Irve

On kellelgi huvi Paranoia larbi korraldusmeeskonda end sokutada? Esimeses mängus rõhuks pigem huumoriküllasusele, kui rekvisiitide ilule. Teeks midagi sellist kiiret, konkreetset ja spontaan-lõbusat.

Ja teine küsimus, et on kellelgi üle mõnd kappi või riiulit? Uus korter on natuke liiga lage.

Tahaks panka vahetada nii, et mul jääks pangaarve number samaks.

Sain täna oma postikontole Hansapanga reklaamkirja, mille pealkiri oli uhkelt "NPNK HOIATAB!", mille kohta arvasin alguses, et minu e-posti aadress on sattunud mõne kurikaela kätte ja mul kästakse kuskil aknas oma paroolid sisestada.

Ei olnud päris nii. Pank ise on suuteline saatma sõnumit, mille ainus sisu on selles, et tähelepanu, ma ei ole liitunud teise sambaga. Aga kui tõesti oleks vaja mind hoiatada mingi asja pärast?

Siis pank ei tee seda, sest see mõjuks ta mainele pahasti. Tehakse pressiteade ja eks siis on mu oma süü kui lehti ei loe.

Järgmine postitus ei tule pahameelest ajendatuna. Ausõna.

Kas te mäletate muinasjuttu kuningast uute rõivastega? Avalikkuses käib praegu väga armas mäng. Keegi ei saa öelda, et istuv president ei ole võimeline debattidel esinema, sest tal puudub mitteheietav kõneviis. Selle asemel aetakse ühelt poolt jõulist tõde: Rahvaliit ütleb, et president on oma kõnedega kõik ära öelnud, Keskerakond kiidab takka, et ametisolija eest kõnelevad teod. Kui nende ridade taha lugeda, siis tõepoolest: presidendil oleks raske debatil oma kõnedele midagi sisulist lisada ning vaadates ka meie presidendi võimast välispoliitilist esindusoskust näeme säherdust teolist kõnekust, et isegi vaatan ja imestan siin suu ammuli.

Vastaspooled samas "avaldavad nördimust, et president debatist kõrvale jääb" ja kuigi Ilves veidi küünistab viidates sellele samale ettekirjutatud sõnadeta debatihirmule, on üldpilt selline, et püütakse üldise viisakuse käigus mõista anda et mis siis tegelikult toimub. Mannetu lugu.

Samas on ju praegu ka üsna ilmne, et masendav on kohutav on omad sotid kokku leppinud ja järgmisele hambutule valitsejapõlvele järgneb siis juba ka riigikogu ja omavolitsuste tasemel kanda kinnitanud ja end täis nuumanud Uhke Savisaare Ajastu.

Aga me ei räägi sellest. Juhhuia!

Postimees pani küll suure kella külge abiellumise kallinemise aspekti riigilõivude tõusust, aga mina paneksin pigem selle aspekti, et selle eest, et riik saaks sinu sõrmejäljed passi ja omale registrisse panna pead sina maksma.

Pronkssõduri varjus lipsas üht-teist põhiseaduse muutumist ilma suurema kärata läbi nagu vaja oli ja seega saab iga poliitik ausa näoga öelda, et biomeetrilisest passist on väga suur abi USAsse reisimisel ja et seda nõuab Euroopa Liit. Ütleme nüüd kõik kooris: "Minu sõrmejäljed passis on hea asi, sest sellest on väga suur abi USAsse reisimisel ja seda nõuab ka Euroopa Liit. Sellepärast on tegemist hea asjaga."

Kohe palju parem hakkas ja põhjendatum, eks?

Ansip teatas pronksmehe valvamise kohta, et "kord pole kunagi liiga kallis".

Kas see peaks tähendama, et valitsus on otsustanud politsei palka lõpuks ometi mõistlikkuse piirile tõsta või seda, et poliitikute mainet kahjustava tulekahju tõrjumiseks pole riigi raha kulutamine kunagi patt?

