardiga ei saanud maksta. Läksime raha tooma. Hakati pitsat tegema. Usaldati. Maksin segaduse tõttu 100 raha vähem. Sõin head pitsat. Kahtlus tekkis. Rääkisin müüjaga eksitusest. Müüja lubas sulgemisel kontrollida. Kontrollis ja oli puudu. Maksin 100 raha ülekandega. Südametunnistuse hind.

Tegime Liisiga õppimiskavasid. Midagi koorub. Ootame reedeseid magistritunniplaane.

Suhtlesin Erieni laulikutega. Lisandub kaks liiget. Organiseerume.

Uni.

Erieni mäng oligi hea. Olin koos kahe teise hulluga ühes laulikute pundis, kes üldiselt tahtsid parimat, aga välja kukkus nagu alati. Mõelge, et Asterixi barde on 3. Üldiselt sain ennast välja elatud ja nüüd on kohe palju mõnusam olla.

Tegime ka väga populaarse etenduse, naised olla lausa nutnud. Naerust. Rahaga loobiti meid ka.

Need kaks päeva märgades tinarasketes ja jääkülmades pasteldes tasusid end kuhjaga.

Hakkan sügisel koolis praktikume andma. Mingi hetk oli meil Liisiga mõte, et akadeemilises mõttes oleks väga lahe koos mingi hetk tunde anda, et ühelt poolt julgem ja teiselt poolt lõbusam oleks. Nii vast lähebki.

Ja aine — Algoritmid ja andmestruktuurid — see oli mu esimene lemmikaine, millest tõesti palju kasu on olnud. Vaesed noored tudengid, mingid akadeemilised maniakid hakkavad neid õpetama.

Aga tänase päeva link oli mulle suur positiivne üllatus Nullsoft on mulle juba ammu silma jäänud väikese innovatiivse üritusena, mis küll praeguseks minevik on, aga nende programmid (no lisaks Winambile)...

Beep - võimaldab su masina jõudlust "tõsta" nii, et ta hakkab häälitsema nagu päris filmiarvuti. Soovitan soojalt subwooferi omanikele.
Safe Sex - Midagi neile, kes tahavad mugavalt salaja päevikut pidada vms. SHA-1 ei ole enam üleni turvaline, aga päevikupidamiseks ja igapäevakrüptograafiaks sobib rahulikult.

Mul on elu nii palju ja seega aega nii vähe, et selle logimiseks tuleks öötunde varastada.

Eile õhtul käisin kätrete initsiatiivil kaemas "9 laulu" nimelist filmi. Suhteliselt veider pornokas, sest pauside ajal sai mõelda ja mul õnnestub mingid väga veidrad filmid normaalseteks mõelda. Samas oli tegemist digikaameraga üles võetud asjaga ning seda oli näha, osad näitlejad olid aegajalt liiga silmnähtavalt pinges, lisaks pressitud dialoog. Aga võib-olla on tegemist sellise fenomenfilmiga, mis on halb, aga mis mõjub ja kas headus ongi eesmärk.

Ja täna oli Alfarühma teine voor, mis oli küll nelja probleemikütiga, aga see-eest intensiivsem ja tore. Viiest rühma peab ka testima, sest mul on tunne, et tegelikult on 4 väga optimaalne tähelepanujaotuse seisukohalt.

Kahju on sellest, et mul ei teki momenti neid kumbagi eelnevat lõiku laiendada ja huvitavamaks teha. Over&out

Larbihaldjatel oli idee esitada kamba peale ka üks laul. Tahtsime midagi tabavat, samas potentsiaalselt populaarset. Tundsin, et peaksin selle laulu kuidagi omastama.

Vaata mind ja mine endast välja.
Sind lummab see, mis sa näed.
Sest sellist meest, kes näeks nii hea välja,
ei kohta ju iga päev.

Mu sinisilmad, mu hõbehääl,
mu sädelev intellekt -
see on vaid mulje, see on fassaad,
see on vaid väline efekt.
- Villu Tamme, JMKE: "Õhtumaa viimased tunnid" - "Löga"

Uute sõnade moodustamise viisid: Uudissõna, liitsõna, tuletus, laen, tüpo. Minu viimase lemmiku kohta tuleb ka näide:
Mõnn

Jack postitas. Hea oli lugeda.

