Irve

Pühapäev venis vaikselt esmaspäeva hommikusse. Aga vähemasti sain Oscarite jagamise ära vaadatud. Vaatasin Nelonenist, kus ei olnud pealelobisemist ja kus vahepeal reklaamide asemel näitas ilusti stuudioarutelu, mis oli täiesti mõnus. Hoidsin seekord kahele asjale pöialt. Esimene neist oli Incredibles, mis lihtsalt oli andekas animatsioon. Teine neist Eternal Sunshine of the Spotless mind - see film on mõjutanud mind otseselt seoses sellega, et mind natuke mõjutanud on, ning kaudselt seoses sellega, et minule olulisi inimesi mõjutanud. Filmid reeglina sellist asja teha ei suuda. Kokkuvõttes: tore, et Kaufmann lõpuks kätte sai selle, mida ta Malkovitchi ja Adaptationiga ei saanud.

Show oli seekord minu meelest veidi rahulikum, kui eelmistel aastatel, aga läks õnneks täiesti mitteigavalt ja kiiresti mööda. Head päevaund mulle ja head päeva teile.

Laupäev läks mõnusasti: kauplesin end Gea juurde kassipoegi väntsutama ja asi oli seda väärt. Mulle meeldivad kassid. Pärast tulid Genialistid ja Kätred ja pean ütlema, et heli oli parem kui Tartu kontserdil, minu meelest ka esinejate endi entusiasm ja et vastupidiselt ootustele ei esitanud nad kolmandat korda sama playlisti. Järgmine kord siis naistepäeval Tartus ja ma arvan, et siis on mul isu mõneks ajaks vist täis.

Tänase päeva veetsin Kärtsu juures kuhu hiljem kogunes ka ülejäänud komplekt. Ühtlasi sokutasin omale kaela ka modellirolli - neil on ka sel aastal kavas Supernoovale kandideerida. Mõneti mõnus oli vaadata kuidas kolm inimest sulle riideid teevad. Paistab, et rong on rööbastele tagasi jõudmas.

Parim, kuidas seda filmi kirjeldada on võimalik oleks: kirjeldamatult halb. Esimene Blade oli halb aga mõnusasti camp oma alt-üles võtete ja repliikidega, mis ei olnud stiilsed, aga olid tüübist "kui ma sheffi filmi teeks, siis ütleks kangelane nii". Blade II oli natuke vähem camp ja natuke parem kui esimene, sest mulle põhimõtteliselt meeldib palju verd ja ultraviolettkuulid ja võitlus sisemise loomaga jne. Aga see viimane. Kirjeldamatult halb. Selline poole seansi pealt lahkumise film. Varastage see film ja vaadake ise.

Minu eilse reaktsiooni Delfis käimisele võtab hästi kokku järgmine Userfriendly. Kas ma tõesti pean prefsidest window.open-i täiesti ära keelama? Loodetavasti on kohekohe saabuv Firefox 1.0.1 selle augu parandanud.

Täiendus: Firefox 1.0.1 on tõesti selle augu ära parandanud.

Hommik algas telefonikõnega ja sellele üsna peatselt järgnenud sõiduga paraadile. Paraad oli külm, aga pärast sai Rene ja Liisi juurde teele-saiakesele-karaskile, mis oli mõneti õdus viis Paranoiamängule sõitmiseks end ette valmistada. Mäng oli tasemel ja tekkis paar sellist tasemel naljasituatsiooni, mille peale tavasituatsioonis suht tulla tuleks. Ühtlasi süvenes visioon, et on väga palju häid ideid, mida ma peaks läbi mängima ja katsetama. Uus Paranoiakuulutus tuleb seega lähiajal üles lükata ja kalendris mingi päev ära reservida.

Lubasin kunagi selle sarja kohta sissekande teha. Raske on kuskilt alustada. Hästi hea sari on, seda esiteks. Kõige mõistlikum oleks seda sarja liigitada kosmosevesterniks, ma arvan. Sündmustik keerleb ühe Firefly tüüpi transpordialuse meeskonna ümber. Laevas on päris paras kamp erinevaid inimesi ja pean ütlema, et nende isiksused pluss nendevahelised suhted on täiesti muljetavaldaval moel läbi põimitud ja mängitud. Karakterite kirjeldamisele ma pikemalt aega ei hakka veetma, sest väga pikale läheks. Nad on kõik omamoodi lahedad, seda igastahes.

