Irve

Peaksin omale kirja kirjutama ja selle saatma näiteks neli aastat edasi, et ma loeksin ja vaataksin, et kust ma tulnud olen selle ajaga. Kui ma mõtlen end neli aastat tagasi, siis ma tegelikult ei mäleta, kes ma olin ja mida ma arvasin sellest, kes ma nelja aasta pärast olema saan. Võib-olla aitaks selline asi mingit perspektiivitunnet tekitada.

Ja miks ma viis aastat tagasi sellele ei mõelnud?

Asjal on ka pahupool. Eesmärkide sõnastamine eeldaks nende tekitamist ja väljatoomist sellest udusest tunnetuslikust aimdusest, mille järgi ma praegu vaikselt ja tasapisi kulgemisel juhindun. Siis tekiks ka see saavutamise-mittesaavutamise teema, mitte lihtsalt sammhaaval minek. Ma optimeerin vist liiga palju.

Oli eile üks korduma kippuvatest muusikapaladest. Ellu autokumm otsustas end tühjendada ja meil õnnestus Tartu Raekoja taga eriti pisikest varuratast alla panna. Külm metall ei mõjunud manuaalsele osavusele just kõige paremini ja ütleme, et kogemust polnud sel alal vist kummalgi. Igastahes oli kummivahetustöökoda täitsa tore ja abivalmis koht ja mõlkis velg parandati ära. Ärge sõitke hooga läbi aukude.

Muidu õnnestus Orgunnil Martinile teha üllatussünnipäev sellise kavalusega, et ka mina oleks vist täiesti orki kukkunud samas situatsioonis. Sai ka palju kvaliteetset suhtlust maha pidada ja veidraid nalju.

Üks Reality Check vist tuli ka ära visata. Mõnikord on vist vaja.

Inimeste tõttu on hävinud ka kuni 85 protsenti Austraalia loomaliikidest, muuhulgas hiigelsuur jaanalinnuga sarnanev lind, kümned kukkurloomad, 7,5 meetrit pikk sisalik ja hiigelsuur kilpkonn. - Delfi

More than 85 percent of Australia's megafauna weighing more than 100 pounds went extinct roughly 50,000 years ago, including an ostrich-sized bird, 19 species of marsupials, a 25-foot-long lizard and a Volkswagen-sized tortoise, he said. - Technocrat.net

Miks ei või öelda eestlastele, et oli olemas WW Põrnika suurune kilkonn?

Mina haige, Kristel haige, nädalalõpuplaanid, mille nimel nädalat kannatatud, tuksis.

Aga see kõik oligi liiga hea, et nii jätkuda. Väike paus.

Kristelil on mingi õeluse teema, millele tuli tuju oponeerida. Minul on mingi headuse teema. Tegemist on siis sinise irvikkassiga, nagu arvata võite. Teoreetiliselt peaks olema võimalik kuidagi ülejäänud kassi alfakanal üle koormata ja ainult irve jätta. Ma ei pea vist ütlema, et ma seda ei tee.

Ja selle kassi osas pean tegelikult tänama sellise toreda programmi nagu Inkscape tegijaid. Tegemist on siis tasuta SVG vektorgraafika mudijaga. Kuigi programmil on mõned veidrused, oli tegemist suht mugava ja intuitiivse programmiga, millel õnnestus mitu korda joonistamise ajal mind positiivselt üllatada. Teen ükspäev siia mõnusa vaba tarkvara nimekirja vist. Arvuti töölaud on mul praegu hea näide sellest, et tänase seisuga saab tasuta juba väga häid asju.

"Nüüd sa võiksid ju Kloogale minna lõputööd kirjutama, sul ei ole ju pidevat püsiühendust vaja."

Meil siin Lasnamäel on ka poolpidev püsikas tegelikult.

Paranoiamängijatele: Soomustatud transbot. Ainult 20000 dollari eest saaks.

Keskajapeo toimumisaeg on paigas: 15-17 juuli. Täiendasin ka kodukat. Kes teab, see teab.

Eile tekkis korra tuju suusatada. Täna isa kutsus suusatama. Kasutasin võimalust ja selgus, et kui ikka mitu aastat pole suuski alla pannud, siis ei ole esimene kord just meelakkumine. Pigem lakkusin lund ja haavu, mida tegelikult oskusliku kukkumisega üsna edukalt vältisin. Aga oli vaheldus ja kui kord mäest allalaskmise kuidagi kontrolli alla saaks oleks vist isegi päris mõnus.

Lõpetasin ka Hobbi Ship of Destiny. Ei olnud nii hea kui esimene triloogia, aga lugeda sobis ja oli meelelahutuslik. Meeldis see, et ei ole halbu ega häid tegelasi vaid on patoloogiad ja motiivid ja iseloomud ja Saatuse karvased käed. Selline isiku võitlus saatusega on tal vist üks meelisteemasid. Teine südamelähedane teema on tal tugeva karakteriga naised. Mehed olid õnneks seinast seina rohkem.

Kas on meeles Eternal Sunshine of the Spotless Mind? Täna hommikul õnnestus vist äratama tulnud emale väike selleteemaline ehmatus tekitada. Tegelt mitte midagi roppu, juhtusin end teki all lihtsalt valest kohast sügama ja ukse avanemise peale tõmbasin refleksiivselt käe ära. Usun, et nii see välja küll ei näinud... Piinlik värk.

