Irve

Lähenev energiakriis.

USA liigutab end Lähis-Itta, Hiina liigutab ennast Aafrikasse, Venemaa liigutab ennast Antarktikasse.

Lõuna-Ameerika ja Austraalia tahaks end ilmselt kuu peale nihutada.

Mina ka: USA ja Venemaa liigutavad ennast mõlemad siia.

Täna oli üks tore episood. Koputab mu kabineti uksele keegi. Lähen ajan end jalule, avan ukse ja seal seisab täiesti võõras inimene. Loeb ukselt mu nime ja küsib, et kas olen kohal. Vastan, et olen ja kutsun sisse.

Tutvustab ennast ja näitab oma TTÜ töötõendit. Mingi küsitlus, mõtlen. Tühjagi. Tuleb välja, et keegi Jaagup Irve saadab talle "teatud pakkumisi toodetele, millest ta üldse huvitatud ei ole." Milline imeline innuendo. Kas tõesti-tõesti on minu võimuses katkestada potentsiravimite pakkumine?!?

Einoh. Selgitasin siis ära, kuidas spämmijad aadresse saavad, võltsivad ja kasutavad ja kuidas spämm elab.

Aga noh, ega ta lahkudes seda nägu küll polnud, et ta mu selgitustega nüüd täiesti rahule jäi.

Viagrat, anyone?

Üks tänastest juhumõtetest oli see, et Monkey Island oli ikka üks äraütlemata lõbus mäng. Näiteks oli seal võimalik saarel ringi konnates sattuda päris mõnusasse dialoogi ühe kohaliku piraadiga. Otsisin selle siis netist üles ja poetasin siia.

Sina mängisid Guybrushi nimelist tegelast:

Guybrush: "How much wood could a woodchuck chuck if a woodchuck could chuck wood?"
Carpenter: "A woodchuck could chuck no amount of wood since a woodchuck can't chuck wood."
Guybrush: "But if a woodchuck could chuck and would chuck some amount of wood, what amount of wood would a woodchuck chuck?"
Carpenter: "Even if a woodchuck could chuck wood and even if a woodchuck would chuck wood, should a woodchuck chuck wood?"
Guybrush: "A woodchuck should chuck if a woodchuck could chuck wood, as long as a woodchuck would chuck wood."
Carpenter: "Oh shut up."

Linnapea põrnitses oma kabineti aknast välja. Hommik oli lämbe ja õhutusasendis akna vahelt immitses sisse tasast tänavamüra ja heitgaaside lõhna.

"Härra Linnapea, teie ju andsite selle korralduse." teatas linnasekretär Sepp pärast lühikest pausi.
"Eksite. Mina ainult kirjutasin alla, te toote mulle iga päev mägede viisi asju allkirjastamiseks. Lisaks see paber... kadus eile ära."

Linnapea nõunikud vaatasid üksteisese otsa ning kõnelesid ühest suust, üheaegselt. See kõlas nagu kõneleks katkise kõnesüntesaatoriga robot:
"HäRra linnapea. Meie nõuanne. Järgmine. Nõuanne algab. Otsime süüdlase. Karistame. Distsiplinaarkorras. Lojaalsuse eest premeerime. Mitteametlikult. Nõuande lõpp. Pöördumise lõpp."
Kabinetti hiilisid tagasi liiklushääled. Linnapea vedas näpuga üle aknaraami ja silmitses nimetissõrmele kogunenud tolmu. Mõte tundus talle tülgastav, jälk, ebamoraalne.
"Ja millised võiksid olla meie alternatiivid? Meie ametnikud on meie linna varandus. Ma... armastan seda linna," ta silitas unistavalt Vana Tooma vimplit, mis akna kõrval rippus.
"Härra linnapea. Meie vastus. Vastus algab. Võimalik palgata ametnikke. Juurde. Mitmeid. Ka edaspidiseks. Madalapalgalisi. Soovituslikult. Vastuse lõpp."
"Hästi. Tegelege sellega, ühtlasi kirjutage pressiteade, et minu meelest on säärane tegu täiesti lubamatu, et ma leian selle kurja ametniku ja nuhtlen teda halastamatult oma kurja käega."
EPL - Savisaar tahab ametnikke Laagna tee sulgemise pärast karistada.

