Irve

In that last dance of chances
I shal partner you no more.
I shall watch another turn you
As you move across the floor.

Minu mõnnaklaviatuur - see madala läpakanupuga täismõõdus Logitechi elukas. Ei ole ta nii hüpersuper midagi. Vasaku käe pöidlaga jätab tühik mõnikord vahele ja S ja A täht on oma värvikoorikut kaotama hakanud. Küüs läheb vastu ja ega see värv mingi supertugevalt plastiku külge hoia. Ma ei saa aru kuidas saab hea toote juurde sellise tõrvatilga juurde tilgutada. Varsti on must klaviatuur ja orienteeru seal kuidas juhtub.

Kirjutasime kunagi Magziga kahasse veidike silojutte. Need on siis sellised suht jaburas maailmas toimuvad lood, kus Silola Kangelased igasugu asju ette võtavad. Omal ajal saatsin neid meiliga laiali, pisemate juppidena. Umbes kuu aega saaksite iga päev ühe osa. Kuna siin jutuks tuli, siis leidsin, et protsessi võib korrata. Huvilised andke teada.

Praegu meenus, et unustasin jagada ühte jubedamat juhtumit mida üldse kogenud olen. Esmaspäeval tulin linnast tagasi, keerasin kenasti kätteõpitud võttega korteriukse lahti ja põrandal lebab küliliasendis, silmad lahti, täiesti liikumatu kass, jalad värdjalikult välja sirutatud. Surnud. Panin ukse kinni ja läksin kassist mööda ja istusin diivanile lootuses, et ta minu liikumise silmgi liiguks või midagi ja et see kõik on üks valguse ja varju trikk jne. Ei. Tõesti surnud. Siis ta liigutas natuke oma tagumist käppa. Ajas end laisalt jalgele, ringutas, ja läks magamistoa poole...

Mina olengi sisu. Ühesõnaga sain läbi Robin Hobbi (seni) viimase triloogia viimase raamatu. Oli üsna hea, kuigi mõnes kohas oli jutus selliseid rebenemiseni kokku forsseeritud (Farseeride raamatust kirjutades püüdke teiegi see sõna teksti mahutada) lõngasid. Soovitan igati.

Aga selle kõigega seoses meenus mulle üks Püütoni lendava tsirkuse vaheklipp, mis käis umbes nii: Kas teie elu on igav? Kas teilegi tundub, et inimesed teie ümber elavad palju huvitavamaid elusid kui teie üldse kunagi tundma saate? Hangi omale pilte teiste inimeste palju huvitavamatest eludest ja too seeläbi huvitavust ka oma koju! Riputage need pildid oma seinale ning muutke ka oma päev huvitavaks. Et siis hankige need raamatud ja elage kaasa teiste inimeste huvitavatele eludele.

Istusime eile Gea tööl kolmekesi ja naersime nii, et kõht korises. Mõned larbirekvisiidid lihtsalt ei ole magedad.

Oopsi mäng oli tore. Leppisime kohe Jackiga kokku, et seekord mängime rolli ja lõõbime vähem. Head lõõpi oli ka, aga mäng samas jälle toimis ja oli põnev ja huvitav. Hiljem nägin unes, et mõtlesin ühele mängus olevale asjale põhjenduse välja. Ilmsi sellest rääkides tuli välja, et olingi seda teinud. Aju töötab ka magades.

Aga Oopsi juurest ära tulles kraaksus minu möödudes vares. Ta vist jälitab mind.

Läksin linna ja teel kohtasin suurt varest, kes minu möödumisel laternapostil kraaksuma hakkas. Ma ei teagi keda ta hoiatada otsustas, aga veider oli igastahes. Natukese aja pärast kohtasin ka järgmist, too oli laisem, sest tema seeria oli kuskil poole lühem. Veidralt laheda meeleolu tekitasid selle halli taeva all.