Sooritasin kolimise akti. Tähendas siis raali ja riiete ületoomist uude elukohta ja Triinu ja Meeletu kohutava hunniku ladumist autosse ja siis veel korra ladumist autosse. Suhteliselt ära väsitas.

Aga nüüd on kõledad seinad ja hirmus öösiti ja vähe toole ja üldse kappe ja kohti kuhu asju panna. Käin hirmunult mööda seinaääri ja hoian madalat profiili, sest maja ümber on uhked autod valju muusika ja pidutsevate noortega. Nägin vist ka liikumishäirega narkomaani.

Aga tegelikult tahtsin ma teile öelda seda, et ilgelt tore ja mõnus saab siin olema, kui põrgukuumus otsustab taganeda.

Nädalavahetusel jättis Orgunn hüvasti Tartu linnaga. Minu jaoks kujunes sellest oluline vahekokkuvõte vahepeal möödunud teadlikule elule. Me käisime oma seltskonnaga läbi Need Kohad, Need Majad ja mõttes paljud Nendest Üritustest, mis toimusid siis, kui pidu kestis hommikul kella viieni ja kui maailm me paljukannatanud südameid-hingi veel kalkjashalliks kalestanud polnud. Hüvasti noorus.

Minu jaoks on Tartu koht, kuhu satutakse ainult tavaelust erinevates situatsioonides. Seetõttu on igal tänavanurgal ainult piiratud arv lugusid ja mälestusi, igal aknal ainult piiratud hulk nägusid ja mööda öiseid tänavaid roomavad sinuga kaasa ainult valitud ammupeetud ja -unustatud vestlused nagu vaikivad minevikku tunnistavad vaimud. Tallinn samas on koormatud mõttetust igapäevatranspordist — see on tänavanurk, kus olen käinud kuus tuhat korda ja too on maja, kus olen maganud 30% oma eluajal magatud unest... Tartus puudub selline mälestuslik ülekoormus ja ilmselt ka paljunägemisest tekkinud tuhmistumisefekt.

Toitlustusest kolm enda jaoks toredat leidu. Kuum Tass raekoja platsis on esimene kohvik, kus on selline menüü, mille kohta tekib mul tunne — ma ei oska siit valida — nii palju häid asju. La Dolce Vita nimeline pitsakoht suutis mind üllatada sellega, et tegi parima pitsa, mida ma kunagi söönud olen. Zavood üllatas mind sellega, et oli ventileeritum kui kunagi varem.

Alati, kui näed kedagi, kellele võiks istekoha anda: tee seda.

Enne tudisevale vanakesele koha loovutamist, uuri välja, kas tegemist on Keskerakonna valijaga, kelle abil Vabaduse väljakule majasuurune Keskerakonna reklaam sokutatakse. Käitu vastavalt saadud infole.

Kui vanake ei ole nii tudisev, vaid pigem selline keskea lõpupiiril laveeriv daam — täpselt selline, et sul tekib hetkeline kõhklus, et võiks ju — anna kindlasti koht ära ja naudi naise dilemmat: Kas istuda resigneerunult vanurite hulka või siis seista uhkelt ja sirge seljaga, teades, et kõik mõistavad: olen noor! Seda hoolimata sellest, et vabasse kohta oleks ta end rahumeeli maha istutanud.

Lugesin, et uus rõõmus MSNi viirus levib ringi ja kuidagi inspireerusin sellest ja... Ah, ma hakkan parem sinu, kui kasutaja poolsest otsast peale.

Istud MSNis (või Skaibis või E-maili aknas) ja Irve(TM) saadab sulle faili nimega "naljakas.txt". Mõtteliin: Äkist on viirus? Ei ole, Irvel ei ole kunagi viiruseid. Võtan faili vastu.

Failis sees on tekst:

Laadisid omale just viiruse!

Tegelikult mitte, kuid jäta alatiseks meelde, et kui
keegi sulle faili saadab, isegi eestikeelse nimega
faili, tuleb enne selle vastuvõttu kindlasti üle kontrollida
kas tegemist on elusa kodanikuga.

