Irve

Kui eelmine kord kirjutasin sellest kuritegevusest veidi rõõmsal toonil, siis tegelikult tuli mul veel üks, veidi tõsisem kommentaar.

Igasugune sotsiaalne abi töötutele on praegu oluliselt kriitilisem kui enne — kuritegude menetlemine läheb riigile kallimaks maksma kui nende mõningane ennetamine. Võib ka sinna raha mitte juurde anda — politsei ja kohtute töökiirusel on piirid ja ukse taha hakkavad jääma üha olulisemad asjad.

Mul on lihtsalt tunne, et praegu on kole lihtne mingi kontingent ripakile jätta ja pärast kuidagi mingis rõlges anarhias lõpetada.

Keegi kunagi rääkis loo sellest kuidas Sillamäe — kinnine linn kuhu koliti eriloaga intellektuaale kokku — ühel hetkel töötuks jäi. Pusiti nii ja naa ja hakati internetis pettusi korraldama, sest mis sa ikka teed kui pere toitmata. Too seltskond kasvas üles ja rändas maailma laiali ja pani Eesti küberkuritegevuse osas kaardile. Ühelt poolt tore uhke mõelda, et näe kus on alles toredad kanged nutiklased meilt välja kasvanud, teiselt poolt paistab siit kunagine probleem välja.

Olen viimasel ajal vist üsna negatiivseid asju kirjutanud. Seetõttu on järgmine postitus läbinisti rõõmuküllane. Enne kui rõõmuküllaste osadeni jõuame, pean rääkima ära selle negatiivse osa: Kuritegevus on kohutaval kombel pead tõstmas. Üle mõistuse kohutaval kombel.

***

Esimene episoodiline kokkupuude antud teemaga (nüüd läheb rõõmsaks, päriselt) oli seotud sellega et otsin omale uut fotokat. Sellist ägedat õlaltlastavat kahurit, mille objektiiv oleks pikem kui mu käsi ja jämedam kui mu... reis. Või midagi. Uurisin siit ja sealt ja üks hea sõber andis ka mulle teada, et tema töökaaslase sõbra tuttav müüb oma kola. Vaatasime peale ja hinnad mõistlikult odavad ja valisin ka paar asja välja. Kuna on juba aru saada kuhu asi tüürib, räägin kohe puändi ära: ehk siis selle, et lõpuks pakuti kogu kremplit suht soolase, ent ahvatleva hinnaga, maksime tüübile siis ära ja ta lubas järgmisel päeval...

Ühesõnaga kui tüüp ka järgmisel päeval ja ülejärgmisel päeval edasi lükkas, läks avaldus politseisse, ja hoolimata sellest, et ta ka järgmise nädala meile vabandusi leidis, on nüüdseks vend juba kinni võetud ja üle kuulatud. Oli vist tingimisi väljas või midagi.

See on väga äge mu meelest, et ta kohe niimoodi kätte saadi, ja kui ta on kriminaalkorras ära süüdistatud saame me teha ka tsiviilhagi ja raha tagasi küsida! Mulle meeldib, et seadusandluses on selline võimalus jäetud. Koolitus missugune!

***

Teine rõõmustav lugu on lihtsalt väike episood, et pidin peaaegu natuke aega pärast seda eelmist episoodi vastama ühe sõbra küsimusele, et kuidas IP aadressi järgi inemene üles leida, kui ta on iPhone'i müünud ja ei ole seda andnud üle. Mu meelest on see äge kokkusattumus!

***

Siis täna tuli väga tore uudis, et ühe sõbranna kutt sai räigelt kolakat öösel, ja ärkas haiglas ilma, et teaks midagi, ja omamata kitarri. Aga tore osa oli see, et ta lasti kohe koju! Et ta saaks politseisse teha avalduse, ja juba olidki tublid politsei-onud pätid kinni võtnud tublisti ja lasknud neil seletuskirja ilmselt kirjutada nagu see ikka neil käib.

***

Siis rääkis üks teine sõber täna kuidas pärast üht kontsertit oli 4 DVD mängijat ja arvutihiir ja muud kola ühest väga sõbralikust kontorist jalutama läinud...

