Irve

Andres ja Mart seisid künkal mingi palmilaadse põõsa varjus. Oli lämbe ja tuulevaikne ja Mart oli oma valge ekspeditsioonikiivri rihmaga rinnale lasknud, kuigi sogase kanali poolt eksisid moskiitod ka siia. Ta rüüpas välipudelist ja vaatas, kuidas Andres binokliga New Delphi lõhnaküllast slummi uuris.
"Indialased, täiesti kindlasti," ütles binokli omanik. "Väga inimese moodi, aga kõhnad ja räpased. Julgeksin öelda, et võib-olla isegi tsiviliseerimata."
"Arvad?" uuris Mart murelikult.
"Võivad olla küll: kui nad oleksid tsiviliseeritud, oleksin ma autosid näinud. Äkki on koguni kannibalid?"
Mart haaras igaks juhuks maast oma jämeda elevandipüssi, "Vahest peaksime laagrisse tagasi minema ja end paremini varustama? Saame ehk Kalevi kommide ja värviliste helmestega nende usalduse võita ja võib-olla isegi vahetuskaupa teha?"
"Kahtlane, meie tõlk rabeles ju öösel köidikud lahti..."
"Igal juhul peame me siia tagasi tulema: ma rajaksin siia imelise mõisa. Kujutan seda juba vaimusilmas ette: selle kuurilasu asemel laiub haljendav aas, siia teen maja, taamal viljakad põllud. Tee, vürtsid. Elevandiajajad..."
"Uusmaad on meile siin kõigile! Milline imeline maa!" õhkas Andres ja kirjutas oma kapsastunud logiraamatusse GPSilt loetud koordinaadid.

Slummiaroomidest pundunud tolmune kirdetuul puhus verest rasked moskiitod üle kanali ja raudtee.

Postimees: Riigikogu liikmed sõidavad Indiasse ekspeditsioonile

Sildid: uudiste surnuaed

Tartus juhtus eile traagiliste tagajärgedega toitumistrauma. Keskealine prügivedaja langes pärast maiustuste tarbimist tugeva happerünnaku ohvriks.

Jäätmevedaja oli oma kirjeldustel just tarbinud ära pool pakki kodunt kaasavõetud maiustusbatoone "Kaseke" ning alustas vasakpööret Herne tänavalt Kroonuaia tänavale, kui tundis oma vasakus alalõuas teravat valu. "Fee oli algufef väga fäike ja ma mõtlefin, et fee mööfub," kommenteeris ta rünnaku algust. "Feejäfel läkf valu hullemakf ja ma peatafin auto." Kohale kutsutud kiirabibrigaad tuvastas, et alanud on intensiivne happerünnak ja toimetas ohvri kiiresti Ülikooli Kliinikumi, kus tohtrid happe aluselise lahusega neutraliseerisid.

Jäätmevedaja lasti pärast esmaabi andmist koju. Arstide kinnitusel juhtub sääraseid juhtumeid aina sagedamini, sest suuhügieeni eest hoolitsemine on paljudele jäätmevedajatele suur probleem. "Meil on kombeks öelda, et võtsid jälle tööd koju kaasa," kommenteeris happerünnaku tagasilöönud tohter muiates.

Happerünnakud mõeldi välja 90ndatel nätsuturundajate poolt, kui ilmnes, et nätsu nätsutamiseks on tarvis anda paremaid ettekäändeid; nüüdseks on firmad asunud tootma ka spetsiaalseid ründevastaseid komme. "Mingit seadusandlust sel teemal oodata ei ole, see on turu isereguleerimine, mida me siin näeme. Seadusandluses on tegemist halli tsooniga," ütles tundmatuks jääda soovinud sotsiaalministeeriumi ametnik täna.

Postimees: Tartus viis happerünnak prügivedaja mitmeks päevaks haiglasse

Sildid: uudiste surnuaed

Kõrvulukustav lärm hakkas allapoole jõudes vaibuma. Vassilit ja Borissi takistasid surnuks kukkumast vaid kaks nööri, mis mõlemad tinahallis taevas hõljuva transpordikopter MI-17 küljes kinni olid.

23 sekundi pärast lasid mehed nööridel taevasse tagasi keerelda ning kadusid relvade välkudes, taskulambid mütside küljes, katusel asuvast ukseavast sisse. Sinise kooruva värviga kaetud vineerist uks varjas kirja OMOH viimase siseneja seljal.

