Irve

Sevillas veetsime päeva. Käisime hommikul veidi ringi, aga üldiselt joonistasin hotellis asju. Sevilla on üldjoontes kena linn, aga samas on kõik samasugune nagu ülejäänud Hispaanias.



Sevillas on üks hiigelsuur katedraal, mis on üsna tore ja mingi torn, mis eriti ei ole. Muid asju kah, aga need ei jäänud eriti meelde. Vend nägi surnud lindu.





Seetõttu kirjutan veidi tähelepanekuid üldise Hispaania kohta. Muuseumid on üldiselt toredad: kehtib ka varemete ja muude asjade kohta. Igal asjal on korralik lugu juures, mõnikord harva ka inglise keeles ja illustreeritud toredate piltidega. Muuseumite ja vanade majade atraktiivseks tegemist tasuks kohalikel vaatama minna.

Kirikud on suuresti tegevkirikud ja nendes on maailma kõige veidram küünlapanekumoodus kasutusele võetud. Barcelonas ja seal mäekloostris oli kõik hästi, aga siin lõuna pool on keegid kavalad müügimehed suutnud kirikutele müüa maha elektroonilisi küünlaid: Kujutage ette läbipaistvat lapikut suurt plastikkarpi, milles on palju plastikust silindreid, mille peale on joodetud oranž valgusdiood, mis vilgub ja väreleb, kui oled üheeurose sisse lükanud. Mul on hardad pildid hullunud puunikerdajate surematutest töödest selle surnud tulekastikesega ees. Münt sisse ja dioodike süttib. Mõistan, et see kõik on öko jne, aga need küünlakastid on odavad käkid. Neid saaks teha ka ilusti ja väärikalt, mitte kuskil Taiwanis.

Tahaks veidi kiita kah. Meie kirikud on sellised muinsus-objektid, et seal kirikuõpetaja ka ei võõpa kui muinsuskaitse ei luba. Siin on ilmselt sama, aga näeb ka uuemaid asju -- mõnes kohas on 1958 lisatud, mõnes kohas 2005 jne. Ühesõnaga kasutuses reaalne usk tekitab ka täiesti normaalset temaatilist kunsti, mis kohati isegi sobib.

Siis tähelepanek, et hispaanlased ehitavad hirmsaid maju. Kohutav. Ma pildistan üles mingeid vanu asju, aga uusi ägedaid maju -- krt, ma ei kiru enam isegi CocaCola plazat, sest et see on ka kenam kui need ajuvabad süsteemivabad ja juhuslikult kokkukäkitud asjad, mida ma siin näen. Mõtlen just mingeid tavaelamuid ja sellist värki.

Oliiviistandused on ägedad, metsa praktiliselt ei ole -- kõik kohad on lage põld, harvad viinamarjad, mõnes kohas vili, enamasti ikka need oliivid. Maakonnad on üsna erinevad põllumajanduse poolest -- põhjas oli palju mandariin-apelsiine, siin on oliivid, vahepeal olid põllud jne. Ühesõnaga on meie kodumaa täiesti jõuetu selliste üüratute põllumajanduskoguste vastu.

Inglise keelt ei oska praktiliselt keegi. Nooremad võib-olla, aga vähemasti teenindussektoris mitte. Seda sealjuures isegi kohaliku märgistuse kolmetärnihotellides. Hotelli tärnid üldiselt ei näita midagi, viimased kaks päeva olime mingites neljastes, aga need on suhtkoht kolmeste nägu ja too üks kahene -- isegi see käras täiesti. Hotellides muide on säästupirnid, mis ei anna valgust: võtke kaasa oma pirnid.



Seega lõpetan Sevillast rääkimise, kus peatusime kaks ööd. Edasi tuli Italica nimeline vana rooma vare ühel kaunil künkal: see oli tore, sest oli loodus ja andis tunde, et kuidas vana-aja rahvas elas.



Siis tuhande samba Mošee kuskil linnas, mis oli tore hiiglaslik sammastik, mille katoliiklased olid hirmsal kombel sinna kirikut rajades ära rikkunud. Restauraatorid olid parima andnud ja seal sees oli ka araabilisi elemente, mis oli vaheldus.







La Mancha, mis nüüd ette tuli on ka donkihotluse peakorter, kahtlustan, et sõitsime kiirteel mööda neist kurikuulsatest tuuleveskitest. Võitlusse ei astunud, sest et alternatiivenergiaventilaatorid olid liiga ähvardavalt lähedal. Kusjuures: ka päikesepaneele on arvestatavalt palju.

