Irve

Panen ühe bussiepisoodi kirja. See algas kõik väga lõbusasti: sõitsin bussiga sellises rahulikus bussis olemise transis kui märkasin peatuses tavapärasest erinevaid liikumisi.

Vaatepilt oli päris koomiline: vihmavarju pooleldi kokku saanud vanaemalaadne tädi püüdis bussi minna. Paraku oli tädi otsustanud kaasa võtta kaks väikest poissi: ühe suts vanema prillidega ja teise noorema ilma. Sellised parajad põngerjad: rääkida oskavad, mõelda mitte eriti. Igal juhul põgenes noorem täie hooga tädi eest ära: jooksis ringiratast ja vihmavarjuga ukerdades polnud püüdjal lootustki.

Ärgem unustagem, et kõik see toimus selle üürikese ajahetke jooksul mil buss peatuses uksed lahti seisab: tegelikult bussijuht muidugi jälgis ja ootas rahulikult aga seda reeglina ei teata, et bussijuht peatuses toimuvat enamasti ka jälgib. Ühesõnaga oli tädil omas peas kohutavalt kiire. Ta sulges mingi paanilise liigutusega vihmavarju ja sai mingi ime läbi väikesel kakerdisel käest kinni.

Seejärel tõstis ta lapse kättpidi praktiliselt õhku ja lohistas tolle teisele lapsele käega märku andes bussi. See sisaldas poisikese igal astmel õhkutõstmist, raputamist ja porisemist.

Kohale jõudnud, surus eit poisikese kõhuli pingile ja hakkas peksma. Tegi seda ellise südamliku vihaga, et hea et talle ei torganud pähe kasutada selleks vihmavarju. Jälgisin seda ja üldiselt oli kogu see värk sedavõrd tülgastav, et tundsin iga löögi juures säherdust viha, et anna otsad.

Kui mõistsin, et ma kohe tõusen püsti ja hakkan tädile rusikaga näkku lööma, kui ma kohe midagi ei tee, suutsin ma alustada vihast nõretava pöördumisega: "No vabandage..."

See mõttepausi jäänud lause edasi ei läinud. Mutt lõpetas peksmise ja mul ei olnud tegelikult midagi enamat öelda. Põrnitsesime üksteist veidi -- ta sai mu mõttest aru ja istus kohale, võttis põngerja sülle ja hakkas talle vene keeles oma pahameelt selgitama.

Ülejärgmises peatuses bussist välja minnes hoidis ta mõnuga lapse sõrmi nii kõvasti kinni kui jõud andis, vedas ta välja ja sundis mööda kõnniteed enda järgi minema. "Bolna, bolna," piiksus poisike kogu selle aja.

Vastik mõrd.