Irve

Viskame Ühendriikidega koos Iraanile parem tuumaka ära ja peksame ülejäänud üllatunud kaltsupeade rõvedad habetunud lõustad sisse ja elagu uus maailmakord!

Tegelikult ma mõtlesin, et võiks teha suurejoonelise piketi, mis toetab Ühendriikide püüdlusi vastikule Iraani rahvale kaost ja hävingut kaela tuua. Plakatid "Nuke Iran", "Go Bush!", "Allah Sucks, USA Rocks!" ja nii edasi oleks ilmselgelt teretulnud.

Kas sina tahaksid tuumaholokausti oma õuele? Bush ka ei taha! Lisaks võtame rõvedatelt terroristidelt nende nafta ära, millega nad oma aktsioone rahastavad!

Mida me ootame? Tõesti?

Ühtlasi tahan tervitada meie riigi uut jälitusseaduse eelnõu, mis kohustab kõiki sidefirmasid salvestama Internetis külastatud lehtede aadresse! Kohe turvalisem olla!

x: "Meil on vaja võidukat sõda!"
y: "Võitleme korruptsiooniga!"
x: "Hea mõte, aga kuidas me siis ennast rahastame pärast?"
y: "Einoh, teeme nii, et otsime mingid fiktiivsemad põhjused -- näiteks ei lähe uurima kuidas detailplaneeringuid tehakse ja muud ehitusvärki ja kes ja kuipalju plakatite eest maksab -- võtaks midagi sellist väikest ja mõttetut ette, kus nagunii rahasid ei liigu."
x: "Hea mõte! Autoregistrikeskuses kunagi oli pistiseasju, eks? Võtame selle suure kisaga ette!"
y: "Just, ja siis võtame ette meditsiini, ma mäletan, et mul oli üks südameoperatsioon emal, mille eest oli tarvis kirurgile pärast veel juurde anda. Saavad raisad nüüd alles."
x: "Mingi üldsõnalise peaks kah panema, see meditsiini korruptsioon on juba väga hea, aga mingi selline lahe värk, et ..."
y: "Ma tean! Ma tean -- ründaks hoopis riigistruktuuridest väljaspoole! Korruptsioon erasektorites!"
x: "Tead, mees, sa oled täielik geenius. Paneme selle kohustusliku erakondade rahastamise värgi ka otsa, et oleks nagu veidi oma käisele kah tuhka raputatud ja: Tipptopp värk, ma ütlen! Lasen kohe pressiteate kirjutada."

Postimees - Uus korruptsioonivastane strateegia võtab luubi alla ARKi

Sildid: uudiste surnuaed

Viktor Siilatsi masendav jokkimine ei lasknud mu ajul öösel puhata ja ta mõtles probleemile täiesti lõbusa korrektse lahenduse välja, mille saaks ka ametnike tahtmise korral kiiresti süsteemist läbi lasta.

Mulle käib kohutavalt närvidele see, kui keegi inimene paneb kõigepealt sadama kinni ja siis ütleb, sisuliselt õigustuseks, et "see on vaeste inimeste sadam, nad maksavad ümbrikupalka". Kas see on mingi omakohus või? Haapsalu linnapea, kelle jaht Siilatsi sadamas uhkeldab ei saa kah muud öelda, kui et "väga kahetsusväärne, linna maine kannatab, aga näe, need vaesed lasevad laguneda, aga see tore poiss siin ikka ehitab ja puha". Mu meelest võiks siin eeskätt linnapea maine kahaneda. Tore on see, et Savisaare pehmed näpud on mingi Veeteede ametiga kooskõlastamata määruse välja käristanud, mis kõik selle ilusasti ära kah legaliseerib.

Aga mõõdaks äkist Siilatsile tema oma relvaga? Annaks sellele kinnipandud jahisadamale veidikene akvatooriumit lisaks? Kindlasti on võimalik mõõta välja selline nii kolme meetri laiune riba ajutiseks akvatooriumiks, kuhu Jahisadam saaks oma ajutised kaid välja lohistada ja omakorda Siilatsi sadama kinni panna!

