Irve

Istud rahulikult kodus, vaatad televiisorit. Võib-olla oled just lugenud mõnusat raamatut. On laupäeva õhtu ja puhkepäev on läinud täie ette. Kostab uksekell. Kas Jehoova tunnistajad? Uksesilmast paistab piraadikostüümis mees, papagoi õlal. Ta nägu on tõsine, pisut isegi pühalik. Paned igaks-juhuks ukseketi peale ja teed ukse lahti. "On teil hetk aega; Sooviksin teiega jumalast rääkida?"

Seoses rollimängublogi jooksutamisega olen kuidagi väga kirjutamislainel ja sunnin end igasugu mõtteid kirja panema.

Hakkasin oHpuu Taara Tammikute akadeemilist tööd lugedes mõtlema igasugu asjadele. See pole küll vist veel väga avalikustatud sisuga dokument, aga ta uuris tammepuidu ja Taara seoseid ja seda kuidas üks veider müüt on Eestis aina materiaalsemaid vorme võtnud ja võtmas.

Kõigepealt väike sissejuhatus rollimängude ajalukku, sest sealt on vaja üks paralleel välja tuua.

Ühel hetkel nii 30 aasta eest avastasid tinasõduri-entusiastid, et väga lahe on mängida mitte sõjaväega vaid ühe konkreetse tegelasega. Nad tegid lahingreeglid ja lasid seigelda umbes nii nagu World of Warcraft seda inimestel võrgus praegu teha laseb. Tapad kolli, võtad varanduse, arened. Plussiks muidugi meeletu vabadus.

Veidi hobisse süüvides tekkis koolkond mängijaid, kes pigem mängisid seda tegelast kuidagi teatri või kirjandusliku lähenemise pealt, mõned hoopis tahtsid rohkem nalja teha. Reeglid muutusid spetsiifilisemaks ja paremaks: väga paljude prototüüpreeglistike abil avastatud detailid on praeguseks jõudnud selleni, et luuakse mängusüsteeme, mis toetavad mängu iseloomu ja eesmärke.

Kokkuvõtlikult: algul pigem intuitsiooni ja juhuse tõttu tekkinud hea asi on jõudnud süsteemse arendamise faasi, kus komponente ja ideid paremateks asjadeks kokku miksitakse.

Võtame selle üldistuse kaasa ja rakendame seda religioonidele.



Ka religioonid alustasid kuidagi intuitiivsel tasemel vähese järjepidevusega. Müüdid tulid kohaliku nõia käest nagu nõial parajasti tunne oli või vaimud läbi tema kõnelesid.

Organiseeritud religioon tõi juurde järjepidevust ja jumalasõna edastajad muutusid loojatest pigem vahendajateks, kuigi etteantud reeglistiku piires kannatas ka neil piisavalt improviseerida.

Kujutage ette, kui rollimängude väikeste katsereeglistike prototüüpimise nippi kasutaksid ka väikereligioonide loojad. Noh, et on selline religiooniautor, kes mõtleb religiooni, kus rahastusmudeliks on suurkorporatsioonide sponsorlepingud ja toodete soodsam müük oma järgijatele. Või teine loob prototüüpreligiooni katsetamaks kas on võimalik kvantmehaanikast lähtuvast müstikast saada religioosset elamust.

Tekiks väikeorganisatsioone, mis aktiivselt usu prototüüpimise ja katsetamisega tegelevad: selline asjaarmastajatest indiereligioonide loojate klubi.

Igast eksperimendist, isegi ebaõnnestunust võib selguda mõni hea trikk: näiteks võib-olla osutub töötavaks mudeliks laste usku pööramine enne nende mõistuslikuks saamist, enese ohverdamise meem pluss nõue kirikule annetada 2% oma sissetulekust igal aastal kombineerituna nõudega rõivastada end mõnesse ebastandardsesse värvi ja regulaarselt läbi linna jalutades "umpalumpa" skandeerida.

Katsed kuidas luua oma järgijatest kõige ülevamat võimalikku emotsiooni. Suurehitised (lisanduks arhitektuuriline mõõde); muusikakatsetused (heliloojad kohe saaks tegevust); milline on kõige efektiivsem loomemüüt?

Religioonide üks probleem on muidugi see, et nad elavad aeglasemalt: religioon tuksuks parimal juhul generatsioonide kaupa. Võib-olla tuleks luua mõni fookusgrupp, kes on nõus näiteks aasta aega mingis konkreetses religioonikontekstis elama, et pärast muljeid ja tagasisidet jagada.

Väikereligioonide puhul tekiksid loomulikult ka loojate väikesed omavahelised naljad nagu näiteks komme igasse religiooni peita keegi olend kes loomemüüdi üle elab ja siis "normaalse" ajastu alguses kogemata ära upub; omamoodi arvutimänguloojate dopefish.

Suures hulgas kiiresti loodud kräppreligioonidest võivad tekkida ka omamoodi kultusreligioonid, mis on nii halvad, et nad on lausa head. Sõbrad saavad kokku ja otsustavad paar aastat Diskordiaanid olla või Nähtamatut Lendavat Spagetikolli teenida.

Selline väikereligioonide tõsimeelne pealetung võiks praeguse vanade ja sissejuurdunud religioonide monopoli purustada. Religioon ei pea ju olema midagi, mis tuleb ülevalt poolt: see võib olla sügavalt isiklik ja lahe.

Veedad paar aastat mõnes uues liikumises, vahetad neid, jutlustad veel paar ja siis kohe proovid kätt ka mõne iseenda omaga nagu see rollimängude puhul olema kipub.

Siit ka väike vihje kõigile, kes sahtlisse oma ususekte kirja panevad: ärge hoidke neid vaka all, levitage mõtteid, leidke usklikke ja tulge mulle mõni laupäev piraadikostüümis ukse taha.

Piltide allikas Wikimedia Commons:
Esimene pilt
Teine pilt