Irve

Meil on väike kohajama, kõik kohad tunduvad hullult kallid, väikesed või nõmedate inimeste käes.

Seega, kui keegi lugeja teab Tallinna lähistel (~40km) mõnd kohta, mis oleks:
* Mahutavusega kuni 100 inimest(plaanime 50st alates)
* Omaks vähemasti mingisugust hulka magamiskohti
* Oleks köetav
* Omaks kööki, mingit suuremat saali ja ideaalis paari väiksemat oleskelukohta
* Ja ei oleks sealjuures hingematvalt kallis üürida.

Siis ärge hoidke oma teadmisi vaka all, vaid edastage nad minu jaagup.irve ät geemail punkt komm aadressile.

Telefon on valus seade — tõstad toru — aju sõidab teisest kõrvast välja.

Aga ma ei anna alla.

Täna tahaksin teile rääkida viisakusest. Sissejuhatuseks niipalju, et mul on komme päeva jooksul laekuvaid Dragon.ee haldusküsimusi oma gmaili konto pealt dragon.ee kontole saata, mida ma garanteeritult kodus kontrollin ainult. Eelmine kord saatsin: "Tee Tsõõr ära!"

Te ei kujuta ette, milline — krt, mida see tüüp ülbitseb — tunne mul peale tuli seda kirja kätte saades. Seekord saatsin omale väga viisaka ja toreda kirja. Edaspidi püüan mitte ülbitseda.

Minul oli täna üks veider unenägu. Muuhulgas oli seal Enya laulja väikses tiigis parvekesel. Ta oli vaeseks jäänud, sest kõik inimesed tõmbasid netist ta laule ja tundsin ennast süüdi. Ühtlasi oli tal maagiline vorstijupike, mis ei saanud otsa, kui seda pikuti lõigata. Sellest ta toituski. Freud praegu paneks pildi mõnutundest tasku aga noh. Ühtlasi olid seal täiesti kõige ägedamad kirikuvaremed otse Pirita kloostri taga ja üks kunagine tuttav, kellega baaris lobisesin.

Tahaks neid salvestada ja analüüsida.

Mõnikord on mul tunne, et me ei tee mitte rollimängijate, vaid "rollimängijate" kokkutulekut. 'Nuff said, nagu välismaalased ütlevad.

Ei, väga lõbus. Kohe, kui konkreetne aeg, koht, hinnad, idee, tegijad ja muu paigas, siis paneme koos särgi(!)tegemise kuulutusega üles. Et varuge raha ja kannatust ka suts.

Mitte paigas olevate asjade nimistust arvake välja aeg, idee ja tegijad, sest need on meil fikseeritud juba. Any day now...

Kuidas ja kellega ja mil viisil lahkuda kinoseansilt kuhu on tulnud liiga palju neid, kellega võiks ja peaks? Seekord langes lojaalsusliisk kätretele.

Kolmas kord oli parem ja mulle iseenesest meeldis ürituse kontseptsioon — odavalt toreda seltskonnaga kinno. Teinekord planeerime ka väikese koosistumise oma plaanidesse, alustame varem jamiskõikveel. Kuuldavasti on ruumid teoorias kasutatavad, filme küll ja lisaks sellele — tegijad tuttavad. Kommuunikino tundub mulle miskipärast väga nunnu mõte. Kas on aga filme, mis veel peale Maleva suudaksid 50 inimest (miinimum ürituse korraldamiseks) kokku ajada?

Awe sool on selline kohalikku blogosfääri plahvatanud latakas, et annan vaid üldist kommentaari.

Esiteks see, et palusin Awel kapi ots korda teha, et ennetada täisbussitunnet. Awe muidugi eeldas, et teen nalja niiet tegin seda suures osas ise. Ja siis läks lahti. Kõigepealt hakkas inimesi karjade kaupa mul seal ülal külas käima, siis pärast, kui alla ronisin, võeti see koht nii üle, et ma ei saanudki peaaegu enam löögile. Säh sulle juhuideid.

