Irve

Mõtlesin, et kirjutaks lahti ühe veidra mõtte, mis mul veidi aega peas ringi loksunud ja käärinud on. Lissaboni lepe kui Euroopa Liitriigi vundament ja kuidas see rahva seljataga ära otsustati ja kuidas Iirimaa sellele kõigele massihüsteeria najal käru keeras.

Alustaksin hästi kaugelt ja Ameerikast. Nimelt on Ühendriikidel juba paras jupp aega NATO raketikilbi Poolasse ehitamise kava ("kaitseks Iraani vastu"). Venemaa on selle peale mõistagi üsna pahane, sest ainus asi mis mõistlikult sellest kilbist üle lennata tahaks, on Venemaa enda tuumaarsenal. Iraani kõige pikem uus rakett jõuab vaevalt Poolani välja, kui ma nüüd õigesti mäletan.

Seda, et miks tuumaarsenal üle lennata tahab ja et miks venelased oma sõjaväge uuesti korda seavad ei ole vaja kaugelt otsida. Nimelt on inimkond praegu jõudnud sellisesse kohta, kus odav energia on otsas ja suurtel riikidel on oma tagala kindlustamiseks ainult üks võimalus: võtta see väikestelt ära.

Nii siin sõjaks valmistutaksegi. Keegi seda välja ei ütle, aga tegelikult on minu meelest praegu üsna selge, et nii Hiina, USA kui Venemaa valmistuvad võimaluseks et energia pärast tuleb üks suurem madin. Sõjaväelaste asi on mõelda nagu sõjaväelased ja eks seepärast nad kahtlustavad üksteist ja teevad kõik vastastikku ettevalmistusi.

On näha, et liigutakse kah: USA Lähis-Itta, Venemaa Põhja Jäämerre, Hiina kuuldavasti Aafrikasse (kuigi see on rohkem toormega seotud ekspansioon).

Jõuaksi nüüd Euroopasse tagasi. Euroopa on väga ära killustatud ja väga häbematult kultuurriik: sõdade pidamine on äärmiselt keeruline, sest rahvas ei taha sõdida. (Ameerika saab muide sõdida ainult seetõttu, et korporatiivsed huvid armastavad sõda ja omavad meediat.) Ühtlasi ajab igaüks oma joru -- Ida-Euroopa ja Inglismaa on jänkid üles noppinud, Saksamaa flirdib natuke Venemaaga, paljud on passiivsed jne. Samas on odav energia ka meile väga kriitiline kui me just ei taha päris ära hääbuda.

Lissaboni leppe üks mõtteid ongi ilmselt Euroopat kuidagi moodi selles suure kolme mängus kaardil hoida. Suures plaanis ongi küsimus täpselt selles, et kui Euroopa suudab mingit ühtset poliitikat ajama panna, on killustamine ja Euroopa neutraliseerimine ilmselt keerulisem.

Ühesõnaga keerasid Iirlased ühe paraja käru ja täie õigusega, sest et kes saaks minu toodud põhjendusega avalikult neile selgeks teha, et kui sõnnik ventilaatorisse jõuab, on Euroopa Ühendriikidena parem kui Euroopa Liiduna.

Mõelge kõik eeltoodu üle selles võtmes et kuidas seda pärast ajalooõpikusse võiks kirjutada: Ressursid said otsa ja maailm jagati ära? Inimlikus plaanis on see kõik taaskord kohutavalt traagiline: sõda tundub sama odav ja ahvatlev kui totaaljälgimine kuritegevuse tõkestamisel.