Pealegi: Mis on üldse kai -- ametnikud võivad väga leebelt suhtuda igasugu toredatesse takistustesse, mis sinna ette ujutada saaks. Ühesõnaga kui üks takistab, on teisel täpselt sama puuga võimalik vastata. Lisaks ei saa tagumine sadam esimest sulgeda ilma iseenda sadamat sulgemata -- seega ei ole teistpidine juntimine võimalik.

Läksin kohe sellisesse vaimustusse oma mõttest, et joonistasin Haapsalu uue jahisadamate plaani kohe teile üles. Jõudu, ametnikud ja minister!



Pilt on pärit maa-ameti kodulehe infoteenuse alt.

Täiendus: Joonis on väga halb, ma tean. Pisike lilla jupp seal all on see kai, mis juurde ehitati ja siis see ülemine lilla sinise äärega jupp on siis see osa, mis tuleb Jahisadamale nende ujuvkai tegemiseks kätte anda. Teinekord olen JPG salvestamisel ettevaatlikum.

Kirjutan selle lubatud sipelgajutu siis teile kah ümber. Mingit hullu moraali siit ei tule, lihtsalt võib-olla on huvitav, et kuidas nad laia maa pealt huvitava kraami kokku korjavad.

Sipelgad on sellised pisikesed masinad, kes on suhteliselt idiootse käitumisega, mis sellest hoolimata päris arvestatavate tulemusteni viib. Mõistuse jaoks eriti neil sees ruumi ei ole, seega on käitumuslikult asjad kõik korda arenenud.

Sipelgakoloonia koordineerib ennast lõhnade (feromoonide) abil. Kui sipelgas hakkab kodunt minema, siis laseb ta enda järel (eeldusel, et ta on pigem luurajatüüp, kui toidukogujatüüp) iga natukese aja tagant suraka kust lõhnaga "kodu lõhn on imeline", et pärast koju tulles saaks mööda seda kulgeda rõõmsasti koduväravasse. Ringi liigub ta üsna juhuslikult, kuni jõuab toiduallikani. Siis võtab ta toidu hambusse ja hakkab sikutama. Kuna tal meeles ei ole, et kust kohast ta tuli, siis võtab ta üles omaenese kuse "kodu lõhn on imeline" lõhna.

Ja nii vantsides sirtsutab ta oma rajale teist eksklusiivset hõngu: "toit siinpool". Lõpuks jõuab ta pessa. Pesas on teistel sipelgatel, eriti toidukogujatüüpi sipelgatel, soov sellesama "toit siinpool" lõhna pidi liikuda. Sipelgad kiusatustele vastu ei pane ja nii nad lähevadki. Ise muidugi jätavad endast "kodu lõhn on imeline" lõhna maha.

Tagasitulles lõhnatavad nad omakorda "toit siinpool" ja nii tekivadki heade toiduallikate juurde sipelgarajad. Huvitav on sealjuures see, et kui mitu sipelgat suhteliselt üheaegselt leiavad mõnusa rotikorjuse, siis see, kelle rada oli kojutulles lühem, saab oma rajale varem tagasitulevad healõhnalised sipelgad ja seetõttu on tema rajale minejaid lõppkokkuvõttes rohkem -- tõhusam tee muutub primaarseks.

Lisaks on üks tore funkstionaalsus see, et kui üks sipelgas tarib mingisugust veidi ülejõu käivat asja, siis toitu otsivad sipelgad võtavad sellest kohe rõõmsasti kinni ja hakkavad tirima. Sealtpoolt, kut nad tulid -- enamasti on selleks sipelgapesa, mõnikord aga see pool, kus pesa puudub. Kuna sipelgapesa poolt tuleb rohkem sipelgaid, siis need teistpidisikutajad enamasti eriti ei sega ja toit jõuab ilusti baasi kokku.