Korter. Määrdunud tapeet, laual vedeles õlle- ja viinapudelid, põrandal metallikilde, mis kunagi olid pudelite korgid, pähklikoori ning mõlkis, augulisi konservikarpe. Helikopterimüra oli kadumas ning kombainer Lukašov vaatas oma mustvalgest televiisorist "Vrjemjat", lootuses seal endaga hommikul tehtud intervjuud näha. Lääpas antenn suutis kinni püüda vaid valitud raadiolaineid ja seepärast ei olnud diivaniomanik päris kindel, kas sahisevad sõnakatked ning ekraanil triibutav hägu on osa tema intervjuust või ülevaade presidendi päeva parematest saavutustest. Ta haukas mõnusa tüki tahket leiba, tuba valgustav ekraan metallhammastelt vastu sätendamas.

Esikust kostis mürtsatus. Seejärel karjumist. Viktor Lukašov oli hetkega püsti — ilmselt oli Ülevalt-Mutt ennast mingisugusest odekolonnist jälle deliiriumisse joonud ja tuli jälle oma ammu üles kasvanud poja alimente välja nõutama. Ta varjus kapi taha ja heitis uksele ilmunud inimkogu suunas oma leiva.

Kivikõva leib lendas üle toa, ja tabas Borissi täpselt pleksiklaasist kiivrisse, mis mõranes ja lõikas valusasti põske. Järgmisel hetkel jõudis kohale ka leib, mida Viktor rajoonikauplusest alailma tasuta viinakõrvaseks nurumas käis. Sõdur kaotas teadvuse, kuid mitte enne päästikule vajutamata. Valang täitis toa sooja valguse ning kuuma tinaga, mis tungis algul seina, siis sektsioonkappi, ning lõpuks joonistas lakke kauni augulise kaare.

Vassili polnud säärast vastupanu oodanud. Ta tõmbas oma kaaslase ukseavast välja ja tõmbas hetke hinge. "Putini nimel, ma pean selle ära tegema," mõtles ta end jalule ajades. Ta heitis ruumi valgus- ning heligranaadi, ootas ära kõmaka ning sisenes järgmisel hetkel. Ta surus röökiva pimeda ja poolkurdi kombaineri kõhuli ning muutis ta vöölt võetud plastikkinnisega abituks.

"Esimene faas läbi viidud, palun alustada operatsiooniga Vahetus," teatas ta raadiosse. Vassili töö oli tänaseks läbi.

Ta märkas, et kombaineri hambad olid täpselt taeva tinahalli tooni.

Postimees: Vene valitsusjuht käskis raudhambad asendada moodsate proteesidega

Sildid: uudiste surnuaed

Eite taati istusivad õhtu hakul kaldal trepi ääres ja vaatasid loojakut.

"Teadsa, meie oleme ikka päris hea elu peal, ei ole ikka kurta midagi."
"Nojah, ennemuiste olid meil käed ainult sügiseti tööd täis — nüüd saab kaks korda aastas maasikal käia ja... Ei-noh, tead, eit, meie olemegi omadega paradiisis."
"Just — ja mäletad kuidas inimesed alguses karjusid, et kõik saame surma ja et siis upume ära ja et kõik kuivab ära ja? Lollakad!" oli näha, et eit oli lausa pahane ja tiris paar kolletavat kõrt maast lahti, et kuidagi midagi ette võtta. Taat sügas habet ja jätkas: "Ja mäletad mäherdused vintsked hapud õunad meil ennist olid: nüüd puha suured apelsiinid (seda ütles ta rõhuga viimasel silbil nagu vanainimestel kombeks) ja mango-marjad igal pool."
"Ja kookos!" ütles eit kurgupõhjast nagu mõni lõunamaine lind.
"Ja kookos! Tõepoolest — vanasti inimesed ikka kartsid liiga palju — mina ütlesin ikka: sõitke aga autoga, valage solki maha ja tehke mis tahate: Küll vanajumal kõik ise korda ajab!"

Taadil läks meel kohe nii lahkeks, et astus Patkuli treppi pidi paar astet allapoole ja sikutas loksuvatest lainetest seal ulpiva kookospähkli välja. Taamal lendasid flamingod kauni küütlevpunase kriiskava kaosena üle palmidest palistatud Stenbocki maja varemete.