Koolist raha ei saanud. Uue, ütleks et isegi intrigeeriva, lõputöö teema küll sain. Leping pikendatud, vanaisa külastatud. Lõputöö tarbeks pean aga Linuxi jälle käima ajama.

Kaldkriipspunkt viitas toreda tehnilise artikli pihta inimese lühi- ja pikaajalise mälu vaheliste seoste kohta.

Paistab, et larbikorraldus hakkab sujuma. Ajurünnakutele on juurde sugenenud juba väga konkreetset sisu. Saab ehk lähiajal "ametliku" teate ka üles pandud. Üldkorralduse pealt pean ütlema, et edaspidi vist peakski kõiki selliseid üritusi korraldama wiki toel. Mingid logid ja tekstid kõik ilusti versioonituna ühes kohas koos.

Leppisin hommikul kella kaheksaks omale koolimineku kokku, mis on suht keeruline värk, kui harjumuspärane ärkamisaeg on suts enne keskpäeva nihkunud. Lõputöö teema tarvis korralikult läbi rääkida juhendajaga. Saab ka teada, kas mul riigieelarvelise raha eest lõpetada õnnestub. Üldse paistab, et üks toimekas päev tuleb.

Minutis oli tore lugemine varjatud inflatsioonist. Üsna kurb, aga turuvõitlus ongi nõme ja halastamatu ja tarbija – mina kaasaarvatud – ei suuda süveneda. Mingi lahendus oleks, kui mõni piimafirma võtaks ette julge kampaania, tõstaks oma numbrid tagasi ilusaks ja räägiks midagi ausast kaubast. Midagi analoogilist Zorro mainekujundusega siis.

(Mul on komme teha ärajättelisi, öeldiseta lauseid, kus "See on" on juurde mõeldav. Koolis sain pidevalt pähe selle eest. Väike kõrvalepõige.)

Nädalavahetused on alati täis mingisuguseid veidraid tegemisi ja asju. Mul on kohutav kiusatus üks nädalavahetus täiesti vabaks jätta, et oleks võimalik niisama vedeleda ja mitte midagi muud teha. Aga järgmisel on tartuminek juba sünnipäevalistel põhjustel. Ebaõiglane. Ma väärin puhkust ja lebo.

Gea soolaleib oli mõneti väljakutse, mul ei olnud eriti ettekujutust kuidas Täieliku Naistevahetuse osas olukord kujuneb. Jälle olid hirmul suured silmad. It's all in the head.

Romantiline komöödia. Zombidega. Üldiselt ütles juba see hüüdlause filmikarbi pealkirjal mulle, et tegu on filmiga, mida peaks vaatama. Igati rahule jäin. Algus oli meeliülendavalt mõnus, zombistunud kodanik ja zombid.

Ja Dreamcatcher ei olnud eriti hea ja seda samal põhjusel, miks Küla paljudele ei meeldinud - oodati ju õudusfilmi. Kuigi filmis oli mulle paar toredat nüanssi nagu see põgenevate loomade koht ja minu täielik lemmik memory warehouse - see koht, kus sa oma mälestusi ringi kärutad, peidad, ja põletad. Ei kahetse ka, et vaatasin.

Nagu näete, tegin teksti loetavaks ja kohendasin muidu ka. Rohkem vaevalt, et kujundust lähiajal torkima hakkan. Kui, siis päisesse otsin midagi iseloomulikku.

Eksperiment kommentaaridega tuleb läbikukkunuks tunnistada. Kommenteerimine ei ole mugav (sain alles nüüd teada, sest enne olin ise kogu aeg sisselogituna siin olnud).

Leidsin omale just isikliku rõivafirma: http://www.irve.lv/

Irve shirts enjoy a 20% discount on washing and maintenance. Postikuludega koos samas ei tasu ära vist. Tegelikult peaksin neilt küsima et kas nad ekspordivad ka asju.

Tänahommikusest spämmikaustast leidsin meie ununenud sõbra kirja välismaalt.

Hello this is ******* in the USA and im e mailing u to tell you im doing fine on all my tests for the army and i will be seeing u soon but i was looking at all your larping pics and i seen that a lot of ppl had chainmail on can u tell me whats up with that its not bad but its alot of chainmail, and i seen that u have little kids there to r they going to be larping or what.


Tests for the army... Kahju. Muud nagu ei oskagi öelda. Igastahes üritan talle nüüd mingi Saksamaa kontakti anda.

See näomudimisjubin on päris edev leidus, pean ütlema. Lasin kogu menüü läbi ja kuigi ta mu lapseea ja tiinerinäoga üldse pihta ei saanud, olin ma imikuna tõesti suht sarnane. See mis programm mulle vanast peast välja pakkus oli lausa häirivalt vanaema ja vanaisa nägu. Hea töö.

Mingi üldisem jama paistab olema - mu spämmihulk on hüppeliselt tõusnud miskipärast. Ja seda kõikidel aadressidel.

Tõepoolest. Kuuldused minu surmast on liialdatud.

Aga minu vana arvut on hetkel küll omadega täiesti sodi. Sisuliselt on alles emaplaat ja võrgukaart. Aga tast saab tubli Linuxiserver kui nüüd aega tekib.

