Irve

Kuna ma olen praegu mingis hirmsas pärapõrgus, kaabin oma päevakokkuvõtte savitahvlikesele ja kui elekter tuleb, siis toon selle ka teieni. Kuidas ma siia sattusin?

No kõigepealt sõitsime lennujaama ja saime kätte rendiauto. Mitte mingi tavalise igava Ford Focuse nagu plaanis oli, vaid erepunase Seat Leoni, nagu plaanis polnud, mis muidugimõista oli tervitatav, sest et too erepunane oli kõrge laega ja ei olnud Ford.

Esimene raske katsumus oli tööle saada isa vanarauahunnikust leitud läppar, milles oli samast ürgajast pärit kaardistusprogramm, mille küljes oli poolsurnud GPS-seade. Nagu näha oleme loomult optimistid.

Kõigepealt sõitsime rõõmsasti Barcelonast väljasuuna asemel sinna sisse, ekslesime suures koguses linnas ja lõpuks ignoreerisime julmalt navigatsiooniseadmestikku -- pälvides auhinnaks linnast väljasaamise.

Edasi läks kõik ludinal ja ees hakkas 50km hiljem terendama üks väga eriline mägi. Ümberringi olid kõik teised mäed nagu mäed ikka, aga see üks: nägi välja nagu oleks mäe isand Gaudy ise disaininud (nagu näete laieneb silmaring suurte sammudega, teen juba kultuurilisi vihjeid): ümarad jooned, avangardistlikud nurgad.



Pärast paarikümmet kilomeetrit sõitu selgus, et see mägi on ikka kole suur ja et meie eesmärk Montserrat' klooster ongi ilmselt selle mäe küljes. Tegime ringi ümber mäe ja sõitsime ühe pisikese kloostri juurde. Vist vale koht. Sõitsime üles ja vaatasime, et tasuline tee. Vist vale koht. Sõitsime alla ühte külla, mis nime järgi võinuks olla klooster. Vist vale koht. Sõitsime üles selle tasulise tee juurde ja sõitsimegi sealt ilusti sisse. Oli hoopis tasuline parkla, mis oli täis turiste, busse ja muud sellist jama. Ühtlasi oli seal üks nurgeline ja hästi kole klooster, millel pikemalt peatumine erutaks vist ainult kandiliste majade fänne.



Seega mina kui rongifänn sain sõita köisraudtee suure sõbra, trossraudteega. Sisuliselt on see tehtud nii, et ehitatakse mäe külge suur kaldus raudtee, pannakse sellele viltune rong (väga kaval on see rong viltune ehitada, sest et mäekülg on teadupärast sama viltu). Viltuse rongi külge seotakse tross ja pannakse trossi teise otsa, mäe tippu teine samasugune rong. Ja siis ongi hea vastukaalu omades üht üles, teist alla sikutada mäe otsas oleva mootoriga. Keskel on isegi lahe pöörang nende rongide kokkupõrke vältimiseks. Ühesõnaga väga mõnus.



Mäe otsas oli palav ja harvad puud, mille all sai varju otsida ja mõnuleda. Läksime mööda looklevat rada üksiku kabelikese juurde, mis oli rauduksega kinni, et deemonid välja ei saaks.

Päris üleval oli eriliselt äge mäekülje külge ehitatud erakute ridaelamu vare. Nimelt oli mägede vaade juba tol ajal sedavõrd lummav, et mäeküljed kubisesid erakutest, kes ehitasid sinna treppe ja elasid mäeküljes olevas ridaelamus, millest nüüd oli järel vaid tee väikese müüririnnatise ning peakohal olevate katusekivijäänukitega.

Tee lõpus oli imeline veekogumiskoopake, kust oleks võinud rüübata, kui julenud oleks. Siis trepp, mis oli tore ja lagunenud ja mille ülemine ots mulle meeldis, sest seal olid lahedad erakute ja kitsede jaoks mõeldud rajad. Kuna mu perekond ei tahtnud ilmselgelt näha isegi mitte seda koopakest veega, tuli mul mäest otseteed pidi alla tulla, mis ei olnud kukkumine, vaid mõneti selline libisemine koos trepikestega. Siis trossrongiga mäest alla, hing tulvil rõõmu, et ise ei pidanud selle ägeda rongi kuueeuroseid pileteid ostma.

Edasi läks asi halvemaks: sõitsime 400 kilomeetrit põhja poole, et külastada kohalikku Säästumarketit (Lidl nimega kett) ja veidi ekselda (tegelikult külastasimegi Valenciat ainult selleks, et esivanem tahtis ära eksida), avastada, et GPSi juhe tõesti töötab ainult teatud asendites ja et lõputööd saab kiirteel teha, aga ainult 2,5 tundi.

Pärast säästukat sõitsime veel 100 kilomeetrit ja lõpetasime mingis kuurortlinnas mingis hotellis, kus elekter küll on, aga internetti ei saa isegi läbi õhu kustkilt näpata.

Täiendus: Pildid juures.