Irve

Loobu paberarvetest, telli e-arve Hanza netti, varusta meid väärtusliku infoga, lohuta end sellega, et säästad loodust — võib-olla anname sulle isegi midagi vastu.

Veidike silmakirjalik see pangareklaam ühesõnaga. Sisuliselt ei säästa sa loodust, vaid annad pangale mugaval kujul statistikat. Sama ka pangakaardiga maksmise puhul.

Tuttavad tulid kokku ja korraldasid minu korteris peo, millesarnast ei ole ei olnud, ega ka tule. Vähemasti eeldatavasti ja nendes ruumides.

Kontseptsioon oli see, et toon oma siseringi kokku ja tekitan keskkonna ja siis sisering tekitab ürituse. Nii läkski. Mina viimase ülalolijana jõudsin magama kuskil poole viie ajal ja alates külaliste saabumisest kuni nende lahkumiseni õigustas sünnipäev end sajaga. Erilised tänud kõikidele neile, kes suhtlesid väljaspool oma standardseid suhtlusringkondi.

Ma ei uskunud, et Aweroni soolakal toimunu taaskord saavutatav on.

Ütles Nuff.

Tuli siin põgusas suhtluses küsimus, et huvitav, kas kellelgi on blogi, mida täidetakse ainult purjus peaga? Kas see oleks täis põnevat filosoofiat ja vägevaid paljastamisi või siis pigem selline:

Tre, ma täna natuee kijruntn et pmst m aolne vidi ke jond. Heeeeeeeee!!!!!!!!! :P:P:P

Meie justiitsminister Rein Lang sai, nagu minut vahendab hakkama tõelise pärliga:
Mis puudutab ühte initsiatiivi, millest ma enne soovisin rääkida, et Eestis on
tõesti väga suureks probleemiks kujunenud anonüümne neti kaudu kommenteerimine.

Ühesõnaga peaks sotsiaalse ja üldise vaenu õhutamine minema Kapo pädevusse. Kui meie sotsiaalvaenu definitsioon on selline nagu ta on, siis meeldivat sõnavabaduse jätku.

Anonüümne kommenteerimine annab juba pärleid.

See on vist humooriline ainult nendele, kes arvutimängulühendeid teavad:
RPS - Real Person Shooter

Kui eelmine kord möödusid kokkutulekukärajad sellises sihitus ekslemises ja hajumises, siis täna oli kõik jälle paigas. Ja see näitab ainult üht — Heru on asendamatu. Tema näol on tegemist täiesti universaalse stabilisaatoriga, kes suudab pmst ka kõige kontrollimatu kolmiku vahele istudes selle koosolekumeeleollu saada, küsida küsimusi ja üleüldise meluga piisavalt vähe kaasa minna, et ürituse suund kontrolli all hoida.

Kärajad olid ülinaljakad ja toredad ja arutasime, et mida täpsemalt ja kuidas ürituse siseselt asju ette võtta. Natuke oli ka transateema teemaks ja tundub, et kui me geniaalideedega lagedale ei tule, siis seekord ühistulekut ei teki. Bensiinihind ja kallid Tallinna transavennad. Samas üks tore idee oli. Seekordse kokkutuleku logi tahaks kunagi üles panna, sest annab hästi edasi selle, et mis tegelikult siis toimus.

Täna saatsin laiali ka sünnakutsed, Palju rahvast ei mahu kutsuma, ärge siis väga pettuge (ja enne kontrollige ka oma rämpsposti, kuulsin, et ka sinna paigutunud too vähemalt korral). Kutsutud ja niisama positiivselt meelestatud vähem või rohkem altruistlikud kodanikud võivad minu potentsiaalseid kingisoove koordineerida Liisiga (ja tema kontakte vajadusel omakorda minuga), sest mul seekord on tekkitunud nimekiri asjadest, mis omale lähiajal soetada kavatsen.

Taas kord on kätte jõudnud meie käsitöörubriigi aeg. Eelmises osas õppisime Binoklist monokleid valmistama, seekord on meil proovikivi hoopis pähklim.

Sa vajad:
1. Pinocchio
2. Saag

Hoidudes kiusatusest puunukku seibideks saagida, saeme nuku pikuti kaheks võrdseks osaks.

Saame 2 Monokkiot.