Üldiselt on loodust suhteliselt tark kopeerida, sest et paljud sealsed protsessid on väga täiuseni ära lihvitud ja optimeeritud. Nii on näiteks tuvastatud, et liblika hüplev lend lõhna otsimisel on üks kõige tõhusamaid meetodeid lõhnaallika leidmiseks. Üldjoontes lendad tugevama lõhna poole, aga aegajalt paned juhuslikus suunas ajama veidikeseks -- nii ei jää mingisse äralendavasse pahvakusse pidama ja jõuad lõpuks ilusasti kohale -- vaadake kuidas sääsed teid otsivad enne kui te nad nahka pistate.

Selline väike lisateadmine sipelgatest. Järgmine postitus on selles seerias siis kokkuvõtlikum.

Skaip on täitsa maha koolnud. Isegi kui halli keerutaja pealt sisse õnnestub logida, on 7st miljonist korraga võrgus sees vaid tubli kolmandik, ehk siis 2.

Kui miski katkestus sellises süsteemis rohkem kui pool päeva aega võtab, on peab olema tegu mingi parandamatu skaleeruvusprobleemi või mingi süstemaatilise õudusega, mille parandamine tähendab paari kuud hullunud progemist või midagi sama hullu.

Nagu Homeri peas olev mutrivõtmega mees käsi laiutades: "I can't fix it."

Täiendus (18 aug kell 9:35): Misiganes tehti, tehti ära ja kasutajate arv on vaikselt 4 miljoni peale roninud. Iseenesest oleks kunagi huvitav teada, et mis siis sellises hajusvõrgus teha tuli.

Järgmine kord, kui ma pommiplahvatust lugedes mõtlen, et näe, Eesti terroristid on hakanud tegutsema, pean ma selle enne Venemaalt tulevat sellesisulist uudishäma bloogi üles panema.

Hirmus rahvas oleme. Või kui veel ei ole, siis varsti oleme kõik parajas hirmus.

Töötasime oma vestluses kõva hulga üht toredat netikoomiksit läbi, filtreeringu läbisid järgmised toredad suhteliselt humoorilised palad. Paari naersin kohe valjul häälel. Vabandan ka paari progemisnalja pärast.

http://xkcd.com/155/
http://xkcd.com/166/
http://xkcd.com/214/
http://xkcd.com/221/
http://xkcd.com/237/
http://xkcd.com/243/
http://xkcd.com/244/
http://xkcd.com/246/
http://xkcd.com/253/
http://xkcd.com/260/
http://xkcd.com/262/
http://xkcd.com/275/
http://xkcd.com/284/
http://xkcd.com/292/

Vihje: Kui tahate neid mõistlikult vaadata, siis klõpsige järjest keskmise nupuga need lingid lahti ja siis pange ükshaaval kinni.

Teine osa minu ülekuumenenud pseudoteaduslikust mõtiskelust siis eelmisele otsa.

Kui ma selle episoodi esimest korda edasi jutustasin (ehk siis kirjeldasin hästi pikalt kärbse tegutsemist) teatas minu esimene ohver mulle, et mul on ilmselgelt liiga palju aega. Arvestades, et ootasin ta kaineksmagamist, et jalgrattaga teele asuda, oli tal täiesti õigus. Kui te ei taha, et ma teie aega raiskan, siis jätke see vahepealne osa vahele ja lugege sissekande lõpust lihtsalt moraal läbi.

Nüüd kärbsest ja sellest, et miks just kärbes: sellel peojärgsel hommikul istusin ma mõnusas päikese poolt varjatud telgis ja mul oli õndsalt mõnus väsinud olla. Enesetunne oli reibas ja elu lill. Ainus häiriv faktor oli see, et miskipärast oli väga suur hulk kärbseid otsustanud, et mina olen just see, mida mööda tuleb ringi jalutada. Kes vähegi kärbseid teab, mõistab, et kärbsekõdi on üsna ebameeldiv ja kärbeste karistuseks tapmine on täiesti võimatu.