SLKOVV (Seoses lähenevate kohalike omavalitsuste valimistega) hakkan vaikselt poliitreklaame mõnitama, et end ja teid propaganda eest kaitsta ja mõjutada erinevates suundades. Peamiselt siis Tööpartei suunal, sest nad on nii ohutud, et keegi pole neile isegi nõus raha maksma. Lisaks kahtlustan, et seetõttu on sinna alles jäänud vaid maniakaalsed fanaatikud, kes ei varasta meie raha.

Tänaseks ohvriks on populaarne peksukott Keskerakond, keda kõik täiesti ebaõiglaselt tümitavad. Keskerakond läheb kohalike omavalitsuse valimistele loosungiga "Igaühe eest!". Minu meelest on juhtunud eksitus ning Keskerakonna algne ja ausam hüüdlause oli "Igaühe tagant!" Levitage meemi.

Ahjaa, Reformi ja Keskerakonna plakatikeelu (mis mulle väga meeldib, sest minuni jõuabki prakitliselt ainult Delfi bänner ja välireklaam) ignoorimine on tore vastuhakk ning hea näide sellest, et seadused on tähttäheliseks lähenemiseks, mitte põhimõtteliseks lähenemiseks, mis tehniliselt on õige, aga eetiliselt. Vabandust, ma rääkisin just eetikast seoses poliitikaga.

Keskmaa mängust siis ka paar sõna.

Mul on intuitiivsel tasemel kujunenud arvamus, et rollimängu üks madalamaid tasemeid on endale plastikkõrvade külgekleepimine et Tolkieni Keskmaa haljdaid mängida. Esiteks on kontrast kirjaniku poolt kirjeldatud olendite ja inimeste poolt väljamängitava vahel piisavalt radikaalne, et seda mitte teha, teiseks on Tolkieni maailmas mängimine iseenesest juba selline fantaasia piiramine ja end mingisse raamistikku surumine. Tean vist umbes kaht inimest, kes suudaksid pingutusega haldja olemust veidigi tabada ning üks neist ei ole larbil ja teise kohta midagi öelda oleks liigne blogimisausus, mida kavatsen vältida.

Haldjaroll on keeruline ka sotsiaalses mõttes — teravmeelne, lõbus ja ühtaegu nii sügav kui pealiskaudne haldjaiseloom ei ole eriti väljamängitav — samas on lihtne mängida välja haldjale omast kõrkust ja iseolemist. Ühesõnaga ole omaette ja sul on igav ja sa ei tohi olla labane. Kogu minu sotsiaalne funktsioon püstitub maitsekal labasusel niiet võite arvata kuivõrd ainsaks väljundiks muutunud iroonia oma laastustööd tegi. Meil oli seltskonnas ka üks noor maniakaaltolkienifänn, kelle ees oli suhteliselt piinlik misiganes valeteadmisi omada ja kellesuguste korraldatud kogu üritus võinuks olla, et see vähegi usutav oleks olnud.

Mis toob mind korralduse juurde. Mastaapide, toitlustuse ja halduse koha pealt ei ole midagi öelda. Samas on nagu kergelt väga piinlik, kui üks mängukorraldajatest on suhteliselt purjus ja õhtuses kõrtsis rollivälist juttu ajab. St korralduse poolelt sellist asja näha küll ei tahaks. Rollivälisus oli üldse harjumatu probleem — kõige esimene meie poolt kohatud tegelane toppis juba jutu sisse "oogee, muide siin on ..." Ühesõnaga sain kohe esimestel minutitel aru, et miks ma ei käi sellistel üritustel. Kogu meie seltskonna igavusest tingitud rollivälisuse juures — tekkis kohati tunne, et meil oleks olnud kordades lõbusam olles meie ise ja kuskil mujal looduses aega veetes — olime ilmselt ikkagi tunduvalt üle keskmise rollis, sest minul tõesti kadus paaril hetkel igasugune soov sellise ürituse raames üldse pingutadagi.

Oli paar säravamat momenti ka, aga üldiselt ütleks, et nii igav pole mul ühelgi mängul olnud ning puhtalt seetõttu, et mul oli suhtlust takistav (proovi sa olla samal ajal kõrk ja seltskondlik) ning motivatsioonipuudulik roll.

