Kasutaja:Attila/DF Mirrorthunder 209

Allikas: Lohewiki

Mirrorthunder | 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211

Võtsin 209 aasta hakul päkapikukindluse üle.

Peegelkõus elab 52 täie tervise juures päkapikku.

Kevad

..., idülliline nagu ikka, möödus tassimise tähe all. Keelasin esialgu kõik väljaspool kindlust asuvaid esemeid näppida, kuna pakilisemad lood on hoopiski köögis ja pruulikojas, kus uputab seemnetest ning vanadest tünnidest. Tegelikult on umbes sama lugu paljude töötubadega. Pooled päkapikud mobiliseeritakse tassijateks.

Esimeseks suuremaks sündmuseks oli muidugi haldjakaravani saabumine.

Vankreid oli seitse.
Muide, haldjad on tuntud küll oma eetilisuse poolest ent vähemtuntud oma suhtelise vaesuse poolest. Seega otsustasin nendega suhteid edendada ning pikk-kõrvade elujärge parandada. Pärast seda, kui olin teinud pausi, söönud kõhu kõvasti täis ning maganud hea peatäie und ära lasin turuplatsile vedada kõik kogutud ja kasutatud hilbud.
Võtsin haldjailt vastu palke ja veidike toitu ning pakkusin vastutasuks kuhja vanu hilpe, no nii umbes 10 kordse vaheltkasuga neile. Saavad oma naised-lapsed kodus riidesse panna. Nii mõndagi särki polnud peaaegu üldse kantud! Natuke pesta ja näeks välja nagu uus!
Haldjad uurisid kalkide nägudega pakutavat. Sorteerisid ja tuhnisid, kuni üks neist minu ette astus, ninaaugud kõrguses mustamas.
"Te ebardlikud värdjad!" sõnas ta, "Me lahkume kohe siin patukantsist!"
Vaatasin suu lahti, kuidas nad asjad kokku pakkisid ning minema hakkasid. Too kõnelnu haaras veel midagi riidekuhjast ning heitis selle nina kirtsutades mu jalge ette.
Kummardusin vaatama. Tundsin ära arvatavasti metsakolli päritoluga amuleti. Ainult: see oli kaunistatud puidust ogadega...
Säh sulle eetikat!
"Arvad, et see oligi põhjus, miks nad sellest tasuta kraamist loobusid?" päris Kulet puuraidur.
Noogutasin ning heitsin amuleti tagasi riietekuhja. Kuhja kus ilmselt polnud rõivatükki, mis poleks määrdunud pori, okse või (päkapiku-, mäekolli-, inimese-, haldja-) verega.
"Eks määrime need siis inimestele pähe"

Kevade teine sündmus oli muidugi migrantide saabumine: 25. Meid on siin nüüd 77.

Jõgi millegipärast kobrutab punaselt, seetõttu tuli saabujaid külma märjukesega rahustada.

Jogi.JPG

Kohe pandi ka pidu püsti.

Mingisugune beebibuum lahti läinud. Sündisid kaks titat, üks eelmistest kasvas lapseks ning uustulnukate seas oli neid kaks.

Irve kommentaar: See on vist esimene Suure Emotsemise järgne väärisese, mis tehakse luid kasutamata.

Kujutan ette kuidas too trumm seal luust voodite ja ripatsite keskel särada võib. Kaval. Kaval on Dodoki.

Dodoki haaras Tuju ning ta taandus meie seast käsitöökotta. Suve hakuks sai valmis ese, mille sarnast Peegelkõu veel näinud ei ole (78 000). See on graniidist trumm, kaetud akvamariiniga, kaunistatud seedripuuga, ümbritsetud graniidist, männipuust ja kuldberüllist vöötidega, ehitud akvamariinist sõrmustega. Lisaks on sel eeslinahast pilt kivipõõsast.

Kevade lõpupool avastasin ka põhjuse, miks köök ja pruulikoda nii ummistunud olin. Leidsin kuskilt paberite hulgast ühe vana ukaasi, millega oli edasiste korraldusteni keelatud toidukraami tassimine.

Suvi

Panin käima suurprojekti saamaks paremaid ruume: so. lasin välja kaevata kolme korruse kõrguse hiiglasliku saali (30x40). Laavalõõride kaudu saab see kihtahaaval tulevikus täidetud obsidiaaniga (laavakiht-2x*veekiht-laavakiht). Ülemisest saali võiks puhkealaks kujundada.

Selle aasta esimene õnnetus juhtus saali väljakevamiste lõppedes, kui andsin käsu eemaldada rambid. Kaevur Mebzuth arvas, et eemaldada tuleb ka trepid. Järgnev meenutas seda kui klotsitornilt võtta ära alumine klots.