Nüüd ära nähtud. Selline südamlik lugu. Haledusega pingutasid natuke üle, aga armas vaadata ikkagi. Seekord oli see, et mulle jäid silma mingid võtmesõnad, millega hilisemat paatost taheti upitada ja aju hakkas neid väga ruttu igale poole jooksvalt sobitama, mistõttu loo tasemel see film eriti ei köitnud. Vaadata tasus sellegipoolest.

Suurem larbirollide kirjutamine seisab ees. Mõneti on naljakas - mul on enda omad suht läbimõeldud, aga paraku on raske siduda veel valmiskirjutamata tegelasi enda rollidega. Ilgelt hea oleks mingi nädalavahetus selline koostöine maratonkirjutamine teha.

Eile sai Purdi larbist aasta täis. Viisin lilled ja veini ja lobisesime toredasti ja pingevabalt ja oli tore.

Tapsin täna maal natuke noori puid. Trimmer on just see asi, millega lumes puid niita. Pärast hüppasin korra kõhuli lumme ja lume kõrvetamine randmete peal tõi meelde, et väikesest peast oli see suht tuttav tunne. Kiusatus oli peakat ka panna, aga kiusatustele ei pea järele andma.

Mäng sai läbi, midagi jäi kripeldama. Ma ei suutnud kuidagi asju tööle saada, kohati nagu funktsioneeris mäng, aga siis jälle läks selliseks niisamajantimiseks vist. Rohutirtsust kotkaks. Komforti ei ole. Mõneti on selline tühja sidruni tunne...

Järgmise proovin väiksema grupiga ja teen rollidega rohkem eeltööd.

Alternatiivina võiks proovida ka sellist süngemat versiooni mängust, kus maailm pole niivõrd koomiline, kuivõrd tragikoomiline. Ühesõnaga tuleb võtta rahulikud tõsimeelsed mängijad ja koomika tuleb sellest, et on vaja kuidagi rõhutisest vabaneda.

Ahjaa, ma vist ei ole maininud, et minu Kätrete rõivadisain ei pääsenud eelvoorust edasi ja seega jõuab see värk võib-olla TTÜ moešõule. Kui jõuab. Mingi osa võiks sellest ka larbiriietuseks jõuda.

Tahaks inimestega suhelda, aga kontaktide nimekiri on tänase õhtu puhul kuskile ära kadunud. Fool's Fate lebab mu laual ja uni on samuti.

Live Action Foreplay. Kellegi tähelepanek juuniorlarbi kohta. Pane palju veidraid noori poisse tüdrukuid kokku ja neil tekib paratamatult soov paljuneda. Yay.

Aga nüüd magama. 12 tunni pärast algab mäng.

Lisa: Ahjaa - Bluetooth = Sinikiku

Selleks, et eestikeelset Tulirebast tekitada, läks täna suurem osa päeva ära. Oma lollus ka — teinekord järgige juhiseid täht-tähelt mitte umbes ja kui mingi jama on, siis alustage otsast, mitte ärge üritage mittetöötavale asjale parandust peale panna.

Aga nüüd on Mozilla 1.0.1 täiesti ilusti oma masinal kompileeritud ja järgmine etapp saab olema sellele jurakale eesti keel peale pookida. Siis asi üle testida ja CVS-i lükata. Ei olnud pooltki nii hull, kui kartsin. Pealehakkamine on enamus võidust.

Aga homme juhendaja juurde lõputöö juhiseid hankima.

Larbile regamine on nüüd suuremas osas läbi. Eks mõned tegelased tilguvad aja jooksul juurde, aga üldpildis on värk lukus. Täna oli siis rollide-nimede kokkuklappimise koosolek. Kohutav klatš, muud ma ei ütle. Aga päris lõbus ja paar toredat pärlit ka laekus just rollide ja nende vastsete omanike osas. Et kui rolli otsid nagu tükk aega et kes võiks sobida, ja siis Gregik loeb tulijate nimekirja läbi ja ütleb nime ja kõigil on "ohoo!". Ühesõnaga on tore on näha formuleerumas asju. Kui eelmine nädal mul oli juba suht paha tunne, et koosolek ära jäi, siis seekord oli tipptopp. Tundsin siin regamise lõpu eelsetel kahel ajal teatud tüdimust või väsimust, eeskätt enda puhul. Nüüd on asjad läbi lobisetud ja taas mõnna kõik. Loodame, et tuleb ikka see meie aasta parim mäng ära :)

Saatsin laiali ka Lustitalgute kutsed ja esimesed reganud on ilusti end juba suusõnaliselt ära kinnitanud.