Pajatan siis ka veidi niiöelda jooksvatest asjadest ehk siis vaba aja tarbimisest. Ära märkida tasub oma esimese Ravenlofti mängu taaskordne ülesvõtmine — eelmisest mängust on möödas üle poole aasta ja kogu antud kampaania, mis kuskil 5 aastat tagasi algas, on progresseeruvalt harvemini toimuma hakanud. Kord kuus peaksime nüüd edaspidi siiski kokku tulema, sest nüüd on kõik kodanikud ilusti Eestis või selle eeslinnades.

Ise ma väga rahule ei jäänud, tuju oli imelik, väsimusel oma osa — lisaks see, et eriti ei mäleta situatsiooni. Samas pean tunnistama, et kartsin hullemat. Tuleb lihtsalt ükspäev raamatute seltsis maha istuda ja kunagine visioon veidi paremini taastada ja realiseerida. Loo taust on ju ometigi paigas ja vahest isegi piisavalt intrigeeriv.

Õhtu veetsin tänu Jacki kutsele Ultramelanhooli pisikontserdil, mis rokkis oma kontseptsioonilt, aga mitte tubakasuitsulisuselt. Kõike ei saa. Pean samas tõdema, et alkohol on ikka ilge mürk ja et üldiselt vedas et niigi hästi läks.

YnXi mäng oli selline rahulik ja hariv, aga seda natuke häiris üks kõrvaltvaataja, kelle tean-kõike suhtumine teatud situatsioonides veidi häirima asus. Ei ole mõnus mängida rolli ja kuulda samal ajal kõrvalt, et ta ei saa aru, miks kõik midagi konkreetset teha soovivad ja et kuidas nende mängus samamoodi läks ja mis üldse toimus. Seepärast minu mängudel pealtvaatajaid kunagi ei olegi, mõningad distsiplineerituks vesteldud erandid välja arvata.

Aga muidu on elu ilus.

Vaatasin üle pika aja midagi telekast, Paycheck oli filmi nimi, natuke isegi kannatas.

Nulle meeldib see filmidraama kulminatsioonikoht. Kujutage ette, et käimas on usalaste film ütleme näiteks... meie kohalikest valimistest. Edgar on käärinud üles käised, hiilinud, põgenenud ja kakelnud lõhkekohukesi loopides tee e-valimiste serveriruumi, kus kohutavad parempoolsed ja illuminaatidest vaatlejad oma vaateid ja lahtimurtud ID-kaarte sisestavad. Edgari käes on kuldne kell ja vastaste verest nõretav Hundisilma kolmeharuline hang — ta langetab jõuliselt urisedes oma relva — väga paksude mustade kulmudega Mart pöörab ringi ja pobiseb oma habeme alt midagi täiesti arusaamatut, paljastades kirivööga rahvuskirve. Hetkeks vilksavad kaadris kuskile ruuminurka seotud Vilja nutetud silmad ja jahedusse auruv hingeõhk. Appike, mõtleb vaataja. Oponendid kohtuvad, peakangelane pareerib langeva kirve hüüde "Igaühe eest" saatel, relvad heidetakse kõrvale ja edasi võideldakse ainuvõimalikult viisil — rusikate ja jalgadega. Maailm ja naised saavad päästetud. Rammus rusikas purustab klaviatuuri, arvut plahvatab sädemepilves, mida varjutab vaid aegluubis naisterahvast kandev peakangelane.

Keskerakond on meemina vallutanud kogu mu vaba fantaasia.

Delfi kirjutab, et Treehuggerid said rämedalt pikku lõugu — nimelt võeti ühel valimisjärgsel hommkiul avalikkust paralleelselt teatades maha vananev vahtraallee. Meil pealinnas siiamaani õõtsutavad pärnad verejanuliselt oma raskeid oksi. Õppige, poliitikud.

Lisa: Minuni jõudis informatsioon Viljandi linnapeast Malle Vahtrast, kes valimisel eriti hääli ei saanud. Saatusel on teatud hõrk irooniataju.

Kakskeelsuse oht on üsna intrigeeriv probleem. Mul oleks ainult üks vastuargument, mis praegu kakskeelsuse ära nullib. Suur osa eestlastest Keskerakonna valijatest on kategooriliselt antud asja vastu ja riigikogu valimistel mängib see osa suurt rolli.