Postimees 17.09.07: Gröönimaa lõikab kliima soojenemisest kasu
Postimees 17.09.07: Globaalne soojenemine toob Gröönimaale hulgaliselt turiste
Postimees 17.09.07: Gröönimaad kattev jääkiht kahaneb järjest kiiremini
Postimees 15.09.07: Otseseim meretee Euroopast Aasiasse sulas laevatatavaks
Postimees 06.09.07: Arktika jää võib sulada 23 aastaga

Sildid: uudiste surnuaed

x: "Meil on vaja võidukat sõda!"
y: "Võitleme korruptsiooniga!"
x: "Hea mõte, aga kuidas me siis ennast rahastame pärast?"
y: "Einoh, teeme nii, et otsime mingid fiktiivsemad põhjused -- näiteks ei lähe uurima kuidas detailplaneeringuid tehakse ja muud ehitusvärki ja kes ja kuipalju plakatite eest maksab -- võtaks midagi sellist väikest ja mõttetut ette, kus nagunii rahasid ei liigu."
x: "Hea mõte! Autoregistrikeskuses kunagi oli pistiseasju, eks? Võtame selle suure kisaga ette!"
y: "Just, ja siis võtame ette meditsiini, ma mäletan, et mul oli üks südameoperatsioon emal, mille eest oli tarvis kirurgile pärast veel juurde anda. Saavad raisad nüüd alles."
x: "Mingi üldsõnalise peaks kah panema, see meditsiini korruptsioon on juba väga hea, aga mingi selline lahe värk, et ..."
y: "Ma tean! Ma tean -- ründaks hoopis riigistruktuuridest väljaspoole! Korruptsioon erasektorites!"
x: "Tead, mees, sa oled täielik geenius. Paneme selle kohustusliku erakondade rahastamise värgi ka otsa, et oleks nagu veidi oma käisele kah tuhka raputatud ja: Tipptopp värk, ma ütlen! Lasen kohe pressiteate kirjutada."

Postimees - Uus korruptsioonivastane strateegia võtab luubi alla ARKi

Sildid: uudiste surnuaed

Rohelise niidu veerel konutab päevinäinud talumaja. Mitte miski ei viita sellele, et just sellest majast viidi paari päeva eest ära alakaaluline poisslaps, keda 7 nädalat toas kinni hoiti. Kui me maja juurde jõuame ei ole kedagi kodus. Taluhoone on küll vana, kuid aknad on nii puhtad ja säravad, nende taga küütlevad kaunid hubased kardinad. Sisse piiluda me siiski ei tihka. Istume pilgeni liiva ja mänguasju täis liivakastiservale ja jääme pererahvast ootama.

Ei peagi kaua ootama, juba kostub meie kõrvu laste naeru ja helget laulu. Kes see laulab nii kaunisti? See on ju pereisa! Ja kui tugev ta on! Ühel käel kannab ta oma naervat naist, teisel käel oma mõlemat last, kummalgi suu kavalasti naerul ja silmad rõõmu täis. Saaks ometi koju!

No mis kurja säherdused toredad inimesed teha saaks! Juba tuleb ka pereisa meie juurde ja surub käppa -- käsi on tal tugev, soe ja töiselt mördine. Küsib, et kust kandi inimesed ja mida me tema hoovis niimoodi käed rüpes istume -- tööd on siin teha küll! Kui kuuleb, et ajakirjanikud, ta nägu tõsineb. Ütleb, et tal ajakirjanike vastu muidugi midagi pole, aga eks nad ühed muiduleivasööjad ole.

Samas rõõmustab ta kohe, sest talle tuleb meelde, et nüüd saab ilmarahvale ära näidata, mis koledat ebaõiglust valla hirmsad ametnikud talle teinud on. Ema on samal ajal lapsed tuppa viinud ja juba tunglevad nad õhinal liivakasti ümbruses -- vabalt ja õnnelikult ning määrivad üksteisele liiva pähe nagu lapsed ikka. Ema lööb uksel käsi kokku ja ei jõua ära imestada kuidas nad ikka nii toredad kompukesed on, endal käed pirukategemisest jahused.

