Irve

Leheneegri juurest leidsin toreda idioodid tüüpi nalja vanaldasema masendav tüüpi naljale lisaks. Eks ta sedapsi suti ole jah.

Täna õhtul ootab mind kolm päeva võrgupidu kahe pisukese vaheajaga erinevatele diversioonidele. Karpaaltunnel kindlasti rõõmustab.

Preili tahtis arvutifilmi diivanil lösutades telekast vaadata. Mina, kes ma teadsin, et mu vennal on kaval süsteem elutoateleka ja heliseadmestikuga ühendatud, otsustasin, et tuleb endast parim anda.

Kõigepealt tuli arvutite omavahelised tulemüürid maha keerata, film üle kopeerida ja tõdeda, et filmi teise jupi kopeerimine ei ole kettaruumi puudulikkuse tõttu võimalik. Juhin tähelepanu faktile, et venna arvut on rämeaeglane ja iga tegevus seega frustreerib korralikult. Siis tuli leida üles arvutikanal telekast ja helikanal heliseadmestikust. Siis selgus, et vennal pole videoesitajal subtiitrilahendust ja tuleb tirida uus BSPlayer. Siis selgus, et uus BSPlayer on nõus ainult reklaami abil su arvutisse paigalduma. Eiei, tuleb hoopis otsida üles vana BSPlayer, mis ka lõpuks paigaldub. Kõik on ilus: ainult telekas filmiosa muidugi end ei näita. Tuleb videokaart konffida nii, et ta filmi ilusti telekasse minevasse kaablisse köhiks. Kõik on ilus. Filmil ei ole häält. Tuleb otsida helidekodeerija, see paigaldada, kõik programmid kinni lasta, uuesti avada. Ja siis saab hakata filmi vaatama. Sean end mõnusasti sisse ja selgub see, et arvuti ei veagi filmi välja. Teeb selliseid efektseid aeglustushüppeid ja siis jälle kerib filmi kiiresti helita edasi.

Seega vaatas preili filmi ikkagi minu toas ära. Ei julend iitsatada ka, et ei olnud mugav. Õigesti tegi.

Aga panite tähele mitu otsingut Google protsesi käigus skooris?

Näitasin vanematele Soome eurolaulu videot. Tuleb välja, et nad on mul ikka hingelt räiged hevikad, sest neile ka meeldis.

Lühipostituste periood.

Ilgelt sniiki olen.

Mulle just saadeti tervisi kodaniku poolt, kes rämeda kõhuhaigusega kiirabiga haiglasse viimisel oli. Ei teagi seisukohta võtta nüüd.

Igastahes napid 10 minutit hiljem torkasin omale vähese kõrvalise abiga süstlanõela nii peaaegu küüneni läbi pöidla.

Film nimega Ussid lennukis (treiler) on vaikselt valmis saamas. Seda tähistab järgmine suurepärane rollimäng nimega Ussid lennukis. Palun vabastage esmaspäeva õhtu, vabastage oma aju teda pitsitavast kolbast, vabastage maod!

Ühesõnaga pakun kuskil kella kuuest-seitsmest Õismäe kandis teile võimaluse mängida seda suurepärast mängu. Kohaks seekord Triinu juur. Mängimissoovist teatada minule enne kella viit ja loen ma oma gmailiaadressi ja püüan viibida ka messengerivõrgus. Registreeritud mängijate nimekiri ilmub siia alla (päris kõik pakkumised sõelale ei pruugi jääda, mäng toimub alates kahest mängijast, mängijate ülempiir ):

Triin

Nädalavahetushommikused ärkamised Adamsonitänaval on juba pea traditsiooniliseks kujunenud vaheldus nädalale. Pean ütlema, et Magicu mängimine kellegi teise kaartidega ei tundu niivõrd rüve kui kaartide omandamine. Meenub klassikalise Falloudimängunali Tragic: The Garneringu sõltlaseks muutumisest. Olen tugev ja ei osta omale neid kaarte. Nagu olin tugev ja läksin Windows XP kasutajate vaprasse seltskonda alles möödunud aastal.

väljas tundsin, et soovin minna ka Kaarli kirikusse, kuhu viisin ka Triinu. Hoolimata hoiatusest, et surnu läheduses on ta näolt raske naeratust pühkida (Lisa: Kommentaar: "Ma tegelikult ei ole sadist. Ega nekrofiil. Kaitserefleksid.") Õnneks suutis ta naeratuse enda sisemusse suruda ja minul seda probleemi ei olnud. Minul oli selline mõtlik-kurb kuni pere kohtamiseni Järve keskuses. Tekitas aeg-maha momendi ja põhjustas mõtlemist. Arvan, et mul oli seda vaja: inimestel on vaja sümboleid.