Sääskedega on teine lugu, nemad torkavad ja siis on nad lapikud kah. Kusjuures -- kui te kunagi proovinud ei ole, siis pistke teid lutsutada proovinud sääsk kättemaksuks pintslisse. Sääsel maitset ei ole, aga vähemasti olete seekord teie toiduahela tipus

Tagasi kärbeste juurde. Mõtlesin uurida, et kas nad tõesti ajavad oma londist ilamulli välja enne kui nad seda mulle käe peale panevad, või õigemini ma teadsin, et nad seda teevad, ma lihtsalt tahtsin ise näha et nii on. Kärbes muidugi seepeale keeldus ilatsemast ning hakkas enda tagumist jalapaari üksteise vastu hõõruma. Puhastab, mõtlesin ja jäin ilamulli ootama.

Kärbes lõpetas tagajalgade vastakuti hõõrumise ning hakkas tagajalgu hoopis tiibade pealt üle tõmbama (pühib õietolmu ja baktereid -- päris andekas, mõtlesin). Operatsiooni lõppedes hõõrus jällegi tagajalgu kokku. Siis tiibade alt läbi ja uuesti tagajalad kokku. Nagu selline pisike puhastamisrituaal, mis lõpeb puhastusvahendite puhastamisega, mõtlesin. Ilamulli ei olnud ja kärbes lendas teise kohta.

Olin natuke üllatunud, et kärbes enda haldamiseks on pidanud sellise veidra rituaali ära õppima, aga samas on tal tiivad väga õhukesed ja ilmselt siis on ajaloos puhas kärbes edukam kui must kärbes. Ilmselt puhastab ta ka esikäppasid, mõtlesin ja jäin oma teooria kinnituseks varitsema, unustades ilamulli täiesti ära.

Kärbes puhastab esimest jalapaari samuti kokku hõõrudes, seejärel käib ta nendega üle oma liitsilmadest ja seejärel hõõrub esijalad ilusti rituaalselt lõpetades kokku. Vajadusel kordab. Mõistlik igat pidi, mõtlesin, aga mis pagana moodi ta oma keskmise jalapaariga hakkama saab -- need ju keha all kuidagi kokku ei saa.

Tuli natuke oodata ja sai ka sellele küsimusele vastuse. Kärbes nimelt võtab oma esimese jalapaariga ühest keskmisest jalast kinni, sikutab selle oma näo juurde ja hõõrub ülevalt allapoole umbes nii nagu tütarlaps eemaldaks jalakarvadesse tugevasti kinni jäänud sukkasid (mitte, et ma midagi nii hirmsat kunagi näinud oleks). Ma ei olnud seda oodanud, see oli kuidagi ebameeldivalt lihtne, samas ei olnud minu nägemuses kärbes selliseks mõistlikuks tegevuseks nagu jala haaramine üldse võimeline olnud, ometi tegi ta selle hästi loogilise liigutuse. Loogiline oleks, et kärbes kasutas sel hetkel võimalust ja tegi eriti suure ilamulli ja luristas selle lonti tagasi, sest et ma olin juba oma mõttes ära.

Kogu see keeruline rituaal pani mind kärbsesse hoopis teisiti suhtuma. Unevajaduses mõistus on kõigile ideedele vastuvõtlikum ja nii tekkis mingisugune veider tunnetus, et kärbes kui selline on üks igavesti huvitav masin. Kui ma ehitaks roboti, siis ma pean ette nägema kõiki võimalikke situatsioone, mis minu robotit ohustama hakkavad. Kärbest ilmselt ohustab mustus ja seega on tal putuka aju arvestades üsna keeruline puhastusrituaal arenenud. Tekkis mõistmine, ma ei vaata kärbest vaadates mingit õnnetut tolmuimeja-robotit, mille disainist tootmiseni viimiseks on kulunud paar aastat -- see on kujuteldamatute aastamiljonite viimistlus, mis selle seerianumbrita eluka näol mulle vastu vaatab.

Siit ka moraal: Kõik, mis elab, on oma keskkonna poolt äärmise võimaliku täiuseni lihvitud. Kärbes on küll kole tüütu elukas, aga liigilise eksisteerimise seisukohalt on ta kindlasti edukam ja kohastuvam kui meie. Mul tekkis kärbse ja muu elusa sodi suhtes täiesti arvestatav aukartus puhtalt selle aja pärast, mille vältel disain püsinud on. Sel päeval ei tapnud ma enam ühtegi kärbest (kärbse tapmiseks on vaja arvestada, et ta tõuseb lendu ja avatud pihuga üle kärbse vehkida ja siis ta peos lödiks vajutada), vaid kiusasin veidi sipelgaid, kellest ma järgmisena rääkima hakkan.

