Irve

Eile pidasin maha siis oma esimese loengu. Mul oli kange plaan enne tudengeid kohale hiilida, asjad üles panna ja siis chillida ja rahulikult märkmed üle vaadata, pidada maha üks keskpärane loeng ja siis kuskil šokis olla kuni teadvus tagasi tuleb. Paraku päris nii ei läinud.

Esimene tagasilöök tabas mind 20 minutit varem kohale minnes seeläbi, et minu uksekaart ei soostunud loengusaali ust avama. Jalutuskäik läbi metsa ja tagasi ühe ajutisema uksekaardi järgi lahendas vähemasti selle probleemi. 10 minutit. Seetõttu olid enamus tudengeid juba kohal ning jätkasin sellise mõnusa sumina ja suure hulga inimeste pilkude all.

Vaatasin oma loengusaali eesotsas ringi ja kuigi ma projektorit soovinud olin, polnud seda kuskil. Nojah. Tüüpiline. Vähemasti oli mul oma projektor täpselt selliseks puhuks kaasas. Ainus veidigi valgem projektsioonipind oli tavalise grafoprojektori ekraan ning projektori positsioneerimine polnud enam probleem. Ainus probleem oli see, et kui ma just grafoprojektori klaasplaadile projektorit panna ei tahtnud, polnud seda eriti kusagile panna. Kombineerisin kõnepuldist kiiresti midagi valmis, mässasin väga kaua aega projektori seadistamisega, läksin kaablit võtma ja saingi rõõmsa üllatuse osaks: ei sobi selle kaabli ots. Või siiski? Natuke olin segaduses ja otsustasin, et kaabli mittesobiv ots tuleb väänata videoprojektori külge ja sobiv ots arvuti külge. Siis märkasin klassi eesotsas olevat videoprojektori kaablit, mis läks laua sisse.

Tõepoolest: saalis oli sisseehitatud projektor, mis oli sobivalt lakke monteeritud ning mille juures oli täpselt õige suurusega allatõmmatav ekraan. Tirisin selle südamerahuga alla, otsisin üles projektori puldi ning hakkasin arvutiga mässama. Sain pildi kuidagi ette ning alustasin loenguga.

Minu enda lemmikkoht oli üks lause, millel puudus sõnastus. Proovisin kolm korda ja lihtsalt ei sõnastunud. Palusin tudengitel eelnev stseen unustada ja läksin järgmise slaidiga edasi. Põhijama on selles, et ma olen liiga hea inimene, et lobajaid mõnitama hakata. Tuleb vist.

Ühesõnaga loengueelne chillimine asendus rahmimisega, keskpärane loeng kadus kohati igavlejate mula alla. Aga see šokis teadvuse tagasituleku osa: See oli nagu planeeritud.

Proovisin vahepeal isegi pliiatsi teise otsaga allkirja anda.