Seoses teatud vanem-isikute pulmareisiga nii umbes täpselt põlvkond tagasi tegid nad seda uuesti. Laiendatud perekonnaga, mis hetkel koosnes siis 8st inimesest, mis kahte autosse mahtusid. Eriti meeldiv oli see, et vend oma kodus harvaviibimise põhjuse oli kaasa võtnud. Minu maitsele palju rauda oli näkku pandud, niiet pidin selle jõllitamisest pidevalt teadlikult hoiduma. Muidu jättis tüdruk positiivse mulje. Julge ja jutukas.

Ratsutamisest jõudis Triin juba rääkida, aga minu lisand sellele oleks midagi teemal mina ja hobused. Nimelt on mulle nende lojuste suhtes tekkinud teatud sümpaatia ja mingi ettekujutus kuidas nad liiguvad ja töötavad. Traavikergendus on juba selline, et munandid ei tunne end nagu kogelmogeli koostisained. Tagumik samas palus edasi öelda, et mõni siin peaks rohkem sööma, sest muidu tema edaspidi keeldub pehmendamast ja laseb jalaluud otse läbi naha. Seda me ju ei tahaks.

Ratsutamast tulles tegime lumekukerpalle, lumeveeremist ning lumekukerpallidega vahelduvat lumejooksu. Trenn missugune.

Peremomendid on toredad.

Teine küsimus puudutab Eesti merepiiri, kus oleks ju vahva tõmmata Soome laht venelastele “kotti”. “Siis nad peavad meie territoriaalmerest läbi sõitma. Aga tuleks ju ka arvestada, et sellisel juhul on Vene allveelaevadel õigus sõita vee peal lippude lehvides ka Tallinna ja Naissaare vahel. Kas meil oleks sellest parem tunne,” pärib Lang. - Delfi

Mina ütleks, et siinkohal pole mõtet illusioone teha, et Vene allveelaev ei läheks kuhu tahab. Kas meil on nüüd kuidagi halvem tunne?

Meil on tore aine nimega Väljendus- ja Vaidlusõpetus. Loengute osa sai nüüd seoses poolsemestriga kergelt läbi ja edasi läheb rõõmus ja õnnelik seminaride osa. Seminaris on vaja kõik räägitu praktikas ellu viia.

Aus ülestunnistus sellest kuidas seminaris räägitu praktiliselt ellu viidi

Kõne tuli pidada üsna vabal teemal "põhjusest, millele tekkis tagajärg". Otsustasin rääkida sellest, et kuidas inimesed arvutit vääriti mõistavad ja kuidas loo moraaliks on tegelikult see, et arvutite kasutamine on tehtud liiga lihtsaks.

Kõneteksti kirjutasin ma täiesti ilusti valmis, õppisin ta seosed pähe, punktid, millest kinni haarata. Tegin isegi kaardid ja seda kõike tingimustes, kus ettevalmistamistele oli väga vähe aega. Kuidagi jõudsin siis lõpuks ka suhteliselt viimaste seas tahvli ette. Puhtalt seepärast, et mainisin, et tahaks suhteliselt alguses esineda ja õppejõud ilmselgelt võttis selle teatavaks. Materjalid ja kaardid otsustasin esimese kõne puhul, mille korral on rappaminekud palju vastuvõetavamad kui muude puhul, oma kohale maha jätta.

Ütlesin oma nime.

Ja kõik mõtted kadusid ära nagu pilved tuumaplahvatuse järgselt. Ma pole kunagi niivõrd ahastavas mõttetühjuses olnud. Seisin vaikides, sain aru... nüüd on nagu väga pekkis. Ootasin veel. Ei tulnud midagi pähe. Ütlesin midagi, mida enam ei mäleta. Ootasin veel. Laused ja seosed istusid minu koha peal paberile trükituna ja irvitasid minu üle. Küsisin õppejõult mida tuleks sellises olukorras teha. Ta vastas. Rahunesin. Alustasin kõnega. Lõpetasin kõne.

Huvitav, mida ma neile rääkisin?

Panete tähele kuidas linnugripist on saanud pealkirjades lindude gripp? Kaval.

Kas minu, kui linnakodanikuni ei tohi mingil juhul jõuda eelnõud, mida ainult kavatsetakse arutada ja võib-olla tegelikult ei arutatagi? Natuke nõme retoorika.

Minu meelest peaks linna juhtimine ideaalses ühiskonnas pigem liikuma suurema avalikustamise suunas.

Viimasel ajal on kõvasti käsil olnud ja teen pisukese lühikokkuvõtte tööteemadel. Nagu ehk mäletate oli mingi aeg tagasi teemaks suundumine TTÜsse, mainisin lahkumiskuupäeva ja siis oli vaikus.