***

See kõik juhtus viimase kahe nädala jooksul! See on täiesti lahe! Mul ühegi tuttavaga peaaegu kunagi ei juhtu midagi ja siis järsku kohe terve jaanuari sees kohe neli episoodi nimoodi. Jube lahe kokkusattumus mu meelest!

Mul on juba väga kaua aega mõte olnud kuidas hästi lihtsasti lahendada Tallinn-Tartu kihutamisprobleem. Esialgne mõte oli et peaks jälgima mobiiltelefonide liikumise kiirust ja leidma kattuvused möödasõitvate autode omanikega ja... Ühesõnaga see esimene mõte oli töötav, aga töömahukas ja seadusandlikult keeruline.

See teine enam ei ole. Retsept on järgmine:

2-3 liikluskaamerat, mille küljes on numbrituvastajad.

Kaamerad paigutada strateegiliselt punktidesse A ja B (või C)

Punkti A läbivate masinate numbrid salvestatakse punkti B jõudmiseni (või järgmiseks 4ks tunniks).

Kui punkti B jõutakse kiiremini, kui lühim võimalik distants ja parim võimalik kiirus lubaks, on trahv.

Tehnoloogia kõigeks selleks on olemas: numbrituvastust tehakse juba aastaid. Samuti on minu hinnangul korras ka seadusandlus (st kiirusmõõtekaamera ei pea ju hetkkiirust arvestama).

Esialgu peab riik leidma paar prokuröri, kes paar esimest juhtumit kohtust nii läbi veab, et füüsikaseadused ka seal kehtiks.

Selline mõte. Levitage ja arutage kuidas soovite, peaasi, et keegi ära teeks.

Kogu järgnev on spekulatsioon, mis põhineb suitsukoni ja nöörijupi leidmisel vabadussammast katvast plaadistikust ja ei ole pruugi kuidagi reaalsusega seotud olla.

Kinnitage turvavööd.

Meie vabadussammast katva klaasi valmistamiseks on Tšehhid kasutatud klaasjäätmete kogumisel saadud materjali: see seletaks ilusti sambas paiknevaid üksikuid võõrkehi. Teisisõnu: meie sammas koosneb moosipurkidest, viinapudelitest, limonaadipudelitest ja ravimipurgikestest. Kollast tooni selgitaks ka mõni üksik õllepudelitükike.

Milline sümboolika!

Esimese järeldusena ei kajastu sambast seega mitte ainult Vabadussõda, vaid ka meie rahva igikestev võitlus hukutava alkoholismiga! Tšehhide viinapudelitesse tardunud vabastatud alkoholi kauge vine. See sammas on tehtud taarast.

Teiseks tuleb tõdeda, et see tähendab, et sammas on hiiglaslik ökomonument: näide sellest kuidas peab ja tuleb kasutada kõike seda sodi, mis inimestest üle jääb. Lisaks: keda huvitab see, et see on mingite tšehhide taara? Sammas on ökomõtlemise tipp!

Väike paus.

Kõigel sellel on ju ka kaugelt ajatum mõõde. Kuigi see on hästi varjatud, on meile jäetud vihje: üle platsi on ju ikkagi kirik! Jumalale pühendatud pühakoda. Võiks isegi öelda, et võõrale jumalale pühendatud pühakoda. Unustage rist selle samba tipus, see ei ole nii mõeldud: see on seal eksitamiseks. See rist on ühele põlisele jumalale.

Kui eestlased oma muistset vabadust kaotasid, hüüdsid nad appi:
Taara, avita!

Et seadus kohustab online-meediaväljaandeid pahatahtlike ja solvavate kommentaaride kirjutajate arvuti IPd ehk eritunnust välja andma, sai Pulst advokaadi abil varsti jälile, et kirjutatud on ühest Lasnamäe korterist, mis kuulub Bin Chenile. - Retsidivist käib hiinlasega solvangu pärast kohut

Mind huvitab siiralt kuidas ülalmainitud värk võimalik on. See probleem, et sul on IP-aadress ja et sul on selle järgi vaja inimene tuvastada, on üsna -- ütleme, et seda tuleb ette. Seda ei saa tavainimene mingit pidi teha.