Teiseks see, et mul pole ammu õnnestunud nii toredal peol olla. On olemas seltskondi, mis ei ole stagneerunud ja mul on selle üle hea meel. Tahan veel selliseid pidusid.

"Mis Tribulant ongi Oop?"

(Vms)

Käsitööhuvilistele.
1. Võta paber, aseta pikuti enda ette
2. Võta joonlaud, pikemat sorti
3. Võta pliiats
4. Tõmba juhuslik viltune joon lehe allservast lehe ülaserva
5. Vt punkt 4 umbes 10 korda.
6. Profit.

Sellel lool on kindlasti ka moraal, aga mida tahtsin öelda on see, et drägoniseiklus on päris huvitavaks läinud.

Kui nunnud ja pisarsilmil silmad tuleb Tic-Tac'ile joonistada, et Liisi neid ära ei sööks?

Retsept: Silmad umbes 1/3 kommi ülemisest poolest, suure pupilliga, pisikulmudega, alt lainetavate servadega, lisada täppnina ja pisike kurb viltune suu. (Ajaloolise tõe huvides: Tegelikult sõi adressaat lõpuks Nämmu ära küll, aga see oli juba puhas näljailming, olen selles kindel.)

Siit ka imetore idee šokolaaditootjatele: Võiks olla müügil selline šokolaad, mis on selline ullult pisike, ümar, väga kurbade silmadega ja kohutavalt lontkõrv-õnnetu ja räsitud olemisega. See on see, et tuleb kurb õnnetu tüdruk (lumes), hakkab ümbrist ära võtma, hakkab nutma, nutab end tühjaks, paneb šokolaadi riiulisse ja on kurb edasi. Endorfiinid-värgid saamata ja on edasi tore ja romantiline. Šoks aga istub riiulil kuni keegi ta ära koristab (ja ei tihka ära visata). Eriti sadistlik oleks neid karbitäite kaupa kinkida.

Täna siis järjekordsed foorumikärajad. Põhiteemaks särgitegu ja kohaotsingud. Ei, tegelikult oli põhiteemaks vist hoopis naermine ja lõõp.

Seekord mõtlesime, et enne n.ö. pidust osa võiks teha ka veidi asjalikke asju nagu näiteks huvitavad temaatilised ettekanded, maailmatutvustused ja muu selline, mida kõik arvavad, et võiks teha, aga keegi kunagi ei korralda. Midagi sellist juhatatud vestlusringi taolist.

Väsimus on paha asi — tekkinud on pooleldi liiva mattunud ja tuulest-liivast lihvitud laevavraki tunne. Stabiilne, rahulik, väsinud. Mõnikord näeb kajakaid ja ükskord oli merel vist mingit purje näha.

Rubriigist "kuidas hädaldada erinevalt".

On juba mitmed tähele pannud, et minu bloogi ei saa kommenteerida. See on taotluslikult nii. Mina ütlen — teie loete. Ja kel ikka midagi öelda on — eks need on üles leidnud ka kuhu kirjutada...

Nädalavahetus möödus üldse mitte ise olles. Esimeses mängus juhtus minu jaoks järjekordne absurditipphetk, kus lahingu kõige kriitilisemal momendil tinistajamaag end suutis kopeerida. Sealjuures nii, et koopiate vahel säilis üks teadvus ja et koopial loitsud kõik alles olid. Aitasin võita lahingu, ning ühtlasi sain iseendaga vaielda kahes isikus.

Teine, tänane üritus, oli jälle omamoodi vaheldus. See on too lugu, kus olen pime, kurt ja mingi maailmataguste jõudude poolt esile kutsutud kohtumõistja-timukas. Palju põnevust.

Täna oli plaanide, plaanide ärajätmise, uute plaanide ja üldiselt ka nende ärajätmise päev. Naljakas, kuidas palju initsiatiivi on võimalik maha mängida nii, et õhtul ikkagi kodus oled. VJJ oli ka veidi tegev, aga suhteliselt kaudsete vihjete teemal, sest temast oli korra juttu ja siis ta kohe pidi veidi aktiivset tööd tegema. Ehk oli sest abigi.