Üks asi, mille eest annaks kõvasti plusspunkte on vaakum. Nagu üldteada – vaakumis ei ole õhku, seega ei ole vaakumis ka heli. Firefly kosmosestseenid on vaikuses ja see meeldib mulle väga, sest praegu tuleb ainult Kosmoseodüsseia: 2001 meelde, kus – kui Beethooven välja arvata – kosmoses ulpival kaameral midagi kuulda ei ole.

Siis need repliigid: keegi on suutnud välja mõelda hunniku repliike, mida tahaks pliiats käes üles kirjutada, aga mis kontekstiväliselt vähe ütleksid. Loo moraal: vaadake kõik osad ära.

Neid ei ole isegi mitte palju, sest nagu kunagi läks toreda sarjaga "American Gothic", siis ka see sari ei saanud teleprogrammi koostajatelt kõige asjatundlikumat promo ega isegi mitte õiget esitusjärjekorda ja nii katkestatigi tootmine poole pealt ära. Positiivse külje pealt tuleb septembris välja film nimega Serenity. Loodan parimat.

Laupäeval Kolumbuses, Kätre täisdelegatsioon saab seekord taas kohal olema – pakkumis- ja nõudluskõvera vastu tuleb ju kuidagi austust välja näidata. Loodetavasti on playlist ikka sama, mis viimasel kahel üritusel. Kontseptsiooniliselt ju peaks olema. Et oleks midagi ajukoore siseküljele kõrvetada. Hüvastijätud esinemiskohtadega. Inimesed on ju samad.

Rõõm tehnoloogiavidinatest on mõnikord suhteliselt siiras. Sain omale siis sellise pildil näidatud vidina ja testin seda nüüd mõnda aega, et selgeks teha, kas on mõtet säherdusi kasutatud jullasid ka veidi suuremas koguses sisse importida. Esmamulje oli suht positiivne – kui aru sain, kuidas taustavalgus sisse lülitub ja kuidas programmiloogika üles ehitatud, hakkasin aru saama, et miks selliseid vidinaid ehitatakse. Arvutiga sünkimist tegi ka üsna valutult. Nüüd on vaja sellest ka aru saada, et kas sellest mulle mingit kasu ka on, et kalender ja tegemata asjade nimekiri pidevalt kaasas hakkab töllerdama.

V: Tuleb leida talle ühetoaline korter. Ei ole triviaalne ülesanne.

Tore Aweron tuli Hulkuri õhutusel mõttele, et peaks Vabariigi aastapäeva ühe toreda paranoiamänguga tähistama. Ajasin mängugrupi jalgele ja nüüd saame ühel pool lauda vahelduseks olla. Peaksin end varsti kokku võtma ja tegema ära ka need paar viimast mängu Dragon.ee all kokkuaetud paranoiagruppidele. Üks või kaks on jäänud ja paar suurepotentsiaalililst mängijat veel mängimata...

Pärast reedeõhtust olengut sõpradega kolisin laupäeva hommikul kümneks Call of Duty maratonile, mis kestis väikese 5-tunnise unepausiga kuni viieni täna õhtul. Uni on täiesti arvestatav, kui silm korra kinni lasta, siis näeb pisikesi veidi nurgelisi jooksvaid mehikesi ja heliribaks tankiroomikute krigin. Niipea vist uuesti ei ürita. Positiivse üllatusena avastasin, et kuigi ma läksin eesmärgiga olla kahuriliha, ei olnud teiste tase üldsegi nii palju parem, kui ootasin. Ühes toas istudes mingi ühise taktika läbiviimine ja plaanimine oli samuti täiesti arvestatavalt tore.

Ühtlasi sain ühe kõige hüsteerilisema naeru osaliseks, mis mul vist väga ammu olnud on. Kui natuke auastmeid koguda, siis saab mängija binokli, millega suurtükituld juhtida. Pärast paaritunnist lammutamist olid kõikidel binoklid käes ja siis otsustasime kõrvaltoarahvaga, et kutsume ürituse lõpetamiseks omale endale suurtükitule kaela. Kahtlustan, et sõnadest ei piisa kirjeldamaks kuivõrd koomiline oli kaheksa väga väärikas poosis sõdalase kokkusaamine basseini ääres, kõikidel linnuvaatlusbinoklid käes. Eriti koomiline oli just see, et kuigi vennad seisid üliasjalikult, oli tegelikkus see, et neil on seal kuskil peas maailma kõige totram mõte. Kuna mängumootoris oli implementeeritud ka suvalise käes oleva relvaga peksmine, siis tegime ka ühe raundi peaaegu sama hüsteerilist lahingut, kus ainsaks lubatud relvaks oli äsamine binokliga.