Praegu naudin ühe Toledo hotelli peaaegu funktsioneerivat wifit ja viin end maailmaeluga uuesti kurssi. (Kuradi Venemaa, panevadki Gruusiale paugu ära. Huvitav kas Bush ja Putin leppisid kokku, et USA ei ütle midagi Gruusia, Venemaa midagi Iraani kohta?)

Teatav väsimus hakkab tekkima. Liiga palju infot ajju tekitab tülpimuse ja muidu täiesti toredad kohad ei paku enam mingit pinget.

Esimene selline koht oligi Cadiz, selle linna imetlusväärne ajalugu oli kontsentreeritud mõnda üksikusse vanasse majja ning ajalugu oli tast hullult üle sõitnud. Ega suurt midagi vaadata ei olnudki vist.



Lugesin kuskilt, et linnas on tore Roomaaegne teater veidi säilinud ja otsisin selle üles. Wikipedia rääkis, et ühe laopõlengu järgseid keskaegseid varemeid uurinud arheoloogid leidsid vana roomaaegse teatri jäänused (mis muide oli suhtkoht hiiglaslik, arvestades, et säilinud osa oli ainult niiöelda esimene korrus).



Siis tuli maailma kõige pikem tagasitee, kus hotellini jõudmiseks tuli minu ärapõlenud kehal liikuda päikesega paralleelset tänavat pidi, mis pidevalt pikemaks läks ja hotellgi oli nagu miraaz -- aiva nihkus eemale. Lõpuks jõudsime hotellini ja sõitsime, väikese vahepeatusega kohaliku tähtsusega kõrtsis (kus näitas F1 Barcelona etappi parajasti), Sevillasse.



Sevillas mina õhtul välja ei viitsinud minna, hommikul vaatasin ühe suure kiriku üle kus huilgasid sees katoliku usku preestrid ja katoliku usku usklikud. Õigemini usklikud ei huilanud vaid olid ilmses hüpnoosis omadega.

Praegu leban hotellis ja kirjutan vahelduva eduga lõputööle jupikesi juurde. Tasuta wifit siin ei levi, hakkan juba harjuma.

(Pildid siis kui see neetud hotelliwifi jalad alla võtab või maailm lõpeb. Olen tige täitsa.)

Istun hotell Regio rõdul, linnas nimega Cadiz (anno 1100EKR) ja nagu tavaks, näppan wifit. Kuigi antud wifi on eriti nunnu ja ma võiks seda ka administreerida soovi korral ja ülejäänud 8 kasutajat välja visata, et kiirem oleks. Kodus peaks kah mingi tasuta kasutamise välja pakkuma.

Aga kokkuvõte. Hommik oli väga kiire -- tasuta sai kõhtu ja punuma. Seekord mäed enam niiväga ei lummanud -- nähtud neid kah juba parajalt, aga tee oli sellegipoolest selline muhe. Juba eemalt paistis üks teistest teravam mägi ja naljaviluks sai naljatatud, et näe, Gibraltar juba. Nagu hiljem selgus, nii oligi ja kõrgelt paistavad asjad kiiresti kätte.

Gibraltar on siis selline koht, kust Hispaanlased pole nii umbes 500 aastat suutnud Britte välja lüüa. Algul oli see ilmselt väike Briti huumor, hiljem tekkis frustratsioon ja praegu on vist seal leppimise faasis asjad. Igal juhul on Hispaanlased nii kurjad, et kiirteelt Gibraltarile näitavat mahasõitu ei leia.

Autoga sinna viiekilomeetrisse Briti Impeeriumi kolooniasse sissesõit oleks jabur. Täpsustuseks küsiksin, et "Mitu lemmingut mahub kaljule?" Auto läks parklasse ja meie astusime Hispaania pinnalt minema. Piiriületuseks vehkisime eemalt ID-kaarte ja kohal me olime. Esimese asjana oli keegi Punase Telefoniputka piiripunkti taha vedanud, et noh, kõigile juba kaugelt selgeks teha, et kellele piirkond kuulub. See üldiselt on väga igale poole propagandistlikult üles pandud, kõikjal on kenad malmist valatud asjad seintesse löödud, et kus Britid Hispaanlasi võitnud on ja kes mida ehitas. Väga bueno.



Edasi läksime lennuväljale. Nimelt on Gibraltaris Hispaania blokaadide tõttu oma lennuväli, mis otsapidi meres algab ja teises otsas ka ilusti meres lõppeb. Tunnelit ei ole, seega kui tahad kohale jõuda, pead maanduvate ja õhkutõusvate lennukite vahel põigeldes üle hoovõturaja jooksma. Õnneks on kohalikud kogenud ja tõkestavad jalakäiate tee, kui mõni survestatud tiibadega alumiiniumtoru taevasse või maha liikuda kavatseb. Ühesõnaga nägin mingil määral lähedalt 747 õhkutõusu, sest politseinikud ei lubanud lähemale minna.