Hans ostis 52 miljoni krooni eest meie põlluharijate populatsioonisegmendi arvamuse kujundamise privileegi.

Ma pole Maalehega meelsusega küll päris hästi kursis, kuid kujutan ette, et rahvaliitu seal väga hoolega ei materdatud. Ilmselt siis hakatakse nüüd.

Samas ikkagi: parem Luik, kui Kruuda.

Kas mitte just olukord, kus ühiskonna potentsiaalsed arvamusliidrid ei soovi oma ideid avalikkusele esitada, kuna nad ei soovi saada anonüümse mõnituse objektiks, ei vii meid vaikivasse ajastusse? - Delfi: Lang: Au ja väärikus ei ole eestis kaitstud

Ma väga tahaksin näha neid potentsiaalseid eesti arvamusliidreid, kes ei julge avalikustada oma ideid, sest nad ei soovi saada anonüümse mõnituse objektiks. Herr Langil on juba aastaid kiire ja iga natukese aja tagant produtseerib ta nagu papagoi teavituse kuivõrd õudne on anonüümne kommenteerimine Internetis.

Meie probleem ei ole anonüümsus, meie probleem on see, et paljud inimesed ei saa avaldada oma arvamust, sest neile keeratakse edaspidi väga ametlikul tasemel käru. Võtame näiteks selle retseptiskandaali avaldanud tegelase, kes peediti vaeseomaks pseudopõhjusel, et avaldati isikuandmeid. Seadus on, aga rakendatakse piisavalt valikuliselt, et tekitada karistatuse tunne.

Mul on väike kartus, et sama asi juhtub ka anonüümse mõnitamisega internetis. Praegu nimelt on meil situatsioon, kus inimese IP-aadressi abil ei saa tuvastada, sest IP-aadressi väljaotsimine on jälitustoiming ja seda saab teha ainult kriminaalkuriteo puhul kohtu loal.

Mul on sellega endal veidi jama olnud seoses foorumit läbustavate või seal petuskeeme läbi viia üritavate kaakidega: politsei lihtsalt ei saa midagi teha. Korra on mul õnnestunud Elion nii kaugele viia, et nad teatasid mulle, et nad tõesti proovivad suhelda ühe konkreetse kaagi vanematega seoes kasutajalepingu rämedate järjepidevate rikkumstega. Ja see on ka kõik: jäi karistamata see, kes võltshoiatuse abil püüdis kasutajate paroole välja petta ning see, kes mingit reidi raha oma või kellegi teise arvele petta üritas.

Sellise kasvava arvutihuligaanide põlvkonna kõrval on potentsiaalse arvamusliidri hirm täiesti tühine. See seadus ei teeniks isegi tavainimest, kel lihtsalt pole seda aja ega raharessurssi, et suuta tegeleda anonüümse mõnitajate parve tõrjumisega.

Mul on jätkuv ja kestev hämming, et mis pagana Orwelli mõttepolitseid meie justiitsminister sõnavabaduse suurendamise õilsa egiidi all luua tahab.

Vaatan, et Tallinna Küte on instrueerinud oma töömehe laskma paagitäit musta vett Mäepealse tänava tee kõrvale. Selline tore hallipäine ruudulises mees istub vaatab ja valvab kuidas solk teepervele voolab. Ühele mööduvale signaalitavale autole näitas onu just fakki. Lähen vaatan, kas numbri kah saan kätte.

Täiendus: 877 TPP (või midagi väga sarnast oli number, mu neetud fotokas on kodus ja telefonipildist ei loe ma enam välja)

Auto küljel ilutses turvalisust pakkuv kiri "Tallinna Küte - Hubasem homne".

Nüüd ma vähemasti tean, miks seal tee ääres need jalgamurdvad augud on.

Mind kummitab juba pea nädal aega üks stseen Nafta etendusest. Laval pealtvaatajate vahel toimub kohutav möll, mehed tantsivad uhketes tantsuseelikutes neid tõstes ringi, laul rõkkab ja meeleolu on ülev. Laul lõppeb ning ülev meeleolu sumbub eikuskilt teele tekkinud betoonseina: Laval valgusvihus seisab üks äsjane tantsija, vaatab kaugusse ning hakkab kõige pühalikumal häälel luuletust lugema.