Võtsin kuvalda. Läheb lammutamiseks. Ai.

Jutustati ka teine: see ka juhtus päriselt. Pereema vaatab televiisorist saadet, ilgelt põnev saade on, katkeb reklaamipausiga. Hakatakse rääkima pesupulbrist ja näidatakse ilusat autot. Pereema võtab laualt telefoni ja vajutab nuppe: "Mis toimub? Need kanalid ei lähe edasi!"

See lugu juhtus päriselt. Asjaosaliste ja edasilobisejate kaitsmiseks on muudetud nimed ja kohad.

Vaikne rahulik kontor. Ülemus on maapiirkonda ära sõitnud, et raielanki üle kontrollida ja kontorirahvas tunneb end rahulikult ja vabalt nagu kontorirahvas ülemuse äraolekul ikka tunneb. Heliseb sekretäri mobiil – ülemus helistab. Võtab siis kõne vastu: "Hallo, jõudsin just metsa vahele siin. Ma olen vist oma mobla ära kaotanud, äkki jäi kontorisse laua peale?"

Nii nähtamatuks on nad muutunud.

Käisime täna Kooli üle vaatamas ja inimestega rääkimas. Lahedalt lahke ja vastutulelik rahvas, kui kord turvatöötajate-valvelaudurite kadalipp läbitud on. Huvijuht oli vist vana hipi ja majandusjuhataja samuti selline lahke tädike. Positiivne värk. Nüüd on vaja kuskilt veel 50 mängijat leida.

Pärast käisime Tehases ja tegelesin natuke Gregiku käimajoostud Internetis arvuti käimajooksutamisega. Ühtlasi nägin palju poolsurnud arvuteid, mida Madisega lahates käima üritasime saada. Lõpuks pidime ikkagi alla vanduma ja selle ainsa töötava masina võrgu testimiseks naabertoas üles panema. Tehases on Internet. Need olid siis teistele tehtud asjad.

Endale sain ma laenuks Hobbi Kaheksanda hommikul, tunnustavate sõnadega: "Issand, sul on jälle need jubedad vuntsid!" Maale vetsu tahtsin juba ammu tsiviilkaitseplakatit, mille Tehasest sai valida.

Ühtlasi sain kätte ka IBM PC XT (st esimese personaalarvuti) originaalklaviatuuri. See on selline klaviatuur, mis vajutades klõpsib, kui nupp alla läheb ja on seega suhteliselt ideaalne asi. Ehitatud nagu tank - raske, töökindel ja tõhus. Ainus jama oli selles, et paraku selgus, et tänapäeva arvutis selline klaver ei tööta. Mingi teema sellega, et IBM muutis klaviatuuriliidest seoses PC XT/AT turuletoomisega. Ühesõnaga mul on vaja veidi uuemat mudelit. Ma pean kuskilt klõpsklaveri töötava versiooni välja ajama – see on lihtsalt nii mõnus. Mudel M on seega järgmine eesmärk. Kui keegi mingis vanaraualaos või kolikambris sellise klaviatuuri ära tundma peaks, olen nõus selle mõistliku summaga ära ostma. Väljamaalt ma seda tellida ei taha – need uuemad on kergemad ja pahamad, kui nüüd interneti teamuspagasit usaldada.

Eelmisest kindapaarist sain üleelmine kord Tartus käies lahti, kui nad mul süles istusid ja autost väljusin bensiinijaamas. Arvan vähemasti, et nii läks. Üks kinnas jäi alles ka.

Nüüd uuest, täiesti tutikast kindapaarist jäin esimesel kandmisel nii ilma, et kas bussis jäi üks sülle, või pudenes see taskust välja. Pean omale vist need kohutavalt rõlged läbi-varruka nööride otsas olevad kindad hankima. Huvitav, mis ma täna linnas kaotan?

Üks Minutist näpatud link: Et sõda ei oleks teile ainut statistika, siis vaadake natuke väljamaa sõdurite tehtud pilte oma igapäevaelust: sõbrad, masinad, maalilised päikeseloojangud, tühjad paleed, ja inimeste tükid. Teha te midagi ei saa, aga sellist õigustatud sõjavastast pahameelt saate küll. Ikka hea tunne on, et ka meie sõdurid on Iraaki saadetud ja seal meie õilsa liitlasega koos vabadust ja demokraatiat kaitsevad. Loodan, et keegi Eestist lähiajal naftat ei leia.