Gibraltaris otsisin Briti raamatupoe, teesklesin seal raamatute vaatamist ja tegelikult kuulasin mõnusat inglise keelt; ostsin omale ühe joonistusmapi (tekkis tuju sodida ja paberit pole) ja kiitsin endamisi, et kui nädal aega oled hispaanlasi ja oma peret pidanud kuulma, on täiesti imeline kommunikeeruda kahepidiselt ükskõik mis vahetusraha teemadel.

Edasi otsisime Gibraltari lõunatippu, aga jõudsime mingile betoonist rannale kus jala eriti edasi ei saanud ja tulime tagasi. Siis tutvusime kohalike taksistidega, kes väga pealetükkivalt selgitasid, et köisraudtee imeb ja üleval peate jala käima ja meil on natuke odavam ja meie näitame teile kõik huvitavad asjad ära. Neil oli õigus ja polnud ka nagu varsti selgitan.

Tegime mõtlemis ja söömispausi kohalikus õudus-restos, mida haldasid väikesed räpased hispaanlased, kes loopisid meie kahvleid maha, loksutasid lauale kandes õlut maha ja kes ei teadnud, mida tähendab "Dark Beer", mis tähendas seda, et "Raw" nali siin ilmselt poleks isegi mitte käima läinud. Igal juhul oli laadimine kasuks, sest otsustasime külastada köisraudteega mäge ja sealset looduskaitseala, kus elavad tuntud Gibraltari ahvid.

Köisraudtee oli kiire ja konkreetne ja kohalik onu tegi keskmises jaamas teise onuga kohta vahetades muhedat nalja teemal, et "John, sul on õnnetu töökoht, sest sa kardad kõrgust."



Üleval peeti meile loeng et ahvid on metsloomad, ärge neid toitke ja et kotid on nende jaoks toit ja seega kotiavamisel ja krabiseva võtmisel on nad platsis ja kuskil puu otsas enne kui te aru saate, et mis kurat juhtus.

Ahvid olid platsis ja palavusest rammestunud. Parim episood oli see, kui üks ahv rõõmsasti mingi reelingu juures vedeles ja teine juurde tuli, korra tervituseks nii muuseas vahekorda astus ja vastastikuse huvi puudumise tõttu kirpude otsimisega jätkas.



Väikesed peletised olid nunnud ja üles jõudnud veidi odavate ja igale poole kohale viivate busside juhid toitsid neid poolsalaja mingite krõksikutega.



Turnisime ringi, käisime koobastes, mis olid märjad ja hädised võrreldes Nerjaga, aga see-eest tuntud kui üks kohtadest, kus vana-aja inimesed Hadesesse said; mingis kaitsekäigus olime, kust piiramise ajal Hispaanlasi pommitati. Lühidalt: veetsime päeva mõnusasti päikese käes looduse rüpes. Gibraltar on äge!

Mida kõrva taha panna? Ostke pilet ainult mäe otsa, unustage looduspargi koopakülastused (samas on nad mingi vaheldus + jahedus), ahve näeb ilma kah. Siis minge käige mäe peal ringi ja pärast tulge lennujaamapoolsest otsast lihtsalt maha. Odavam ja loodus on tasuta.

Kui Rondas käies sain kerge päikesepunetuse, siis mõelge, mida tegi minuga 4 tundi Gibraltari kaljul ringijalutamist. Oo õud -- mu pealagi on põlenud, käed punased, nägu söestunud ja sääremarjad tagant poolt villis ja suitsevad praegu kus ma meeletutes valudes haiglas laman ja arstid mul viimast sissekannet lubavad teha, kuigi see on eluohtlik ja...

Ühesõnaga päikesekreemi võite võtta veidi vängema kui mul oli.

Edasi sõitsime siia (mööda sellest kohast kus Windows XP taustapilte saab pildistada autoaknast) ja homme vaatame veidi ringi ja siis Sevillasse.

Niisiis ärkasin Nerja nimelises kohas, imetlesin rõdult sinist basseini, pakkisin asjad ja läkski sõiduks.



Sõit kestis piisavalt vähe, et me sõitsime siltide järgi, mis oli suur pluss, sest me ei ekselnud üldse ringi ja jõudsimegi 10 minuti pärast Nerja koobaste juurde. Nende koobastega juhtus nii, et kamp huvitatud kohalikke noori hakkas mõtlema, et miks suured nahkhiireparved õhtuti ühest kaevust välja lendavad ja otsustasid küsimusele järgmisel päeval vastuse otsida.