Vaata nüüd, mitu sõpra sul sellega õnge läheb...

Ma arvasin, et mõni üksik tuttav läheb õnge. Faili võtsid vastu 7 inimest 10st. Mitte ükski vastuvõtjatest ei kontrollinud, et ma tegelikult ka elus oleks, kolmel inimesel oli tehniline põhjendus (kasutan Gaim-i ja ise midagi käima ei lähe ja teine - txt failides ei levi viirused), miks nad selle ikkagi vastu võtsid ja ühel takistas faili vastuvõttu ilmselt MSNi viperus.

Äkki teile ikka meenub, et juba on ka Hansapanga paroole nuhkvaraga püütud varastada? Ei ole ulme, et teile personaalselt lähenetakse (Orkut ja Google annavad paljude kohta piisavalt infot, et keegi teie sõbrana võiks esineda). Me ei tea kas need ründed on olnud ka edukad, sest pank tahab kõike muud, kui teatada et nende klientidelt on midagi ära rotitud. Tõesti, inimesed, kontrollige alati üle, kui teile sõna lausumata mingi fail püütakse anda.

Irvel on muide u. kolme viimase aasta jooksul üks viirus olnud ka.

Kui kuulsin, et üle ilma kuulus ansambel meie oma Maarjamaad väisama tuleb, rõõmustasin, et üks tibatilluke koht maamuna peal saab sedavõrd kõrgete külaliste poolt ära märgitud. Kuna mul tuttaval automobiil olemas oli, siis pakkus, et käib linnas paarutamise ajal ja ostab mulle ka piletid ära. Mõtlesin, et üks igavesti vahva mõte ja võtku moorile ka kohe siis juba. No saimegi omad piletid kätte ja jäime õiget aega ootama.

Enne kõik irmsasti kõnelesid, kuidas üht ja teist asja ei tohi sinna kaasa võtta ja et kõik inimesed pidada kokku tulema ja isegi piiri tagant! Seepärast sättisime mooriga kohe õige varakult teele, et mitte parematest platsidest ilma jääda ja et ei peaks pikka aega rivis ootama nagu autolahvka manu ikka juhtub, kui hiljem kohale sattuda. Omnibussis ei olnud sugugi nii palju rahvast, kui mina arvasin olevat, aga eks oli ju ikka üsna varane aeg kah ju veel.

Rahvast oli kohal nagu laulupeo ajal, aga miskipärast ei sadanud seal nõndapalju vihma ja miskipärast olid kõik suisa vanemad mehed omale pikad patsid külge monteerinud ja käed ja seljad lausa tindiga ära värvinud! Säherdused said ainult Lätist või Soomest saabuda, ütlesin ma seepeale moorile. Meie mail säherdusi asju küll nähtud pole!

Kõikse uhkemad asjad olid kemmergud. Neid oli nõnda palju, et ma mõtlesin, et siit saab päris mitu põldu ära laotada. Ühes väljaku servas olid toidukohad, kus irmsaste liha kõrvetati ja nõnda irmsat kärssanud peki haisu levitati, et mul lausa imestus tekkis, et kes säherdust jama sööb ja naersin omaette habemesse, kui mõtlesin, et neil müüjatel küll täna kaubaks ei lähe. Aga sa jeerum, kus inimesed siis võtsid järjekorda ennast! Kas nad siis ei tea, et kõrbenud pekk ei sünni süüa? Aga siis tuli juba muusikat eemalt ja läksin vaatama et kuidas siis mujalt ilmast tulijad esinevad ka: alguses pidada teised pundid rahvast üles kütma, kui päris õige suur esineja välja lastakse. Mürinat ja raginat oli nõnda palju, et minul süda täitsa puperdama ajas ja kui too üks seal laval suurt trummi lõi, siis mina võin täiesti vanduda: minu jalakarvad värisesid kohe täitsa!

