Irve

Rohelise niidu veerel konutab päevinäinud talumaja. Mitte miski ei viita sellele, et just sellest majast viidi paari päeva eest ära alakaaluline poisslaps, keda 7 nädalat toas kinni hoiti. Kui me maja juurde jõuame ei ole kedagi kodus. Taluhoone on küll vana, kuid aknad on nii puhtad ja säravad, nende taga küütlevad kaunid hubased kardinad. Sisse piiluda me siiski ei tihka. Istume pilgeni liiva ja mänguasju täis liivakastiservale ja jääme pererahvast ootama.

Ei peagi kaua ootama, juba kostub meie kõrvu laste naeru ja helget laulu. Kes see laulab nii kaunisti? See on ju pereisa! Ja kui tugev ta on! Ühel käel kannab ta oma naervat naist, teisel käel oma mõlemat last, kummalgi suu kavalasti naerul ja silmad rõõmu täis. Saaks ometi koju!

No mis kurja säherdused toredad inimesed teha saaks! Juba tuleb ka pereisa meie juurde ja surub käppa -- käsi on tal tugev, soe ja töiselt mördine. Küsib, et kust kandi inimesed ja mida me tema hoovis niimoodi käed rüpes istume -- tööd on siin teha küll! Kui kuuleb, et ajakirjanikud, ta nägu tõsineb. Ütleb, et tal ajakirjanike vastu muidugi midagi pole, aga eks nad ühed muiduleivasööjad ole.

Samas rõõmustab ta kohe, sest talle tuleb meelde, et nüüd saab ilmarahvale ära näidata, mis koledat ebaõiglust valla hirmsad ametnikud talle teinud on. Ema on samal ajal lapsed tuppa viinud ja juba tunglevad nad õhinal liivakasti ümbruses -- vabalt ja õnnelikult ning määrivad üksteisele liiva pähe nagu lapsed ikka. Ema lööb uksel käsi kokku ja ei jõua ära imestada kuidas nad ikka nii toredad kompukesed on, endal käed pirukategemisest jahused.

Tuba on värve ja ilu täis. Vaasis lokkavad põllutaimed ning seinalt vaatab alla perepilt kõigi viie lapsega. Järsku tormavad tuppa lapsed: "Isa, isa, kuhu sa kadusid! Me ei julge üksi õues olla ilma sinuta." Isa muheleb ja lubab kohe õue tagasi tulla ning siis tõstab lapsed lihtsalt õlale, kus nad rahulikult naerdes tema juukseid sasima hakkavad: "On nad mul sellised, veidi arglikud."

Siis näidatakse meile tuba, kust julm sotsiaaltöötaja väidetavalt alakaalulise poisslapse leidnud oli. Mäherdune avarus ja ilu! Kõrge lagi on täis igasugu põnevaid nöörredeleid ja kiikesid; ust, mida sulgeda ei leia me kuskilt -- ukseavas ripuvad niinest ja sätendavatest helmestest ribad justkui uhkes muinasjutufilmis. Kuidas sellist ust üldse kinni panna saab, küsib isa meilt paljutähenduslikult. On ilmne, et oleme sattunud järjekordse eriti räpase ametnike vale otsa. Kas tõesti-tõesti on keegi kuskil valetanud?

Märkame, et ukse kohale on lapsed isa kukilt värviliste pliiatsitega tõdemuse sodinud: "Tuba täis rõõmu ja elu".

Uurime poisi alakaalulisuse kohta ja ka siin räägivad faktid vallaametnike väidetele vastu: "Pontsu oli pigem meil peres väike tögamisobjekt. Ma küll rääkisin lastele, et ei tohi sellise asja pärast kohe narrima hakata, kui keegi paks on: aga millal siis enne lapsed kedagi kuulanud on. Aga ma tõesti ei tea, mida neile ülikoolis sotsiaaltöö kohta üldse õpetatakse. Minu meelest oli mul laps ikka täitsa selline mõnus priske tümikas. Vaevu jaksasin teda ühe käega õlale võtta. Aga uksest mahtus ta mul ilusti läbi niiet selles küll asi ei olnud."

"Pirukad on valmis," kostub järsku köögist ja isa poetab juba õhus jooksvad lapsekesed maha, et nad kiiremini auravate hõrgutisteni jõuaksid. Tõtt öelda peaksime siin veidi koristama, ütleb isa, "mul pole südant siia kurba tuppa tulla olnud pärast seda ... päeva." Näeme nurgas eriti hügieenilise väljanägemisega pissipotti ja pärime, et kas see ongi too ametnike poolt kirjeldatud roojapang. Tõepoolest -- lillelõhnalise poti põhjas on kurblik kuivanud kakajunnike. Tuleb välja, et tegemist on nalja-kakaga, mida pilapoes müüakse ning et too oli kadunud poisslapse lemmiklelu. "Ta ikka poetas seda päris veidratesse kohtadesse, ükskord oli mul sussi sees ja ükskord oli supipotis," lisab isa ning ta häälest ei puudu uhkus oma poja väikeste krutskite üle, mis kindlasti talle tema noorpõlve meenutavad.

Me ei suuda enam selles kurvas ja õnnetus, ent sellest hoolimata õnnelikus ja lõbusas majas olla. Silmad täituvad pisaratega, embame pererahvast ja jätame hüvasti.

Väraval jälgib meid konstaabel oma puhmaskulmude ja tokerjate vurrudega nagu kull. Ta juhib meie tähelepanu, et oleme võõra valla territooriumil ja loetleb ette meie ülejäänud õigusrikkumised. Ühtlasi nõuab ta koledal kombel pistist, kui tahame elu ja tervise juures veel täna valla piirini pääseda. Maksame talle oma viimased rahad, mille ta oma rasvaste näppudega kurjakuulutavalt naerdes üle loeb.

Tagasiteel jääb meie kõrvu kummitama laste naer, ses kauges Sangaste talus. Kuivõrd palju kaunim võis see olla veel siis, kui kahe lapse asemel viis tükki majas olid? Võib-olla ei saa me seda kunagi teada.

Kas sellist Eestit me tahtsimegi! Ah? Kus, kurat, on õiglus?

Meie ei näljuta lapsi! Me ei piina neid! Andke meile meie lapsed tagasi! SL Õhtuleht

Sildid: uudiste surnuaed