Vastus oli see, et kui nad natuke mööda mingit urgu olid roninud, sattusid nad kohta, kus taskulambivalgus hämarusse kadus ja enam tagasi ei tulnud. Lisaks vedeles koopas inimluid ja potikilde. Nii me siis 50 peaaegu aastat hiljem koobastesse sisse ronisimegi.

Koobas on 5 miljonit aastat vana ja selle ajaga suudab loodus ise ka katedraali valmis ehitada. Ma pole elus nii ägedas kohas käinud, seda pean ütlema. Laest voolavad sambad, mis olid seal juba siis kui pronksiaeg veel korralikult pihtagi polnud hakanud, maast kasvavad vihmametsapuude moodi jurakad, niiskus, hämarus. Fotod (mida tuli teha ilma välguta) ei suuda seda värki jälle edasi anda ja kuna ma siin Ronda linnas olen, ei ole mul jälle lootust neid pilte üles laadida. Soovitan väga soojalt, kui vähegi võimalik seal koopas omadega ära käia.



Ronda. Rondasse sõitsime läbi kohalike seas tuntud Marabella (algselt tahtsime mööda sõita sealt, aga läks nagu ikka). Siis tuli imeline mäeküljele ehitatud käänuline tee, mis viiski Rondasse. Ronda on hästi ilus aga hästi steriilne. Kalju peale on ehitatud kunagi linnus, mille linnaosa on hästi säilinud ja kah hästi ilus: valged majad, linna keskel olev kaljulõhe ja sild üle selle, iga nurga pealt avanev uus äge vaade ja künkad... Ühesõnaga selline kompu linn, et kui te Nerja koopaid minu soovitusel vaatama tulete, võite reisikavasse rahumeeli võtta. Hotell Royal ei ole hea, sest toad lehkavad veidralt ja hommikusöögiks on praktiliselt sai. Internetti saate näpata kui autod mööda sõidavad ja raadiolaineid minu aknasse peegeldavad. Õnneks on peatänav.



Edasi siis Gibraltarile £500 trahviriskiga ahve toitma.

Täiendus: Pildid üleval.

Teine päev internetita. Karvad hakkavad lahti tulema ja aju määndub. Millega see kõik algas?

Kõigepealt juhtus sedasi, et ärkasin selles äraneetud kohas, kus isegi wifit varastada ei saanud korralikult ning kus palm lehkas akna all nagu üks korralik taim ikka, kes on arenenud keskkonnas, kus ta peab kärbeste pärast mädanevate eesliraibetega konkureerima.

Sõime paraja hooga korraliku continental breakfasti, mille käigus õnnestus mul maitsta erakordselt tummist kuivanud sink-liha. Ärge kunagi kuivanud sink liha maitske -- selle maitse väljasaamiseks tuli süüa mingit kohutavat sünteetilist elektron-moosi.

Seejärel, pärast klassikalist GPSi abil sisustatud pooltundi olimegi kiirteel. Kiirtee oli väga tore ja päädis mingi linnakesega, mille esivanem oli seekord kaardile lisanud seetõttu, et seal, urgudes, elasid kääbikud. Sõna otseses mõttes urgudes: kuuma päikese eest/ mäkke kaevusid nad.



Ühesõnaga oli ühe kohaliku linnakese kaubamärgiks see, et savipinnasesse uuristatud koopale tehti ilus fassaad ja elati seal mõnusas jaheduses, korsten mõnusa tornina kuskilt mäekünkast turritamas. Sealsest koopagetost on mul meeles elav moment, kus kolm kohalikku hommikust kõrtsijoodikut täitsid välikõrtsi sellise lärmiga, mida harilikult kohtab reedeses Levikas. Pildistasin ka Andaluusia Koera.



Edasi läks toredasti sõit edasi ümber Sierra Nevada, mis oli erinevalt muust kollakast kuivanud kõrretutisest mäestikust rahulikult lumine. Teele jäi, natuke meelega üks linn, milles oli Alahambra nimeline loss.

Selle lossi põhiväärtus, kui ära unustada fakt, et ma poole külastuse käigus oma Olulise Pileti ära kaotasin, see, et selle kindluse olid teinud kaltsupead siis, kui nemad veel maailma valitsesid. Õigemini Hispaaniat ja täpsemini suhteliselt viimase kindlustusena. Siis tulid hispaanlased ja vallutasid ja rikkusid selle kena koha ära, ehitades paleesid ja mingeid aedasid.



