Irve
missioon: päästa naised ja maailm
2006-12-14
Ohvriannid
Kuum lõunamaine päike paistab halastamatult Türgi suurlinnade kohal, sundides inimesed varjudesse ning silmi kissitades naeratama. Virvendav kuumus kerkib kohaliku rahvusvahelise lennujaama maandumisraja kohale, et tuuleke saaks ta järve kohale või mägedesse kaasa viia. Maandumisrada on ainus sile asfaldilapp lähima 50 kilomeetri raadiuses, kuid paraku ei ole ta sellest ega millestki muust sarnasest teadlik, sest on asfalt ning asfaltil ei ole teaduse praeguse käsitluse kohaselt võimalik olla teadlik ega mõtlemisvõimeline.
Maandub Boeing. See muidu täiesti tavaline ja mittemidagiütlev maandumine erineb kõigist teistest omataolistest ühe väikese detaili poolest. Pool lennukis viibijatest on ilmselgetl šokeeritud, väikelapsed nutavad passikontrolli sabas. Isegi päev hiljem koju tagasi pöördudes on turistid kuidagi äranätsutatud oleku ja magamatusest punetavate silmadega. Aga praegu Boeing alles maandub. Liigub rahulikult raja poole, tehes meeletut müra ning küünitades rattaid ülirahulikult selle sileda kutsuva maandumisraja poole.
Raja kõrval on hulk tõmmunahalisi mehi, vuntsid sorakil, pikad riideribad ümber peade. Neil on kaamel. Õigemini kaamelit neil väga enam ei ole, neil on pigem õnn ja rõõm hästi ohverdatud loomast. Hakmed rebib oma kõvera mõõgaga liha raiuda niiet veri lendab. Eemal on kaameli äratulnud pea mutrivõtme otsa torganud Hrabim ja vehib sellega maanduva lennuki akendest piiluvate ehmunud silmade poole. Hrabim pöörab pead, sest lennukimürast valjemini kostab maniakaalset naeru. Ali, vana naljavend on salaja kaameli sisse pugenud ja tõuseb sealt karmiinpunase läikiva tombuna käsi vehkides ja naeru pursates üles, verised soolikad laubal ja laialisirutatud sõrmede vahel. Sellest innustub ka Hakmed, kes kaamelikorjuse peale prantsatab, nii, et need vähesed siseelundid, mis veel kaamelisse jäänud on, kõhuõõnest välja kolletunud murule lurtsatavad.
"Teretulemast Türgisse!" hüüab Hrabim, ning viibutab mutrivõtit lennuki suunas. Päike jätkab oma rahulikku teekonda üle taeva.
- Türgi lennujaamas ohverdati kaamel
Maandub Boeing. See muidu täiesti tavaline ja mittemidagiütlev maandumine erineb kõigist teistest omataolistest ühe väikese detaili poolest. Pool lennukis viibijatest on ilmselgetl šokeeritud, väikelapsed nutavad passikontrolli sabas. Isegi päev hiljem koju tagasi pöördudes on turistid kuidagi äranätsutatud oleku ja magamatusest punetavate silmadega. Aga praegu Boeing alles maandub. Liigub rahulikult raja poole, tehes meeletut müra ning küünitades rattaid ülirahulikult selle sileda kutsuva maandumisraja poole.
Raja kõrval on hulk tõmmunahalisi mehi, vuntsid sorakil, pikad riideribad ümber peade. Neil on kaamel. Õigemini kaamelit neil väga enam ei ole, neil on pigem õnn ja rõõm hästi ohverdatud loomast. Hakmed rebib oma kõvera mõõgaga liha raiuda niiet veri lendab. Eemal on kaameli äratulnud pea mutrivõtme otsa torganud Hrabim ja vehib sellega maanduva lennuki akendest piiluvate ehmunud silmade poole. Hrabim pöörab pead, sest lennukimürast valjemini kostab maniakaalset naeru. Ali, vana naljavend on salaja kaameli sisse pugenud ja tõuseb sealt karmiinpunase läikiva tombuna käsi vehkides ja naeru pursates üles, verised soolikad laubal ja laialisirutatud sõrmede vahel. Sellest innustub ka Hakmed, kes kaamelikorjuse peale prantsatab, nii, et need vähesed siseelundid, mis veel kaamelisse jäänud on, kõhuõõnest välja kolletunud murule lurtsatavad.
"Teretulemast Türgisse!" hüüab Hrabim, ning viibutab mutrivõtit lennuki suunas. Päike jätkab oma rahulikku teekonda üle taeva.
- Türgi lennujaamas ohverdati kaamel
Blogid
Lingid
Ärilistel eesmärkidel ei tohi minu teksti loata kasutada.