Kogu selle süsteemivahetuse kohta tahaksin öelda üht: "Usalda, aga kontrolli." Kuna Windows 98 all ei olnud Nero kõige parem plaadile kirjutaja, siis laenasin selleks otstarbeks isa läpakat. Sealne Nero oli täiesti Tyhmä ja otsustas, et .iso kirjutamise asemel on tal vaja see mingisse oma formaati salvestada. Igastahes olin piisavalt sooda, et selle ümberkirjutamise ka plaadile kirjutamiseks tõlgendasin. Tõstsin kogu ebatarviliku raua uuest kastist välja ja siis vanast kastist tarviliku sisse. Siis selgus, et installketas tegelikult ei sisaldagi midagi. Läppari aku oli kirjutamiseks juba liialt tühi. Uues arvutis oli mingi XP juba olemas, seega installisin Nero ja kirjutasin uuesti. Siis veetsin kella neljani hommikul aega vigaselt XP plaadilt installi üritades.

Hommikul panin vana kõvaketta tagasi, kirjutasin Windows 98 all uue ketta ja install sujus täiesti tõrgeteta. Praegu on käsil siis andmete tõstmine ja programmide lisamine. Muide, tasuta tarkvaraga elab täiesti ära. Mul on ainult paar faili, millele oleks tarvis kuskil konvertimine teha lasta, MS Officet polnud juba eelmises masinas.


Ahjaa - arvutitoe osutamine on tervistkahjustav töö. Kinnitan seda, sest puhastasin täna ühes kontoris ühe aastaid puhastamata trackballi sisu ja pean ütlema, et oleksin äärepealt selle pruuni ja veidi nätske kõntsa kääridega väljarookimise peale oksendama hakanud. Üldiselt peaksin vist üldse oma klaviatuuri ja hiirega hakkama ringi käima.

Kolin oma andmed veidi kiiremasse kasti ja seega on tulemas ka kvalitatiivne hüpe operatsioonisüsteemis. Kuna TTÜ IT tudengitele pakub TTÜ ja Microsofti koostöö zaurus.ttu.ee aadressil tasuta õppeotstarbel Microsofti tarkvara, leidsin, et on viimane aeg Windows XP kasutusele võtta. SuSE Linuxi kõrvale siis. Põhiliseks vahetuspõhjuseks on USB seadmete valutum ühendamine, korralik mäluhaldus ja sellest lähtuv üldine stabiilsus.

Aga minu vana Windows 98 on väga harukordne ja õnnelik isend. Installisin ta mais 1999. Tegemist ei olnud isegi Second Editioniga vaid siis selle kõige algsema väljalaskega. Töötas siiamaani ilma suuremate jamadeta. Ühesõnaga on võimalik nii, et iga poole aasta tagant uut ei installi, aga selleks tuleb olla vapper ja valmis aegajalt käsitsi registris sonkides elustamisvõtteid tegema ja installidesse väga ettevaatlikult suhtuma. Tegelt tahaksin hea halduse eest medalit. Mõneti on kahju ka. Kõik asjad olid viimseni käe järgi ära seatud. Ilmselt tuleb ka uute veidrustega harjuma hakata.

Aga mul on toorik veel puudu.

Tahtsin Genialistidele arvustust teha külalisteraamatusse ja siis tegin ka. Ega see mingi hea ei ole ja piinlik on ka, aga noh. Teinekord siis ei tee. Loogika on selline, et mulle endale meeldib alati lugeda et mis teised arvavad ja kuidagi võiks neid tänada.


Kõigepealt pean ütlema, et Genialistid on meie seltskonnas sellest esimesest plaadist peale ringi liikunud ja mingil veidral kombel on nad olnud muusikaliselt parajasti seal kuhu meie omadega ea ja arengu tõttu parajasti jõudmas oleme. Esimene plaat ma mäletan oli käre, raju ja tormiline noorusuljus. "Armastus" oli juba selline rafineeritum ja mahedam ja nii ka meie seltskond juba tolleks hetkeks oli kujunema hakkamas. See Igavene Puberteet oli mööda saamas. "Genialistid olid siin" jätkab siinkohal väga ilusasti seda ennustustraditsiooni. Meiegi oleme omadega palju mahedamad, rahulikumad, aga üldse mitte alla andnud. Üldjoontes on plaat selline tore ja lihtne ja rütmikas, nagu loodetavasti ka bändile meeldib. Lugudest siis ka veidi.

"Kuule ülle" sõnumi poolest minuga väga ei haaku, samas ei ole mina veel võib-olla veel n.ö. sinna jõudnud. Refrään on hea.

"Sõbrad" on selline reibas möll, mõneti kaubamärgilik ja Genialistidele iseloomulik lugu minu meelest. Sõnad ka lahedad, siin on isiklikke haakuvusi.

"Feng Shui" on mõnus kulgemine. Miskipärast assotsieerub mul selle looga Ruja "Rumal rahutus" ("kui rumal rahutus ei lase öösel üksi olla/ siis lähen õige vaikselt trepist...")

"Võõras lõhn" on minu jaoks Genialistide vist läbi aegade geniaalsemaid lugusid. Võõras lõhn on kõige selle sümbol, mis teada annab, et tema siin pole õige. Need häirivad detailid. Lisaks suurepöörane rütm ja meloodia ja... Tuelv points.

"Leekiv armastus" on selline ilus lugu ja noh: ütleme et oli juba aeg see ka omas esituses plaadile panna. Siin on see võimas kitarrikoht, mis on lihtsalt hea. Pean mainima, et selle loo lemmikesitus on ikkagi see väikeste poiste oma.

"Naistele meeldib" on hea. Lisaks mõningale ansamblipoolsele eneseirooniale pean ütlema, et mullegi meeldib ja nii tulengi koos naistega ikka ja jälle.