Edasi läksin mina rooli kõrvale GPSiga mängima. Põhiline konks kaardilugemisel on olla ühelt poolt piisavalt veenev, et juht sind usuks, teiselt poolt piisavalt psühholoogiline, et ennetada juhi kahtlusi sinu võimekuses ja kolmandalt poolt piisavalt kaval, et aru saada millal meie igivana kaardiprogramm kehtiva reaalsusega kooskõlas pole. Olin väga tubli ja ei eksinud kordagi, mida ei saa paraku öelda meie autojuhi kohta.

Reisi lõpptulemusena jõudsime Nerja nimelisse kohta, mis oleks väga kena tütarlapse nimi. Paraku on siin mingid suured koopad, mida homme vaatame ja Euroopa Rõdu, mis minu apartemendi rõduaknast paistab. Päeva ajal.

Sattusime Iiri kõrtsu, mis uhkeldas linna parima steigiga, mis oli vist täiesti tõsi. Kuidas vastab idaeurooplane kui küsitakse steigi valmimisastet? "Raw, please."

"Raw?!?"

Õnneks oli müüja piisavalt pädev, et suutis toote "Raw" pealt "Medium rare" peale kaubelda.

Pärast natuke linnasliikumist ja hala, et ikka pean siia savitahvlikesele kirjutama. Ahjaa, vanarauahunnikuläppar tegi meile vahepeal külma ning kaotas korra pildi ära.

Täiendus: Pildid lisatud

Kuna ma olen praegu mingis hirmsas pärapõrgus, kaabin oma päevakokkuvõtte savitahvlikesele ja kui elekter tuleb, siis toon selle ka teieni. Kuidas ma siia sattusin?

No kõigepealt sõitsime lennujaama ja saime kätte rendiauto. Mitte mingi tavalise igava Ford Focuse nagu plaanis oli, vaid erepunase Seat Leoni, nagu plaanis polnud, mis muidugimõista oli tervitatav, sest et too erepunane oli kõrge laega ja ei olnud Ford.

Esimene raske katsumus oli tööle saada isa vanarauahunnikust leitud läppar, milles oli samast ürgajast pärit kaardistusprogramm, mille küljes oli poolsurnud GPS-seade. Nagu näha oleme loomult optimistid.

Kõigepealt sõitsime rõõmsasti Barcelonast väljasuuna asemel sinna sisse, ekslesime suures koguses linnas ja lõpuks ignoreerisime julmalt navigatsiooniseadmestikku -- pälvides auhinnaks linnast väljasaamise.

Edasi läks kõik ludinal ja ees hakkas 50km hiljem terendama üks väga eriline mägi. Ümberringi olid kõik teised mäed nagu mäed ikka, aga see üks: nägi välja nagu oleks mäe isand Gaudy ise disaininud (nagu näete laieneb silmaring suurte sammudega, teen juba kultuurilisi vihjeid): ümarad jooned, avangardistlikud nurgad.



Pärast paarikümmet kilomeetrit sõitu selgus, et see mägi on ikka kole suur ja et meie eesmärk Montserrat' klooster ongi ilmselt selle mäe küljes. Tegime ringi ümber mäe ja sõitsime ühe pisikese kloostri juurde. Vist vale koht. Sõitsime üles ja vaatasime, et tasuline tee. Vist vale koht. Sõitsime alla ühte külla, mis nime järgi võinuks olla klooster. Vist vale koht. Sõitsime üles selle tasulise tee juurde ja sõitsimegi sealt ilusti sisse. Oli hoopis tasuline parkla, mis oli täis turiste, busse ja muud sellist jama. Ühtlasi oli seal üks nurgeline ja hästi kole klooster, millel pikemalt peatumine erutaks vist ainult kandiliste majade fänne.



Seega mina kui rongifänn sain sõita köisraudtee suure sõbra, trossraudteega. Sisuliselt on see tehtud nii, et ehitatakse mäe külge suur kaldus raudtee, pannakse sellele viltune rong (väga kaval on see rong viltune ehitada, sest et mäekülg on teadupärast sama viltu). Viltuse rongi külge seotakse tross ja pannakse trossi teise otsa, mäe tippu teine samasugune rong. Ja siis ongi hea vastukaalu omades üht üles, teist alla sikutada mäe otsas oleva mootoriga. Keskel on isegi lahe pöörang nende rongide kokkupõrke vältimiseks. Ühesõnaga väga mõnus.



Mäe otsas oli palav ja harvad puud, mille all sai varju otsida ja mõnuleda. Läksime mööda looklevat rada üksiku kabelikese juurde, mis oli rauduksega kinni, et deemonid välja ei saaks.