Paranoia mängusüsteem hakkab ajudele. Esiteks on see, et mängujuhina on sul kohustus teha pidevat ja totaalset propagandat. Tekib nägemus süsteemist ja propagandast selles. Valetamise tähtsusest avalikus suhtluses. Valetamise kogemus avalikus suhtlemises.

Siis sa näed. Näed, kuidas valetatakse, häbitult, naeratades (sest see on kohustuslik), täiesti süüdimatult ja mõnuga. Mis on häiriv on see, et sa näed motiivi, näed tegu, näed tagajärge, näed paratamatust, et kellelgi pole aega midagi tõestada, ümber lükata, kontrollida, sest kõik ununeb. Informatsioon on nagu soo, millesse meie teadvus upub. Alumisi kihte ei mäleta enam keegi, isegi kui nad ei kõdune.

Nii mõtlesingi ükspäev TTÜ metsas Arvutuskeskuse poole kõndides, et meie elutempo ja suutmatus seda meelde jätta on täpselt samamoodi informatsiooni uppumise tulemus. Kas oleks kodanikku võimalik seadusandlikult kuidagi info eest kaitsta? Väga armas oleks näiteks neli fakti päevas. Saaks neid seedida ja neile mõelda. Praegu tuleb küsimused pähe mõelda, siis paar päeva alateadvuses hoida, kus nendega midagi toimub, siis üles kraamida ja vaadata kas sai asja, siis tagasi pööningule, kus salaprotsessimine toimub. Aeglustage maailm, ma tahan seda tajuda.

Selline väike infokild siis teie infoküldu.

Üldiselt on palju kirjutada ja vähe aega seda teha nagu olema kipub. Kui mitte magada hakkab harjuma. Tahaks mõned tunnid päevas lihtsalt endale saada. Õnneks tabasin täna tunnis selle, et degradeerumine on väga tore. Esiteks läheb idika elu õnnelikumaks, teiseks on hea ja lihtne olla oma sõpradest lollim. Kärajad olid. Sain koolitöö ära antud. Natuke piinlik. Algoritmide tunnid hakkavad rutiiniks muutuma, aga suhtlus õpilastega on hariv ja huvitav.

Valimiste kohta: Ma väga loodan, et kõik minu sõbrad, kes valima ei läinud saavad järgmisteks valimisteks aru kuivõrd halb on lasta võimul sellisel määral monopoliseeruda. Lihtsalt masendav värk.

Kui Aegviidul olles on rongini 2 tundi aega ja lähed vaatama teadetetahvlit, siis ei ole kuigivõrd tõenäoline leida sealt tasuta TTÜ kammerkoori esinemist, mis 15 minuti pärast algab. Aegviidule vedas mu Triin, kes on üks tore tüdruk.

Siis tuli otsa veel Kärtsu sünnipäev ja drägon. Üldiselt on mul prioriteedid ikka hullult paigas, arvestades oma koolitöö tähtaega, mis on homme. Olen siis tubli.

Teen siin palehigis koolitööd, sest esmasp on tähtaeg ja vahepeal ei tõota aega tulla. Korra vist magan ka siia vahele, kui moment tekib.

Pärastlõunal, ma ikka ei saa mainimata jätta, õnnestus VJJil täiesti suurepärane stseen maha mängida. Tulen mina bussilt maha ja juhutrehvan täpselt seda inimest, keda ennem mõtlesin juhuslikult kohata.

Jätkakem missiooniga.

Igast asju tuleb ette.

Jõgeval leiti sõnnikuaugust marutõbine kährik, kes tuli välja aidata, hukata ja põletada. Seda tegid vaprad pritsimehed. Varem on Jõgevamaa pritsimeestel varem tulnud päästa korstnasse kukkunud toonekurge, püüda kodust jalga lasknud jaanalindu, vabastada kinni jäänud pardipoega ja aidata auku kukkunud lehmi. - Delfi

Järgmisel nädalal kustutavad Jõgeva pritsimehed muu hulgas ka maja.