Tahtsin ISICut pikendama minna. "Täna kahjuks veel ei saa, palun tulge homme." Mul on kooli ja tagasi kaks tundi sõitmist.

S-päev möödus asjalikkuse tähe all ja suhteliselt passiivrežiimil õnnitluste osas. Mu sõbrad üldiselt peaksid teadma, kes nad on ja seda, et nad mulle korda lähevad. Ei ole nagu eriti vajadust seda neile kuidagi meelde tuletada. Aga noh, eks tähelepanu on ka teretulnud ja tänan tähelepanu eest.

Ma kunagi mängisin mõttega, et mõned kvantteooriast tulenevad asjad nagu näiteks kvantteleportatsioon, kus infot on võimalik hetkeliselt ühest kohast teise saada, tulenevad sellest, et füüsika lubab protsesse, mis kulgevad ajaliselt meie eksistentsiga vastupidises suunas. Aja suund on ju meie jaoks üht pidi, aga miks mitte ei võiks mingid asjad ajas tagurpidi lainetada.

Täna sattus kaldkriipspunktis silme ette viide väga sarnase järeldusega artiklile. Artikkel on piisavalt uskumatu, et see kellegi jaburaks naljaks tituleerida, aga paraku tegleb asjaga Princeton ja tegemist ei ole üldse juhuslike ja eraldatud tulemustega. Teemaks on see, et maailmas on laborites hunnik juhuarvude generaatoreid, mis genereerivad järjest ühtesid ja nulle. Discovery mingi saade kunagi rääkis, et inimesed suutsid sarnaseid mõttega soovitud suunas mõjutada ja täiesti korratavalt (matemaatiliselt on ju võimalik eristada kõrvalekalded statistilisest juhuslikkusest pikema katseteseeriaga). Maailma vapustavate või inimmõtteid halvavate sündmuste puhul hakkavad need juhuarvugeneraatorid genereerima rohkem ühtesid. Veelgi jaburam, et seda ajaliselt natuke varem, kui sündmused ise aset leiavad. 11 september ja seekord tsunami.

Nüüd peaksin kaardipaki peal punase-musta äraarvamisega oma eeltaju treenima hakkama.

Käisin Tartus. Kuna ISIC pikendamata, siis oli rong mitte just kõige soodsam. Aga see oli ürituse suht ainus nõrgem külg. Genikad olid toredad ja minu rõõmuks tegid oma esimese plaadi lugusid ka. Igastahes tantsisin nii, et vaevalt püsisin jalgel pärast ja päris vastu hommikut sai veel Team America uuesti ära vaadatud. Tore kuniks oli. Nüüd tahan und, süüa, raamat ära lugeda, sest rongis oli palju aega ja lugu läks päris huvitavaks.

Mingil osal minust tekkis üks fundamentaalne ja lahtimõtlemist vajav dilemma küll täna Balti Jaamast Hobujaamani jalutades.

On alanud mingite veidrate unenägude periood. Juba kolm päeva ei ole ma unes päris mina ise. Midagi toimub vist taustal, sest siin peas ei märka ma küll midagi eriti teistmoodi olevat. Jään äraootavale seisukohale.

Uhh. Meil on üle poole aasta mänguorgunni toimunud, minu lemmikmängujuhtide lõviosa korraldamas, palju toredat ideed. Selle kuulutuse ajaga on registreerunud vaid ainult padumängijate eliit. Ja seegi on Küülikute "suletud mängu" rahvas ju suuremas osas: algne idee oli suure osavõtjaskonnaga avaliku mänguga muidki mängijaid välja skautida. Kas meie larbimängude seis ongi siis selline, et kui ikka ei ole fäntäsi ja pohvrid, siis ei ole ikka selline "päris" mäng ja nõmedikele?

Samas teisalt peaks meie turundusosakond oma osa kaela saama. Mängukuulutus ei ole superatraktiivne (väljaarvatud kutse kirjale selgituse osa, mille peale mina kohe regama jookseks) – palju infot ju ka välja käia ei saa. Jääb vaid loota, et rahvas kaalub ja mõtleb praegu alles ja et siis, kui veebileht üles läheb on aru saada ka, et me ei ole niisama kuulutusega tüübid. Me tegelt ei ole.