Tulin suuremat kära tekitamata ära, kuigi ülemöödunud nädalal elasin üle täiesti midagi sellist, mis klassifitseerub viimase aasta aja kõige rämedamaks päevaks, tunne oli. et tuleks missioon ümber sõnastada: hävitada maailm ja naised. Aga eks näitas tegelikult ära, et otsus oli õige. Veidi hilinenud lahkumisavaldust ära andes olin piisavalt ärritunud, et pidin hiljem kõrgemat juhtkonda rahustama, et tegemist ei olnud tegelikult dramaatilise lahkumise, vaid pikemalt planeeritud sammuga. Üldiselt tegin oma blogiavatarile idioodinaeratuse, pidasin lõuad ja teenisin edasi. Mis seal ikka seletada, kui arusaamiseks puudub huvi ja motiiv. Ühesõnaga dokumenteeritud ja unustatud.

Reedel käisin koolis ja kirjutasin uuele töölepingule alla. Eile ja täna tõmbasin otsi kokku. Oma hinnangul sain ka tõmmatud, kuigi üllatused on kontseptuaalselt hästi läbimõeldud ja ronivad alati hetkedel, mil tekib võimalus. Homme on viimane päev vanas kohas ja neljapäeval alustan oma tööpäeva seminari tõttu mõistliku lõunaaja kandis.

Koolis võib mind vähemasti esialgu leida IT dekanaadi kõrvalt erak.lektor Kääramehega ühest toast. Heru muide on korrus allpool, otse dekanaadi all täiesti eksitava Buldase sildi taga.

Huvitav, kas piletiserveri mahakukkumine oli PR-stunt või lihtsalt kukkus hästi välja?

Igastahes olen vapper piletiomanik.

Tank sai hakkama postitusega religiooniteemadel, mis võiks olla minu oma. Karjuv ebaõiglus — tahan olla ka andekas.

Arvo õhtu oli pikale veninud — hardad leinakõned, ilus küünlavalgus — hing lausa otsis pärast ränkrasket tööpäeva pisukestki lohutust. Nii tuligi appi võtta hea sõber kukeviin ning veidi hinge kosutada. Või siis mitte nii veidi, sest meel läks üha hardamaks.

Siis hakkas äkitselt valgeks minema.

Arvo ehmatas — tööpäev! Ega Eestlane tööd tegemata jäta. Kasvõi vägisi lähen kohale, mõtles ta ja lippas kööki külmkarget vett rüüpama, pani äratuse, et veel tunnikese tukkuda saaks ja heitis, jope seljas, kingad jalas, tugitooli.

Tunni aja pärast oli ta bussipargis, veidi vaarukvil, kuid teotahtelisena. Teised vaatasid küll viltu, aga Arvo jäi töösoovile kindlaks. Nii antigi talle Scania võtmed pihku: "Võta siis need invaliidid, nad juba ette veidi vigased, vähem vaeva."

Mühakad, mõtles Arvo ja tegi pudelile rooli taga puhtast vihast lõpu peale. Ma neile veel näitan!

Delfi: Purjus bussijuht vedas lapsinvaliide

Teate, poes ikka ei ole midagi selga panna. Jõlkusin suure osa pühapäevast linnas ja otsisin lagunevatele mustadele pükstele heledamaid jalatorusid asenduseks. No ei ole. Kas on hiiglaslikult pikad, täiesti sobimatu lõikega või siis tuleb sel ainsal poes oleval peaaegu sobival paaril nööp küljest. Ja väikese tähelepanekuna, et meesteosakonnad on täis liibuvaid helesiniseid, roosasid ja helelillasid rõiviseid.

Lõpuks läksin ikkagi esmaspäeval Tehase teksapoodi ja sain kohe sellised nagu otsisin. Või noh, õigemini peaaegu sellised, sest et uusi tuli käia eile Kärtsu pool lühendamas, kes ma pean mainima, et on ikka üks osavnäpp küll...

Lõunasöök: Tatar, Kapsa-kurgisalat.
Hind: 6:80

Tatart võtsin vist suts vähe küll...

Thomas Smith istus oma laia lennukiistmesse, ta mahtus sellesse päris hästi. Mitte nagu mõnedesse Euroopa liinidel lendavatesse pugerikesse. Thomas vaatas oksekoti olemasolu, luges läbi instruktsioonivoldiku ja nõjatus tooli. Talle meeldis lennukisse veidi varem saabuda — ega siis tonnide kaupa alumiiniumit niisama õhus püsimas ette kujutada pole naljaasi — kõigega tuleb harjuda. Vaikselt täitus lennuk inimestega. Ainult koht tema kõrval jäi tühjaks.

