Irve

Sain Renelt äraaetud tema extra-gadget-sistema arvutilaua. See oli nii hull asi, et nemad nimelt tahtsid sellest juba ammu lahti saada. Esmasena lõi mu pea uimaseks antud seadme konffimisvõimaluste hulk. Iga asja kokkupanekuks tuleb ta esmalt lahti võtta. Võimalusi oli nii kirjeldamatult palju ja mida rohkem kruvisid lahti võtsin, seda huvitavamaks asi läks. Kui kõik jupid minu ümber vedelesid, panin seadme oma näo järgi uuesti kokku tagasi, või midagi sinnapoole.

Ja siis ma mõistsin, miks kodanik Rene antud lauast vabaneda tahtnud oli. Tegemist on nimelt hullfunktsionaalse asjaga, mis näeb välja umbes sama hea, kui tsinktorudest kokkukeevitatud pesumodell: ükskõik, mis nurga alla peegli paned: kohe lööb inetus peegli kildudeks.

Viimases hädas tuleb alati kõige parem mõte. Nimelt õnnestus see laud tänu oma hüperkompaktsusele panna olemasoleva laua ja seina vahele sellisel kombel, et lauale enne mittemahtunud printer on nüüd ilusti laual radiaatori kohale tõstetud, minu kõrval on paberitele või läpakale lisatööpinda, monitor nihkus nii, et mul ei ole enam lauajalg põlve vastas, mõlemad arvutid on maast lahti tõstetud, nende all on kogu võrgundus teisel riiulil, ükski arvutijuhe ei ole põrandal (!) ja silm lihtsalt puhkab peal. Lisaks on uus laud nii hästi ära peidetud, et inetust pole üldse näha või õigemini on näha ainult see, et kuramuse äge laud on meil, tahaks endale ka.

Jess!