Siis kui lõpuks kauge Ameerika mandri mehed pillid käima panid olin mina nii rahva sees kohe päris keskel ja ootasin, et nüüd saab alles suuri esinejaid näha, aga minu ees olid kaks nõnda tursket meest koos ühe pisema valgete juustega naisega, et isegi küünitades ei seletanud silm lava peale kaema. Moor arvas, et sealt lava kõrvale pandud ilmatusuurest pildikastist vaatamine on natuke halvem kui kodunt pildikasti vaatamine, sest et teda koguaeg inimesed nühkivat ja hõõruvat tagumikust. Ma siis ütlesin, et läheme veel lähemale ja seda tuleb säärases summas alati teha kavalasti! Tuleb minna rahva külje peale ja siis ettepoole ja siis uuesti sisse. Kui otse sisse sumada, siis arvatakse, et trügitakse ette, aga kui sumada külje poolt, siis trügitakse ju sinust mööda ja see pole üldsegi nii hull. Nõndamoodi kavalusega saimegi päris kohe piirdeaia ette, kus päris jõuramid röökisid ja lõugasid. See oli ka päris hirmus vaadata, aga siis järsku ma enda kõrval peaaegu nägin ühte meest, kes oli oma suure koti kõhu peale pannud vargahirmus ja kel särki sugugi seljas polnud. Aga kõikse hirmsam oli see, et ta KUSI TÄITSA RAHVA SISSE!! Rahvas muidugi andis kusejale ruumi, aga ta solistas nii kaua seal, et isegi moor, kes muidu ikka kannatab säherdusi asju, pööras pilgu, vuih, kõrvale ära. Sest oli meil nii jälk, et läksime kohe päris välja sealt rahvast ja kaugele taha ära, kust kõik rahvas näha oli.

Rahvast oli nii palju, et ma alguses arvasin, et kõik maailma inimesed on kohale tulnud, aga pärast mõtlesin, et Aafrikas on neegreid väga palju: nemad kohe kindlasti ei tulnud, sest neegreid olin ma väga vähe silmanud.

Aga see suur Ameerika ansambel oli ikka üks eputis küll. Kõiksepealt ta tükk aega tuli lavale ja tekitas sellist nagu põnevust, et nüüd kohe-kohe ja siis ta ikka lõpuks tuli ja siis kõik plaksutasid nagu ilmaimet näeksid. Ja siis ta koguaeg tahtis et me vehiksime ja karjuksime, mida meie sugugi ei tahtnud teha. Ja siis ta küsis mitu korda, et kas meil on hea olla. Ei olnud, aga ta ei kuulnud kui ma hüüdsin, et mul on selg valus ja et maas on nõnda palju laga, et ma libisen mööda mäge alla kogu aeg ja pean tagasi üles minema. Mis ta siis küsib kõigi käest nii? Ja pärast ta ütles, et Eesti ja Tallinn ja ütles, et "ailavju" ja siis kõik nagu tundsid ennast hästi.

Säherdune palagan pole sugugi meeltmööda asi mulle. Kuulan parem kohalikke kapellmeistreid, kes ei ütle igasugu võõras keelis asju, mida nad päriselt ei mõtle ja kes teevad ikka sellist asja, et paneb jala kargama.

Lustitalgute maksmisinfo läks kodukale üles (teame-teame, oleme laisad omadega seekord).

Suvel juhtub grillimist. Vihje korras ütlen teile väikese tarkusetera, mida kindlasti lihaletis jälgige: kilohind. Kilesse pakendatud kombinaadiliha on nii umbes kolmandiku võrra kallim kui lihaleti lahtine marineeritud grill liha.

«Kahetsusväärselt ei ole kohus tehingute majanduslikule sisule hinnangut andnud,» ütles Palts advokaadi vahendusel BNS-ile. «Keerukas maksuvaidlus eeldab süvenemist selle kaasuse aluseks olevatesse kõigisse asjaoludesse, mida kohtuotsuses ei ole kahjuks tehtud.» - Postimees

Ehk siis: "Mind natuke üllatab, et Eesti kohus mul raha kantida ei luba." Mind ka natuke üllatab, et miks just temal ei lubata.