Rohelise niidu veerel konutab päevinäinud talumaja. Mitte miski ei viita sellele, et just sellest majast viidi paari päeva eest ära alakaaluline poisslaps, keda 7 nädalat toas kinni hoiti. Kui me maja juurde jõuame ei ole kedagi kodus. Taluhoone on küll vana, kuid aknad on nii puhtad ja säravad, nende taga küütlevad kaunid hubased kardinad. Sisse piiluda me siiski ei tihka. Istume pilgeni liiva ja mänguasju täis liivakastiservale ja jääme pererahvast ootama.

Ei peagi kaua ootama, juba kostub meie kõrvu laste naeru ja helget laulu. Kes see laulab nii kaunisti? See on ju pereisa! Ja kui tugev ta on! Ühel käel kannab ta oma naervat naist, teisel käel oma mõlemat last, kummalgi suu kavalasti naerul ja silmad rõõmu täis. Saaks ometi koju!

No mis kurja säherdused toredad inimesed teha saaks! Juba tuleb ka pereisa meie juurde ja surub käppa -- käsi on tal tugev, soe ja töiselt mördine. Küsib, et kust kandi inimesed ja mida me tema hoovis niimoodi käed rüpes istume -- tööd on siin teha küll! Kui kuuleb, et ajakirjanikud, ta nägu tõsineb. Ütleb, et tal ajakirjanike vastu muidugi midagi pole, aga eks nad ühed muiduleivasööjad ole.

Samas rõõmustab ta kohe, sest talle tuleb meelde, et nüüd saab ilmarahvale ära näidata, mis koledat ebaõiglust valla hirmsad ametnikud talle teinud on. Ema on samal ajal lapsed tuppa viinud ja juba tunglevad nad õhinal liivakasti ümbruses -- vabalt ja õnnelikult ning määrivad üksteisele liiva pähe nagu lapsed ikka. Ema lööb uksel käsi kokku ja ei jõua ära imestada kuidas nad ikka nii toredad kompukesed on, endal käed pirukategemisest jahused.

Tuba on värve ja ilu täis. Vaasis lokkavad põllutaimed ning seinalt vaatab alla perepilt kõigi viie lapsega. Järsku tormavad tuppa lapsed: "Isa, isa, kuhu sa kadusid! Me ei julge üksi õues olla ilma sinuta." Isa muheleb ja lubab kohe õue tagasi tulla ning siis tõstab lapsed lihtsalt õlale, kus nad rahulikult naerdes tema juukseid sasima hakkavad: "On nad mul sellised, veidi arglikud."

Siis näidatakse meile tuba, kust julm sotsiaaltöötaja väidetavalt alakaalulise poisslapse leidnud oli. Mäherdune avarus ja ilu! Kõrge lagi on täis igasugu põnevaid nöörredeleid ja kiikesid; ust, mida sulgeda ei leia me kuskilt -- ukseavas ripuvad niinest ja sätendavatest helmestest ribad justkui uhkes muinasjutufilmis. Kuidas sellist ust üldse kinni panna saab, küsib isa meilt paljutähenduslikult. On ilmne, et oleme sattunud järjekordse eriti räpase ametnike vale otsa. Kas tõesti-tõesti on keegi kuskil valetanud?

Märkame, et ukse kohale on lapsed isa kukilt värviliste pliiatsitega tõdemuse sodinud: "Tuba täis rõõmu ja elu".

