Irve

Vahepealsele lebotus-vedelemisperioodile otsa tuli tore neljapäev mööda Belgiat. Esimeses järgus külastasime Dinanti linna. See linn on ehitatud kaljude vahele ühe jõe orus ja on seega suhteliselt kitsas ja soolikas. Üldiselt oleks tegemist olnud täiesti mõttetu linnaga, kui seal esiteks poleks leiutatud saksofoni kodaniku poolt kelle nimi oli Adolf Sax (Kelle vähetuntud vend oli nimega Laif).

Lisaks oli seal sild, kus Charles De Gaulle Esimeses Maailmasõjas haavata sai ja Trepp, mis viis neist kaljudest üles kindlusse. Treppi mööda minnes oli pidevalt tunne, et see ei saa absoluutselt otsa ja siis seda tuli igasuguste nurkade tagant aina juurde ja juurde. Igal juhul saime üles ja ekskursioonida vanas jõesilda valvanud lossis, kus oli igast põnevusi tehtud nagu teise maailmasõja kaevik ning viltune tuba ja eriti lõikavalt jäine tuul.

Päeva teise poole veetsime Antwerpenis, kus mulle reklaamiti meeletute hordide kaupa eriti ortodoksseid juute, kuid paraku oli ilm ja puhkepäev nad kõik tuppa varju ajanud ja lokke sirutama oli tulnud vaid üks äärepealt ortodoksne oma tütrekesega ning üks ilmselt mitte eriti ortodoksne voorimees-juut oma vankriga raekoja platsil.

Ühtlasi on Antwerpenis üks (minule seni silmajäänutest ägedaim) gooti kirik, mille tore omapära on see, et üks tema tornidest on pikk ja teine mitte eriti. See teine nimelt hakkas ehitamise käigus liiga hästi vajuma ja siis nad tegid sellise pooletoobise. Sisse me ei läinud, sest kohalik rahvas on rikas ja selle kiriku külastamise eest peab pappi köhima.

Küll aga käisime sees kahes väga toredas kõrtsus. Esimene neist võimaldas end rentslisse juua sõna otseses mõttes rentslis: keegi kavalpea oli otsustanud vana kanalisatsioonikäigustiku puhtaks nühkida ja haisust vabastada, selle küünlaid täis panna ning teha selline kohaliku õlle mekkimise koha. Kuna kohalik õlu on kange, möödus edasine Amsterdam jutukalt ning veidike õllesena.

Teine kõrts oli vist kõige ägedam kõrts maailmas, sest keegi teine (või see sama) kavalpea oli otsustanud teha kõrtsi "Üheteistkümnes käsk". Kujutage ette puust pühameeste kujukesi nagu nad kirikutes on, mõni raamatuga, mõni ilma, mõni ristil. Ja siis kujutage ette sellist õdusat kõrtsi, kus iga võimalik pind ja sein ja riiul on täis selliseid mõnusaid 4 aastase lapse pikkuseid apostlite ja pühakute ja jeesuste kujukesi. Ütleme, et väga tegija koht oli see.

Muuhulgas on Antwerpen teemantite keskus, aga kuna ma ei ole eriline teemantihuviline, räägin veel ühest asjast, mille huviline ma olen. Mulle nimelt meeldivad väga rongid (see on sellepärast, et mu isal olid mudelrongid ja ta ei lubanud mul nendega mängida ja siis mulle tunduvadki rongid sellised ihaldusväärsed ja ägedad) ja mis võiks olla mulle kaunim vaatepilt, kui katedraalidest kõrgem kaarjas rongijaam, mis tõenäoliselt juba viktoriaanliku ajastu käigus valmis tehti ning milles on rongid kolmel korrusel ja mis on tõeliselt kaunis altar selle mõnusa transpordivahendi ülistamiseks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Ja see ei ole nali, sest et mul oli päeva kordaminek juba päris enne Dinanti jõudmist.

Taustast niipalju, et ameeriklastel on Teise Maailmasõjaga üks lugu, mis neile ikka väga meeldib: nimelt Normandia dessant ning 101 langevarjurite diviis, millest on tehtud väga tore sari Band of Brothers, millest omakorda inspireerituna arvutimäng Call of Duty esimeses isikus nottimiseks ning ülalt strateegilisel tasandil Company of Heroes.

See tähendab, et mul on virtuaalseid Belgias võitlemise kogemusi ja nii oligi mõnus sõita mööda mägiteed, mida mööda härra Kindralleitnanti jutu järgi liikus onu Rommel kahel korral: sõja alguses, ning lõpus. Ühtlasi oli mul väike lootus külastada Foy küla, kus on väga mitu mõnusat virtuaallahingut peetud (etteulatuvalt: ühte Foyd me külastasime, aga too ei olnud "see" Foy, mida 101 suurtükitule all vallutama pidi.). Ja siis hakkas kukkuma igast üllatusi.

Kõigepealt nägin ma 101 airborne'i kiivris ja mundris seltskonda mingis külakeses kohaliku poe juures. Siis veidi edasi olid esiteks katkine Saksa tank paremal pool teed ja teiseks terve Saksa tank treileril koos halftrackiga vasakul pool teed.

Paremal pool, kus seisab Saksa Pantri karkass (mida rahvasuus ekslikult Tiigriks nimetatakse) oli selline lugu. Sakslaste tankid vurasid lõbusasti mööda teed, et edasi tungida. Järsku, teeristil, käis ilge pauk ning kolonni esimene tank sai kõvasti ühest kohalikust miinist pihta. Ohvitser, kes paugu peale tankist väljus kohtas tütarlast, kes paugu peale teeristil asuvast kohvikust väljus. Noorte pilgud kohtusid, neiu punastas veidi.

Saksa ohvitser naeratas, ning küsis, et kas siin on miine. Neiu oli küll häbelik, ent teatas: "Oi, ameeriklased on kogu selle tee ära mineerinud meil ju." Kolonn jäi omadega paigale ning nii juhtuski, et levima hakkasid jutud, kuidas väike tütarlaps teeristil väikese valega kogu suure sakslaste pealetungi peatas. See purukslastud tank aga jäigi sinna teeristile alles, kus ta seisab tänase päevani. Hiljem pandi selline silt ka juurde, mis räägib, et mis seal siis ikkagi juhtus.

Aga teisel pool teed oli selline asi, et kohalikud taaskehastajad olid igasugu toredat träna kokku vedanud ning veetsid Belgia riigipüha puhul lõbusasti mägedes aega. Lehvis hernesupi lõhn ning villised kimasid mäest üles ja alla. Mäe otsas aga oli Shermani nimeline tank, koos oma väikese sõbraga. Töökorras olev Shermani tank. Vaatasime eest ja takka ja oli ikka üks uhke riist küll. Ühesõnaga mul oli selline tore laps-kommipoes tunne, et näe, mida kõike võib lihtsalt ühel päeval Ardennides juhutrehvata.

See pisike sõber oli ka töökorras, aga too oli rohkem nagu selline huumoritank, mida sakslased granaatidega puruks oleks saanud teha.

Õhtu poole panen siia mõned pildid kah üles. Ühtlasi tahaks minna mõnda hiigelsurnuaeda, et tekiks teatud aukartus sõjapidamise ees.