Päris üleval oli eriliselt äge mäekülje külge ehitatud erakute ridaelamu vare. Nimelt oli mägede vaade juba tol ajal sedavõrd lummav, et mäeküljed kubisesid erakutest, kes ehitasid sinna treppe ja elasid mäeküljes olevas ridaelamus, millest nüüd oli järel vaid tee väikese müüririnnatise ning peakohal olevate katusekivijäänukitega.

Tee lõpus oli imeline veekogumiskoopake, kust oleks võinud rüübata, kui julenud oleks. Siis trepp, mis oli tore ja lagunenud ja mille ülemine ots mulle meeldis, sest seal olid lahedad erakute ja kitsede jaoks mõeldud rajad. Kuna mu perekond ei tahtnud ilmselgelt näha isegi mitte seda koopakest veega, tuli mul mäest otseteed pidi alla tulla, mis ei olnud kukkumine, vaid mõneti selline libisemine koos trepikestega. Siis trossrongiga mäest alla, hing tulvil rõõmu, et ise ei pidanud selle ägeda rongi kuueeuroseid pileteid ostma.

Edasi läks asi halvemaks: sõitsime 400 kilomeetrit põhja poole, et külastada kohalikku Säästumarketit (Lidl nimega kett) ja veidi ekselda (tegelikult külastasimegi Valenciat ainult selleks, et esivanem tahtis ära eksida), avastada, et GPSi juhe tõesti töötab ainult teatud asendites ja et lõputööd saab kiirteel teha, aga ainult 2,5 tundi.

Pärast säästukat sõitsime veel 100 kilomeetrit ja lõpetasime mingis kuurortlinnas mingis hotellis, kus elekter küll on, aga internetti ei saa isegi läbi õhu kustkilt näpata.

Täiendus: Pildid juures.

Ekspeditsioon parki oli edukas. Tagasiteel õnnestus kingast välja võtta metallitükk ja kannad valutavad nagu tükid tuld. Milleks sõita kohaliku transpordiga, kui sellel pole lennuki stardikiirendust?

Güelli Park on Barcelonas seni nähtud asjadest üsna ainus, mida ma tõesti arvan, et võib tulla vaatama. Mäekülje külge tehtud ilusate kõverjoontega tehtud pargiteede ja veidrate terrasside ja sambastikega ala mõjub nagu rännak kuskile teise kohta. Kui kuskil on Alice Imedemaal läbimängimiseks veel parem koht, kui Tartu Botaanikaaed, on see see park. Äge!

Tagasiteel ostsime ühe pika saia ja nägime kakit, millele peremees oli karvad külge kleepinud ja jalutama viinud.

Barcelona triumfikaare loomisel pidasid donkihotlikud hispaanlased kindlasti vägeva vaidluse maha: "Hei Xavier, räägi mis võiks olla majesteetlik ja uhke aine, milles meie triumff talletada?"
"Punane tellis!" ütles Xavier ja haukas jämeda singi otsast ühe mahlase suutäie.

Käisime Picasso muuseumis. Lootuses pahandada kunstihuvilisi julgeksin väita, et antud ekspositsioon toetas minu teooriat Picassost kui andekast kunstnikust, kes sattus halba seltskonda ja hakkas veiderdama, rahvas joobus sellest ja tekitas seeläbi veelgi rohkem veidrusi, seejärel joobumist. Ühesõnaga süsteemne lähenemine sellele, mida meie nimetaksime sodimiseks. Kurb näitus sellest kuidas andekas noor mandub. Regressioon.

Samas oli arengut huvitav vaadata ja mul kohe tekkis parem nägemus et kudias selline modernsem kunst tekkis.

Sattusin ka ühele gooti stiilis kirikule. Seest oli väga mõnus. Pean väikese siesta ja siis otsin selle Gaudy pargi üles.

Lend oli tore: stardikiirendusest ei saa enne kunagi midagi ägedamat kui mind ülehelikiirusel lennutama ei hakata maa lähedal või kui mind süstikuga orbiidile ei tõsteta eluajal (mõlemad tähelepanuväärselt vähetõenäolised võimalused). Ema väitel oli lennukis ka keegi maailmameister odade osas.

Esimene asi mis me kohale jõudnuna tegime oli see, et ootasime millal meie pagasiinfo tuleb. Kas läheme A või B pagasijaotlasse? Pärast mõningat ootamist selgus, et kohalikul infosüsteemil oli väga mañana omadega (lahe, linux oskab ka n-ile teha tildet peale suurema vaevata). Lõpuks ütles keegi et mingi X koht on kuidagi õigem kui teised ja ootasime igaks juhuks seal. Miskipärast oligi tegu õige kohaga ja hoolimata sellest, et üks meie kahest kohvrist tuli kohe ja teine 15 minutit hiljem ei läinud ma üldse närvi ja ei märatsenud nagu hull.