Lisaks lõpetasin ühe pikaajalise vaagimise — mul oli ilgelt hea idee, aga selle teostamisest tulnuks ilmselt jama. Mõnikord on nii, et ideele tuleb võimalus anda ja pärast jamaga jooksvalt tegeleda. Miinid jalgpallimänguks mulle palun.

Kui õhtul võtta bussis tagasiteel raamat lahti, siis mõnikord ei ole sellist eelaimdust, et nüüd jääb öö vahele natuke ja silme ees ujuvad väikesed veidrad asjad ringi. Aga Kuldne Narr sai läbi. Seekord suutis lugu piisavalt tihedaks minna, et ma olin sellega üsna konkreetselt kaasas ja mitte spekuleerimas, et mis nüüd edasi juhtuma hakkab. Aga viimase raamatu kava natuke paistab vist ikkagi läbi. Aga kaks-kolm väga head tegijat kohta olid küll. Just sellise hästi ettevalmistatud paatose teemadel.

Aga agaga peaksin vist vähem lauseid alustama.

Võta klaas Tartu Limonaadi (noh, see limpajook). Pane minutiks mikrolaineahju. Naudi sooja jooki. Vahelduseks veider.

Hakkasin foorumis üht noort entusiasti veidi juhendama, kes oma arvutipilte üles pani, mis just kõige ägedamad välja ei näinud, aga see-eest mind ennast meelde tuletasid kunagi. Mäletan hästi, kuidas mulle rõõmu tegi, kui avastasin, et Windowsi (ver 3.11) MSPaintis annab näiteks windowsi moodi "ruumilisi" nuppe joonistada ja siis hilisemad avastused heleduste-tumeduste teemal nagu ikka juhtub, kui inimene omapäi joonistama õpib. Ühesõnaga mõtlesin, et kui praegu juhtida tähelepanu vigadele, siis minu vanuses oskab ta paremini pilte mudida kui mina praegu. Aga kogu see protsess läks sinna, et andsin ühe oma lemmiku — Merekati lehele tutvustuste lingi. Ja sattusin üht uut õpetussõna lugema. Pean ütlema, et olen selline joonistushuviline, kes on alati tahtnud hästi joonistada, aga paraku ei ole head formaalset õpet kunagi saanud. Või noh — keegi ei tule kunagi lühidalt omi nippe ja nõkse avaldama. Aga Merekatil oli esiteks väga tore näide sellest, kuidas ta töötab, ning tänaöiseks lektüüriks on see, kuidas ta teeb eeltööd. Ühesõnaga on huvitav lugeda, et miks on asjad piltidel nii nagu nad on. Ma olen teadlik sellest, et objektide joonte ja paiknemise järgi liiguvad silmad, aga ma tõesti ei olnud mõelnud, et sellega nii põhjalikult mängida annab. Tekkis himu midagi läbimõeldut joonistada, mis on muidugi täiesti ebavajalik arvestades seda, kui ülepea igasugu kohustused kasvamas on.

Esimene pool päevast möödus ühes kohas WIFI võrku üles pannes, mis peaaegu et õnnestus, aga miskipärast nägi üks Windows XP wifi seadistuste paneel välja kardinaalselt erinev kõigi teiste Akende vastavatest paneelidest. Ja selle peal ei saandki käima asju. Nagunii lasin mingid rämedad turvaaugud ka sisse enda teadmata ja kogu võrk lekib infot ja kõike muud. Tegelt olin hoolas ja seda ei tohiks olla.

