Irve

Tänast filosoofiaveergu alustaks rubriigist "teadlased kardavad". Ükspäev kartsid nad Robotite mässu, mis toob mind mõnuasse ulmekujtelma. Kirjutasin selle jupp aega tagasi, aga mõni draft ununeb üles panna.

Esiteks robotite olemusest: inimkond on -- viimasel ajal on tal seda piinlik tunnistada -- orjanduslik. Võim tähendab orjasid: kui vaatad ringi oma Hiinas tehtud tehnikaimede peale, siis sa küll tead, aga ei taha endale tunnistada, et nad on tehtud orjade abil. Raha ja võim jagunevadki nii ümber, et järgi jäävad orjad ja seega on uuemal ajal olnud kombeks orjadele maksta palka ja pakkuda neile erinevat sorti lõbustusi.

Nüüd selle mõtte juurest robotite juurde. Robot on selline "õilis" ori. Tal ei ole tundeid ja seetõttu teeb ta oma ülesannet palju paremini kui näiteks masendunud õmblejatar oma miljoninda teksapaari juures. Ja seepärast on robotid väga olulised seadmed, kui inimkond end mingi ime läbi kunagi tööst vabastada peaks tahtma.

Nüüd robotite mässu teooria tuleb sellest, et kui robot hakkab ise otsustama ja tekib mõistlikul määral tehisintelligentsi. See on väga paljudele huvigruppidele ääretult ihaldusväärne saavutus, seega on tegemist aja küsimusega. Intelligentsest spämmirobotist ma praegu rääkima ei hakka, keskenduks nendele õigustele, mis on filosoofiast täiesti kaugel.

Orjal ei ole õigusi, seega pole ka robotil õigusi. Samas, kui me oleme humaansed, peame andma koos mõtlemisvõimega ka teatud hulga õigusi. Edasi on meil mõnus piiri tõmbamise ülesanne, et millal on masin intelligentne.

See õnneks on midagi filosoofidele.