IPsid viib kokku politsei. Ka sellisel juhul klassifitseerub see tegevus jälitusmenetluse alla. See omakorda eeldab kohtu luba: lisaks sain omal ajal selle probleemiga silmitsi seistes aru, et seda ei saa teha kui ei ole tegemist kriminaalkuriteoga. Netis solvamine seda ilmselgelt ei ole.

Kuidas saab "Pulst advokaadi abil varsti jälile"?

Ainus mõeldav viis on see, et see info liikus mööda mitteametlikke kanaleid. Minul tekib küsimus, et miks kohus selliseid tõendeid aktsepteerib.

Mõtlesin veidi vanainimeste raske elusaatuse peale ja mul on selline tunne, et pensioniga peaks olema poliitikutel kaks asja mida nad teha tohivad:

1. Tõsta
2. Mitte midagi muuta

Kuidas nende kahe reegli piires kojukanne lahendada?

1. Tõsta pensioni 60 krooni.
2. Selgitada, et selle kättesaamiseks on vaja panka ise järgi minna.

See viimane rikub küll kirjutamata reeglit nr 2, aga veidi vähem kui praegune super-iree, kus muudetakse järsku päevarütmi ja võetakse raha ka ära. Nii ei olegi ju opositsioonil midagi muud teha, kui vanuritele vihjata, et varsti pinssi ei saa ja kõik. Seda eriti tingimustes, kus puuetega inimestel juba võeti kõik raha ära!

Pärast, kui kodukanne tõuseb ja pangad rotis, saab selle ju kõik Eesti posti ja kriisi kaela ajada ja vapralt õigel teel edasi püsida.

Kuhu lähevad need sõnumid, mida arvuti ei näita, sest ükski aken ei ole valitud?

Näppisin siin enne aastavahetust veidi seda Microsofti lekitatud Win7 beetat. Kommenteerin siis veidi, mis silma jäi.

Kõigepealt niipalju, et kuna installisin seda kõike VMware Serveri all, siis ei tea kiirust kommenteerida, kuigi osad allikad siin juba ülistasid, et nobedam.

Esimene asi, installimine. Küsis u. sama palju nagu Ubuntu, aga need häirivad animeeritud dropdownide lahtisõidud ja animeeritud kerimised on neil ikka veel miskipärast alles ja videokaardidraiveriteta ja VMware tõttu kohutavalt aeglased.

Pärast installi oli taustapilt selline kena kalake ja üldse meenutas ekraan KDE4 nimelist asja.

Ägedused:
- Show Desktop hiirele mugavas paremas allnurgas (Ubuntul juba ammu, Mäkil samuti).
- Library, kus elavad dokumendid, on kenasti tegumiriba peale välja toodud (äkki oli nii ka Vistas?).
- Võrgunduse all on eri võrgud ja vastavad turvaseaded kuidagi väga hea potentsiaaliga. (Vistas rõõmustas mind kah see asi, et oli mõeldud läppariomanikele ja iga wifi puhul küsiti, et kuivõrd antud võrku usaldada tasub).
- Üldine tähelepanek: seadistamine ja kasutajaliides on väga ära viimistletud: väga mitmes kohas on tunda kuidas saab üsna minimaalse klõpsimisega üsna palju ära teha. Siin ongi ilmselt see koht, miks Vista tundus nõme ja Win 7 äge: frustratsioonikohti oli mul väga palju vähem.
- Sidebar on (vähemasti vaikimisi paigalduses) ära kaotatud.
- Poolde ekraani akende dokkimine on ühe monitori kasutajatele teretulnud mugavus (nagu ka ülaserva maximise): see on midagi, mida Linuxisse kah kohe tahan!

Nõmedused:
- Frustratsioonist rääkides: Internet Explorer tervitas mingi täiesti üli-mõttetu ja meeletult pika wizardi moodi asjaga, mille ainus eesmärk oli mind Microsofti veebiteenustega siduda. Ma tahan kohe netti Mozillat tõmbama minna, mitte jaurata otsingumootorite ja mingite arusaamatute asjadega nagu web-helperid vms asjad, millest mul kunagi puudust pole olnud.
- Võrgunduse seadistamisel oli kohati hämmingut -- osade valikute mõju oli hägune, aga samas ehk võhikusõbralikum. Ilmselt on kuskil kapotialune koht kah.