Teine asi see, et see mäng pani mind mõtlema, et tegelikult ongi siin koolkondade erinevus. Minule ei paku selline mäng mitte midagi, samas oli näha, et kostüümides joomine ja lobisemine ja sinna juurde käiv labastumine tundus paljudele üsna meele järgi olevat. Natuke sai ju isegi tehtud lahingut ja linnusevallutamist ja puha. Loo moraal on see, et mind ei ole võimalik veenda enam sellisele üritusele minema.

Järgmise nädala Erien vähemasti hoiab taset.

Räägitakse, et suurim tunnustus, mida üks mängujuht drägonimängu ajal mängijalt saada võib on see, et viimane mängu ajal valjusti norskama hakkab. Mõned ebaausamad mängujuhid on pannud selle saavutamiseks jookidesse rahusteid ja mida kõike veel, aga Coca-Cola peale — vat see on tase.

Aga ilus rahulik mäng oli...

Rubriigist "Tütarlapsed omavahel". Situatsioon siis see, et Keskmaa larp ja haldjad arutavad õhtust kokkusaamisplaani:

Ferus says: tänase kogunemise võiks lõikuspeoks nimetada
ferus says: :D
Iris says: mida siis lõikame?
ferus says: habet ja jalakarvu
Iris says: mul on lollide-küsimuste-päev, mulle tundub
Iris says: ok

Kujutan vist liiga elavalt ette, kuidas habetunud tüdrukud kokku saavad.

Logingi eilseid viimasel ajal. Veidi veidralt ilmselt ka. Eile oli haiguslik päev, sest leidsin tööl, et olen haige ja üldiselt mind aeti sealt seega suht kohe ära. Õhtul vedasin end siiski linna et Charlie Šoksivabrik ära vaadata.

Mul on selle filmiga pikaajaline suhe seoses Nethacki mängu kirjeldusega "candy bar" nimelisele objektile. Olin alati mõistatanud, et mida muud seal raamatus on. Mingi ettekujutuse sain, kuigi too konkreetne oli suhteliselt Burtoni poolne tõlgendus. Mina siin erinevalt Geast ütleks, et tegelikult oli tegemist väga ideaalfilmiga. Oli tehtud sellise mõnusa absurdsusvõtme ja lapselikkusega, aga see miskipärast ei häirinud. Vaatasin seda kui mingisugust mängu situatsioonidega. Kuigi pean ütlema, et Jacko paralleel tuli kohe algusest peale väga tugevasti sisse ja selles võtmes olid osad kaadrid suhteliselt valusad. Erootiline pinge Deppi ja Sarumani vahel oli ka üpris veider lahendus, aga noh — vaadake seda filmi.

Ja elu on lill. Ma loodan sellele.


(Vabandused Gea ees, ei kuulunud see väide temale)

Kunstiuudised mind reeglina eriti ei kõiguta, aga kui Viiralti "Põrgu" ära varastati, olin küll suhteliselt pahane omadega. Ühesõnaga tore, et pätt kätte saadi ja pilt tagasi kontrollitud keskkonnas on.

Kas ma mainisin, et ma põlgan haigusi? Mingi nagu kimbutaks. Olen teda täna korralikult teega peksnud, äkist on abi.

Eile sai pärast Keskmaa mängu haldjate (ma juba naeran ette end haldjana ette kujutades, aga see selleks) planeeritud kogunemist satutud suhteliselt planeerimatule samas kohas hakanud animaseeria "Family Guy" vaatamisele. Ristand Simpsonitest ja South Parkist ja värdjalikult koomiline. Peaks veel sattuma sellisele.

Sain täna ka RAID nimelist asja tekitatud, mis oli üllatavalt probleemivaba tegevus. Olen juba õppinud, et lihtsad asjad enamasti ei ole seda ning eeldasin halvimat.

Väike nädalavahetuspaus möödus kõigepealt lõuad laiali mittemidagi tehes, mis oli äraütlemata tore vaheldus aktiivpuhkusnädalavahedele. Esimene pool sellest vähemasti. Arvutitöö kodus tõi välja selle, et tahan oma proseventika välja vahetada, sest ta on mingi väga mitu korda suurema hinna eest ikkagi liiga lärmakas. Loodan Ordi tehnilise toe vastutulelikkusele, sest tean, et sama ventilaatori mudel tööl on ikka väga hääletu.