Kasutasin just lauses sõna "mudruneb" ja arvasin, et ütlen midagi tähendust omavat. Mõtlesin sellega midagi sellist, et "järk-järgult mugandub, aga siis, kui ma viitsin sellega tegelda".

Varsti ei saa te minust enam midagi aru ja pean teie keelekasutusega mudrunema hakkama.

Eile pärast Kätretega GAGi külastust (palju rahvast ja tunne, et kool on teinud kvalitatiivse hüppe paremuse poole) juhtus Hellas Hundis meenuma, et Mentos ja Coca Light on täiesti erakordselt tore kombinatsioon. (Otsige Google videost) Igastahes mõeldud, tehtud. Nüüd oma kogemusest rääkides võin öelda, et 5 mentost jätab 2 liitrise Coca Lighti sisse umbes täpselt neljandiku jagu täiesti gaseerimata Coca Lighti. Edaspidi luusin teie pidudel Mentosepakk taskus ringi. Väike reklaamvideo ka (ja siis veidi lahedam videolink selle all).



Pepsi Girl: Super Burp

Ka sel aastal läheme kätretega vilistlaspeole. Näis, kas ka uus direktor meile näpuga uksele osutades teatada kavatseb, et "meil pole lahtiste uste päev".

Paljudel teist kooli vilistlaskokkutulek oomenlikul kuuendal juunil aastal 2006 aset leiab?

Eelmisele veel täienduseks, et Kohustuslik Boonuslõbu Kaardimäng on täiesti kõige naljakam kaardimäng (ja tegelikult vist ka lauamäng), mida ma mänginud olen.

Kui mängijad reeglitest - mis on üsna loogilised, pean ütlema - veidi aru saama hakkasid, kõlas pea iga kaartide kättejagamise siit või sealt õelat naeru. Ka meeldis mulle selline väike sotsiaalne nihverdamisvõimalus: oma tegevusi oli võimalik üsna andekate kommentaaridega õigustada või siis teisi sinu moodi mõtlema õhutada. Lõpuks oligi nii, et Oranzid moodustasid ühe Violetse ja ühe Rohelise (minu) vastu liidu, tapsid nad ära, ja võitjaks sai absoluutselt mitte varem millegagi hiilanud vapper probleemikütt Gregik. Tahan veel!

Aga see, kes karbile kirjutas, et mänguaeg on 60 min oli ilmselgelt mõjutatud reeturlike mutantkommunistide poolt.

Sain karbi kätte. Naeran juba ette, sest niipalju, kui kaarte sirvida olen jõudnud, on tegu täiesti ülemäära liigalõbusa asjaga. Täna läheb siis testimiseks, et kuidas ja kuivõrd on võimalik mängida mängu, kus on olemas kaardid, millega vahetatakse ära sinu ja mõne kaasmängija kaardipakid või milles teistest tugevam olek tähendab, et oled kõigil teistel ka pinnuks silmas.

Ühtlasi laekus esimene Paranoia seikluste raamat. Ülejäänud kahjuks viibivad. Homme korraks Tartusse ja siis tagasi Tallinnasse oma mängugruppi peedistama. Vaesekestel on kaelas järgmised asjad: 1 deemon, 1 revolutsioon, 1 linnavalitsus, 1 võimalik invasioon ja palju muud vääramatult pöördumatut.

Tegelikult on tõesti huvitavad ajad kätte jõudnud, sest mängujuhina saab harva tõsist põnevusadrekat kogeda ja mul on tunne, et viimane mäng oli vähemasti minu puhul sellest üsna tulvil.

Tekkis plaan ja võimalus pesastuda Õismäele. Kõigi eelduste kohaselt nii juhtubki.

Tööle saan rattaga ja 10 minutiga — vabas toas saab hoida Triinu, et üksteisel hea lähedal külas käia oleks. Tõenäoliselt tekib ka võimalus lähedal külas käia teatud Orgunni liikmetel, eeldusel, et nad endapoolset köögiust lukku ei keera.

Vatsedapsi.