Hea tasuta tarkvara osas tahan ära märkida sellise asja nagu Blender. Tegemist on ruumilise graafika programmiga, mille disainimisel on põhikriteeriumiks olnud kasutustõhusus. Ühesõnaga programmil on minu nägemuses ideaalne kasutajaliides, mis on küll algul natuke keeruline õppida, ent kui põhivõtted käes on, on võimalik ruumilises maailmas peaaegu sama kiiresti asju mudida, kui mõte ise liigub. Trikk siis selles, et üks käsi klaviatuuril ja teine hiirel, enamus tihti kasutatavaid käske otse vasaku käe all ilma muude mõjutusklahvideta. Noh, et vajutad G ja saad asju liigutada näiteks.
Programmis on sisseehiatud töötav skelettanimatsioon, pinnatekstuurid väga arvestatavate võimalustega, põhimõtteliselt toetab ka multifilmirežiimi, kus on võimalik teha neid ägedaid Futurama moodi kosmoselaevu. Jookseb Linuxis ja Windowsis ja OS X peal. Ühesõnaga saab tasuta täieliku modelleerimistuudio. Installfaili suurus on neli ja pool mega. Kaheksa punkti viiest.

Asi sai muide alguse nii, et üks Hollandi animatsioonistuudio ehitas omale majasiseseks kasutuseks laheda programmi. Siis leidis, et seda võiks müüa, müüski natuke aega, aga paraku ei suutnud see hea programm Mayade ja muude asjadega eriti konkureerida (kardetavasti oma kasutajaliidese tõhususe/ebaintuitiivsuse tõttu) ja loodud arendusfirma läks omadega pankrotti. Aga siis tuli keegi heale mõttele ja ostis programmi välja, et seda avatud lähtekoodi peal edasi arendada. Ütleme, et kõvasti on arendatud ja uusimas versioonis on tänu menüüdele, kust on klahvikombinatsioone võimalik piiluda, minul juba täiesti võimalik igast nalja teha.

Aga igast nalja teen kunagi tulevikus. Lõputöö. Lõputöö.

Ma praegu sain sellele pildile pihta. See ei olnud juhus, et nii juhtus. Iga kass teab oma maasteri salasoove! See ei ole niisama kass, ma ütlen!

See siis väike kõrvalepõige poliitikasse, mõneti inspireeritud Gea selleteemalisest sissekandest.

Luke Chueh teeb midagi, mis miskipärast on järjekordne "miks mina selle peale ei ole tulnud". Samas on mul isegi mõneti hea meel, et ma ei ole inimene, kel selline asi pähe tulla võiks.

Aga neis piltides on teatud emotsioon, mis mulle mingil eluperioodil väga omane oli. See on põhjus, miks mulle meeldib sügis, Ravenloft ja muu säärane.

Ma ei ole kunagi ühtki mahvi suitsu teinud. Leppisime siin mitu aastat tagasi ühe samasuguse tegelasega kokku, et esimese suitsu teeme koos. See lubadus on mind paaril väga kriitilisel korral tagasi hoidnud. Täna tõmbas ta vesipiipu – reetmine ma ütlen!

Tehnilised üksikasjad.

"Õigekeelekorrektori probleem ei peaks olema tõsine, sest see on Microsofti tarkvarapakettides – mida niikuinii peab ostma – olemas." - Toivo Maimets. Peanoogutusega Minutile.

Tule taevas appi.

Pluss. Kui on keegi, kes viitsiks järgmine kolmapäev kella kahest kolm tundi tarkvarapatentide alast seminari kuulata, võiks endast kuidagi märku anda. Seltsis segasem.

Minu huvi töövestluse eel kristallkuuliga kaardi saanud tütarlapse tööülesannete suhtes ja tema selleteemaline kidakeelsus viis mu kujutlusvõime ja paranoia inimese kohta käivate andmete kohta lakke. No see ja lisaks Liisu mainitud artikkel Ekspressis siis. Mõtlesin, et tegelikult võib igaühega meist igast jama juhtuda ja, et mis andmeid me ennast ümbritsevasse ruumi – kas siis tahtlikult või tahtmatult – jätame. Ühesõnaga hakkasin loogiliselt mõtlema, et mis siis olemas on ja kust seda saada ja kes.

Google on üldiselt üsna asendamatu andmeallikas (kuigi minu täna õhtul sisestatud otsingud võinuks mõne automaatjälgimissüsteemi kellukesed küll helisema lükata) ja seega on ise võimalik leida üsna palju. Teema peale on õnneks paljud ka varem mõelnud. Ütleme, et teada-tuntud asjad nagu Internet Exploreri kõikide külastatud saitide nimistu, NSA võti (mis meie kontekstis ilmselt vähem huvitab), pealtkuulamistelefonid said seekord täiendust päris toredate lisateadmiste näol. Googlega saab muidugi ka sinu jälgi ajada. Minul näiteks on tore väike luukere kapis 12-aastaselt neegrite kohta midagi ütlemise teemal. Aga andmetest.