Ehk siis varing ning Mebzuth oma beebiga hukkusid. Temast jäi maha poeg, kes mitu päeva sealsamas nuttis ja keeldus kuskile minemast. Matused olid ilusad.

Kuu hiljem avasime tulivärava ning laava hakkas saali täitma.

Suve teiseks sündmuseks oli inimkaravani saabumine. Lasin Portaalidel end valmis seada. Kõik tundus igatahes rahulik.

Kui karavani esimene ots juba kindluses kaupu laadis toimuski selle aasta esimene varitsus - karavani kaitsetu tagumise poole pihta. Portaalid küll ruttasid kohale ning tapsid mäekollid, ent inimesed solvusid sest sedavõrd, et lahkusid otsemaid. Hilbud tuli jällekord tagasi ladudesse tassida.

Mäekollide rünnakud sellega ei lõppenud, kuid Portaalid, eesotsas Rigothiga tapsid probleemideta ära veel kaks varitsussalka.

Suve teises pooles asusin leevendama meie puidupuudust. Kuna karpkalad otsustasid jõest allavoolu elama minna sain mahti ning ehitaja rajaski silla üle jõe. Edasi tegid meie kaevurid järjekordse varingu ning asuti müüri ümber selle ehitama.

Sügis, Kangelaste Sügis

Sügis algas, sellega et kevadel tublisti täendust saanud Mariinid hakkasid maadlustreeninguga pihta. Kokku on neid kuus.

Siis saabus päkapikekaravan meie kodukindlusest. Üllatuslikult neid ei rünnatudki ning lõpuks sain ära anda suure kuhja riideid: palju vabu kaste. Vastu saime metalli ja turviseid. Järgmiseks aastaks tellisid nad meilt palju muusikainstrumente, maksavad topelt.

Edasi läks väga huvitavaks.

Portaalid olid tol hetkel valvamas uue kindlustuse ehitamist üle jõe, seal kus hiljutine varing oli tekitatud. Järsku kostus ehmunud hobusehirnatus sillalt. Ja olidki mäekollid lihunikutööga seal ametis.
Portaalid tormasid neile peale ning järgnes küllaltki ühepoolne lahing, Sillamadin. Vette lendas üks mäekoll ning õnnetuseks ka kaks Tulivihast Portaali (sild oli hobuseverest libe). Kahe vapra päkapikusõdalasega paistis ühel pool olevat.
Kuid imelisel kombel sattus parajasti mööda minema kaevur Uvash, kes palavikuliselt jõekaldasse trepid tahus. Mõõgameiter suutis välja ujuda, kuid teine õnnetuseks uppus. Tema kondid ja varustus lebavad seal jõepõhjas praegugi. Rahu tema põrmule.
Igatahes suudeti ühe mäekolli käest välja uurida tema kaaslaste asukoht, nad asuvat läänepool, tee peal. Portaalid suundusid sinna, ka Loova Ohutuse üksus viis end lahinguvalmidusse.
Kui Rigoth neljasele mäekollisalgale peale tormas ja teised Portaalid paar sammu taga tema seljatagust kartsid, arvas ta ilmselt lahingu juba ette võitnud olevat.
Teine varitsus lisaks tuli seega täieliku üllatusena.
Ühtlasi olid neil vibukütid.
"Tagasi!" kaikus Rigothi hääl, mille peale kogu üksus selja pööras ning nooltega võidu joostes kindluse poole lidus.
Ent esimesed mäekollid olid juba Rigothini jõudnud. Järgnes madin, millest ilmselt räägitakse kaugemalgi. Rigoth, kattes teiste taganemist, vasardas oma relvaga nii ühele kui teisele poole, mäekollid siia-sinna lendamas. Õnneks polnud neil oidu rünnata koos, vaid järjekorras, olenevalt kui kiirelt keegi kohale jõudis. Samal ajal vopsusid ümberringi surmavad nooled, aeg ajalt vastu päkapiku kiiskavat turvist ja kilpi põrgates.
Kui viis mäekolli olid oma otsa leidnud avanes Rigothil lõpuks võimalus taganeda. Taaskord noolerahe all.
Mõnda aega hiljem otsustasid järelejäänud goblinid ka teha taktikalise taganemise ning kadusid nelja tuule poole.
Umbes sellal, kui Rigoth noolte ees põikles, kostusid hädakarjed ka jõe teisel kaldal. Kahte ehitusmeest, kes palavikuliselt kindlustust rajasid ründasid mäekollid. Õnneks küll ükshaaval ja ilma vibudeta. Selle peale saadeti Mariinid otsemaid igaks juhuks Silla juurde.
Ehitajad jooksid ning mõlemat jälitas väsimatult üks mäekoll.
Õnneks oli just vabanenud ka Portaalid, kes appikarjujaid päästma tõttasid. Rigothiga keegi sammu pidada ei suutnud. Seega jõudis ta esimesena kohale.
Keset metsa kohtas ta passivat mäekollisalka. Et tegu polnud tavalise varitsusüksusega, andis märku nende juht. Peas kroon, kaelas amulettide punt, sõrmed täis sõrmuseid; "Mina olen Utes Zolakeng!" karjus see väga võimsa kehaehitusega mäekoll.
Rigoth jooksis habeme lehvides juba peale, kuid Utes hakkas seepeale vahtu suust välja ajama ning paistis tõsises sõjaraevus olevat. Kaks kangelast kohtusid raksatusega ning vahetasid hoope. Üllatusega taipas Utes, et oli korraga tasakaalust väljas ning järgmine Rigothi haamrihoop paiskas ta kaugele eemale, vastu puud. Seal vajus mäekollide kohaliku hõimu pealik korisedes kokku. Kroonid olid selle jooksul aga ta peast minema lennanud ning jäänud maha lebama sinna, kus saatuslik hoop toimus.
Ülejäänud neli mäekolli ledsid oma otsa kiiresti.
Varti päästeti ka ehitajad neid jälitanud mäekollide käest.
Ent sündmused polnud sellega veel lõppenud. Üks Mariin oli juba sillale jõudnud ning vahtis põnevusega metsa, kust sõjakära kostus. See oli aga viga, sest järsku tundis ta külma terast selja tagant omale kopsu tungivat. Üks mäekollist lapsevaras tabas ta sellisel halval hetkel ning lippas ise juba metsa poole. Lõppkokkuvõttes ta suutiski põgeneda.
Zasit, kelle kops kahjustust sai, tahtis ikkagi kolehirmsasti Mariinidesse jääda, mis sellest et ta aeg-ajalt hingeldades puhkama peab.
Kohta, kus Riggoth Utesi maha lõi, ehivad nüüd 6 kuju imiteerides seda legendaarset lahingut.