"Meremeeste laul 3-4" on südamlik ja ilus. Mõneti ebagenialistlik, samas vägagenialistlik. Hea.

"Ebanormaalne mees" on lugu, mis mind tihti enne magamajäämist kummitab. Maiteagi miks; äkki ka mina?

"Kalbassa" on minule ehe nõukanostalgia. Milline sügav sõnum peitub nende lihtsate sõnade taha, milline draama, pettumus eluvõitluses allajäämise pärast, ja milline lihtsa inimese hoolivus siit läbi kumab. Eh.

"Loom meie vahel" on jälle tore reibas. Miskipärast on mul selle looga seoses selline situatsioonikomöödiasarja paralleel, et see lugu justkui oleks genialistide kontekstis midagi sellist. Ja miskipärast ma just hiljuti sain sellele loole väga konkreetse paralleeli oma elus. Hea lugu.

"Mood ja mussoon" on sõnumi poolest veider, muusika poolest mõnus.

"Reddae" on hea. Mäletan, et kuulsin seda esimest korda laivis ja mulle juba siis väga meeldis. Siis kui ei olnud veel pähe kulunud ja kinnistunud. Mina olengi Robinson.

"Allavooluteed" on nukker ballaad, samas ei ole selles kurbust, on lihtsalt situatsioon ja selle viimseni kasutamine ja venitamine.

"Täna ma ei skoori" on popp. Põhjusega. Ka mulle on mõnikord nii tundunud.

"Kapi taga" on vist "Võõra lõhna järel" minu enda lemmik. Selline kuidagi terav rütm, meeldib. Sõnades on häid motiive: "sopa sees pliitasuu ees", "kõlvatute voodis". Mul tekib visuaalne ettekujutus sellest korterist.

"Ime" on tore suuseksi propageeriv lugu ja siis samal ajal ka mitte. Andekas.

"Andke mulle minu osa" on hea. Ma olen alati tundnud, et laulja saab kogu bändi osa ja bänd ise ei saa. Bändile vist tundub nii ka. Aga tegelt bänd vist väga ei põe. Või noh. On siis tarvis uks enda järel kinni lüüa?

Aweron on Paranoia mängujuhina vist üsna ületamatu. Peaksin selle mängu vist täiesti talle jätma ja ise oma liistude juurde jääma. Ühesõnaga oli väga tegija mäng ja pean vist oma kõikidele tehtava ametliku seikluse ka paremaks tüünima. Paar gruppi on veel mängimata.

Aga nädalavahetuse peaüritus oli siiski kloogalkäik, mille põhieesmärgiks oli Öine Vestlus, ilma milleta ei saa olla usaldust, mõistmist ja muid Olulisi. Kuigi tundub, et Vestlus venib veel üsna mitmete sessioonide peale laiali, arvan, et tunnetuslikult on nüüd sündmushorisont ilusti ületatud.

Aga rongist jäime maha. Viisakalt küll ootas, et me kurvi tagant välja jõuaks ja mõistaks, et me oleme maha jäänud. Rongid on mõnikord ülbed, aga mida muud sa ikka mitmekümnetonniselt rauast kolakalt ootaksid.

Meil on drägonis selline tore väike haikumäng, kus mul. Ütleme, et mul juhtus väike õnnetus seal.

armas ja oma
mõtlen alati potti
vaadates pärast

Minu tänane külmsuitsupääsuke oli siis veidi möödaläinud tähe tõttu järgmine: "Ega sa ei mäleta mis mu pärrakas oli?"

Kust mujalt ikka kadunud paroole otsida.

Must auk on nii tugeva külgetõmbega, et neelab ka valguse, seetõttu pole seda näha. Neid on võimalik mõõta vaid röntgeniga — tavaliselt tähelt tõmmatakse musta augu poole gaasiosakesi sellise kiirusega, et nad hakkavad hõõguma, enne kui auku kaovad. - Delfi

"Njii, Mjust Avk, paljun sejske sjinna platformile. Aiteh. Erge-hingake, erge-hingake..."

Muidugi on see nähtamatute osakeste hõõgumine ka päris tore.

Kuna lõviosa minu suhtluskanalites resideerub internetis, on 24 tunnine võrgukatkestus maailma seismajäämise tunde tekitamisel üsna tõhus. Vähemasti on nüüd toas vedelenud raamatukastid täiesti läbi sorteeritud ja head asjad riiulites; halvad ja mittehuvitavad asjad ukse taga.

Kui eile õhtul koju saabusin, tekkis pärast söömist kohutav uni. Kuna ka võrk maas oli läksin poole kaheksa ajal magama, et siis uuesti, enne päevanumbri vahetumist, poole kaheteistkümne kandis ärgata. Siis püsisin ärkvel kella kolmeni, sest kui aju kord tuurid üles võtab, siis ega ta mul niisama seisma ei jää. Unistasin, mõtlesin, plaanisin, vaidlesin iseendaga. Hea tunne jäi sisse, mõtelda ongi vist mõnus.

Aga Akna prooviversiooni proovitrükk näitas, et kogu kremplit tuleb uuesti kujundama hakata. Äärist vähe ja paha lugeda...

Liblikate peale on raske süüa ja seega olen jälle miinimumkaalu tagasi jõudnud. Not good. Ühesõnaga üritasin tänase tervenemispüüde käigus ka võimalikult palju süüa.

