Irve

Kes minu eelmise nädala loengut nautisid, soovivad kindlasti teada ka selle nädala loengu kõrgelennulisemaid hetki. Loomulikult ei pea enam kaua ootama.

Eelmise nädala kogemusest lähtuvalt tegin oma kaasavõetavatesse esemetesse paar korrektuuri. Nimelt jätsin maha projektori, eeldades, et laes olevat pole keegi vahepeal alla kruvimas käinud, ning teise muudatusena laenasin kohe omale uksekaardi, eeldadest, et minu oma pole vahepeal keegi aktiveerida suvatsenud. Mõlemad eeldused olid põhjendatud ja kehtisid. Projektor oli laes, minu uksekaart ei avanud ust.

Arvutiga oli viperusi küllaltki vähe. Siiski üht asja tuleks edasiste sündmuste huvides veidi valgustada. Nimelt on kahe monitori ühendamine minu läpparis protsess, mis sarnaneb natuke voodoorituaaliga. Niisama näitab Linux tagumisse monitori mingisugust virvendavat õudust, millega saaks ilmselt usinamaid tudengeid hüpnotiseerida. Selle vältimiseks on kasutusel järgmine rituaalmaagia: Kõigepealt tuleb vajutada kolm korda monitorinuppu (ring täis), et laadida teise monitori värvipaleti õiged värvid. Peale selle on mul ülemisel ribal õunapildiga skaibi ja messengerikäivitamisnupu kõrval (jah, teebki mõlemat korraga) üks puuhalu pildiga nupp, mis parooli küsib ja siis taha korralikku pilti hakkab väljastama. Ma ei teagi kuivõrd seda viperusena nüüd kirja panna, aga igal juhul õnnestus mul kaks korda puuhalu asemel õunakest vajutada. Tapsin siis väljakargavad välksõnupiprogrammid ära ja lõin halu vajutamise järel parooli sisse. Noh, selline väike viperus.

Mainisin enne asju, mis ei muutu. Näiteks minu hea kõnemeheanne: ühe konkreetse kiil-rind-liit-heietuslause käigus mõistsin, et kui nägu ära vahetada, saaks AK-le õhtuse presidendiintervjuu kätte. Mainisin oma avastust ka publikule (sans presidendiosa) ning võtsin järgmise slaidi.

Peale selle olen endas avastanud uue oskuse: õõtsumine. Nagu väike keiserpingviin. Vasak, parem, vasak, parem. Tallun jalalt jalale nagu kiisu sõtkuks ema karvast kampsunit. Loodan seda koreograafidega veidi arendada, väike hüpe igal teisel õõtsatusel või midagi...

Rahulikult tammudes, ei teadnud ma, et salaja varitses mind hoopis hirmsam oht. Nimelt immitses kuskilt loengusaali Wifi leviala. Lisaks, minu teadmata oli suutnud üks kahest käivitunud Skaibist ellu jääda (ta oli osav ja tuli kaua üles, mistõttu ei märganud ma teda koos MSNiga maha tappa). Olin natuke üllatunud, kui kostus skaibikõll ja slaidide peale ilmus Täheka küsimus: "kuule, ega kuskil kristallnõgeseid veel üleval pole." Saal möirgas naerda ja julgemad püherdasid pingivahedes põrandal. Või midagi sellist. Pärast mõningat sahmimist õnnestus mul tudengite pilkude eest kaotada ka see osa Linuxi töölauast, mis oli otsustanud, et on veidi olulisem, kui presekas, ja peab ennast ka publikule eksponeerima. Nüüd siis teate, miks te natuke aega tagasi selle perversse kahemonitorivoodoo läbi lugesite.

Järgmise nädalani. Või hetkeni, mil kõnelen teile oma uutest prillidest, silmsidest ja sellest, miks ma lugesin täna presidendi valimisplatvormi, mille kohta reformikad "nigel" ütlesid!