Uurime poisi alakaalulisuse kohta ja ka siin räägivad faktid vallaametnike väidetele vastu: "Pontsu oli pigem meil peres väike tögamisobjekt. Ma küll rääkisin lastele, et ei tohi sellise asja pärast kohe narrima hakata, kui keegi paks on: aga millal siis enne lapsed kedagi kuulanud on. Aga ma tõesti ei tea, mida neile ülikoolis sotsiaaltöö kohta üldse õpetatakse. Minu meelest oli mul laps ikka täitsa selline mõnus priske tümikas. Vaevu jaksasin teda ühe käega õlale võtta. Aga uksest mahtus ta mul ilusti läbi niiet selles küll asi ei olnud."

"Pirukad on valmis," kostub järsku köögist ja isa poetab juba õhus jooksvad lapsekesed maha, et nad kiiremini auravate hõrgutisteni jõuaksid. Tõtt öelda peaksime siin veidi koristama, ütleb isa, "mul pole südant siia kurba tuppa tulla olnud pärast seda ... päeva." Näeme nurgas eriti hügieenilise väljanägemisega pissipotti ja pärime, et kas see ongi too ametnike poolt kirjeldatud roojapang. Tõepoolest -- lillelõhnalise poti põhjas on kurblik kuivanud kakajunnike. Tuleb välja, et tegemist on nalja-kakaga, mida pilapoes müüakse ning et too oli kadunud poisslapse lemmiklelu. "Ta ikka poetas seda päris veidratesse kohtadesse, ükskord oli mul sussi sees ja ükskord oli supipotis," lisab isa ning ta häälest ei puudu uhkus oma poja väikeste krutskite üle, mis kindlasti talle tema noorpõlve meenutavad.

Me ei suuda enam selles kurvas ja õnnetus, ent sellest hoolimata õnnelikus ja lõbusas majas olla. Silmad täituvad pisaratega, embame pererahvast ja jätame hüvasti.

Väraval jälgib meid konstaabel oma puhmaskulmude ja tokerjate vurrudega nagu kull. Ta juhib meie tähelepanu, et oleme võõra valla territooriumil ja loetleb ette meie ülejäänud õigusrikkumised. Ühtlasi nõuab ta koledal kombel pistist, kui tahame elu ja tervise juures veel täna valla piirini pääseda. Maksame talle oma viimased rahad, mille ta oma rasvaste näppudega kurjakuulutavalt naerdes üle loeb.

Tagasiteel jääb meie kõrvu kummitama laste naer, ses kauges Sangaste talus. Kuivõrd palju kaunim võis see olla veel siis, kui kahe lapse asemel viis tükki majas olid? Võib-olla ei saa me seda kunagi teada.

Kas sellist Eestit me tahtsimegi! Ah? Kus, kurat, on õiglus?

Meie ei näljuta lapsi! Me ei piina neid! Andke meile meie lapsed tagasi! SL Õhtuleht

Sildid: uudiste surnuaed

Suvevaikuse katkestamiseks mõtlesin paari lähinädala jooksul kirjutada oma ülekuumenenud ajust paar sellist pseudoteaduslikku mõtiskelu välja.

Esimene neist tuli natuke ootamatult hetk tagasi robotiteooriat lugedes. Ma nimelt uurin praegu mitme roboti kooskäitumise kohta kirjutatud materjale ja teen neist midagi, mille juppe saab ehk magistritöösse üle kanda. Aga taustast teemasse.

Robotiparvede väljamõtlemisel nimelt näpatakse hästi palju elusa looduse poolt väljaeksperimenteeritud keerulisi käitumisi (ma ükspäev kirjutan teile kärbsest, et seda keerulisuse osa illustreerida) ja kavalaid nippe kuidas teha asju (ma ükspäev kirjutan teile sipelgast, et seda illustreerida).

Robotid kui potentsiaalselt keeruline tehis-süsteem annab igasuguseid mõtteid (see lause oli lihtsalt selleks, et sissejuhatada viimane sulgudes olev tekst, ehk siis ma ükspäev kirjutan teile sellest, et kuidas elu kui nähtus on huvitav).