Lugemisel olev raamat: Hobbi Ship of Destiny on juba teises pooles. Hakkab juba looma.

Rae vallas liigub nokitsemishuviline.

Põhja politsei pressiesindaja Timo Tarve ütles Delfile, et ilmselt kergelt asotsiaalsete kalduvustega mehe nägu oli sisse löödud ning tema kallal oli ka kirvega nokitsetud. - Delfi

Tänane päev sisaldas head ja halba.

Esiteks sain asju valmis. Peale selle, et õnnestus kaks progemisvärki ära teha, sain ka Akna prooviversiooni valmis. Aken ehk siis Window on tore väike ja kompaktne rollimängusüsteem, mis ühelt poolt jaburalt lihtne, teiselt poolt väga hea. Mul tekkis eelmise aasta sees mingi tuhin see süsteem ära tõlkida: küsisin autorilt loa, otsisin ülelugejad ja illustreerija. Täna õhtuks sain kõik komponendid piisavalt kokku, et prooviversioon üles panna. Pidu.

Täna juhtus pahasi asju ka. Kõigepealt jäin pahasse kurguvalusse, mis ei läinud ära isegi pärast rohket teed, salle, kuuma vanni ning linnaskäiku. Siis ei saanud ma oma laenatud plaate tagasi ning kõige lõpuks otsustas faks-printer-skanner, mida läksin linnas üles seadma, et ta ikka ei taha üles seatud saada. Kahtlustan halba kaablit ja minuvastast vandenõu.

Veetsin päeva programmeerides. Olen end ikka väga rooste lasknud. Elementaarsete asjade juures jookseb mõte nii nagu oleks ta põlvini mudas. Ühtlasi tegin hommikul mõnetise avalikkuse survel ära ka Mozilla 1.7.5 keelepaki. Hea, kui kasutajad mõnikord endast märku ka annavad ja tegutsema ajavad.

Ühtlasi hariti mind muusika vallas. The Gathering on hea.

Reede ja laupäev oli drägon. Reedene läks üsna surnud olemise tähe all, sest mida sa ikka teed, kui kujumuutja otsustab öösel su kõri une pealt ära nüsida ja valvurist mingit tolku pole. Hommikul kella nelja paiku said sõbrad mu hingehinna eest taas ülesse.

Laupäevane, mida tõtt-öelda läksin väikese pabinaga korraldama, sest ei teadnud kuidas muutunud olukord mängu mõjutab, läks täiesti hästi. Isegi lugu sai natuke rohkem edasi arendatud kui ootasin, meeldiv oli ka omavaheline rollimäng. Suuremat koomilist kergendust pakkus Heru, kes grupi ainsa tõlgina üritas ümbruskonna ajaloost sotti saada. Paraku pühkis iga uus külavanema poolt mainitud nimi tal eelmise peast minema ja nii võetigi pikad jutud kokku sedavõrd lühidalt, et ülejäänud grupp ahastuse äärel olles tal konspekteerida palus. Katset jääb mälestama tõdemus: "Mu käekiri on veel halvem kui mu mälu."

Suusatamine – see on nagu vormelisõit. Ainult viletsamate sõidukitega. Neil on ju isegi kurvidel omad nimed.

Paistab et suhtluseks on tarvis ainult soovi ja mitte midagi muud sest et mina küll mingit arusaadavat juttu ei kirjutanud vastuseks omaarust või õigemini ma just kirjutasin vist temale sest kardetavasti ongi see tema keel tegelikult otsisin täna ka natuke saksa rollimängukohti et teda natuke edasi suunata õiges suunas sest et kaua sa ikka üht inimest alatult kiusad. Nakkav ei ole, aga ma vähemasti proovisin. Huvitava infona sai kinnitust kahtlus, et tegemist on 13aastasega (päris viimane osa kirjast). Huvitav kas ka tema on Ilma-Kätteta-Inimene?

ow im sad that you dont have a im but i will find a way to get to talk to u for free but i will e mail you to let you know when im going to germany im going to get my GED and then i will go to boot camp and then im on my way it will be four Mouth so it will be soon and then I will be larping but when do u all meet and how long do you stay and what do u need to be done im going to help you all with the swords and thats it your grab and shelds are fine no there great the finest i've seen better then ours, on friday i will send you the blueprints to the swords if you dont know how to do it then i will show you how to make them, I got word that you have a working blacksmith thats cool and what do he make and if it cost any thing to do, if you need help on plot then I will help if not kool and what is the story behind it ( not the plot part ) the story and how many ppl do u have well im in class and the bell is going to ring so see ya.

Ja ta siiski kirjutas. Lõputööteemasid ma talt küll ei saanud - aga fakt, et ta ei unustanud on vägagi positiivne. Tõmbaks tapeedile rasvakriidiga risti, kui see veidi räpasem oleks. Tõmban siis näpuga pigem.

***

Loosisin siis, et õige on variant:
Sinu oma on sealkandis ainus (ka Soomes ja Saksamaal). Kas mingi rahvas ei peagi teile lärpima tulema?

Ütlesin, et tegelikult ei tohiks päris ainus olla ja et üldiselt käiakse mängudel sealkandis kus elatakse, aga kui soovid võid tulla. Uurisin siis ka et millal ta Saksamaale jõuab.

Aga auhinnalise pakkumise tegi oHpuu ning temale kuulub Ilma Kätteta Inimeste ja Rõngas Sabaga Lindude seikluse beetatrükk koos eksklusiivse kaanepildi ja minu tehtud sisepiltide originaalidega.

