Irve

Nädalavahetusel jättis Orgunn hüvasti Tartu linnaga. Minu jaoks kujunes sellest oluline vahekokkuvõte vahepeal möödunud teadlikule elule. Me käisime oma seltskonnaga läbi Need Kohad, Need Majad ja mõttes paljud Nendest Üritustest, mis toimusid siis, kui pidu kestis hommikul kella viieni ja kui maailm me paljukannatanud südameid-hingi veel kalkjashalliks kalestanud polnud. Hüvasti noorus.

Minu jaoks on Tartu koht, kuhu satutakse ainult tavaelust erinevates situatsioonides. Seetõttu on igal tänavanurgal ainult piiratud arv lugusid ja mälestusi, igal aknal ainult piiratud hulk nägusid ja mööda öiseid tänavaid roomavad sinuga kaasa ainult valitud ammupeetud ja -unustatud vestlused nagu vaikivad minevikku tunnistavad vaimud. Tallinn samas on koormatud mõttetust igapäevatranspordist — see on tänavanurk, kus olen käinud kuus tuhat korda ja too on maja, kus olen maganud 30% oma eluajal magatud unest... Tartus puudub selline mälestuslik ülekoormus ja ilmselt ka paljunägemisest tekkinud tuhmistumisefekt.

Toitlustusest kolm enda jaoks toredat leidu. Kuum Tass raekoja platsis on esimene kohvik, kus on selline menüü, mille kohta tekib mul tunne — ma ei oska siit valida — nii palju häid asju. La Dolce Vita nimeline pitsakoht suutis mind üllatada sellega, et tegi parima pitsa, mida ma kunagi söönud olen. Zavood üllatas mind sellega, et oli ventileeritum kui kunagi varem.