Aga teemasse. Mäletan kui ma kunagi üritasin ette kujutada kuidas selle planeedi lojused siia tekkisid, siis järgmine kriitiline koht pärast DNA leiutamist oli see, et kuidas saab selline üherakuline pisike ümbruskonnast ühendeid endasse immitsev julla muutuda jullade kogumiks, kellel on kõikidel spetsiifiline funktsioon nagu see on kass või vanaema kõigi oma rakkudega. Kuidas läks bakter kehaks üle?

Ei tundu ju kuidagi loogiline see, et bakter ütleb naaberbakterile, et "jou, neeger, sina nüüd kasvata omale saba taha, et liikuda ja mina samal ajal otsin valgust ja juhin sind sinnapoole ja teie ülejäänud võtke ringi ja moodustage midagi suu taolist." Samas ümberringi vaadates on näha, et keegi bakter on kuskil sellise triki ära teinud ja sellega päris paraja jama (noh, kui hoolega ringi vaadata on tegemist ikkagi ühe paraja jamaga või mis?) tekitanud. Kuidas see spetsialiseerumine siis toimuda sai?

Üks artikkel siin räägib koopereeruvatest bioloogilistest süsteemidest ja siit tuleb ka vastus, mis minu eest jupp aega peitnud on. Asja idee on selles, et kui vanasti inimesed arvasid, et bakterid on lihtsalt sellised jullad, mis ümbruskonnast asju immitsevad; siis nüüd on nad välja selgitanud, et mõnikord immitsevad nad ise asju endast välja ümbruskonda kah. Bakterikolooniad kommunikeeruvad keemiliste signaalide abil, mis on täiesti hämmastavalt keerulised ja kohati suhteliselt altruistlikud. Mükobakterid näiteks ehitavad selliseid viljakeha moodi asju puhtalt keemiliste semaforide abil.

Ühel hetkel tekkis sellisele spetsialiseerumise juurde väike nipp. Nimelt on bakterikogumil kole kasulik oma struktuur kasvamisel ka säilitada ja seega tekitasid nad enda vahele tugevamad sidemed -- lihtsalt liimisid ennast kokku, et mingi võõras solk neile vahele egas sisse ei pääseks. Eduka konfiguratsiooni kordamiseks jäid paremini ellu need kogumid, kes suutsid end pigem ühtemoodi kasvatada kui täiesti juhuslikult ("näedsa, mul on ainult suud, aga ma ei saa siit kivi pealt enam vette"). Seda on suhteliselt lihtne teha öeldes järgmistele bakteritele, mis sa kasvatama hakkad, et teie hakake nüüd seda tüüpi asjadeks. Lillevars aegajalt arvab, et siin võiks nüüd punga teha ja leheks hakata näiteks.

Ühesõnaga on see, et meil keha on seemnerakk-bakteri ja munarakk-bakteri konspiratsiooni tulemus. Loo moraal on see, et me nimetame oma komponentjullasid rakkudeks ja seepärast tekkis mul bakter-rakk üleminekuga probleem.

Üks lõputäheldus siia juurde: paljudes keerulistes süsteemides on nii, et kui midagi ära abstraheerida ja nimi anda, siis kaob allpool olev ära. Ma ei käi ringi ja ei mõtle enndast kui suurest legoklotsitaolisest süldimassist, mis on skeleti külge riputatud, et ta laiali ei vajuks. Sama moodi ei näe ma molekule ja sama moodi ei saa ma aru, et kuidas need neetud närvirakud selle olemise tunnetuse tekitamiseks mul peas ja käes elektrit (või uuematel väidetel, helisignaale) omavahel vahetavad. Süsteem tundub terviklik ja komponendid kaovad ära. Sama kehtib ka inimese poolt tekitatud süsteemides nagu näiteks riik oma asutustega. Mingil hetkel tuleb abstraktsioon ja varjutab ära selle, mis tegelikult seespool toimub.

Oma mõtiskluse kokkuvõtteks tahan ma öelda ainult seda, et inimesel on olendina ikka kõvasti vedanud, et ta on võimeline aru saama et kuidas ja mismoodi ta toimib. Teisalt on süsteem ise ikka absoluutselt fantastiline, et lubab komponente, mis on sunnitud hakkama iseennast uurima, et mõista, kuidas nad tehtud on.