Taksojuht tõstis hoolsasti meil asjad pagasnikusse ja võttis selle eest kobedasti teenustasu kah, aga tõi meid täiesti õigesse kohta, kui välja arvata see, et ta hotellist mööda sõitis ja kvartali jagu ringi tegi omadega. Hotellis anti meile uksekaardid, mis olid lahedad kiipidega asjad ja ei töötanud. Pärast käiku allakorrusele saime õiged kaardid ja nii õnnestuski meil saada oma hotellituppa sisse.

Siis käisime hotelli vahetusläheduses olevas La Sagrada Familia nimelise kirikulaadse asja juures. Ütleme, et mul oli õigus juba vanal heal kunstiajaloo ajastul: see kirik on kole. Veensin selles ka kogu ülejäänud peret ja asusime meeletult tüütule jalutuskäigule vanalinna. Või noh - selle varemetele. Erinevalt Tallinnast on kinnisvaraarendajad varasematel ajastutel suutnud kogu vana vanalinna asendada millegiga, mis on kõik 6 korrust kõrge ja mille vahel on paar ontlikku vanemat hoonet. Irmus. Inimesed on harjumatult teist nägu, koerad situvad nagu Pariisis ja kohati on kanalisatsioon halvasti isoleeritud. Aga poodides on palju odavat liha ja vein tundus üsna okei.

Homme pean selles klaustrofoobses linnas mingi aja veetma ja ei vaimustu. Ootan loodust, käänulisi teid, tuuleveskeid ja hädas senjoriitasid.

Lisatud foto kohalikust vibraatorivabrikust.

Lõputöö kirjutamise ärahoidmine on võetud ette suurejooneliselt. Võtsin kaks nädalat palgata puhkust, karjusin ja märatsesin ja läksin vanemate ja noorema vennaga avastama Hispaania avarusi.

Praegu on siin vähe inimesi ja üks donkihotlik kodanik, kes on on ilmselt hispaanlane. Hispaanlaste vähesust selgitab fakt, et olen veel kohalikus lennujaamas, primitiivtsivilisatsiooni rüpes ja nagu GLaDOS laulaks, still alive.

Püüan filmida ka põnevat dokumentaalfilmi sellest kuidas perekond Irve välismaal käib, aga võimalik, et sellest ei tule midagi välja sest kaamera varastatakse ära vms. Kui järgmine kord võrku pääsen, kirjutan taas.

Kohtasin täna inimest kelle sünnitas inimene, kes kinnitab, et ise nägi sellist lugu. Maalt tuli naisterahvas linna poodi pidama. Vene ajal muidugimõista see kõik juhtus.

No naisterahvas oli igati hädas linna-asjadega. Muuhulgas ei jaganud ta vene keelest midagi ja tal tuli möödakäijaid asetada säärastesse rumalatesse situatsioonidesse, kus nad pidid seletama, et seinale värviga soditud kirillitsas "hui" on till jaaniedasi.

No igal juhul oli tollal tarvis panna sildid kakskeelseks. Päris kuu pealt ta ka kukkunud polnud ja nii siis juurikapoes ilutsesidki sildid "porgand - markovka", "kapsas - kapusta" "till - hui".

Käisin Sepa juures adblocki filtrite järel ja veider meem tuli kohe järgi testida:

irve@imp:~$ history|awk '{print $2}'|sort|uniq -c|sort -rn|head
     61 ping
     59 nc
     48 ssh
     46 sudo
     38 ls
     37 cd
     32 man
     14 vim
     11 iconv
      8 skype

nc pole muide Norton vaid Netcat

Hakkan vaikselt saavutama akadeemilist hajameelsust. Sõitsin hommikul rattaga kohale, parkisin ratta kuhu tarvis, tatsasin üles, lükkasin jalga plätad ja marssisin tundi andma. Noh, jätame tegelikult selle igava osa vahele.