Ülejäänud päev läks rollimängulisemalt. Foghorn on YnX-i Ravenloftist, ütleme, et väljakasvanud viktoriaanlik steampunkühiskond, milles meie tegelased juba parajat aega seigelnud on. Jõudsin faasi, kus mul hakkab tekkima visioon sellest, mis toimub. Oi appi, kui hirmutav see tõde tundub, ja mul on kahtlus, et kaabin praegu alles supipinnalt rasvakihte. Kui mu tegelane alul arvas, et on hulluks minemas ja näeb nägemusi, siis vahepeal, et mingid maailmatagused suuremad jõud üritavad teda kuidagi tööle panna, siis nüüd hakkab vaikselt sugenema kahtlus, et tegelikult on selle kõige taga hoopis täiesti maised jõud, kes oma huvides soovivad mind esimest uskuma panna. Veider värk.

Lustitalgute kutsed lähevad loodetavasti esmaspäeval sõitu — niipalju, kui ma oma tutvusringkonda saan ilma pidu üle pea kasvatamata kohale kutsuda, on teretulnud. Lehekülg on ka peaaegu ära täiendatud, tegelesin sellega hea neli tundi, et kõik viisakas ja viks välja näeks, kui hordid peale vajuvad. Seekord tuleb igati pull temaatika. Jätkame sepandusteemat. Naeran juba ette.

Sain eile Firefoxi tõlke ka ühele poole, aga jama värk on selles, et mu oskused CVSiga ümberkäimisel välistavad vähemasti hetkel võimaluse, et ma seda valmis tõlget ka testida ja parandama saaksin hakata. Nutt ja hala. Loodetavasti on lokaliseerimislistis nobedad juhendajad-halastajaprogejad.

Ja nüüd - lõputöö.

Tulin drägonilt (suht lahedate mängude periood on hetkel) ja lülitasin arvuti sisse. Ei võtnud operatsioonisüsteemi üles näitas mingit sinist surmaekraani.

0. Taaskäivitamisel ei näita enam sinist surmaekraanigi.
1.-3. Safe mode - hangub dmload.sys-i peal, enamasti.
4.-5. Voolujuhtme äravõtmisega taaskäivitused. Sama.
6. WinXP ketas - ei saa mingi asja laadimisega hakkmama ja hangub. Ükskord varem sai sama jama puhul abi recovery console'i abil. Järeldus: plaat vigane või mäluga jama (kui mäletate, siis oli mul XPga mingi salapäraste hangumiste teema üksvahe, mis paranes, kui ühe mälujubina ära korjasin seest).
7. Knoppix, ei võta üles. Kas plaat ka vigane või ikkagi see mäluvärk.
8. Linux kõrval tööle ja emaplaadi mudelit otsima. Samal ajal lülitan sisse BIOSi mälukontrolli ja saan buutimisel paar piiksu rohkem, kui vaja.
9.-12. Korjan mälusid välja ja tõstan ringi ja eksperimenteerin. Ühes konfiguratsioonis võtab windows pildi ette.
Paralleelis olen leidnud mingi poola saidi pealt oma emaplaadi mudeli manuaali, mis tootjalehelt juba ära korjatud on. See tuleb väga aeglaselt. Sealt saab lõpuks teada, et mul olid tegelikult mälud valesti sisse topitud eelmises lahenduses.
13. Linuxiarvutist üks mälukivi välja, sest windows küll buudib ühe kiviga, aga edasi võib ainult oodata. Windowsiarvutisse sisse.
14. Profit.

Aga siinkohal tahaks teada, kas keegi omab töötavaid DIMM mälusid, mida ta raha vastu on nõus vahetama?

Seekordne väljamaalkäik läks jälle täiesti asja ette ja oli suhteliselt sündmusterohke. Kõik algas sellega, kui rong Tallinnast ära hakkas liikuma ja me kätretega ilusti kolmekesi vastastiku lõõpisime. Meie juurde tuli näosuuruste prillidega naisterahvas, kübar peas, teatega, et Tartu rongi kasutavad enamasti vaimuinimesed ja et tal on raske keskenduda. Kahtlustasime, et vaguni välisküljele oli kirjutatud "vaimu" ja et algselt oli seal kirjas olnud hoopis "vaimuhaiged". Igastahes võtke teadmiseks, et kui te rongiga sõidate, siis ärge vaimuinimesi häirige.