Teine pool puhkusest, mis algas laupäeva õhtuga, läks kuidagi seltskondlikumaks ja tuli standardne Kätre-ja-mina moodi üritus. Sai nalja ja üldhariv ka muidugi. Pikemas plaanis olen tänu sellistele üritustele näiteks tantsima julgenud hakata — olgem ausad, tantsimine on tegelikult natuke piinlikkust tekitav asi, vähemasti minu jaoks. Äkist-teen-midagi-valesti tüüpi piinlikkus.

Tegelikult oli väga tore moment, kus me arutasime üksteise mõju üksteisele ja et millised me oleme olnud ja mida me põeme jne. Täiesti üllatav kohati kui sarnased me kõik inimesed olema kipume.

Laupäev oli Oopsi drägon. Aprillist saadik pole ju olnud. Kõik kenasti töötas, oli fun, lugu läks edasi. Õigemini tagasi, sest meie seltskond sattus minu tinistamise tõttu tagasi teisele poole maailma ja see oli midagi sellist, mille peale meile ülesande andnud jumal kohale astus ja mõista andis, et tegeleb probleemiga, aga hetkel olge, kus olete. Käsuliinid vms.

Ja nüüd unne. Huvitav, kas mulle helistatakse või peaksin mina helistama?

Minu tegutsemisalgoritm vajab korrektuure. Mudel on midagi sellist, et kiires olukorras kus ei ole võimalik mingeid fakte üle kontrollida tuleb mingi otsus, mis tundub normaalne, aga tegelikkuses on arvestamata mingid lisaeeldused, mida välja ei mõelnud. Ilmselt on teguriks ka selline teatud hea mõtte vaimustus, mis paneb pigem tegutsema kui kaaluma, et kas on ikka hea mõte. Liiga palju loovust liiga vähese faktiteadmisega on halb kombinatsioon. Ma ei taha hakata selleks tsivilisatsiooni hukutavaks rähniks.

Lõin laua alla kummardades meelekohta mõnusa verevalumi. Klassikuid tsiteerides: "Võibolla jätkub."

Muundasin riisi söeks ja pudruks. Hakkab juba koomiliseks muutuma.

Lisandus läpaka tühik, mille muutsin ülitundlikuks, ning üks ventilaator, mille panin plärisema. Tahate tulen teie juurde ja puudutan ka teie elektroonikaseadmeid?

Ma olen nagu see mees Politseiakadeemiast.

Väga halb päev. Keegi Fucked-Up Crazy-Ass Weidro Engineer on teinud seadme, mida on võimalik karpi pandud pistikuadapteri abil õhkida ja sealjuures keegi dokumentalist on otsustanud antud funktsionaalsuse dokumenteerimata jätta. See või üks teine anomaalia, mida ma enam kontrollida ei saa.

Sellise nurka pasandanud kassi tunne. Tahad kõige paremat...

Käisin (kõigi kolme) Kätrega "Loomade farmi" vaatamas. Tahaks kuidagi mõistlikult kommenteerida. Minu jaoks oli tegemist karjega mööduvale rongile. Selgitan. Mõnes aspektis meenutas etendus Monty Pythoni Lendavat Tsirkust, kus üks kiire intensiivsus teise samasugusega asendub. Ei mingeid mõttepause, hetki — puhas ja tihe lauspommitamine allegooriakildude, reaalsuskõverpeeglite, saepuru, efektistseenide ja kummastusega. Tundus, et kõigil noortel ja lavastajal oli midagi öelda ja nad tegid seda. Tegid seda kiiresti, ühe korraga ja saavutasid efekti, millega minu kunagist kirjandit kommenteeriti: "Mõtteliselt ülekoormatud laused". Ise olin toda kirjandit ära andes äärmiselt rahul, sest iga lause kandis endas väga sügavat mõtet ja kirjand oli arvestatavakt pikk isegi. Pärast seda märkust sain omadega lõpuks aru, et mõtted tuleb teha hoopis loetavaks ja arusaadavaks, rookisin nad välja ja hakkasin üheks õpetaja lemmikkirjutajaks. Vaadates hargnes pea kohutaval kombel kõrvalmõtteid, mis lõpuni mõtlemata kuskile tühjusse kadusid, sest lavaline tegevus lükkas paratamatult uued harud peale. Üldiselt oli see tore ja iseloomustas sümbolina ilusti ühiskonda ja kõike muud, aga suts väsitav. Negatiivse poole pealt olid osad laulud väga halvasti jälgitavad. Positiivse poole pealt oli paar väga lahedat näitlejameisterlikkuse esitust (ja seda vist pea igaühele šanssi andes) ning väga tegijaid minidetaile taustal (verised eriüksuslased teatamas, et toimunud on koletu tegu ühiskonna vastu, lehma mälumine, hobuse lindid jne)

Ühesõnaga minge vaatama, kui saate veel, sest äkki hakkate mõtlema ja päästate maailma vms.

