Irve

Linnapea põrnitses oma kabineti aknast välja. Hommik oli lämbe ja õhutusasendis akna vahelt immitses sisse tasast tänavamüra ja heitgaaside lõhna.

"Härra Linnapea, teie ju andsite selle korralduse." teatas linnasekretär Sepp pärast lühikest pausi.
"Eksite. Mina ainult kirjutasin alla, te toote mulle iga päev mägede viisi asju allkirjastamiseks. Lisaks see paber... kadus eile ära."

Linnapea nõunikud vaatasid üksteisese otsa ning kõnelesid ühest suust, üheaegselt. See kõlas nagu kõneleks katkise kõnesüntesaatoriga robot:
"HäRra linnapea. Meie nõuanne. Järgmine. Nõuanne algab. Otsime süüdlase. Karistame. Distsiplinaarkorras. Lojaalsuse eest premeerime. Mitteametlikult. Nõuande lõpp. Pöördumise lõpp."
Kabinetti hiilisid tagasi liiklushääled. Linnapea vedas näpuga üle aknaraami ja silmitses nimetissõrmele kogunenud tolmu. Mõte tundus talle tülgastav, jälk, ebamoraalne.
"Ja millised võiksid olla meie alternatiivid? Meie ametnikud on meie linna varandus. Ma... armastan seda linna," ta silitas unistavalt Vana Tooma vimplit, mis akna kõrval rippus.
"Härra linnapea. Meie vastus. Vastus algab. Võimalik palgata ametnikke. Juurde. Mitmeid. Ka edaspidiseks. Madalapalgalisi. Soovituslikult. Vastuse lõpp."
"Hästi. Tegelege sellega, ühtlasi kirjutage pressiteade, et minu meelest on säärane tegu täiesti lubamatu, et ma leian selle kurja ametniku ja nuhtlen teda halastamatult oma kurja käega."
EPL - Savisaar tahab ametnikke Laagna tee sulgemise pärast karistada.