Olen ikka vahelduva eduga haige. Niisama eesmärgitult sõprade juures käimine on hea — kipub nii olema, et alati on mingi programm - rollimäng, filmivaatus, kokkutulekuarutus, pidu. Mõnikord töötab niisamaoleskelu (okei, tegelikult oli üritus ju Liiliatüdruku koogi maitsmine ja heakskiitmine) suurepäraselt.

Kuidagi oli kurk täna hommikul selline, et siga ka ei sööks ja pea selline, et sellega hea maltsa üles rookida. Seega otsustasin haiguse tugevnemise vältimiseks teda tee, kuuma vanni ja leboga kohutada.

Ingveritee on muide päris hea. Leidsin ka perekonna meekeldri võtme ja nüüd olen üleni kleepuv. Nüüd ei suuda otsustada, kas kommuuni jaoks tõlkida või siis koolikohustusi harutada.

Esiteks tahaks rääkida ühest probleemist. Nimelt on Eestis, eriti maapiirkondades üsna levinud näkitsesmine. See vähendab meie tööjõu üldist konkurentsivõimet, lisaks rikuvad maapiirkondadest külapilti poodide ees olevad poolasotsiaalsed näkitsejad. Näkitsemine on probleemiks ka mujal: näiteks on paljud autosõitjad täis kõhuga ja põhjustavad sellega kümneid liiklusõnnetusi. Näkitsenu veri liigub suuresti seedeelundkonnas ning ei toida aju juhtimismotoorika jaoks tarviliku hapnikuga. Mõnetine näkitsemine näiteks alkoholi kõrvale on teretulnud ja tervitatav, aga niisama lihtsalt näkitsemist ei pea paljud meie seast isegi probleemiks. Meie Aweroniga otsustasime kaine peaga igastahes mitte näkitseda.

Teiseks see, et koht, mida üle vaatasime on väga tore, imekaunis ja maaliline. Samas mitte eriti tohutult suur, nagu oleks ideaalne. Väiksem, kui eelmise kokkutuleku koht. Üle 60 inimese ei mahuta. Seega: kes ees, see mees (või naine).

Kolmandaks traditsioonilised rubriigid.
Pärast natukest sõitmist:
A: "Ma ei ole küll ekspert, aga minu meelest on meil pagasnik lahti"

Kui katuseluuk avatakse:
B: "Ma ei ole kunagi öösel lahtise katuseluugiga sõitnud, väljaarvatud suvel."

Pärast üleüldist rõvetsemist teemal köha ja selle põhjustanud karvapall:
C: "Kas see X-i karvapall oli hoopis Y-i oma?!?"

Samal teemal:
D: "Mul hakkas ninast verd tulema."
E: "Panid omale näpu ninna või?"
F: "See ei olnud tegelikult näpp."

Kirjutatud mälu järgi ja on ebatäpsed loomulikult. (Vt näkitsemisprobleemid)


Neljandaks väike episood.

Pidu, Kaunitar istub akna juures ja vaatab langevat lumesadu. Toas on suures osas nõmedad inimesed, kes teda ei huvita, tal on igav. Saabub üks neist, kes ei ole nõme mass, naeratab. Pilgud kohtuvad. Ta ütleb: "Ma vaatasin siin, et sa oled päris blogitav." Üleüldine hämmeldus.

Tähekal ikka õnnestub:
Siin ei ole mingit seost.

Udupagulased suutsid taas ühe öö mööda saata. Kui neile enne tundus, et kõik läheb allamäge, siis nüüd ilmselt tundub, et enne oli suhteliselt hästi.

Sügis on mu Ravenloftile hästi mõjuma hakanud.

Alustaks reede hommikust, sest see mõjutas mu päevaseid mõtteid liiga palju. Sõitsin mööda Narva maanteed ja sattusin kohta, kus oli palju rahvast, politseiauto, vilkuritega kiirabiauto. Mõtlesin, et midagi räiget. Viru Keskuse juurde jõudnuna sõitis sinna suunda veel üks vilkuritega kiirabiauto. Pärnu maanteel kohtasin vastusõitvat kahe magnetvilkuriga halli masinat. Suhteliselt igasuguseid asju hakkas pea ette kujutama. Postimees õnneks suht ruttu piiritles mu fantaasia amokijooksu ära.

Filmiõhtu.