Ühesõnaga lähen mina töölt ära, koridoris sulgen ukse ja hakkan rattakiivrit pähe panema. Silmapilgselt helisevad häirekellad: ootoot, külm tuul puhub su kõrvad ära (täna oli väljas 278 Kelvinit ainult) -- kus on mu hea sõber must kapuuts? Ega's midagi, keeran ukse lukust lahti (võtmete otsimine on väga tüütu) ja hakkan kapuutsi otsima. Õnneks oli mul süsteemne lähenemine: mõtlesin kõigepealt, et kus ma kõik täna söömas käisin, et see trajektoor huviga läbi käia -- äkki taskust pudenes või midagi sellist. Siis vaatasin ilusti üle kõik võimalikud kohad, kus seda hoidsin. Leidsin pika otsimise peale ka üles -- oli mul ilusti kaelas mantli all varjus.

Aga ega sellega mu seiklused piirdunud. Kapuuts pähe, kiiver pähe, trepist alla, ratas lukust lahti, lukk raami külge, uksekiip piuksuma, uks lahti, ratas kuidagi välja. Ühesõnaga tegelt ei olegi siin midagi naljakat rohkem ja tegin teile tünga.

Vuhisesin IT-maja juurest minema, tuul mõnusasti plätade vahel vihisemas.

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et Irvekivi asundusse kolib ühe väheaktiivse riidekapi ja pesumasinakasutaja asemel uus professionaalne elanik.

Senine mulje on olnud ainult positiivne! Kõigepealt vedas ta reede öösel minu juurde tervelt kolm(!) tütarlast, kes kõik olid joobes ja väga toredad. Aga mitte sellega ei piirdunud tema lahkus!

Nimelt aitas ta mul korteris ruumi teha, et tantsupõrandal oleks piisavalt avarust: teeseldes tasakaalukaotust, toetas ta end täpselt sinna kohta, kuhu ma Triinul ei lubanud isegi mitte vajutada, sest kogu laud kõverdus ja häiris mu keskendumist. (Triin oli nii pahane, et lahkus seepeale mu elust.) Laud seepeale kaardus nii, et lasi lahti paar kruvi ja ühe tüki, mida kruvid kinni hoidsid. Sellega külalise lahkus ei piirdunud, vaid ta aitas laual ka ilusasti põrandasse vajuda -- monitorid ja läpparid keerlesid efektselt ja pakkusid mu külalistele veel kuskil viieks minutiks naeru ja lusti. Pärast oli kõigil tore uues avaras korteris teha tantsu. Ja mul on nüüd uus äge arvutilaud!

Aga sellega asjalood ei piirdunud: täna aitas uus korterikaaslane hästi kiiresti ühe tudengi konsultatsioon ära lõpetada. Ta helistas mulle ja uuris, et kas uks peabki nii käima, et paned võtme sisse ja keerad ja keerad ja keerad ja nagu midagi ei juhtu. Issand jumal kui hirmus, mõtlesin seepeale mina: kindlasti on tulnud pahad onud ja -- ütleme et ma sain täitsa korraliku ehmatuse ja ei suutnud enam muud teha, kui vabandasin viisakalt ette ja taha ja siis lahkusin kätevärinal ja jalgratta abil nii kiiresti kui võimalik oli. Maja ümber olla veel kahtlaseid põkke tiirutanud ja ... Ühesõnaga jõudsin võhmasena majatrepile, keerasin veel viimast korda veendumaks, et minu originaalilähedasemad võtmed töötavad ja... töötasidki. Mul oli kohe nii hea meel, et kepsutasin ja naersin ja rõkkasin. Uus naaber oli lihtsalt pisema võtme sinna sisse pannud ja natuke kimpu sattunud sellega. Oh seda nalja ja naeru.

Kuna kolm on kohtu seadus, tellis mu uus naaber meile ka uued interneti-onud, kes olid väga toredad ja rõõmsad muhedad vennad ja kes armastasid üle kõige maailmas puurida seinte sisse aukusid erineva sügavusega. Esimene auk oli kohe nii hästi puuritud, et läks otse elektripessa ja elekter seepeale ehmatas ennast mu korterist minema. Pärast oli tore naerda, et ka Starmani onud olid sama asja vist avastanud, sest ühes seinas oli kaks kõrvuti olevat seina-auku, millest üks samasse kohta välja jõudis.

Oh seda nalja ja naeru, kui elekter tagasi tuli ja selgus, et kõik oli kõigest ehmatus ja et elekter päris ära ei läinud meie juurest. Pärast tegid toredad interneti-onud kõik augud igaks juhuks laest kõvasti madalamale, et elektrit mitte hirmutada. Minul aga õnnestus selgeks saada see, et kuidas ja kus paneelmajades elekter elab: kõikjal.

Ootame huviga, et mis kõik nüüd küll edasi juhtuda võib minu uue aktiivse naabriga, kes on tore ja kellel on palju toredaid mõtteid!

PS: Lõputöö on tasapisi edenemas taas.