Irve

Revaler on hakkama saanud uue lauamänguga "Mees kes teadis ussisõnu". Mängijad kehastavad viimseid mets-eestlasi, kes häbi tundmata mööda muutuste küüsis vaevlevaid maid ringi laastavad. Nende sooviks pole enam vanamoodne elustiil — nüüd levivad nad rändtirtsudena üle maa, jättes maha vaid rüüstatud tühermaa. Tuleb põletada kirikuid, nottida munkasid ning raudmehi, koguda jõudu hiies ja allikal, hoida väärtuslikke öökullimune.

Käigukord jaguneb kaheks. Kõigepealt rändad ühe sammu mingisuguses suunas ja lahendad maabumisruudu ülesande. Edu korral laastad antud maatüki kõnnumaaks, ebaedu korral poetad maha öökullimuna (kui on ohtlik koht) ja putkad koju tagasi.

Käigu teine osa on rabamine: kui rabad midagi head, võtad selle varustuseks kaasa, kui midagi halba, üritad teda maha nottida või varvast visata. Lisaks võid saada kaardipakist ka maastikke, mida saab mängulauale maha poetada.

Ülesannete lahendamised ning võitlused lahenduvad 5 täringu veeretamisega, kus tuleb saada kuuetahuliselt mingi pildikombinatsioon kärpidest, vibudest, ussisõnadest, varesejalgadest, kilpidest või muhu mändadest. Veeretatut võib kaks korda ümber veeretada ja see on lõbus ja hasartne. Täringud on selle mängu teine väga äge detail: nad on omamaiselt armsad, puust ja olen kindel, et ideaalselt kohanduvad Lemmitu d6 süsteemile (mida mul ikka veel pole au olnud proovida).

Selle mängu üks tugevamaid külgi on see, et tegemist on mänguga, mis on loodud sillaks seltskondlike lauamängude ja Ägedate Lauamängude vahele. See on mäng, mille lihtsad reeglid on eurogamerlikult kohe õpitavad ja üsna intuitiivsed ning mille temaatika on paljudele tuttav ja kaartidele kirjutatud naljad raamatulugejatele kergesti mõistetavad. Usun, et ka kaardimänguformaat (kui võrrelda näiteks papitükilise formaadiga) toetab samuti seda tavamängija sildamist ägelauamängudega. See mäng on Eesti lauamängukultuuri arengu suhtes väga tugev samm edasi.

See sillafunktsioon töötab veidi ka Ussisõnade vastu. Nimelt on minule, kui ägelauamängudega harjunud inimesele reeglistik veidi lihtsakoeline ja mäng pakub liiga vähe taktikalisi kärukeeramisvõimalusi. Paranoia kaardimängu või Munchkinit mänginule on säärane käte kinnisidumine äärmiselt piirav ja piinarikas potentsiaali raiskamine. Päris Suusaretk ta õnneks ei ole.

Kuna käigu jooksul saab rännata vaid ühe maastiku, kipub tekkima situatsioone, kus üks mängijatest, kes on hea otsa peale saanud, rändab ja laastab mingisuguses väljaehitatud suunas ning teised astuvad kurvalt mööda tühermaad järgi. Olukord paraneb veidi, kui Meeme (kes telepordib sind kuhu iganes) välja tuleb ja paigutub 2 käigu kaugusele kodust — mõnikord ta välja ei tule ja mõnikord paneb mõni sigatsev mängija ta kaugemale kui 2 ruutu.

Kui tüütust mitte arvestada, on aina laienev tühermaa sinu kodu ümber äärmiselt kõnekas detail — olgu see siis iroonia või allegooria või lihtsalt reeglistiku eripära.

Minu jaoks oli ülipositiivne mängu detailikus — kaardipakis peaaegu puuduvad ühesuguse kujundusega kaardid. Tuleootel kirikud on kõik ise moodi ja koguni ise tekstidega: kõik esemed on paki piires unikaalsed ja temaatiliselt mängu sobivad. Pildid on muhedad ja hästi joonistatud. Norides on mõne kaardi sirge teerist selge kujunduslik otsetee.

Mäng arvustab end ise kõrge huumoriga, küllalt kõrge suhtluse ja küllalt kõrge õnnefaktoriga.