Pärast tormihoiatusi ja lehmasitauudiseid mõjusid ajakirjandusele uued tuuled nagu vihm põuast pragunevale maale. Sajad ajakirjanikud nihelesid elevusest oma toolidel — küll nüüd alles leib tuleb lauale ja lapsed saab katta — tööd on ju nädalateks ja kuudeks! Uurivad lausa pomisesid toimetuse nurgas midagi isekeskis ja tegid Delfile iga minut refresh'i ja kirusid, kui aeglaseks kõik on jäänud. Trükikojad asusid paberit ja tinti juurde tellima. Hapukurehooaeg oli läbi saamas.

Eile saadeti probleemikütid siis antud isendiga võitlema. Neil õnnestus isegi võidukas olla. Kohati noriks enda kallal, aga vähemasti ei olnud seekord pärast mängu saamatu mängujuhi tunnet. Või kui, siis ainult natuke. Hilja peale venis, seda küll. Probleemikütte premeeriti ka lisakloonidega — eks siis näis, kas jätavad briifingul kuuldu meelde ja kuidas vaenutsemine teistkordselt välja kukkuma hakkab.

Eile sai Awekas ja kohaletulnud rahvas ühe kõige parema senise mänguga maha. Mäng töötas ja lõõp oli tasemel. Episood.

Probleemiküttide seltskond on tapaboti abil hävitanud koridoriseina ning ukse (reeturit hävitades aegajalt juhtub). Kangelased pöörduvad tagasi ja seisavad silmitsi paari tankboti ning umbes 200 rohepistrikuga. Tekib pingeline vaikus. Probleemikütid ei oskagi seisukohta võtta. Möödub pingeline hetk, kuskil taamal kohendab üks rohepistrik end vaevumärgatavalt. Vaikuse katkestab Roobert-P-RST-2, kel on komme juhuslikel hetkedel röögatada. Viimseni närvipingest kägisevatel rohepistrike päästikuõhin on rohkem kui piisav kogu seltskonna aurustamiseks.

Missioonikokkuvõttes sündis uus pärl: "Tal ei olnud piisavalt entusiasmi." Seda siis tegelase kohta, kes millegagi silma ei paistnud.

Ja täna siis minu esimene Alfarühma mäng — mõtlesin teha seeriamängu, kus mõned mängijad on n.ö. püsimängijad ja osad vahetuvad, et tekitada eeskujulik kamp, kes teisi mängijaid paremateks programmeerib ja palju kogemust omab.

¤ muide hääldub lühikese röögatusena ja tähistab Paranoia lahingsituatsioonis olukorda, mille käigus ei ole võimalik kedagi rünnata.

Reedel panin Räpina poole leekima ja jõudsimegi ilusti mängu alguseks kohale. Mäng oli suhteliselt tegija — mul tekkis küll paar korda tunne, et kõigil ei ole fun, aga mul endal vähemasti oli. Minu roll oli siis mängida larbil meest, kes mängib meest, kelle ta sel eesmärgil tappis, ning kes mängib etenduses "Suveöö unenägu" (või selle dramatiseeringus) näitlejat, kes üritab etendust teha. Väga palju kihilisemaks ei saa vist minna ka. Tore oli näha mängu, kus kehaline kontakt kakluses oli lubatud, sest kõik suutsid probleemi hallata.

Siis tuli suve kõige mõnnam stseen pühapäeva hommikul päikses mööda järve täispuhutisel triivimisega seoses. Lihtsalt lill. Siis tuli vihm ja jalad said märjaks ja olid seda suhteliselt pühapäeva varaste hommikutundideni välja. Venna tossudes tekkinud keemiline reaktsioon oli sedavõrd räige, et tossud tõin tagasi hermeetiliselt suletud kilekotis. Sünnipäev oli tore, palju suhtlust ja palju mudimist. Jalutamist metsas nii üksi kui kaksi; laulsin valju häälega vihmavarju all Jääääre "Sood" ja olin muidu mõnna. Seekord väga ei joonudki. Tagasi sain autoga, kuhu unustasin oma jope, aga õnneks ei midagi olulist selle sisse.