Looge omale ettekujutus, et kui palju te tegelikult infot laiali puistate ja mis sellest on kättesaadav. Kõigepealt on sul mobiiltelefon, mis on pidevalt sees, mille põhitegevus on mastidega sidet pidades teada anda, kus sa oled. Seda saab kasutada sinu liikumismustrite loomiseks, ma küll ei tea kui palju sest niisama ilma kellegi torkimiseta pikema aja jooksul andmeid salvestub. Lisaks annab kätte selle, kellega sa suhtled. See info on olmas ilmselt operaatoril (= inimesed, kes vastavates kohtades töötavad) ja siis nendel, kes neid andmebaase haldavad; noh, ja operatiivametitel muidugi. Ahjaa, mobiiliteemal selline tore detail "Participating with Safety" artiklist (mis võiks olla osa üldharidusest ja kust veel toredaid kilde nopin): mobiiltelefonid küll autentiseerivad end ülekandejaamadele, aga ülekandejaamad on põhimõtteliselt võltsitavad. Üks nuhitrikk on ise mobiilimast üles lükata ning sinu telefonile operaatorit mängida, kui telefon on end külge kinnitanud, saab jaam paluda telefonil krüpto maha võtta ja siis edastab ise sinu mobiili mängides info õigele mastile. See on disaini poolest nii teadlikult tehtud. Aga noh, GSM mobiilside krüpto murti eelmisel suvel, kui õigesti mäletan.

Siis on olemas su pank, kes teab, kust raha sisse tuleb ja kust ta välja läheb ( = kust kohast ja mida sa ostad) – see info on vist rohkem turundajatele meelepärane, aga sealtki saab sinu harilikku käitumismustrit tuvastada. Lisaks kasutad sa pangas ilmselt "oluliste kohtade" parooli. Parooli ma miskipärast kahtlustan, et nad krüptimata kujul ei oma, seega paroolijäljega on neil vähe peale hakata. See info on pangal (suurusjärgu võrra usaldusväärsem koht kui mobiiloperaator) ja nendel, kel on sellele õigus kallale ronida.

Siis on sinu arvuti. Sinna paned sa ise enda kohta infot ja seega on see üsna maius. Kuidas saada arvutile ligi? Alati on võimalus luureprogramm sokutada, on üsna arvestatav võimalus, et ettevaatamatuil Internet Exploreri (see sinine E) kasutajatel on juba niigi mingeid kommertsnuhkprogramme või muud jama arvutis, sest sellega on veebilehtedel salaja asjade installimine pea-alati võimalik. Netis istuvatele arvutitele on ju ka suur illegaalne kommertshuvi (et neid rünneteks, spämmiks ja muuks selliseks kasutada). Teadmatut kasutajat on alati võimalik programme ka ise installima meelitada. Füüsilise ligipääsu olemasolul on USB mälupulgaga nuhkvara installimine samuti sekundite küsimus. Füüsiline ligipääs on sinul, su pereliikmetel, külalistel, kes üksi arvtuisse jäävad ja nendel, kes su korterisse lukumuukimise või aknalõhkumisega sisse saavad. Mittefüüsiline ligipääs sõltub puhtalt tulemüüridest, aga võid vabalt eeldada, et see on olemas vähemalt sinu Interneti teenusepakkujal ja rohkemalt kõikidel Internetis viibijatel (aga siin on see "aga", et enamasti ei piisa pelgalt saatmisest sinu arvutisse selle ülevõtmiseks, sest sul on (loodetavasti) arvutis endal ka tulemüür olemas)

Üldiselt võid eeldada, et kui sa kõvaketast ära ei ole krüptinud, on kõik seal olevad andmed füüsilise ligipääsu korral kättesaadavad. BIOSi parool arvuti käivitudes ei aita, kui kõvaketas välja kruvida ja arvuti sisselogimisparool ei aita, kui masin näiteks CD linuxi pealt käima panna.