Algul arvasin, et kaartide teematekstide naljad, mis seda huumorit kannavad, kuluvad õige pea igavaks, kuid tegelikkuses pean ütlema, et iga kord kui oli võimalus "kirikule punast kukke katusele upitada", pakkus see kõigile haiglast kahjurõõmu ja kardan, et mitmed kaardid jäävad selles mõttes "tööle" ka tükiks ajaks.

Suhtlusega on nii ja naa: mängides seda mängu rollimängijate seltskonnas oli suhtlustase absoluutselt laes: mängijad kirjeldasid väga loovalt igasugu narratiive: etendasime dialooge ja leidsime lõbusaid seoseid maastike ja nendel leiduvate trehvamis-episoodidega. Samas olen surmkindel, et on lauamänguseltskondi, kes seda mängu täielikus vaikuses mängima hakkavad. Potentsiaal on, kuid seda ei ole kohustust rakendada.

Juhuse osas olen mängu enesehinnanguga täiesti nõus: juhus mängib rolli ja teeb seda edukalt.

Pean mainima kirikupõletamisi. Lauamäng on ülimalt kirikuvaenulik ja usun, et seda isegi sellisel määral, et vähemasti mingid kirikuringkonnad peavad vajalikuks sõna võtta. Müüginumbritele ja muidu mängu rahvateadvusse tõstmisel mõjub see ilmselt positiivselt ja usun, et tegemist on (lisaks siis maailmavaate propageerimisele) selge reklaamprovokatsiooniga. Õnneks on sedalaadi vägivald lõbus ja vähemasti meie seltksonnas tekkis kirikute ründamisel alati väike patune elevus — umbes nagu väiksest peast lasteaias ropendades.

Tähelepanekuna tundub mäng olema lihtsasti laienduv. Sellele saaks lisakaarte ja lisareegleid juurde luua: mina isiklikult näiteks tunnen puudust kärukeeramiskaartidest, sest see sobiks meie loomusega. Ühtlasi kujutan ette, et võiks töötada laiendus "Põhja Konn", kus kõik mängijad peavad kaartide lõppedes kuidagi suure hunniku ussisõnu välja veeretama või läbikukkudes suure raudmeeste hordiga rinda pistma. Midagi Arkham Horrori taolist.

Ühe selge ebakõlana jäi kummitama see, et Kivirähu ja Künnapi ussisõnade maailm ei ole päris üksmeelses kooskõlas. Kui Kivirähu eestlased elasid metsas, alustavad Künnapi kangelased mingist taluhoovist (ja see on ju esimene asi, mis lauale laotakse). Me oleme ju metslased -- meie koduks peaks olema hämar laas! Midagi jäi sel teemal veel silma, aga praegu ei mäleta öelda et mis täpselt! Intervjuust jäi mul meelde ka see, et Kivirähk ise polnud mängu mänginud. Sellest on mul siiralt kahju, sest ilmselt oleks tulemus tulnud veidi kooskõlalisem.

Tore detail on see, et lauamäng ei reeda juturaamatu saladusi (või kui teeb seda, siis minimaalselt). Plusspoolele jääb ka see, et mängule kulunud aeg oli meeldivalt konstantne ning ei veninud ülipikaks nagu paljude sarnaste mängude puhul juhtuda võib.

Proovisime mängida ka 6-kesi kaht kaardipakki kokku pannes. Andsime igaühele 3 öökullimuna (ja märgistasin oma paki rästikuhammustustega). Kannatas mängida, kuid transpordiaeg mööda tühermaid tõusis veidi. Seekord korjasime kodukaardi välja, kuid usun, et kahe kodukaardiga võiks mäng olla samuti üsna huvitav.

Kokkuvõtteks arvan, et Ussisõnade mäng on minu lauamänguriiulile (arvestades seal ees istuvaid mänge) väärtuslik lisandus. Kui armastate taktikalisi nuputamismänge ja malet, ärge Ussisõnu ostma tormake. Vaimukas ja lõbusas seltskonnas see mäng särab. Ühtlasi arvan, et Ussisõnad on Revaleri kindlasti seni õnnestunuim mäng.

4/5

Postitasin sama asja ka Dragoni foorumisse.