Ja siis juhtus see, mida Thomas kõige rohkem kartnud oli — tema kõrvale istus habemega mees. Noogutas viisakalt ja möödus. Tundus, et mehel oli rangete turvameetmete tõttu veidi valulik istuda. Thomas muigas endamisi ja nõjatus rahunenult tooli: vähemasti tehti mehele korralik turvakontroll. Järgmisel hetkel aga paljastas tema kõrvalistuja midagi, mis külmajudinate külmade näppudega härra Smithi seljanärve kõditama asus. Ta naabri käsivarrel oli kell: Casio.

Thomas säilitas rahu, noogutas naabrile ja jõudis terroristi veel enne õhkutõusu lennujaama turvateenistusele üle anda. Lend oli turvaline, probleemivaba ning Thomas tundis rõõmu Vaenlase üle saavutatud võidust.

Ja austatud kohus, järgmise asitõendina soovime esitleda seda pealtnäha süütut käekella.

Tänase päeva moraal on: Kui kahtled, võta haigusleht.

Mees sattus postipaki pärast kaposse

Kergelt häiriv uudis, mis? Lisaks mees räägib õigust, pressiesindaja (valetab) — kõrvalepõige, et ajju ehitatud sõnakorrektuuri võiks üles seada nii: "pressiesindaja" -> "pressiesindaja (valetab)" ja seda siis ka edaspidi mõistena kasutada — vastab stsenaariumile, mis tundub loogiline, on siin üks võimalik lisastsenaarium:
Mingi mõnel teisel põhjusel kapole huvipakkuv tüüp tellib materjali, mis muuhulgas paneb jälle nende kellukese helisema ja tekitab põhjuse tüübile märku anda, et tegelt märgatakse. Tehakse selline nõme ähvardusvestlus, sest mõista anda saab palju rohkem kui selgelt väljaöeldu kõneleb. Kui oli ka lisapõhjus ja tüüp oli ennegi "huviorbiidis" saab tema mängida süütut ohvrit, sest see on tema huvides ja kapo pressiesindaja ei saa lisada, mispärast veel just too konkreetne tegelane huvi võis pakkuda.

Samas kui kehtibki see, et läbi lillede sosistatud ähvardava kapovestluse saab ainult sellest, et vene nimega (muide, ldap.sk.ee andmetel on ID-kaardiomanikke sellenimelisi vähemalt 11) karakter teeb plaaditellimuse, milles on avalikku uraaniinfot, võiks selle organisatsiooni osas küll hakata veidi päid lendama. Nii suure võimuga organisatsioon "kahtluste" baasil inimeste ellu sekkuda ei tohi. Nuhkigu kuskil salaja.

Mingi salakaval tatitõbi ligi hiilinud ja võtsin omale ravipäeva. Arsti kiusama ei lähe, ta annab jälle nädala jagu haiguslehte - haigused on ju selleks, et neid põlata. Eelmine oli küll hirmsam, aga praegune on kuidagi kurnavam. Iseenesest veider - pole mitu aastat talvel sedavõrd tõhusasti haigestunud kui tänavu. Kas on viirused hullemad või käin rohkema hulga inimestega läbi ja külmetan end regulaarselt bussipeatustes?

Töörindel sai paika lahkumise kuupäev. Ei tahetud enne kolleegi puhkuse lõppu mind kui asendajat ära lasta ja nii olengi 27ndani ametis. Natuke kauem kui mulle meeldiks.

Vahepealne postituste puudus on tingitud viitsimatusest pärast tööd üldse midagi teha.

Aga sain omale läpaka jaoks uue iire. Isend on väga töökas, täpne ja ilma sabata, levib kaugele ja tuli väga kompu vutlariga. Polegi ammu sellist vidinarõõmu tunda saand.

Iire täiesti ainus probleem on see, et ta disainist tulenevalt jääb see sõrm, mis muidu rattal puhkab, sellesse alasse, mida virtuaalse rattana kasutatakse ja sealjuures nii õnnetult, et iir arvab, et mul on kange himu ülespoole kerida misiganes asja parajasti fookuses hoitakse. Harjutan uut sõrmehoiet seega.

Koolis oli Multimeedia aine presentatsiooni tähtaeg, mida ei suutnud täita, sest oli asjatoimetusi ja täielik ajuline surm. Lisaks otsustas OpenOffice pärast niigi frustreerivat Impressi presentatsiooniväänamist, et minu saavutatu on liiga elitaarne, et seda kunagi üldse veel avada. Päästsin failist tekstilise osa ja kirjutan selle tänasega valmis, et siis kujundus ja pildid juurde viksida.

Algajad probleemikütid saavad omale presentatsiooni, mis tutvustab neile antud varustust ja mina saan selle eest hindeks 2, sest see ei meeldi õppejõule, sest ta ei ole ilus (st on stiilne minu silmale) ja sest ta on infomüra (st on väga kitsale sihtgrupile).