Irve

Naftalt tulles meenus, et olen käinud ju teatris!

Savonarola Tuleriit
See oli säherdune ilus tükk, kus oli kohti, mis töötasid, oli kohti mis olid naljakad ja mis kõige hullem: oli kohti, kus oli piinlik teatris viibida. Uuspõld mängis kohatult üle, teiste osas pole midagi ette heita. Kas see on mingi minu probleem, või tõesti tahetakse teatritükkidesse sisse kirjutada reklaamivaid mikroskandaalikesi nagu see tõeliselt rõve voodistseen paavsti ja tema väikese abimehe vahel? Kolm viiest standardskaalal, sest peategelane oli vägev ja veenev. Riina laulab ilusti ja tundub, et on koorimentaliteedist lahti öelnud.

Adolf Rühka lühike elu
Selline teatri endakeskne tükk. Ma ei oskagi öelda, kas lavakujunduses kasutatud kardina-eesriide kihilisusega üritati seda etenduse "näitlejad mängivad laval inimesi, kes üritavad muistses eestis Vanemuise teatris etendusi teha" asja edasi anda või lihtsalt kukkus see neil sedasi välja. Selgituseks, et kardinatega said nad tõmmata ette erinevaid toatapeete, poolläbipaistvat pargihämarust-udu ja märkida aja möödumist. Etendus tundus selline suht-koht Kivirähu käekirjaga asi: süüvimine inimrumalusse, inimnõmedusse ja head on ullikesed, keda ära kasutatakse, ent kel on kõrged ideaalid. Natuke ta venis, aga lõppmulje oli meeldiv. Kui tuleriidal oli tore näha Riinat, siis siin oli tore näha Lille. Kui rääkida headest asjadest, siis oli väga armas näha teatri eneseirooniat teemal kuidas vanasti teatrit tehti. Näitleja laval kehva näitlejat näitlemas on ju ometi tore vaadata. Kolm punkti viiest standardskaalal.

Nafta
Nafta on ajupesu, kibestumus, mäng. See on etendus, mida tasub vaadata, sest suurem osa seal räägitust peab tõesti paika ja mõjub nagu magava kassipoja raputamine, külma vette kastmine ja siis ära kuivatamine ja tagasi magamapanek enne kui ta korralikult toibuda jõuab. Etenduses meeldis mulle näiteks väga koreograafiline lust ja rõõm, sest enamasti ei ole tants veenev ega naljakas. Lavalahendus, kus publik lisaks lavale ka iseennast vaatab on üsna huvitav, aga tekitas näitlejatele veidi probleeme ja oli kohti, kus teises reas ühtki projektoriekraani ilma end ebainimlikult väänamata ei näinud. Positiivse poole pealt oli kõik vahetum, sest tagaread olid lavalt kiviga visata. Noa laeva osa veidi venis, sest kandvat osa oli seal umbes niipalju, et maailmalõpuolukorras pead tõesti anuvale kerjusele peksa andma ja ülejäänu oli suuresti täide. Margareth Atwoodi "Orüks ja Ruik" näiteks kandis seda paatost paremini edasi kui see tõsielusaate paroodia, mida meile lavastati. Aga tükk oli hea ja annan vahelduseks ka Kaheksa punktise viiest standardskaalal.

Lisaks teatrile vaatasin ma ka kinos ära:
V for Vendetta.
See film on analoogselt mõnele teisele filmile väga hea ja väga halb korraga. Kohati oli sündmuskäigu ja paralleelide näitamisega sedavõrd liiale mindud, et tundsin end solvatuna. Võiks filmidest teha idioodiversioonid ja siis normaalse inimese versioonid ja jätta mõned paralleelsuse näitamise ja kordamise kohad välja. Öka. Nüüd kus ma end olen välja elanud võin öelda, et tegu oli suurepärase vaatemänguga, mis ei olnud üldse päris nii ootuspärane kui ma arvasin ja mängis vaatajaga kuni päris lõpuni välja. Tegi ta seda aga sedavõrd osavasti, et protsessi käigus sai ka rämedal moel ühiskonnakriitikat ja tulevikuväljavaateid läbi mõelda.
Üldse üllatas mind, et kuidas nii paralleelühiskondlikku teost on võimalik Ameerika korporatiivfilminduses tekitada. Hakkasin mõtlema, et stsenaariumikirjutajatel kui Nägijatel on ilmselt tekkinud tugev ja karjuv vajadus oma sõnumit levitada. Kuna aga sõnum, mis peab levima ei ole tegelikult korrektne ega levitatav, tuleb see ridade vahele kirjutada. Nagu nõukogude ajal kirjutati ühest asjast nii nagu see oleks teine asi kirjutavad praegu käsikirjastajad uudistesaadete tagamaid ja tegelikke uudiseid paralleelvaateks oma filmidesse. Õudne värk. Neli viiest standardskaalal.

Tänan, et mu välja kannatasite.