Tuba on värve ja ilu täis. Vaasis lokkavad põllutaimed ning seinalt vaatab alla perepilt kõigi viie lapsega. Järsku tormavad tuppa lapsed: "Isa, isa, kuhu sa kadusid! Me ei julge üksi õues olla ilma sinuta." Isa muheleb ja lubab kohe õue tagasi tulla ning siis tõstab lapsed lihtsalt õlale, kus nad rahulikult naerdes tema juukseid sasima hakkavad: "On nad mul sellised, veidi arglikud."

Siis näidatakse meile tuba, kust julm sotsiaaltöötaja väidetavalt alakaalulise poisslapse leidnud oli. Mäherdune avarus ja ilu! Kõrge lagi on täis igasugu põnevaid nöörredeleid ja kiikesid; ust, mida sulgeda ei leia me kuskilt -- ukseavas ripuvad niinest ja sätendavatest helmestest ribad justkui uhkes muinasjutufilmis. Kuidas sellist ust üldse kinni panna saab, küsib isa meilt paljutähenduslikult. On ilmne, et oleme sattunud järjekordse eriti räpase ametnike vale otsa. Kas tõesti-tõesti on keegi kuskil valetanud?

Märkame, et ukse kohale on lapsed isa kukilt värviliste pliiatsitega tõdemuse sodinud: "Tuba täis rõõmu ja elu".

Uurime poisi alakaalulisuse kohta ja ka siin räägivad faktid vallaametnike väidetele vastu: "Pontsu oli pigem meil peres väike tögamisobjekt. Ma küll rääkisin lastele, et ei tohi sellise asja pärast kohe narrima hakata, kui keegi paks on: aga millal siis enne lapsed kedagi kuulanud on. Aga ma tõesti ei tea, mida neile ülikoolis sotsiaaltöö kohta üldse õpetatakse. Minu meelest oli mul laps ikka täitsa selline mõnus priske tümikas. Vaevu jaksasin teda ühe käega õlale võtta. Aga uksest mahtus ta mul ilusti läbi niiet selles küll asi ei olnud."

"Pirukad on valmis," kostub järsku köögist ja isa poetab juba õhus jooksvad lapsekesed maha, et nad kiiremini auravate hõrgutisteni jõuaksid. Tõtt öelda peaksime siin veidi koristama, ütleb isa, "mul pole südant siia kurba tuppa tulla olnud pärast seda ... päeva." Näeme nurgas eriti hügieenilise väljanägemisega pissipotti ja pärime, et kas see ongi too ametnike poolt kirjeldatud roojapang. Tõepoolest -- lillelõhnalise poti põhjas on kurblik kuivanud kakajunnike. Tuleb välja, et tegemist on nalja-kakaga, mida pilapoes müüakse ning et too oli kadunud poisslapse lemmiklelu. "Ta ikka poetas seda päris veidratesse kohtadesse, ükskord oli mul sussi sees ja ükskord oli supipotis," lisab isa ning ta häälest ei puudu uhkus oma poja väikeste krutskite üle, mis kindlasti talle tema noorpõlve meenutavad.

Me ei suuda enam selles kurvas ja õnnetus, ent sellest hoolimata õnnelikus ja lõbusas majas olla. Silmad täituvad pisaratega, embame pererahvast ja jätame hüvasti.

Väraval jälgib meid konstaabel oma puhmaskulmude ja tokerjate vurrudega nagu kull. Ta juhib meie tähelepanu, et oleme võõra valla territooriumil ja loetleb ette meie ülejäänud õigusrikkumised. Ühtlasi nõuab ta koledal kombel pistist, kui tahame elu ja tervise juures veel täna valla piirini pääseda. Maksame talle oma viimased rahad, mille ta oma rasvaste näppudega kurjakuulutavalt naerdes üle loeb.

Tagasiteel jääb meie kõrvu kummitama laste naer, ses kauges Sangaste talus. Kuivõrd palju kaunim võis see olla veel siis, kui kahe lapse asemel viis tükki majas olid? Võib-olla ei saa me seda kunagi teada.

Kas sellist Eestit me tahtsimegi! Ah? Kus, kurat, on õiglus?

Meie ei näljuta lapsi! Me ei piina neid! Andke meile meie lapsed tagasi! SL Õhtuleht

Sildid: uudiste surnuaed