Irve

Kirjutan selle lubatud sipelgajutu siis teile kah ümber. Mingit hullu moraali siit ei tule, lihtsalt võib-olla on huvitav, et kuidas nad laia maa pealt huvitava kraami kokku korjavad.

Sipelgad on sellised pisikesed masinad, kes on suhteliselt idiootse käitumisega, mis sellest hoolimata päris arvestatavate tulemusteni viib. Mõistuse jaoks eriti neil sees ruumi ei ole, seega on käitumuslikult asjad kõik korda arenenud.

Sipelgakoloonia koordineerib ennast lõhnade (feromoonide) abil. Kui sipelgas hakkab kodunt minema, siis laseb ta enda järel (eeldusel, et ta on pigem luurajatüüp, kui toidukogujatüüp) iga natukese aja tagant suraka kust lõhnaga "kodu lõhn on imeline", et pärast koju tulles saaks mööda seda kulgeda rõõmsasti koduväravasse. Ringi liigub ta üsna juhuslikult, kuni jõuab toiduallikani. Siis võtab ta toidu hambusse ja hakkab sikutama. Kuna tal meeles ei ole, et kust kohast ta tuli, siis võtab ta üles omaenese kuse "kodu lõhn on imeline" lõhna.

Ja nii vantsides sirtsutab ta oma rajale teist eksklusiivset hõngu: "toit siinpool". Lõpuks jõuab ta pessa. Pesas on teistel sipelgatel, eriti toidukogujatüüpi sipelgatel, soov sellesama "toit siinpool" lõhna pidi liikuda. Sipelgad kiusatustele vastu ei pane ja nii nad lähevadki. Ise muidugi jätavad endast "kodu lõhn on imeline" lõhna maha.

Tagasitulles lõhnatavad nad omakorda "toit siinpool" ja nii tekivadki heade toiduallikate juurde sipelgarajad. Huvitav on sealjuures see, et kui mitu sipelgat suhteliselt üheaegselt leiavad mõnusa rotikorjuse, siis see, kelle rada oli kojutulles lühem, saab oma rajale varem tagasitulevad healõhnalised sipelgad ja seetõttu on tema rajale minejaid lõppkokkuvõttes rohkem -- tõhusam tee muutub primaarseks.

Lisaks on üks tore funkstionaalsus see, et kui üks sipelgas tarib mingisugust veidi ülejõu käivat asja, siis toitu otsivad sipelgad võtavad sellest kohe rõõmsasti kinni ja hakkavad tirima. Sealtpoolt, kut nad tulid -- enamasti on selleks sipelgapesa, mõnikord aga see pool, kus pesa puudub. Kuna sipelgapesa poolt tuleb rohkem sipelgaid, siis need teistpidisikutajad enamasti eriti ei sega ja toit jõuab ilusti baasi kokku.

Üldiselt on loodust suhteliselt tark kopeerida, sest et paljud sealsed protsessid on väga täiuseni ära lihvitud ja optimeeritud. Nii on näiteks tuvastatud, et liblika hüplev lend lõhna otsimisel on üks kõige tõhusamaid meetodeid lõhnaallika leidmiseks. Üldjoontes lendad tugevama lõhna poole, aga aegajalt paned juhuslikus suunas ajama veidikeseks -- nii ei jää mingisse äralendavasse pahvakusse pidama ja jõuad lõpuks ilusasti kohale -- vaadake kuidas sääsed teid otsivad enne kui te nad nahka pistate.

Selline väike lisateadmine sipelgatest. Järgmine postitus on selles seerias siis kokkuvõtlikum.