Sügis jätkus ning järgmiseks probleemiks sai üks tiik, mis liiga lähedal asus uuele puuraiumise alale, verejanulisi karpkalu täis.

Esialgu üritas Loova Ohutuse üksus oma ambudega kaladele otsa peale teha, kuid alati pärast esimesi laske tõmbusid need kuskile sügavale veepõhja ning pealegi oli taoline tegevus suhteliselt ohtlik.

Õnneks tulin mõttele, kuidas saada sellest probleemist jagu palju ohutumalt. Üks graveerijatest jäädvustas selle kuskile kivitahvlile:

Vs carps.JPG

Muide, isegi relvi ei läinud vaja.

Sügise lõpuks valmistati Tuuline Leopard, imeline lubjakivist kruus. See oli kaunistatud graniidiga ning ümbritsetud rohelisest klaasist vöötidega. Ehitud aga kilpkonnakilbist sõrmuste ning mäekolliluust ogadega. Lubjakivist on sel pilt särgedest ning päkapikkudest. Sel on ka aquamariinist päkapikud, kes töötavad. Pilt viitab Peegelkõu rajamisele 201 aastal. Sel on ka aquamariinist pilt ühest artefaktist mida Peegelkõus enam ei ole. Sel on veel köieroost pilt pikamaarohust. Sellele on männipuust tehtud pilt kahest päikesest.

Talv

Talvekuud möödusid võrreldes sügisega rahulikult. Rajasime uue relvalao ning sorteerisime suure vaevaga turvised. Paremal pool on relvad, vasakul turvised. Kvaliteet suureneb äärtest keskele.

Rigoth sai endale Lopsaka Loitsu - artefakt hõbedast kilbi.

Lisaks lasin endale sisse seada toad, obsidiaanist seintega. Ruumi on seal kõvasti, nii et kõik tähtsamad päkapikud saavad seda teha.

Väike ülevaade praegusest seisust:

  • Päkapikke: 77 (3 last, 3 beebit)
  • Päkapike Oma Kaitse: 15
  • Valmistoitu: ~500
  • Pruulitud jooke: >1000
  • Seemneid: 1000 (võiks toiduks teha)
  • Metalli: 550
  • Loodud varandust: 1,5 mil
  • Artefakte: 13
  • Aastal 209 Rigothi poolt tapetud mäekolle: 32

Peegelkõu on valmis elama üle oma kümnendat aastat.

Kokkuvõtteks

77 päkapikku on juba arv, millega võib igasugu põnevaid projekte ellu viia.

Soovin edu järgmisele tegutsejale!

Mirrorthunder 210. aasta alguses