Lemony Snicket's Series of Unfortunate events - mõnede visuaalselt toredate kohtadega. Algus oli hea, lõpp oli üsna halb. Vaene Carrey, et sellist asja peab tegema. Maailm ja taustad olid imelised.

Saw - selline tore veri-ja-sollad tüüpi film. Vähem psühholoogiline kui Hannibal, aga käras vaadata. Selle hommikuse tüdrukutulistamise loo juurde lõi pidevalt mingi maniakiteooria paralleel sisse.

Ja hommikul vaatasime veel ära ka Constantine'i nimelise asja - eimidagi erilist, samas ei kahetse ka, et see eluetapp nüüd möödas. Kahju, et midagi eriliselt säravat ei olnud seal.

Siis viisime taara ära. ~130 raha laekus. Viimati nägin taara eest nii palju raha siis, kui kunagi vene ajal vanaema umbes viie aasta keldritaarast umbes 100 rubla kokku tuli. Teel minu juurde kohtasime ka üht näost ainult natuke hallikaks tõmbunud tekiilakangelannat.

Kodus panin Ubuntu käima - ainult kiidaksin. Microsoftil on juba väga põhjust oma kasumi pärast muret tunda, sest see konkreetne Linux on juba selline, mille ma südamerahuga emale kätte julgeksin anda. Hea on näha, et keegi on viitsinud sisemise korrapäraga vaeva näha. Loodetavasti koristatakse lähiversioonides ka kasutajat hirmutavad laadimistekstid graafiliseks ümber, graafika loob kasutajale mõnusa võltsturvatunde.

Lisaks näitas Warcrafti, mis pärast seda ette võtsime, ajal peetud Skype'i konverentskõne ära, et ma pean omale kõrvaklapid ja mikrofoni ostma. Töötab, raip ja miks ometi ei ole me patrioodid ja ei kasuta omamaist suhtlustarkvara?

Ja praegu tutvun Ubuntu võimalustega. Mälupulga andmeid lugesin ma juba kõvasti rohkem välja, kui Windows suutis. Tundub, et ei surnudki, vaid talle ei meeldinud mu mobiiltelefoni vahetus läheduses sisselülitatud olemine.

Üks mälupulk.

Suri Ravenlofti teenides. Ei sisaldanud nii väärt infot, mille kaotamine oleks olnud kriitiline. Ehitan omale koju mingi linuxipurgi, kuhu saab olulist infot sisse panna, sest praegu kõvaketta lendamisel näiteks oleks taastumatut väärtuslikku infot.

Oli oluline saada end väga varakult tööle.

Hommikul ärkasin suts enne kuut. Vend, vana hull, oli juba üleval. Keerasin end uuesti magama ja ootasin kuni telefon mind äratab. Läksin suts varem välja kui harilikult, aga üks-eelmine bussist jäin maha ja seega jõudsin hea bussiga. Natuke üllatas mind sama bussiga tulnud töökaaslase küsimus, et kas tulin koolist, aga see selleks. Toakaaslanegi oli seekord enne mind kohal, mis on üllatav ja ütles, et mind oli veidi otsitud. Samas selgus, et tegelt minu üritus nihkub hilisemaks. Mässasin ühe printeriga hea jupi aega ja kobistasin oma arvuti taha. Arvutikell oli tunni võrra ees. Kontrollisin köögikella pealt ja kanäe — mobiiltelefon oli otsustanud, et just täna on õige päev tund aega tahapoole end sättida.

Õnneks tundub, et praegu ei saanud keegi kannatada.

Aeg: Hommikune
Koht: Nõmme ristmik, K-konna staabiesine
Juhtum: Staapi siseneb poliitik, varjates hoolsalt midagi oma käes. Astub sisse ja annab kihistavale staabivalvuritarile üle kolm poliitikaga üldse mitteseotud eset.
Järeldus: Mul ei ole millestki muust kirjutada. (Kuigi see eelmine klounilugu oli täitsa tore mul)

Kloun muudab operatsiooni lõbusaks - Delfi

Doktor Knaufer tõmbas kätte kummikindad ja siis meenus talle taas kogu eelneva nädala õud. Ta teadis, mis teda operatsioonisaali ukse taga ootab. Mahapudenenud kurikad, värvilised pallid... ilmselt on ta end jälle steriliseerimiskapi peeglist grimmeerinud. Ja see viis, kuidas ta irvitab, kui lõikuse kriitilised kohad kätte jõuavad — doktoril hakkas silm ainuüksi mõttest sellele natuke tõmblema. Õde Raaduga muidugi naerab ja lõkerdab jälle, kui kloun mõne žongleerimisloobitsa kõhuõõnde pillab ja seda soolikate vahel taga ajama asub — õde Raaduga on üldse üks igavene lõhverdis. Ilmselt ta ainult vere ja soolikate pärast nii madalapalalisel tööl püsibki.