Eile oli toimekas päev. Pärast ärkamist kooli, kus täitsin vormi riigieelarvelise koha täitmiseks endaga, siis läksin oma juhendaja juurde ja teatasin laial naeratusel, et Mozilla peal ei ole võimalik nullist asju arendada kui just enne tegelend ei ole asjaga ja et tahaks mingeid ideid, formuleerisin mingisugused piirid ja ta lubas "homme või ülehomme" mingid ideed saata. Sisuliselt tähendab see seda, et pean täna talle meelde tuletama seda, aga vähemasti tundus talle meeldivat lootus, et keegi ta tudengitest lõpetama kipub. Siis läksin ostsin omale uued püksid, siis kohtusin oma stilistiga ning vedasin ta kampsuneid valima.

Õhtul veensid mind sõbrad peaga ikkagi arsti juurde minema ja rääkisid toredaid õuduslugusid. Teemal krooniline nohu ei olegi nohu, vaid ninast tilkuv ajuvedelik ning et... Ah, mis ma teid ikka hirmutan.

***

Tõlkekonkursile laekub pakkumisi, täna õhtul võtan ühe suvalise aluseks ja vastan nii nagu see oleks õige olnud.

Sinu omavlikult yks seal soomes ja saksamaal dos ei oma yks mõned
raffas mine ...!, et larpida.

Loodan, et teilegi meeldib veider lugemine.