Muudel rinnetel õnnestus oma raali mälulist seisu oluliselt paremaks teha. Video ja helikaart veel nimekirjas, lisaks DVD lugeja.

Hei, velled ja õeksed. Tänast päeva tahaks kohe kuidagi väga erilisel kombel meeles pidada. Nagu lausa kandleväel on meie kinno jõudnud malevafilm, kus tõeliste eestlaste tegelik saatus kõige õigemal ja paremal viisil välja toodud on.

Mäherdused kanged mehed! Õilis höövelduskunst ja puu ja lillelehk! Mäherdused vaprad vennad, õilsad nurmekundlased ja mõhulased. Teile võlgnen oma keele ja maa. Olge te tuhandest tänatud ja ärgu laulutahe teis iial vaibugu.

(Arvan, et Malev on uus kultusfilm, mida saab veel mitu korda vaadata. Siin on nüansse ja mikrodetaile ja stiilitaju. Imetlege seda, kuidas saab teha absurdset nalja absoluutselt ilma nõmeduseta. Kamaisu tuleb peale ja ma vist olen mitu nädalat veel selle laksu all. Kannatage välja.)

Homme kell 19:00 tahaks vaatama minna, aga huvi korral võiks suurema kamba tekitada. Huvilised võivad märku anda teada-tuntud kohtadesse. Aga ka mulle.

Täna oli siis esimene kokkutuleku orgkomitee näost-näkku kokkutulek, üks nägu oli natuke puudu ja kaks nägu oli natuke rohkem puudu, aga üldiselt saime valgustatud ja ülesandeid jagatud. Üksmeel ja harmoonia; sort of. Tallinnlastena kavatseme ürituse teha Harjumaal, nagunii on pidevalt Lõuna-Eestit külastatud seni. Midagi võiks veel poetada — ahjaa, seekord tahame teha veidi ka veidi rollimänguteoreetikat ja kogemusevahetamist. Märksõnaks siis harivad vestlused ja ettekanded.

Tänane tähelepanek oli aga see, et pean end kontrollima õppima, minusse on mingi nõme uss-elukas elama kolinud ja ta rebib aegajalt välja end ja katsu sa pärast seletada, et mis tagamaadel ta seda tegi. Ma olen tegelikult ju hea ja üldse mitte õel ja mürgine. Vääks.

Mul tuli täna selline turistitunne peale. Midagi sellist, et ma küll elan siin, aga see ei ole minu maailm. Vaatan, muudan, suhtestun, aga midagi ei seo ega hoia. Justnagu nädalavahetusel mahapeetud arvutimängumaraton, milles sai erinevates maailmades külalisena viibitud, neist tüditud, lahkutud. Mõnest tagasiminekumõtte, mõnest teadmisega, et enam ei kunagi. Mu enda maailm on tore ja huvitav, aga see turistitunne on fundamentaalselt ebameeldiv.

Heimar Lenk: Hoiab vee hinna kontrolli all
Mailis Reps: Parandab Eesti mainet

Hakkan vist pihta saama, kuidas hüüdlaused tekivad. Võtad mainet langetava aspekti ja annad pöördhinnangu. Sõnavabaduse levitajad kehtestavad riikliku tsensuuri, pange tähele.

Pean ajaplaneerimisele mõtlema kõvasti ja läbivalt.

See öeldud, siis positiivsema poole pealt, et tuju on mul hea ja äkist läheb kõik lõppeks hästi. Ühel või teisel viisil.

Ja tuleb nädalavahe koos võrgupeoga, mis tähendab, et söön ja mängin ja kogun jõudu. Ühtlasi saan hakkama ka lõputöö deklareerimiste ja muude bürokraatiatega ja loodetavasti istun pühapäeval orgunnkomitee mingi osaga maha ja paneme kokkutuleku kondikavandi kokku.