Mis on kõvakettal olemas? Seda sa tead ise. Võib-olla sa ei tea, et faili kustutamiseks ei piisa selle prügikasti lohistamisest ja siis selle tühjendamisest, sest see teeb sisuliselt kõvakettale vaid märke, et fail on kustutatud ja andmed jäävad alles. Faili kõvakettalt "pühkimiseks", mis vajab eritarkvara, kirjutatakse see standardselt üle kolmekordselt: kõigepealt nullidega, siis ühtede ja nullidega vaheldumisi, ning siis juhuslike andmetega. Selline käitumine kustutab ka magnetilise "varju" mida on võimalik füüsilise ketta olemasolul sealt välja lugeda. Ahjaa, Internet Exploreril on peidetult salvestatud kõik aadressid, kus sa käinud oled (see link on eespool viidatud ka) – isegi, kui ajaloo ja aadressiriba tühjaks lükkad. Kasuta netis käimiseks Firefoxi, kui võimalik. Ka on kõvakettal olemas kõik need paroolid, mida oled arvutisse salvestanud, juhul kui sa neid omakorda parooliga kaitsnud ja krüptinud pole. Nende väljalugemine ei ole kuigi keeruline. Arvutis on olemas inimesed, kellega suhelnud oled, sõnumivahetusprogrammide vestluste logid, sinu tehtud asjad, fotod – sisuliselt on kogu su elu nendele, kes sellele ligi pääsevad, kättesaadav.

Ahjaa, oleksin peaaegu riigi andmebaasid unustanud. Need on selles mõttes ebameeldivad, et sealt saab praeguse ristpäringute süsteemi juures juba väga palju teada. X-Tee projektist võid vaadata, mis sinu kohta kiiresti ja hetkeliselt kättesaadav on. See ligipääs ei ole küll paljudel, aga näiteks ID kaardi pilt ja allkiri tulevad seal olevatest asjadest meelde. Isegi kui sa politseid usaldad tasub meelde jätta, et neid andmebaase haldvad ka kõigest inimesed, kes on paraku piisavalt mõjutatavad.

Loo moraal – ära kunagi saa kellelegi piisavalt oluliseks, et keegi neid andmeid koguma hakkaks. Meenub tore film: Enemy of the State. Sealse satelliidivärgi teemal ütleks vaid, et pilved segavad selle lahenduse ära, st päris nii ilusat pilti nad ei näeks, küll aga on aga Inglismaal üht-teist huvitavat plaanis.

Participating with Security - veel kord viitena. Tegemist on siis pika dokumendiga sellest, kuidas kodanikuõigusi kaitsva ja ametivõimude huviorbiiti tõusnud organisatsiooni raames andmeid hallata.

Lohutada võin end ainult mõttega, et tänaõhtune kidakeelsus tähendab sisuliselt, et meie süsteemis on vähemalt üks aateline inimene.

Mul on komme end pooleliolevaid asju kujundama unustada. Kui ma lõputööga algust tegin, siis andsin endale lubaduse, et ei hakka tegelema kujundamise ja muu sellisega enne, kui töötav osa valmis on saanud. Tühjagi, andmebaasi võtmeväli tuli kuidagi ära märkida ja * või (KEY) ei ole ju see. Seega Inkscape käima ja mudima. Nüüd lubasin endale, et kuigi ma tehtavat jooksu pealt ilusaks kujundama ei hakka, käin häirivad asjad vähemasti üle.

Eelmisele seletuseks, et see on juba aastaid 1, 2, 3, 4, 8.

Bridget Jonesi film saab kaks punkti - sest ei olnud liiga imal. Kätred neli, sest olid lahedad ja meelelahutuslikud. Eesti eurolaul ei saa punkte (aga "Have you ever" saab neli punkti).

Kaheksa punkti saab Oops, kes kolmandat-neljandat korda tõdes: "Enne drägonit joomine tuleb ikka ära lõpetada." Seekord olid siis kõik kas joomased või kella viieni üleval olnud.

Drägonile minnes nägin Marat Sar'i kellegi tüdrukuga vastu jalutamas. Vaatasin, et näe, jumalast nagu tema – aga antud kohas teda näha ei olnud parajasti loogiline. Seega otsustasin, et ei olnud tema. Üles Oopsi juurde jõudes selgus aga, et ta just sealt oli lahkunud. Ebaloogilised asjad mõnikord ei ole. Selline poolepunktine tõdemus.

Installisin teist korda Skype-i. Eelmine kord päris alguses installisin ka (ja ei tulnud mõttele kasutajanimi jaagup omale reservida kohe ära), aga siis katkestasin installi, sest lugesin kasutuslitsentsi läbi Seekord ma ei lugenud ja seega olin edukam. Töötab ilusti – nüüd tuleb ainult mõnusad mikriga kõrvaklapid hankida.

Parimat, jaagup_irve.