Mida kokkuvõtteks öelda? Mul on hea meel, et Microsoft on otsustanud ennast sellisel moel turundada, sest antud beeta üle võib täitsa uhke olla. Vista üllatas mind positiivselt ainult ühel korral (Wifi seadistuste juures), samas tundus Win 7 lausa ägedam kui mu olemasolev XP.

Selline Buzz siis täna õhus.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma kirjutasin magistritöö ühel õhtul valmis, trükkisin välja ja viisin ära. Viimased kaks asja siis ei olnud õhtul, vaid hommikul.

Hakkamegi tänase peateemani jõudma. Lisaks kirjutamisele tuleb magistritöö ka kaitsta. Kaitsmise eesmärk on seletada ära et mis ma siis tegelikult tegin ja osata oma tööd hästi presenteerida, mis näitab isiksuse igakülgset arengut ning üleüldist suhtlemisoskust.

Kuna töö valmimise ja kaitsmise vahel oli erandkorras hästi vähe aega, polnud mul aega isegi närvi minna.

Kapitalistlikud sabotöörid olid tootnud mängu Left 4 Dead, ei saanud ma slaide eelmisel õhtul teha. (Kuidagi pidi ju end lõputöö kirjutamiskrambist välja saama. Vabandus oli hale, kuid töötas.)

Kaitsmiseelsel hommikul ärkasin seitsme kandis. Kaitsmine oli kell üks. Transpordikulu arvestades pidin valmis olema poole üheks.

Asusin slaide vorpima. Panin slaididele palju graafikuid ja mõtlesin, et mis juurde räägin ja avastasin, et openoffice'is saab isegi animatsioone lisada. Veidi enne keskpäeva olid mul slaidid olemas ja otsustasin vähemasti sissejuhatuse ära harjutada.

Õnneks olin ma faili enne katsetamist sulgenud.

Sulgesin köögiukse, et seal askeldavat naabritüdrukut oma jutuga mite segada ja alustasin: "Austatud komisjon, külalised. Seisan teie ees kaitsmaks oma magistritööd.."
Klõpsisin end sissejuhatusest edasi ja mind haaras paanika.

Pilte ei olnud.

Mitte ühtki pilti ei olnud.

Kui openoffice'i slaididele pilte hiirega sisse lohistada (lohista&poeta meetodil), lisatakse nad kuidagi "teisiti", viitena failile. Uuesti avamisel ei leia ta neid enam üles.

Ehmatasin end rahulikust stabiilsusest välja ja lisasin pildid ahvikiirusel uuesti. Klõpsisin nad (pärast faili kinnipanekut) uuesti läbi ja vaatasin kuidas viimane slaid efektselt kogu programmi kokku ajas.

Viskasin arvuti kotti ja jooksin bussile, mõtlesin läbi oma kõne esimesed paar lauset, jõudsin kohale, kuulasin Liisi kaitsmist ja astusin tähelepanu keskpunkti.

Teatasin oma avalause ja lugesin slaidilt maha oma töö pealkirja. Pärast mõningat algusele omast närvitsemist ja koperdamist sain hea hoo sisse ja esinesin vabalt ja valutult ja seletasin nagu iganädalane loeng harjutanud on.

Siis helises telefon.

Minu oma.

Ruumi tagaotsas.

Otseloomulikult olin oma mantli parkinud kuskile kaugele ja mobiili sinna taskusse ajanud. Kuulsin kuidas ütlesin: "Appi, kes see halb inimene mulle praegu helistab." Läksin telefoni juurde, vaatasin, et Kristel, ja võtsin tagasi marssides kõne vastu.

"Praegu ei saa rääkida. Kaitsen praegu." Kõne kinni.

Kuna see kõik mulle nii naljakas tundus, ei läinud ma isegi närvi. Tagantjärele tundub, et nii pidigi tegema. Oleksin kõne kohe ära katkestanud oleksin tagasiteel jõudnud närvi minna.

No ja siis pärast olid kõik rahul ja ütlesid, et 5 ja et tehke teadusartikkel sellest tööst ja et palju õnne.

Et oleks dokumenteeritud.