Keskendume just unenäo lõpule. Ma olin mingil väikesel korteripeol, kus oli palju erinevaid lapsi. Ma olin saanud pileti sellele kelleltki. Alguses vaatasin niisama kuidas pulstunud Leopold laulis ja näitlejad olid vanad. Keegi mu kõrval kommenteeris: issand - "Ivo linna on nii vana." Ta oli hallipäine ja hallide kulmudega ja laulis mingit lastelaulu ja mängis lapserolli. Mõtlesin, et oleksid tõesti võinud noorema näitleja võtta.
Ja Leopold. Leopold oli hall, vaevalt tundus temas punast, ning suurem osa temast oli kergelt läbikumavatest hallile raamile tõmmatud restidest kokku kaetud, mille all oli vaevumärgatavalt näha meremehesärki ning tumesiniseid dresse. Õigemini need tumesinised dressid olid nagu väga näha, sest jalgade vahel oli tal kuldne mask. Leopold tegi nalja, et "Minu pea kukkus nüüd jalgevahele." Mõtlesin, et enam halvemaks minna ei saa.
Keegi lastest rääkis natuke Saaremaa kõnepruugiga, et neil koolis on nüüd tuletõrjesüsteem ja et nad testivad seda iga nädal. Ja siis rääkis, et keldris ei ole ja et tal on natuke hirm, sest neil on keldris ainult nii, et torud on ühendatud, aga vett ei ole. Poiss jättis jutu pooleli, sest Leopold kutsus ta lavale, mis oli nüüd tõepoolest üks väike korter.
Poiss oli istunud maakooli naisõpetaja süles ning keegi küsis minu selja tagant: "Kas teil on ikka veel seesama vana direktor." "Ei, see mees kolis ammu linna juba," aga ma teadsin, et ta valetab. Taga jätkus jutt, et see on kahtlane värk ja et nagunii nad ajasid ta minema ja nagunii on seal taga peidus mingi räpane intriig. Ma teadsin, et vana direktor on surnud. Aga see oli vaid hetkevälgatus, sest Leopold võttis juba väikesele Saaremaa asjalikule poisikesele assistendi ja liikusin natuke paremale kohale, et etendust jälgida.
Köögis oli ka inimesi, kes omavahel rääkisid – nad olid seal eelmisest unenäoosast.
Poiss pidi üksi etendust tegema, aga tal oli probleem, mida nägid nii Leopold, kui mina. Kattevari, mida ta kasutas oli nii, et allservas oli jalgu näha, see oli riidekapiuks, mis oli otsapidi kapi küljes. Ja triki juures neid jalgu aga ilmselgelt näha ei tohtinud. Siis hakkas Leopold poissi õpetama ja laualampi mu selja taga sättima ja mul oli piinlik, et etenduse traagelniidid näha on.
Tegin korteris väikese ringi ja tutvusin tulekustutussüsteemiga, mis, nagu ma teadsin, tegelikult ei tööta.
Kui tagasi jõudsin nägin ära ka triki, mis oli ääretult veenev ja juba poole peal. Seal oli ka mingi lugu, sest esimesed, kollases ja punases kostüümis lapsed, olid just midagi metsas olemise kohta öelnud, kui kolmas, meie trikitaja helesinises, kapiukse katvast varjust ilma peata välja astus ja küljelt talle kohe üks pea juurde pandi. Ja siis ära võeti, ja siis juurde pandi ja see oli üsna veenev, kuni ilma peata seisvale kehale pea tagasi kerkis, sest kaua sa ikka pead väga kuklas hoida suudad. Ütlesin kõrvale oma kellegile tuttavale tütarlapsele, et selle triki võiks täitsa ära õppida, sest see näeks pärast harjutamist sigalahe välja. Trikk sai läbi ja läksin välja.
Mäletan, et tegin väikese tiiru. Oli öö. Leidsin meie lasteaia vastas oleva lastesõime hoovilt (tulin lasteaiast välja) selle musta kassi, kellel ka varasem unenägu korra oli peatunud ja võtsin ta sülle. Pidin väljailmunud Kristelile seletama, et mida kass meie koolis teeb (ta elas seal lasteaiamajas, kus tegelt oli vist kool). Ma ise alguses pakkusin, et tegemist on nr 1 tüüpi kassiga, kes on lihtsalt sheff hulkuja ja mitte nr 2 tüüpi kassiga, kes on koristaja. Ta ei nõustunud. Pakkusin siis veel, sest kassi elu ju sellest sõltus, et tegemist on nr 6 tüüpi kassiga, kes on õpetaja assistent. Igastahes hüppas õpetaja assistent mu sülest juba mitmendat korda ja läks isepäisel viisil üle tänava üht kohalesõitnud romu tervitama.
Või õigemini oli ta selle ilma katteplekita musta auto valgusvihus natuke kuni see lasteaia ette sõitis ja siis läks ja puges selle romu kapoti peale ja siis hüppas läbi esiaknaaugu ja puuduva tagaistmepolstri kaudu autosisemusse.
Läksin kassi ära tooma. Pakkusime autost väljunud juhile numbrit, kuhu ta võiks pärast helistada, kui ta on ära sõitnud ja me kassi kätte ei saa, et teaks kust otsida. Ta ei tahtnud seda vastu võtta ja ütles, et see ei sobi. Ronisin pagasiruumi, et kassi otsida.
Minu kohal kõlasid veel viimased dialoogilõpud ning auto käivitus taas. Kassi leidmata sokutasin end tagaistmele. Kirjutasin veel mingi leitud dremeli abil katusesse ilusa lookleva läbilõikelise kirja "Ära unusta kassi". Auto suurendas kiirust ja tõusis tuul. Ümberringi läks õõvastavalt hämaraks, linnavalgus oleks justkui kustunud. Tundsin paari autokäänakut, aga muidu oli kõik vaikne ja kõhe.
Hakkasin pahameelest autojuhi vastu katust lõhkuma. Lõikasin sealt välja ebamäärase nelinurga kujulise tüki, mis tuulde lendus. Tundsin, et seda on ilmselgelt nii suure katuse peale vähe ja eemaldasin sealt kõrvalt ühe väiksema ümara. Ei, servapostid tuleb eemaldada. Tegin ühe ringi, aga postid olid liiga tugevad. Alustasin teist.
Midagi ümbritseva ruumi konsistentsis minu ümber muutus, tuul nagu kadus, aga kiirus tõusis.
Kergitasin end istmevarjust end üles, tundsin, et lendan üle mõistuse kiiresti ja Maakera kadus kuhugile selja taha. Üritasin Maad tagasi tuua, see ilmus meie ette, mingi kirja ja pika numbrijadaga tiitriga. Ja siis miski jõud mu peas libistas Maa minu eest ja nägin midagi mida ma isegi ei oska kirjeldada: meie trajektoor, mis koosnes paljudest nendest romudest, mis samal ajal olid needsamad maakerad ja mis oli roheline.
Lakooniline naisehääl kaadri tagant ütles: "Jupiter". Nägin taas enda ees mustuses suurt Maad, aga tajusin, et suudan selle Jupiteriks mõelda. See hakkas muutuma, aga ma teadsin, et ma tahan tegelikult Maad. Kiskusin end Maale, planeet minu ees moondus, lendasin läbi atmosfääri ja tajusin, et ma tegelikult ei ole praegu päris omas kehas.
Leidsin sellesama stseeni, kus romu oli just parkinud ja mees hakkas sealt väljuma. "Roos, roos" hüüdis hääl minu peas, suutsin oma lennutrajektoori iseenda sisse niipalju korrigeerida, et sain kõnniteel lebava roosikimbu kätte. Õigemini sattus see parajasti käesoleva aegruumi iseärasuste tõttu mulle suhu. Olin tagasi oma vaaruvas kehas. Teadsin, et mul oli roosiga kiire, segadushoos tirisin limase kimbu oma kurgust ja andsin autost väljunud mehele, siis astusin paar sammu natuke ja kukkusin asfaldile.
Nägin kogu seda stseeni pealtpoolt, lastesõime poole jäi kuskilt ülevalt kukkunud ingli marmorkuju, kelle avatud suu ees oli lillekimp ning teine, täiesti juhuslikust prahist moodustunud minu kuju oli sealsamas kõrval.
"Kaks nädalat hiljem taipas ta, et ainus tee välja oli roosikimp ära süüa." Ingel kui lunastus, koos roosiga, seda see tähendaski (mul oli tunne, et olin seda motiivi juba varem näinud). Nii ütlesingi, küll kehatult, tänaval seda stseeni vaatama sattunud mehele. Noh, loogika oli midagi sellist, et ma olin mingis katkematus tsüklis, millest sai välja ainult roos ära süües.

Ärkasin ja vaatasin, et kell oli pool kaks öösel, olin maganud veerand kaheteistkümnest. Kirjutasin loo öises filmilutsimistujus olevas venna arvutis üles, sest mulle meeldis see inglimotiivi vihjeline kvaliteet ja ei raatsinud seda unustada.