Mul on veider mängukampaania kuidagi juhtunud. Eilse seisuga olid pooled seltskonna liikmed hauatagused. Hauatagustel on ka omad rõõmud, aga mõnikord on mul selle kampaania koha pealt tunne, et tegemist on ühe suure austusavaldusega suuremat sorti dekadentsile.

Kui samas vaimus jätkame on lõpustseenis kõrvuti neli kolpa maa all pimedas. (Rujal on küll ainult kolme kolba laul, aga võib-olla siis üks on vaim juba selleks ajaks, et saaks lõpuloo teha ka).

Parandus: Ilmaril on õigus – "Võllalaul" on tegelikult Propelleri loome.

Austatud härra/proua,

Tallinna 69. Keskkoolil on au paluda Teid osalema kooli aastapäeva aktusel ja heategevusballil, mis leiab aset 23. aprillil 2005. aastal kooli aulas, aadressil Tallinn, Akadeemia tee 30.
Balli eesmärk on koguda vahendeid kooli kaasajastamiseks, heldetel annetajatel on ainukordne võimalus aidata juhtkonnal ja vilistlaskogul valida koolile uus, meeldejääv, 21. sajandile sobiv nimi.

Aktusel on lubanud osaleda ka haridusministeeriumi ja valitsuskabineti esindajad.

Ametlikule osale järgneb ball (tantsuks mängib ansambel) ja pidu kaasaegsema muusika saatel.

Külastajatel on võimalus tutvuda ka Euroopa arheoloogiaringkondades oma ainulaadsusega elevust tekitanud leidudega Egiptusest.
Näituse ekspositsiooni on kokku kogunud ja vaatamiseks üles seadnud Eesti Assüroloogide Selts.

Õhtu lõpetab suurejooneline ilutulestik.

Rõõmsa kohtumiseni
Tallinna 69. Keskkooli juhtkond

Larbile ootame pühendunud mängijaid vanuses alates 18 eluaastast (seisuga 23. aprill 2005.)

Larbil osalemiseks kanna 150 krooni Eesti Rollimängijate Seltsi arvele 10220018635017 Ühispangas ja
täida registreermisvorm hiljemalt 10. märtsiks sel aastal.
Registreeritud oled siis, kui täidetud on mõlemad nõuded - makstud raha ja täidetud registreerimisvorm. Pangaülekandel lisa selgitusse kindlasti: Heategevusball ning oma pärisnimi ja fooruminimi (kui on).

Larp algab 23. aprillil kell 17 ja kestab poole ööni. Soovijatel võimalus kohapeal ööbida (magamiskott kaasa!).
Karakterid on teil käes hiljemalt kaks nädalat enne mängu.

Küsimuste ja murede korral pöörduda elektroonilisele kirja-aadressile t69kk@neti.ee.

Aktiivset osavõttu oodates
rühmitus "Mängujuhid Ilma Piirideta" (Aeg, Gregik, Heru, Hulkur, Irve, Madis, Mart)

XML, XSLT, XPath, Winamp, Tee, SVG, Aken, Firefly.

Sellest viimasest räägin kunagi rohkem.

dirigendile tundub, et täna ei meeskoori, meeskoori, meeskoori, ei vanureid, ei noorimaid mehi. proov jäi ära. - kätrjüssad

Minu olukord võiks olla palju hullem. Aga ma ei saa hukka mõista midagi, millest ma aru saan. Minu senise elu parimad kuu aega on igastahes seljataga.

Lähen võtan kõrvaltoas õe sünnipäevaveini, et selliseid veel tuleks kunagi.

Nothing to see here, move along.

Nii palju võimalusi ja mina andsin lihtsalt alla. Miks?
Sest kõhutunne petab harva. Kõht ütles, et nii läheb; kõht ütleb, et nii on parem.

My luck holds.

Aegajalt tuleb ruutvõrrandi kolmliikme ruutjuuremärgi alla miinusmärk ja võrrand lihtsalt ei lahendu ära. Õhus on seega üks suur küsimus, et kust võtta seda, mida lihtsalt ei ole kuskilt välja pigistada. Võrrandi lahendamine irratsionaalsusse kaldumata on samas rangelt kohustuslik. Praegu tuleb vist kasutada süsteemivälist lahendust ja lahendust oodata kuni parameetrid natukenegi muutuvad. Loodetavasti ei lõppe matemaatikatund enne ära...

Aga vähemasti on nüüd ilusti teada, kuhu seekord probleemid vahetusid. Pean vist lisama, et ma olen nende praeguse paigutuse suhtes sellegipoolest väga optimistlik.