Kui tume veel kauaks ka sinu maa
ja raske su koorem kanda,
kui enam ei jõuaks, ei jõuakski ka
sa soovide siniranda.

Täht süttib ehk taevas su üle veel,
lill tärkab su haua pinnast,
ja sinu mõte ja sinu meel
kord tuksub su rahva rinnast -

ja liigub ja loob ja lehvitab
ja kaunid radasid rajab,
su rahva koda see ehitab
ja põlvest põlveni kajab.

Tunne on, nagu antaks latiga vasta kukalt. Serviti.

Pean rikkuma poolreeglit, et niisama linke ei postita, aga Japsid on hullud.

Kujutan juba mõnuga ette, kuidas varsti müügile tulevad android-orjad nõrganärvilisema kontingendi elanikkonnast täiesti välja friigivad.

Maikuus tuli välja vabavaraliste programmide ühe parima esindaja (Blender muidugi) uus versioon, mis ütleme: üllatas mind õhtu käigus veidi pahviks.

Ruumilise arvutigraafika juures on realistliku inimese kujutamisel mitu probleemi, kuid üks suurimaid on seni olnud igasugu sellised objektid, mille sisse valgus ära hajub: küünlad, piim, kartulid ning see asi, milleni see lause jõuda tahab (ja mis ainsana loetletutest päris inimese tükk on): inimese nahk.

Nagu iga teistki objekti virtuaalseks muutes, algab kõik ülevaatusest: vaatad (omal on käsi hea ligidalt võtta) materjali üle: tuvastad mis värvi on ta varjus, valgustatuna, ning mis värvi ja kuidas ta täpselt läigib. Vaatad üle pinna kareduse ja defektid ning hakkab nagu looma...

Kui kõik ilusti ära teha on tulemus selline ilus riidepoe aknal rõvetsev mannekeen: täiesti puhas plastik! Vannu või kurja.

Asi on selles samas sisekumas, mida inimene on harjunud omasuguste puhul nägema. Õigemini selle sisekuma puudumises. Valgus ei peegeldu nahapinnalt tagasi, vaid jõuab ilusti naha sisse (punakas-oranz toon muide levib kõige paremini, pange käsi päikese ette) ja tuleb sealt mingil määral välja kah, aga natuke teises kohas kust sisse tuli. Seda protsessi on arvutis väga keeruline välja arvutada.

Plastik ja inimnäo põhierinevus on varjude teravus: naha all hajuv valgus pehmendab ja hajutab kõik varjud ära ning inimene, kes säärase hajutatud varjudega näoga inimest kohtab on rõõmus, sest teine osapool ei olegi robot.

Igal juhul lahenes probleem täiesti lihtsa trikiga: nimelt mõeldi välja, et kui võtta hetkel nahale langev valgus ja varjud pildiks, siis see pildike ära udustada (umbes nagu Blur filter) ja alles siis nahale kanda, on tulemus piisavalt sarnane reaalsusega, et inimsilm ära petta.

Blenderi uus versioon toetab seda rõõmsat trikki. Päris triviaalne see ei ole ja seetõttu õppisin seda täna öösel siin veidi ühe etteantud ahvinäo peal, kellele üritasin sellist mõnusat vanaisalikku nahka peale panna. Tulemus oli selline, et jäin jupiks ajaks jõllitama, et noh: natuke ebameeldivalt reaalne. Kõheduse org.

Tehniline info: Hall nahapind, õrnkollakas läige, Subsurface Scatteri all RGB (värvitoonide) levik vastavalt 4.0 3.0 ja 1.0, IOR1.3, Front 2.0, ja Col ja Tex 1.0 peal. Tekstuur on kolmetasemeline: pisike täpiline säbru nahapooride jaoks ainult pinnanormaali mapituna, voronoi crackle pinnanormaalil rakustruktuuri mügarike tegemiseks ja rõveduse lisamiseks analoogne voronoi crackle tumelilla joonega hästi õrnalt (see tekitab nahaaluste veresoonte võrgustikku, mida peaaegu näha on).


Minu meelest on see päris lihast ahvi pea üsna jälk.