Kunagi, kui oli järjekordne raske otsusteteema käsil, siis mõtlesin enda lohutamiseks alternatiivkulude osas, et maailm tegelikult üldse ei lähe ühte kindlat rada pidi, vaid jaguneb igal ajahetkel lõputuks hulgaks võimalusteks. St, et paralleelsus kõige hirmsamal kombel. St on lõputu hulk maailmu, kus mind ei ole, kus mind ei ole sündinud ja siis need huvitavad maailmad, kus mina ja teised oleme teinud alternatiivseid Olulisi Valikuid. Ma ei tea, kuidas läheb mu miljardil teisikul. Aga minul, tänan küsimast, läheb hästi.

***

Eilsele küsimusele on seni laekunud järgmised vastused:
Sina oled seal ainus. Soomes ja Saksamaal pole yhtki. Mõni rahvas tuleb teile, et lärpida.

Sinu oma on sealkandis ainus (ka Soomes ja Saksamaal). Kas mingi rahvas ei peagi teile lärpima tulema?

Sul on seal ainus. Soomes ja Saksamaal pole yhtki paljust rahvast. Tulen teile lärpima.

Mitteametlikku kanalit pidi laekus tegelikult veel üks vastus, mis juhtis tähelepanu, et tähendus võib olla selline, et tüüp arvab, et ma olen soomes; ja saksamaalt inimesed ei käigi meil larbil või? Aga sellele vastusele sai auhind juba antud. Tutvuse poolest.

Your the ownly one there in finland and germany dos not have one some ppl go to yours to larp.

No comments. Parimale saabunud tõlkele auhind.

Täna tegelesin avastuste formuleerimisega:

• Asjad on tõepoolest nii nagu kahtlustad


• Mozilla ei ole arendusplatvorm - igasugune tarkvaraplatvorm eeldab seda, et selle peale on võimalik midagi arendada. St ei piisa sellest, et mul on olemas töövahendid ja igal pool töötamise võimalus. Tarvis on ka pädevat dokumentatsiooni.

Sellest viimasest avastusest lähtub see, et peangi võtma oma juhendaja nõu kuulda, ning oma lõputöö ümberdefineerimiseks tema juurde minema. Seni oli nii, et oli ilge soov teha ja vaimustus ja misiganes, aga kui natuke aega olin pusinud ja elementaarseid asju tuli otsida täiesti mitteelementaarsestest kohtadest, siis viskas üle. Nii ei saagi Mozilla XUL kunagi konkureerima MSi Amphora-ga.

Sellel esimesel on aga palju järeldusi.

Ahjaa, usalane kirjutas uuesti, seekord jättis ära ka kirjavahemärgid. Tundub, et ta ei saanud mu vastusest aru, et Eesti ei olegi mingi Saksamaa provints vms, pakkus relvajooniseid ja küsis, et millal mängud on, palju maksavad ja mida kaasa võtta. Selgitasin, et Eesti ei ole Saksamaa osa ega Saksamaa kõrval. Äkki ta nüüd sai aru.

Dragon.ee rahvas saab vahest veidraid poste. Nagu ka täna.

My Name is Xxxxxxx Xxxxx and I do a larp here in the USA and I love it alot but im moveing to germany and I didnt know if there was a larp there and then I found your site all I what to know is that do you guys talk in english and in german I need to know if so then thats cool but if not im going to need to know your way of talk. I was looking at your pics and I seen that most of your swords are made with PVC pipe and alot of ducktape I have a new way of makeing swords and its cheap and easy to do thats if you dont know it,but i love to larp and im glad that all you guys do this there and im hopeing to meet you all to.
Xxxxxxx Xxxxx here in the USA

Wunderbaar ütleks vaid :)

Võtsin telefoni ja hüppasin voodile selili. Viga. Sein tuli liiga vara vastu. Valus.

Mängud Kloogal läksid mõlemad paremini kui arvasin, oli ka väikesi üllatusi ja apsakaid, aga üldpilt on tore. Head mängijad olen omale saanud. Lisaks sain seal tänu üksiolmise võludele enda jaoks üht-teist olulist läbi mõelda ja aja aasta lõpus suhteliselt maha võtta. Oli huvitav aasta, palju kogemusi, möödus, nagu arvata võis, kõige kiiremini senistest. Viiepallisüsteemis annaks hindeks 4 - oleks saanud paremini, aga nuriseda ka ei ole lubatud.

Aastavahetus oli rahulik ja möödus Orgunni ja Sõprade seltsis Laulasmaal. Mingi veidra eluperioodi tõttu oli soov laulmiseks üsna suur ja seega laulsin kõvasti ja kardetavasti kohati ka valesti Genialistide uut plaati kaasa. Kuulasime presidenti, mängisime Imagot - soovitan soojalt seda mängu mingites üksteist hästitundvates seltskondades mängimiseks laenata. Arnold Rüütel seostub mul nüüd tänu sellele mängule katkuga. Lisaks tuli välja, et spontaanne tegevus võib omada mittesoovitud tagajärgi.

Aastat alustades viskasin ma kõigepealt tulle ühe mälestuseseme. Järjekordselt väga spontaanselt ja tulemusena on taskus nüüd tunne nagu oleks sealt piimahammas välja tõmmatud. Aga seda oli vaja.

Aastavahetusele järgneval päeval lebasime ja vaatasime võitlusklubi ja õhtuks lohistasin end Genialistide kontserdile, mis oli, nagu ta ikka olema kipub, hea. Ühtlasi sain teada, et mõnikord ei kujutagi ma asju ette ja nad ongi nii nagu nad olla võiksid. Palun sündige ka õnnesärgis.

Ja täna pidasin siis maha uue aasta avamisstseremoonia, mis oli lühike, aga tõhus.