Päris õhtu möödus Haapsalus Alice Cooperi osas. Ma üldiselt ei fänni selliseid suurüritusi, sest mass on suuresti nõme ja staaritsemine kuidagi ei mõju Eesti kontekstis veenvalt. Et Urijah Deep jättis parema mulje kui staar ise. Üldiselt oli üritus selline, et oleksin tahtnud Jackiga istuda kuskil ülevaatlikus kohas ja kommenteerida seda värki turundus ja imagoloogilisest ja muudest aspektidest, sest selles mõttes oli tegu väga tugeva analüüsipotentsiaaliga ikkagi. Pärast Haapsalus tavaline suurüritusjärgne ummik. Mul on juba teada see tee, kuidas linnast peaks kiiresti välja saama...

Nüüd tuleb paranoiamaraton kahepäevane.

Täna sooviksin (taaskord) tervitada Väikeste Juhuste Jumalat ning tema käsutuses olnud tegureid. Ses mõttes, et siin on kihte ristirästi laotud ja osavasti ära põimitud ja mida kõike veel. See on kõik mu peas, ma tean, aga sümboolika on see, mis loeb.

Ja muide — elu on lill.

Sai täna otsad suht ilusti kokku tõmmatud. Oli ka aeg.

Google ärritas mind täna esimest korda, pannes pildiga reklaami lehe allserva, milles reklaamib oma Google toolbar'i. Põhjus, miks see mind väga häirib, on see, et Google'i üks väga suuri boonuseid oli see, et ta on mõnus, mugav ja absoluutselt ei käi pinda ja seda taotluslikult. Vähemasti seni see ka nii oli. Börsilemineku tagasilöögid.

Vaene Kuuba. Üleeile seoses Evil Geniuse mängimisega (ja sealse valitseja maali pihtapanekut ja muid kurjuseväljendusi) mõtlesin, et Castro on valitsejana imelikult kaua pukis olnud. Täna siis võib ilmselt peatset kodusõda tervitama hakata. Loodame, et meie vetest kunagi naftat ei leita. Huvitav, kas Hiina läheb appi?

Peaks seisundiraportit tegema veidi. Reedel oli mul ärasõit Muhusse, kus sai töökaaslaste abiga aega veeta. Täiesti kvaliteetne aeg oli. Isegi kukk jäi elama ja värgid. Laupäev oli vihmane ja jahe, kuid see meid eriti ei heidutanud. Vaatasime Kuressaares presidendikorteezi, lossi ja grillisime rannas kiirgrilli abil. Hommikul tagasi, sest vormlemine toimus ja õhtused praamisabad imesid.

Täna oli tööl veidi keeruline päev, sest olin mõneti omapäi ja liiga palju hüsteerilist tormlemist-tõmblemist võttis mu veidi läbi. Ma pean läbi mõtlema, et kuidas sellist situatsiooni hallata tuleb, sest antud olukorras ma niisama ei haldu ja tekib selline teki ülepea tõmbamise koht, et ilgelt tahaks kuidagi lihtsalt ära kaduda ja oodata kuni olukord rahuneb. Lisaks sellele lõin omale autouksega kaks korda hullusti jala pihta. Täpselt sama mudeli järgi. Kolmandat korda väljusin autost väääga ettevaatlikult ja pääsesin kõigest ehmatusega. Jaagup, ära rahmelda. Kehtib globaalselt — selle peaks oma ajukoore siseküljele põletama kuidagi. Kiirsituatsioonis saab tegelikult aru, et minu intuitsioon on kõigest illusioon ja intuitiivselt tehtud asjad lähevad untsu.

Õhtul suhtlesin sõpradega, mõneti kiirkorras ja mõneti spontaanselt, aga üldjoontes lõppes päev paremini kui algas.

Aga üldiselt mõtlesin tagasiteel veidi suhtlusmudelite ja selle peale, et kuidas suhtlus on kuidagi kiirtoiduks kätte ära läinud. St suhelda tahaks, aga nii, et oleks mugav ja kiire ja toimub kuidagi punktide töö-kodu vahel või siis tekstifiltris ja mida mugavam, seda mõnusam ja... Aga ma mõtlesin üle. See on midagi ülepingutamise taolist.

Mul on praegu mingi veidra kirjutamisstiili periood vist.