Kuna Katre kõht fenomenaalselt punni on võimeline minema (noh, ta suudab täiesti normaalse kõhu selgroogu kõverdamata korralikuks rasedakõhuks punnitada), siis tekkis ka kaks sketši - vilespilliga kõhutaltsutaja ning selline, kus kõhu paisumise peale kõik toast ära jooksevad ja keegi "It's gonna blow karjub". Laenake keegi mulle kaamerat palun.

Täna hommikul tegin veidi seda modellitööd ka, aga neid pilte ma ei tohi veel levitada. Päris koomiline, ütleks vaid.

Hommik algas varase komandeeringuga üht arvutit üles seadma. Põhiline kamm käis selle ümber, et keegid olid vahepeal vana arvuti ära rikkunud selle parandamise ülla eesmärgi nimel ja siis oligi suht lõunani vaja vana arvuti järgi oodata. Kurat ja põrgu.

Aga ISICu sain tehtud ja nüüd olen kohe teel Tartu poole. Naistepäev saab tähistatud.

Käisin vaatasin Aviaatori ära. Mitte prioriteetide nimekirja eesotsast võetuna, vaid pigem ajalise sobivuse tõttu.

Film oli parem, kui Blade Trinity, aga paraku sama igav. Lihtsalt ei olnud ei veenev ega kuigivõrd intrigeeriv. Kohati tundus, et ühte filmi on liiga palju jama kokku topitud ja et ainus hea asi on see ebameeldiv fotovälk-lambipirnipurustusheli. Tegelt oli plusspoolel veel Kate Blanchett, kes üldse mitte Galadrieli moodi ei olnud ome Hepburni rollis ja tema tegelane oli veenev küll. Räigete miinuste hulka lükkaksin ka paar häirivalt halba arvutiefekti, mittekandva venivuse ja kõik kohad, kus lennuki leiutusprotsess oli kuidagi vaatemänguliseks lavastatud. Ei kanna, kui teed dramaatilise liigutuse ja võtad vastu nagu hullu otsuse, et pange 800 hobujõuga masin ja pekske biplaani ülemine tiib maha. Seda filmi oli oskaritseremooniale küll vaja nagu piimapudelisse pissi.

Aga mindset on mul mõnnaks läinud.

Lubasin ühe nimekirja kunagi teha, aga siis jäi mul mustandina siia bloggerisse tükiks ajaks. Aga siin ta nüüd on. Asjad, mis on mõnnad.

• Mozilla Firefox - tee endale teene - ära klõpsi sinise E tähe peal, ütleks vaid
• Mozilla Thunderbird - sama asi e-maili teemadel. Viirus ei levi ja spämm tuvastub ise.
• GIMP - kui kasutajaliidesega ära harjuda (sellega nad on tublisti muide edusamme teinud), on tegemist täiesti arvestatava pildimudimisprogrammiga
• Inkcape - juba mainitud, aga topelt ei kärise. Väga tore vektorgraafika asi
• openOffice.org - selle jubinaga on nii, et asendab väga hästi Microsofti Office-it ning teeb ühe nupuvajutusega .pdf faile, mis mulle endale eriti meeldib. Kasutajaliidese kallal samas ma natuke noriks. Saadaval ka eestikeelsena
• Blender - ruumilise graafika programm. kõige parem ja ühtlasi kõige ebaintuitiivsem kasutajaliides üldse, optimeeritud töökiirusele, mitte õppimise kiirusele, mis on fundamentaalselt väga lähedane minu ideaalile. üllatavalt väike ja võimas programm, muu hulgas lubab skeletile animeerida ning ka mugavalt pisikesi mänge teha, kui huvi peaks olema.
• Filezilla - tore FTP klient, teeb nii tavalist FTP-d kui sama asja üle SSH, oskab mitut asja paralleelis tirida/üles lükata ja minu mäletamist mööda suudab ka katkenud asju jätkata
• Freemind - väga tore väike Java peal töötav jupats, mis lubab ideid ja asju organiseerida. Mina teen sellega drägonimängudele ajurünnet peamiselt

Kohekohe on algamas igaastane Orgunni ümarlaud Keskaegse Peo organiseerimise pihta. Veebilehel on kuupäev küll paigas, aga kutsed on saatmata, isegi nimekirjad koostamata, kontseptsioon on vaja rafineerida, ideid tekitada ja üldse vaielda ja muud säärast teha.

