Irve

Panen vastu kiusatusele öelda, et aastake akent minu ellu on läbi ja see bloog kuni kontseptsioonide täienemiseni sulgeda. Viimasel ajal on inspiratsioonipuudus arvestatavalt postitustihedusele mõjunud ja aasta oleks ju ilus ringiks moondada...

Aga ei.

Lõppev aasta tagasivaateliselt. Üks keerulisemaid vist üldse seni — kuidagi murranguline igas mõttes. Viimaste aastate maksimum ja miinimumkaalud jooksid läbi. Järgmine tuleb rahulikum.

Aasta esimene kuu lükkas mu ilusti rööbastelt jupiks ajaks maha. Sellegipoolest lõin kaasa koolilarbi korraldamisel ja oma lõputöö kirjutamisel, mis mõlemad suhteliselt edukalt ära tulid. Koolilõpetamise puhul puudusin oma esimeselt tööpäevalt regulaarses ametis, mille saatus siin paar postitust varasemas paraku kirja pandi. Astusin magistriõppesse. Keskajapidu tuli parem kui varemad, leidsin endas mingeid uusi võimalikke käitumismustreid. Suvel oli Erieni Udude Saare mäng, Keskmaa Ordu joomaõudus, Sünnalarp teatrivormingus ja Erieni Une Kütkes. Larbist larbini. Sain uue arvuti. Avastasin Triinu. Ajasin kokku Dragon.ee kokkutuleku korraldustoimkonna ja panin ka oma õla alla. Pidasin maha kõige ägedama sünnipäevapeo, mil jupil ajal au viibida on olnud. Siis oli Maskeraad ja Narrimäng.

Isiklikult olen vist eelmisest aastast kõige rohkem rahul sellega, et Paranoia tõlkeloa autoritelt näppu sain. Tuleks see nüüd ka ilusti-kenasti realiseerida. See oli midagi südamlikult sellist, mis annab märku, et enda ümber on võimalik luua roosadest karvastest seintest sõbralikku ühiskonda.

Tegemata asjade seas on Firefoxi tõlge, mida tahan järgmisest aastast meeskondlikel alustel ajama hakata — seda eeldusel, et keegi usin vahepeal ära ei tee.

Mis edasi? Loodetavasti jään ka pärast seekordset sessi magistriõppesse edasi. Loodetavasti meeldib mulle TTÜs. Loodetavasti koristan ära sahtlid — kümme aastat on ikkagi pikk aeg seda mitte teha.

Aga mul on paar ägedat plaani. Teate — sel aastal sai minust korraldaja. Mul on mingi missioonivärk, kas teate.