Ei — nii ei sanud see enam jätkuda. Doktor Knaufer haaras otsustavalt skalpelli ja astus operatsioonisaali. Hiljem avanenud vaatepilti ei saanud keegi enam lõbusaks nimetada.

Kärajad said ühele poole. Eilse õhtu olukorrast lähtuvalt, kus meil oli rusuv nii söök kui koht kui korraldusaeg sai tänase õhtu olukord, kus meil oli koht, söök ja veidi hilisem korraldusaeg kohast lähtuvalt.

Lisaks tahaksin ära näidata korraldustoimkonna vaimse taseme:
A: "Palju neid kartuleid on?"
B: "No kui suur on kartulikott? Nii ... 300-400 kilo?
***
C: "Palju kilo sealiha kaalub üldse?"

Lisa: Kuulutus kah ülal ilusti.

Edastan veidi lõbusat sotsiaalreklaami, et meem ikka leviks ja tänavad puhastuksid:


Lähemalt (Kaege ka esilehte.)

"Linn on suur, mitte ei saa sõba silmale" - Savisaar

"Einoh, kui keelavad reklaamimise ära, siis reklaamime hoopis midagi muud. Ega meid kinni ei saa panna, meie seadusi ju teemegi! Lihtne!" - Linnar

"Tõhus rukkilill", ütles rahvaliitlane, ja kummardus plakatit hellitama.

Aga üldiselt mulle see eesmärgistatud lähenemine meeldib. Nii nagu on vaja tootjal saada iga hinna est toode pähe määrida, olgu see siis milline tahes, valetades niipalju kui võimalik, tuleb ka valitsejal joosta võimalikult suurte lipakahulkadega valimistelt minema. Mulle nii meeldis see plakatikeeld ja ikka tullakse ja kakitakse mulle tänaval ajju. Paneb kohe mõtlema, et kas seadused on selleks, et massi hallata kuni shefid töö ära teevad või selleks, et ...

Ma jätan mõtte pooleli, sest mulle tegelt meeldib naiivne olla.

Tänane koosolek oli lühike, aga homme soovime teadetega lagedale tulla. Väike hirm kohtade osas, mis üle tuleb kontrollida. Väga hilja peale jääme omadega. Iik.

Mul oli mingi nädalavahetus, kus ma inimestele tahtmatult käru keerasin. Nõme tunne siiamaani. Vabandused kõigi osapoolte ees ja tegelikult tegin ka vastavad järeldused.

Vabandust ka seepärast, et ma ei julge vabandada näost näkku.

Vaikuse otsingud minu arvutis hakkavad jõudma lõpule. Korjasin igivanad kõvakettad ära ja asendasin selle kohutava kolmesajagigase lahmakaga. Vaikus.

Või noh - mingi komponent jääb kindlasti alati häält tegema. Järgmine samm on vaadata see ventikavärk ikkagi üle.

Tahaksin jutustada teile ühe loo: Sul on paar akadeemilisi jäneseid. Akadeemilised on loiud, aga regulaarsed ja saavad suguküpseks oma teise eluaasta alguseks. Geneetiliselt on nad täiuslikud ja väga truud olendid ning nii sünnib igast suguküpsest paarist igal aastal üks paar juurde.

Esimesel aastal on paar jäneseid, teisel samuti, kolmandal on kaks paari ning neljandal on neid juba kolm, viiendal aastal viis, kuuendal kaheksa, seitsmendal kolmteist. Jänesed ei sure kunagi.

Ülesanne: Jänestega 48 aastat zongleerida.

(Rekursiivse algoritmiga on võimalik TTÜ arvutuskeskuse mustal IBMil selleks hetkeks kasutusel olevate jänesepaaride arv välja arvutada natuke alla kolme minutiga)