Lisaks on mul eilsest Andreli sünnipäevast väike pohmakas. Pidu ise oli suht tegija samas, sest et teemaks olid ju ometi nohikud ja mul avanes teostada oma ammune unistus - käia ringi kampsun püksis. Üldiselt oli seekord itimeeste raju läbu, sest et vähemasti meie lahkumise ajaks ei olnud Falck veel saabunud - kuigi oli mõneti oodatud külaline juba.

Aga muidu on käimas selline kahe drägoniga nädalalõpp (miskipärast tuli siit ajust praegu maailmalõpp) niiet taaskord pole aega Firefoxi tõlget lõplikult ära viimistleda.

Aasta 2055, Alatskivi aastate eest renoveeritud lossi ees peatub buss. Keegi noormees lükkab bussi lükandukse lahti, ning lossihoovile astuvad hallipäised vanainimesed. Majast väljub hõbehall vanahärra, kes saabujaid tervitab:
"Nuh, ma juba mõtlesin, et seekord kedagi ei tule. Mullu oli samal ajal juba Iru rahvas üleni kohal kõik..."
"Noh, meil oli eile Rauli juures väike oleng ja ei jõudnud, Orm Kaarel tõi veini ja lapsed näha," alustab Gea, aga Tiit on juba edasi liikunud jalutusraamiga Jaagupit autost välja ronides toetama. Tulijatel on kostüümid juba hommikuse vaevaga selga aetud.
"Tulge ma näitan, kus teie magamiskohad on..."

Te kõik jääte vanaks kunagi või surete enne ära.

Mu drägonimäng on jõudnud päris intrigeerivasse kohta, kus üks loo haru on sissejuhatuse pealt teemaarenduse peale jõudnud. Mängijad hakkavad aru saama, et mis toimub. Või õigemini hakkab tekkima mingi ettekujutus. Põhiprobleem on hetkel keeltega. Kuna tegelased ei vaevunud enne uude kohta rändamist kohalikku keelt tundma õppima ja hetkel viibitakse druiidide seltskonnas, siis on keeleliselt olukord järgmine: üks tegelane omab keelte tundmise loitsu kaks korda päevas 50 minutit, üks ei oska midagi, üks oskab kohalikku keelt ja üks oskab druiidide keelt. Võite ette kujutada kuivõrd lõbus on teistel näiteks druiidi pooletunnist vestlust pealt kuulata kas näpud kõrvas või teades, et kogu saadud infot tuleb hiljem ignoreerida.

Teine tore asi oli reinkarnatsiooniloits, mida kamba druiidile tehti. Tulemuseks veeres saatür. Selline tore sarviline ja karvase alakehaga mürakas. Ootan põnevusega tema tagasipöördumist tsivilisatsiooni. Nuki sarved viilitakse vist maha.

Sattusin Wulffmorgenthaleris ühe geniaalse pildi otsa. Hakkan nüüd asjalikuks ka.

Teretulemast vaatama sarja "Brutaalne muutumine". Tänases osas lööb Terrence puruks Margarethi ninaluu, ning saame lõpuks teada mis juhtus eelmises osas Jamesi kõrvaga. Kas vigastus on tõesti eluaegne? Alice saab loosi tahtel kirve – kuidas ta seda kasutab? Seda ja palju muud näete kohe, sest algamas on "Brutaalse muutumise" kaheksas päev. Ärge proovige seda kodus.

Mu organism on otsustanud, et ta on väsinud. Läheks täna vara magama?