Solvusin täna hingepõhjani ja sain kurjaks ja pettusin ja mis kõik veel. Asi on väga lihtne. Otsustasin, et meie foorumil on vaja uut kokkutulekut. Sain kokku väga ideaalilähedase meeskonna, asi edenes. Siis tuli värk pooljuhuslikult foorumis arutlusele ja otsustasin, et tuleb noorte lootuste mittehellitamiseks neile kohe ära öelda, et paneme 18 aastase vanusepiiri. Me ei taha riskida alaealiste joomisega meie korraldatud üritusel. Ja see, et varasemad kokkutulekutegijad on olnud vähem ettevaatlikud, lahedamad ja pohhuistlikumad tähendas seda, et sain oma igasugusest entusiasmist lahti. Mingi neetud pasa maitse tuleb suhu kui selle peale mõelda. Jah, ma tõesti praegu kirjutasin nii.

Ja nii ongi, et kui otsustad ohverdada oma olematust ajast kaks kuud teistele rõõmu tekitamiseks ilgutakse kõige mõttetuma ja tegelikult ka ühe asjalikuma piirangu otsas nii, et tahaks lusika nurka visata. Mina pole neid piire tõmmanud — see on ühiskond ja oi kuidas ühiskond suudab indiviidile vajadusel ära teha. Mul ei ole seda jama vaja, see on enesekaitse, mitte sõnum noortele.

Rollimängurahval on vaja aegajalt kokku saada ja suhelda — kui tekib keskkond, siis saab meil lõbus olema. See seltskond saab muidu kokku ainult larpidel ja siis ei teki eriti ajalisi suhtlemisvõimalusi. Seepärast ma seda teen. Mul on kahju, et ühiskond on mõnikord nõme ja et noorte puhul tuleb süda kõvaks sundida ja nad välja arvata.

Mina soovin karistust kanda pigem foorumirahva, kui Eesti rahva ees. Kuigi te olete olulisemad, suudate te mulle kambakesi vähem kurja teha. Ilmselt ma eksin — ainult omad teavad kuidas ja kuhu see nuga susata tuleks.

Ma ei ole enam solvunud, ma ei ole enam kuri, aga ma pidin selle kõik siia kirjutama, et nii läheks. Ja tänud kogu moraalsele toele, rahunesin.

Siiralt teie,
Drama-king

Rohkem ma sellel teemal sõna ei võta.

Kas ma olen eetiline? Kas ma peaksin olema eetilisem? Kas piir jookseb inimeste kahjustamise juurest või on asi kuidagi kõrgemini seatud?

Jah, jah, jah.

Ise küsin, ise vastan.

Kas pole mitte irooniline, et uudis türannosauruse sulgede kohta, mis teeb tast tohutu koomilise hammastega jaanalinnu, ja uudis inimeselt-inimesele levivast linnugrippist, mis üldiselt vihjab lähenevale keskajale, tulevad ühepäevaste vahedega?

Täna lähen siis kooli praktikumi andma. Saab see vast alles lõbus olema. Tegin juba tapjajänestega slaide.

Võimalik, et foorum tuleb kokku. Novembri esimene nädalavahetus. Ühtlasi uued särgid. Praegu on see saladus, ärge siis foorumisse postitage veel. Meeskond tuleb lahe. Põhiprobleem saab olema ilmselt toitlustus. Püsige kanalil.

Ahjaa, kanalitest rääkides. Swordfish on häirivalt häiriv käsikiri, mis on hea, häirivalt halbade tehnodetailide ja pisinüanssidega, mis on halb. Sarnaneb Johnny Mnemonicuga, mis on tore ja ei ole samaaegselt (Kuigi noor Keanu on muidugi ületamatult parem kui näiteks viie ekraaniga arvuti peale ahhetamine).

Taevasilm vaatas korra Uus-Veneetsia peale.

Linnugripi järgselt hakkaks toimuma midagi sarnast. Ma ei kujutagi ette mis lahendus oleks.

Ma olen nõme, ma tean.